2014. aastal toimub HÕFF-il teistkordselt lühifilmide konkurss, mille võitjale omistatakse Hõbedase Méliès’i auhind ja ta nomineeritakse seeläbi Kuldse Méliès’i auhinnale. Seda auhinda annab välja Euroopa Fantaasiafilmide Föderatsioon ja HÕFF-i meeskond ise on selle üle äärmiselt uhke, et nad 2012 ka selle organisatsiooni liikmeks võeti. Sten Saluveer võrdles seda näiteks Michelini tähe saamisega.

Millest selline lärm? Usun, et valdav enamus on vähemalt näinud seda ikoonilist kuumehe pilti, kel padrun silmas. Enamik filmisõpru on näinud filmi „Trip to the Moon“ (siin ja edaspidi kasutan filmide ingliskeelseid pealkirju, minu prantsus on veidi roostes), millest kaader võetud on. Ehk on ka „Impossible Voyage“ tuttav nimi? Aga veel?

Mina ei oleks osanud väga midagi öelda. Aga huvi oli äratatud.

Georges Méliès sündis väärismetallist lusikas suus 1861. aastal kingavabrikandi perre. Sai korraliku hariduse ja tööotsa isa vabrikus. Aga süda ei olnud rahul. 80-ndate aastate alguses viibis noor Georges aastakese Londonis, sattus seal mustkunstietendusele ja leidis enda kutsumuse. Vanemate soovil töötas küll vabrikus edasi, aga esiteks jätkas etendustel käimist ja ka ise selle kunstiga katsetamist ning teiseks keeldus korraldatud abielust ja võttis naiseks hoopis Eugénie Genin’i, kelle tähtsus meie loo narratiivi silmas pidades seisneb selles, et talle sugulaste poolt kenake pärandus oli jäetud.

1888. aastal läks vana Jean-Louis erru ja jättis oma äri oma kolmele pojale. Georges müüs oma osa kiiresti vanematele vendadele edasi, panid naisega rahad kokku ja ostsid teatri. Kõige olulisem on muidugi asjaolu, et järgnevatel aastatel sai Georges mustkunsti harjutada ja trikke välja mõelda nii palju kui vähegi jaksu oli. Kaks olulist tähelepanekut veel - üks tema kuulsamaid silmamoondusi hõlmas kehast eraldatud pead, kes rõõmsalt edasi vadistad ja grimasse tegi ning teiseks oli personali hulgas keegi Jeanne d´Alcy, kellest tulevikus sai Georgesi teine naine, aga veel enne seda peaosaline väga paljudes Georgesi filmis.

Pauk käis 28. detsembril 1895. Méliès oli kohal, kui vennad Lumièrid Kastetud kastja ja vabrikust lahkuvate töötajate näitamisega maailma muutsid. Kohe pärast seanssi lõppu püüdis Georges edutult vennakeste kaamerat ära osta, ei jätnud aga jonni ja tulemuseks oli täiesti müstiline number – 17 aastat ja 531 filmi (imdb.com väitel koguni 552). Kes on näinud mõne aasta tagust filmi Hugo ilmselt aimavad, miks see number on igaljuhul vaieldav. Kes ei ole, vaadake, äärmiselt kaunid 3D hammasrattad, üldse ilus film ja loomulikult oli see lugu, mis seal räägiti, samuti veidi ilustatud.

Aga tõepoolest sulatati osa filmilinte üles tselluloidi ja hõbeda saamiseks ning väga suurele osale lintidele pistis Georges ise tule otsa. Nii et 20-ndatel aastatel oli inimestel täitsa hirm, et ei olegi enam midagi mehe loomingust alles. Ajapikku aga hakkas neid keldritest ja pööningutest vaikselt tilkuma. Tänu süsteemile, et Ameerikas linastuvast filmist tuli koopia saata ka arhiivi, saadi ka sealtkaudu neid paras ports kätte, nii et tänasel päeval on võimalik vaadata üle 200 Georges Méliès’e filmi.

