Viimasel novembrikuupäeval võis Tartu kirjanduse majas näha ringi sebimas noori ja vanu ulmehuvilisi. Mis toimus? Ikka see, mis pidi – ajakiri Reaktor tähistas oma teist sünnipäeva koos mõlemast tegevusaastast väljanopitud juttude kogumiku esitlusega.
Asjaolu, et "Tuumahiid" oli juba mõnda aega ulmesõprade lugemislaual, ei kahandanud esitluse väärtust.

Kolm vaprat ehk Ove Hillep, Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana juhatasid piduliku sündmuse sisse, kõneldes saalitäiele rahvale ning paarile filmijale sellest, kuidas ajakiri alguse sai. Tõsi on see, et just Metsavana ja Mandi pikk teekond Lääne-Saaremaale ehk minu esivanemate koju, muuhulgas ka Ulmeguru juurde, kinnitas poiste usku – tuleb teha üks korralik ajakiri. Nagunii kirjutasid nad üsna usinasti Mandi juhatusel ulmejutte. Aga et ulmekirjutamisel oleks väikegi stiimul, oli vaja leida avaldamiskoht.

Ja ka sellepärast, et "hiirekese" võhm on üsna otsakorral. Miks muidu vudib ta aastast-aastasse aina laisemalt ning ühtsama ringi pidi, kuidagi kohale jõudmata. Ning uut särtsu tõrjub ta jätkuvalt kenade vurruliigutustega eemale.

Nii saanudki ajakiri. Sündis Reaktor, värske, huvitav. Oma heade ja halbadega. Muidugi, väga kerge on ühele tasuta ja regulaarselt ilmuvale võrguajakirjale ette heita, et tal pole päris professionaalseid keeletoimetajaid ega korrektoreid. Muuseas on just see olnud läbi kahe aasta üks suurimaid valupunkte.

Aga muus osas täidab Reaktor igati temale pandud õigustusi. Siin on pea kõik see, mida ulmefänn võiks lugeda tahta: jutte, arvustusi, intekaid, sisselõikeid fändomi kroonikasse, pilte, koomikseid, mängude tutvustusi jne jne. Ühesõnaga, ainus, mille üle saab kobiseda, on ainult va keel, ja kui sellest üle olla, siis poisid on olnud väga tublid. Ning Reaktor peab elama. Peab hakkama saama, kasvõi läbi raskuste. Sest nende kahe aastaga on ta õigustanud oma olemasolu. Ning see oleks patuasi, kui selline tore üritus jääb mõne tühise asja taha pidama. Olgu selleks või komavead.

Selle tõdemusega lõpetas ka Ulmeguru talle ette nähtud kolmveerand-tunnise kõne, mis käsitles ulmeajakirjade kirjut ajalugu. See oli üheaegu hariv ja lõbustav, aga kokkuvõtet teha? Jah, kui tahate neist ajakirjadest lugeda, siis Ulmegurul on siinsamas Reaktoris olema sari, kus ta käsitlebki just neid olulisi ajakirju.
Üheks n-ö ametliku osa koomiliseks, samas harivaks kõrgpunktiks oli roosa ükssarviku Metsavanale kinkimine. Tegelikult on lugu pikem, aga las asjaosalised ise räägivad. Kõrtsis või kuskil mujal. Küsige, ja teile räägitakse. Või hea küll, veenvaks argumendiks võib osutuda liitrine kann täis õlut.

Hiljem võis mugida, juua ja joosta. Seda viimast tegid peamiselt noored ulmefännid. Ja jooksmise ja mugimise vahele mahtusid kõikvõimalikud kahekõned ja kolmekõned ehk töö sektsioonides ning raamatute ost-müük. Ning hea tahtmise korral võis enesele krabada ka Reaktori plakateid, mille Priit oli lahkelt proovitrükiste pähe kirjanduse majja tassinud.
Kui sündmus majas end ammendas, seati sammud sinna, kus anti nii süüa kui juua. Peksa võis ka norida, aga seda tegid vaid teadlikumad elemendid. Nii või naa lagunes seltskond suures osas pärast hiina söögikoha külastamist laiali. Kes läks sauna, kes kaissu, kes kirjanduse majja...

Lõbus oli ja teinekordki :).

Ülaloleva pildi autoriks Tiina Sulg - kõik ülejäänud fotod pildistas Ene Kallas.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0038)