Reaktori toimetus on elusalt ja tervelt Haapsalust tagasi ning muljetest pungil. Käesolev artiklijupp on selline kiire kähkukas, kus mainiks peamisi pluss- ja miinuspooli ilma pikemalt süvenemata. Maikuu lõpus lahkaks juba sügavamalt ja kirurgilisema täpsusega nähtut.

Siinkirjutaja esimene HÕFFilkäik sai teoks juba 2009 ehk siis käesolev oli juba kuues kord sel festivalil käia. Festival ise tegi avapaugu aastal 2006, mis tähendab, et järgmisel aastal saab juubelit pidada. Seda üllatavam on asjaolu, et esmakordselt kostis seeaasta nii HÕFFi eelselt kui järgselt Facebookis lärmi kohalike Haapsalu elanike suunast, kes leidsid toimuva ürituse noorsood rikkuva ning sobimatu linna romantilise kuvandiga. Tundub naljakas, et samal ajal kui paljud väiksemad linnad leiutavad paaniliselt viise endi nähtavaks tegemiseks, üritab Haapsalu rahvas hoopis vägagi rahvarohket ja populaarset üritust tõrjuda. Tuleb ka ära märkida, et tegemist pole ainult liiga agarate kohalike tädide ja kirikuõpetajatega, vaid samal teemal on sõna võtnud isegi mõned linna juhtfiguurid. Ja seda olukorras, kus neli päeva väldanud tiheda filmi- ja kultuuriprogrammiga festivali külastas ligikaudu 3 200 inimest, millega purustati ka senine HÕFFi publikurekord.

Aga tuleme tagasi festivali põhituuma – filmide – juurde. Programm oli iseenesest vägagi mitmekesine ja seal leidus mitmeid häid ja suurepäraseid teoseid. Miinusena polnud samas selgi aastal arvutitehnilistes terminites rääkides seda nn „Killer app“ – filmi, mis oleks andnud tooni kogu festivalile ja mille näitamist oleks kõik õudusesõbrad hinge kinni hoides oodanud. Üle-eelmine aasta oli selliseks killer-filmiks näiteks „Iron sky“. Üle-üle-eelmine aga (vähemalt minujaoks) „Pumbaga parm“. Eelmise aasta „Maniac“ ja selle aasta „You are next“ olid mõlemad vaieldamatult head filmid (mina nägin filmi „You are next“ juba teist korda ega nurisenud absoluutselt), aga kumbki polnud sedavõrd eriline kui viidatud kaks varasemat. Ilmselt oleks sel aastal olnud märksa sobivam avafilm olnud ulmemärul „Snowpiercer“, mis oleks ka tõstnud fantaasiafilmide kesist osakaalu.

Lisaks avafilmile võiks nähtud filmide hulgast esile tõsta veel selliseid teoseid nagu „Rigor mortis“ (suurepärane katsetus tänapäevastada hong-kongis 80-nendatel toodetud pöörast Mr Vampire sarja). „Babadook“ (üks vist kõhedamaid tondifilme sel aastal). „The Quiet Ones“, Hammeri uue stuudio toodang (millest jäi siiski midagi justkui puudu) ja „in Order of Dissapearance“, mis osutus pärast arutledes Reaktoristide kõige-kõige suuremaks lemmikuks. Iseenesest naljakas lugu, sest tegemist polnud otseselt ei õuduse ega fantaasiafilmiga vaid pigem Taani Tarantinolaadse toodanguga.

Selle HÕFFi kõige-kõige halvema filmi tiitli saab aga Kõrgõstani film „Beyond“. Tegemist oli tõepoolest teosega, mis võiks enda halbuses julgelt kandideerida isegi filmiga „The Room“. Selle lugu on pehmelt öeldes kohutav, näitlemine olematu, effektid puuduvad või asendatud kaameraviibutamisega ning karakterid enda huvitavuselt sellised, et tekib pidevalt küsimus – miks te juba ei sure?! Loodetavasti oli tegemist esimese- ja ka viimase Kõrgõstani filmiga, mis sealt maalt meie kinolevisse tuleb.

Aasta äparduse tiitli omandab film „Salems Lot“. Esiteks oli paigast aspect ratio ning kõik tegelased olid hullumeelselt lühikesteks ja paksudeks meenutatud. Ehk tsiteerides Ove sai vaadatud justkui kääbikute uusi seiklusi. Peale 10-15 minutit sai pilt korda, aga siis oli helikvaliteet sedavõrd halb, et pool teksti läks minujaoks mööda ning lõpuks loobusin ja läksin keset kultuurikeskust asuvale murulapile peesitama
Üldiselt võib öelda, et HÕFF on mõnesmõttes (ja heas mõttes) meinstriimistunud. Ehk vähem on nõrga kvaltieediga veidrate maade esilinastusi (seekord oli vist ainult üks – seesamune Kõrgõstani äpardus). Vähem on ebakvaliteetset kunstipunnitust ning ekstreemkino ja rohkem meelelahtutust. Seda enam tekitab muidugi arusaamatust, et miks just nüüd on eriti aktiivselt ärganud kohalikud HÕFFi vastased.

Hõffi järelpeod said juba vana traditsiooni alusel vahele jäetud ning selleasemel lobisetud Sadama viie köögis Jürkaga ulmest, kirjandusest, filmist ja maailmast. Toitlustuse osas aga suured tänud Pitsakohale, kus sai neljap-pühap ajavahemikus kokku neli pitsat nahka pistetud.