Leiab mitmeid erinevaid kogumike, millega huvilistel on võimalik tutvuda. Näiteks „Georges Méliès: First Wizard of Cinema“ pikkuseks on märgitud 782 minutit ja selle aja jooksul tuleb näitamisele 173 filmi. Praeguseks hetkeks on välja antud ka täiendatud, kuue plaadi versioon, kus on 26 filmi lisaks. Aga 173 oli minu uudishimu rahuldamiseks isegi rohkem kui küll.

Ja olemegi märkamatult jõudnud filmideni. Mis neis siis nii erilist on? Alustuseks filmis ka Georges lihtsalt suvalisi igapäevatoiminguid, kuni üks väike tööõnnetus, mille käigus mees avastas stoppkaadriga mängimise võimalused, viisid tema filmid teistele radadele. Räägitakse nii esimestest ulme- kui ka õudusfilmidest. Ma ütleks et enamikule sobib kõige paremini siiski fantaasiafilmide silt ehk féeries. Loomulikult on päris palju ka selliseid filme, kus Georges esineb lihtsalt mustkunstniku rollis ja teeb kaamera ees mingi triki. On lavastuslikke dokumentaalfilme. Dreyfusi afäär, oletatavalt ka mitmel sensatsioonilised kuriteod, ka Edward VII kroonimine.

Kaamera loomulikult kraana otsas ringi ei sõida ning algusaastatel toimub tegevus ühe väga ilusa joonistatud tausta ees, 1902. aastal saabunud üleilmse kuulsusega venivad filmid pikemaks ja tegevus toimub juba mitmes kohas. Taustad muuseas ei kordu, vähemalt on nad niipalju muudetud, et ei teki korduse tunnet. Korduma hakkavad tegevusliinid ja -mustrid. Vaadates oma märkmeid, mis kõigi nende 173 filmi kohta teinud olen, siis ütleks, et kui filmiteadlased räägivad aastast 1907, kus tõsine allakäik algas, siis ma räägiks juba 1904. aastast, kus enam isegi tehnilist arengut ei toimunud.

Enne räägime aga headest aegadest. Esimesel plaadil, mis katab aastaid 1896-1901, käsitletakse eeskätt järjest ja järjest uute trikkidega lagedaletulemist. Teisel plaadil, 1902-1904 filmid, on uusi trikke veidi vähem, aga põhiliseks tehniline areng. „Vanishing Lady“ (1896) ongi esimene kord, kus mustkunstnik asendab naise esmalt luukerega ja siis toob naise tagasi. Kolm aastat hiljem ollakse juba nii vilunud, et seda kadumist/asendamist tehakse poole hüppe pealt. „Conjurer“ (1899) hüppab naine laua pealt maha, aga maandub mees. Aastal 1896 filmis „Nightmare“ näeme ka esimest korda Kuunägu, kuid mitte viimast korda. On ka filme kus, sellesamale Kuule on kiired ümber joonistatud, nii et natuke korduvkasutamist Georges ikkagi läbi laskis.

Üks kurioosum (väidetavalt kolmest sellelaadsest, kuid kaks ülejäänut polevat säilinud) oli „After the Ball“ (1897) - naine tuleb peolt koju ja võtab ennast pesuväele. Kinokunst on kaks aastat vana ja juba on porno sündimas.

Järgnes sellele katsetusele aga midagi hoopis leidlikumat. „Divers at Work on the Wreck of the “Maine”“(1898) on filmitud läbi akvaariumi. Tulevikus lõikab Méliès muidu sellega ka natuke näppu. Inimestega stoppkaadri trikki tegemine on üks asi, aga kaladele ei õnnestunud mehel selgeks teha, et seeaeg, kui asendust tehakse, liigutada ei tohi – „Mermaid“ (1904).

Järgmine tähtis verstapost. Filmis „Adventures of William Tell“ (1898) pannakse esmakordselt inimene juppidest kokku. Esmalt jalad, siis keha, käed ja lõpuks pea. Kaks aastat hiljem jõutakse selleni, et inimene võetakse tükkideks laiali – „Fat and Lean Wrestling Match“. Mõlemat pidi janditakse veel korduvalt.

1898 võetakse esimest korda pea oma kohalt ja pannakse kõrvale. Neli korda järjest. Need aga patravad edasi, nii et lõpuks tuleb nad laiaks lüüa. Filmiks „Four Troublesome Heads“. Kõige rohkem ja stiilsemalt teeb Méliès seda peatrikki filmis „Melomaniac“ (1903), kus ta oma päid nootidena kasutab. Kokku on filmis seitse pead ja lõpuks muudetakse nad tuvideks. Mitu korda kellelgi pea maha löödi ja tegelane või ta pea edasi toimetas, ma kokku lugema ei hakanudki. Üks vingemaid näiteid sellest on „Terrible Turkish Executioner“ (1903) kus korraga jäävad peatuks neli meest. Sellessamas filmis vilksatab esmakordselt ka Mürka Perse.

1899 teeb Méliès esmakordselt ära elluärkava pildi triki. „Mysterious Portrait“ – mees ise askeldab pildi ümber ja pilt tervitab teda viisakalt. Jällegi, väga sagedasti korduma hakkav teema. Juba aasta hiljem on tase selline, et pildid mitte ainult ei ärka ellu, vaid astuvad pildi pealt välja ja pärast pekstakse nad sinna tagasi („Magic Book“). Üks variatsioon oli ka see, et mängiti perspektiiviga („Hilarious Posters“ (1906)). Üks suur pilt, millel raamidega mitu erinevat postrit eraldatud. Pildid ärkavad ellu, mõne peal inimesed suuremad, teisel väiksemad.

Etteruttavalt ütlen ära, et perspektiiviga mängimiseni jõuti 1901. aastal. „Man With the Rubber Head“ on film, kus Méliès oma pea õhku täis pumpab. Seda nippi väga tihti ei kasutatud - vaid paaris järgnevas katsetuses veel („Devil and the Statue“, „Dwarf and the Giant“) ja kaamera edasi tagasi liikumine oli ka liikumiste tipp.

Enne veel tuli aga Georges 1899. aastal lagedale filmisarjaga, kus kujutati nii Dreyfusi vangistamist, vanglaelu ja kohtuprotsessi. Ning üks film sellest, kuidas asitõendite võltsimise eest arreteeritud kolonel Hubert-Joseph Henry endal vangikongis kõri läbi lõikab. Sama ootamatu ja mõjuv kaader kui aastakümneid hiljem filmis „Lendas üle käopesa“.

Samal aastal jõuti ka filmini, kus tegevus toimub mitmel erineval taustal – „Cinderella“. Värviline muide ja ses osas mitte esimene. Säilinud filmipärandist umbes viisteist olid kaader kaadri haaval värvitud. Tähelepanuväärne ka see, et kaadrite vahel ei hüpata järsult vaid need sulavad ühte - eelmine muutub häguseks, uus muutub teravaks. Ning järgmisel aastal linastunud „Joan of Arc“-is tuleb juurde veel üks nüanss. Lavastaja kommentaarid sellele, mis parasjagu toimumas on. Loomulikult mitte kõigil filmidel, valdavalt ikka neil pikematel, selles kogumikus kokku kolmeteistkümnel. Vahekaardid, mida automaatselt tummfilmidega seostatakse, on veel tulevikutehnoloogia.

Viljaka 1899. aasta lõpetuseks anti välja veel üks lihtne stoppkaadri trikk, mis näitab lihtsalt mehe loomingulisust. „Addition“ and „Substraction“ teeb täpselt seda, mida pealkiri lubab - kolmest peenikest naisest saab üks tüse ja tüsedast kolm peenikest tagasi.

1900. aastal tuli välja mitu sellist filmi, kus Méliès üksi soleerib. Kloonib endast seitsmeliikmelise bändi („One-Man Band“), siis ka variatsioon, kus kolm võlurit teevad võlutrikke ja kõik on Mélièsid, lisaks veel üks rääkiv pea. Tema filmide tipphetk saabub aastaks 1902, kus neli Mélièsi ehitavad püramiidi. Ehk siis esmakordselt puutuvad koopiad kokku („Impossible Balancing Feat“).

Aasta üks tippfilme oli minu jaoks aga „Fat and Lean Wrestling Match“. Selgus et „Terminator 2“ on hale koopia. Maadleja pudeneb esmalt kehaosadeks laiali ja järgmisel hetkel need kehaosad roomavad torso külge tagasi ja võistleja on valmis jätkama.

1901. aastal inspireeritakse Harryhausenit. Võib-olla. „Magician’s Cavernis“ esineb meile tantsiv luukere. Filmitakse ka üksjagu võigas „Blue Beard“.

Ja olemegi jõudnud aastasse 1902. „Voyage dans la lune/Trip to the Moon“ ehk ikooniline vahukoorenägu hülss silmas. Film, millega Georges sai kuulsaks ka sealpool Atlandi ookeanit ja tõi endaga kaasa selle, et mehe vanem vend Gaston komandeeriti Ameerikasse. Nimelt leidsid sealsed suured tegijad Thomas Edison, Siegmund Lubin ja Carl Laemmle, et palju rohkem raha teenib, kui autoritasusid mitte maksta. Nii et Gaston avas New Yorgis Georgesi Star Filmsi harukontori. Ja nõudluse rahuldamiseks hakati seal ka filme väntama.

Moto, tao rauda kuni see on kuum, vaimus tuleb samal aastal välja ka „Gulliver’s Travels Among the Lilliputians and the Giants“ (mis on sama kvaliteetne vaatamine kui Trip to the Moon), aastal 1903 „Kingdom of the Fairies“. Viimane on minu arvamuse põhjal tegelikult neist kõige parem. Üks vähestest, kus trikitamise kõrvale räägitakse ka huvitav lugu. Aga trikid on ka tasemel. Paaris stseenis toimub tegevus samaaegselt kahel erineval tasandil. Esmakordselt tuuakse mängu mudelid. Joonistatud taustaga basseinis hulbib laevuke. Ning 1904 „Impossible Voyage“, mis on eriline selle poolest, et esmakordselt liigub kaamera põhimõtteliselt tegevusega kaasa. Ühes stseenis sõidab rong maja seina maha, lõige majja sisse, kus rong seinast välja sõidab.

1902. filmitakse aga féeriede kõrval ka „Human Fly“. Minu märkamist mööda ainuke kord, kui tegelane pandi mööda seinu ja lage kõndima.
1903. pakutakse nii kvaliteetset mustkunsti – „Drawing Lesson“ (tipp saavutatakse järgmisel aastal „Tchin-Chao, the Chinese Conjurer“-iga, kus naine ühes kohast haihtub ja tekib samaaegselt teise), tehniliselt silmapaistev „Ten Ladies in an Umbrella“, väga hästi helindatud „Jupiter’s Thunderbolts“ ja uue nipina tullakse välja riiete ülle viskamisega. Sõna-sõnalt. Võetakse kuhi riideid ja visatakse need inimesele selga („Spiritualistic Photographer“).

Siinkohal võivad kõik need, kes soovisid teada, miks on Georges Méliès oluline lavastaja/näitleja/stsenarist/produtsent/kinomees lugemise lõpetada, sest nüüd tuleb juttu sellest, mis läks valesti. Miks valmis tema viimane film 1913. aastal ja miks mees endal mänguasju müües hinge sees pidi hoidma.

Kõige lihtsam on öelda, et tegemist oli kehva ärimehega. Ühelt poolt äärmiselt rumalad lepingud – 1908, Edisoni loodud erinevaid stuudioid ühendava kompaniiga ühinemine, mis nõudis iga nädal 1000 jalga filmi (üks filmirull, umbes 12 minutit), 1910, leping Charles Pathéga, millega muuhulgas anti Pathéle õigus tema filme toimetada (näiteks „Cinderella“ (1912) originaalpikkus olevat 54 minutit, kogumikus olev versioon kestis 24). Need kaks lepingut on tegelikult aga juba tagajärjed, põhjus seisnes nõudmise ja pakkumise printsiibi rämedas rikkumises.

Nimelt läbi aastate, juba algusest peale, kippusid stsenaariumid korduma. Mustkunstitrikk; mees üritab magama jääda, aga miski segab; mees magab ja näeb veidrat und. Kõik need uued ja arenevad efektid lihtsalt varjasid selle ära. Aga suure eduga kasvas ka isu ja tuttavad valemid lüpsti tilgatumaks. Üksikuid sähvatusi tuli ka veel hilisemas loomingus, aga paljudest filmidest kadusid trikid üldse ära. Üks koledamaid näiteid „Pharmaceutical Hallucinations“ (1908), kus lihtsalt paar tegelast voodilina üle pea tõmbavad ja kolli teevad. Selle asemele tulid jalaga persse naljad, suvalised üksteise otsa koperdamised ja külakuhja moodustamised, ka Benny Hilli momendid, kus üks kamba eest putku paneb. Ning mingil põhjusel ka trikk, kus inimesed poevad kasti ja siis see kokku volditakse. Tehniliselt nii labane, et ilmselt ei petnud isegi tolleaegseid kinokülastajaid ära.

Ja mis mind ennast kõige rohkem kurvastas, filmid läksid õelaks. Kui muidu tegid halba paharetid ja küljestlöödud pead pandi lihtsalt omale kohale tagasi, siis nüüd valatakse inimesi keeva veega üle („Rogues’ Tricks“ (1907)), juustud tapavad inimesi ja juustude omanik on kõrval naeru kätte suremas („Skipping Cheeses“ (1907)), teener joob lakki („Delirium in a Studio“ (1907)). Põhimõtteline vahe varasemate töödega.

Viiest plaadist kolmas, mis katab aastaid 1904-1906 ongi selline, kus mu märkmed on sagedasti „sisutu jant“, „mustkunstitrikk“, „koopia sellest varasemast filmist“. Neljas, mis hõlmab aastaid 1907-1908, ongi siis see, kus noorele süütule filmisõbrale näidati, et inimesed ei olegi kõik ilusad ja head. Ja viimane, viies (aastad 1908-1913), on täitsa tühi loos (näiteks „Baron Munchausen’s Dream“ ei näita isegi kahurikuuli otsas ratsutamist ega end juukseidpidi soost välja tõstmist, küll on siin aga peeglitriki alge, mille vististi vennad Marxid kuulsaks mängisid).
Mõned positiivselt silma jäänud tähelepanekud siiski veel, et mitte väga mustal noodil lõpu poole tüürida. Filmis „Rip’s Dream“ (1905) võtab Georges esmakordselt kasutusele vahekaardid. „Tramp and the Mattress Makers“ (1906) tehakse esmakordselt ära kaamerasse pöördumine. Samas, Suur rongirööv toimus kolm aastat varem. „Desperate Crime“ (1906) esmakordselt toimuvad osad võtted stuudiost väljas. „French Cops Learning English“ (1908) on naisteriietesse pandud kas mehed või on siis tegemist parasjagu koledate naistega. „Conquest of the Pole“ (1912), mida loetakse koos „Trip to the Moon“ ja „Impossible Voyage“ mõtteliseks triloogiaks. Silma jäi Sinbadlik lähenemine võõrliikidele. Tapa.

Kokkuvõtvalt, lootuses et keegi üldse niikaugele jõudnud on, kui on huvi lihtsalt selle vastu, miks Georges Méliès oluline nimi on, hankige endale see kogumik ja vaadake kuni „Impossible Voyage“-ni.

Millised taustad. Pillar of Fire(1899)

Blue Beard(1901)

Dwarf and Giant (1901)

Impossible Balancing Feat(1902)

Terrible Turkish Executioner (1903)

Impossible Voyage(1904)

Hilarious Posters(1906)

Baron Munchausens Dream(1911)

Üldiseks mõistatamiseks jäägu Georgesi suhe religiooniga. Jumalat ei näinud kordagi, inglikesi mõned korrad ja paharette ja kuradit korduvalt. Kuradid mängis reeglina Méliès ise („Knight of the Snow“ (1912)).