Ühendmaailmade pealinna Caledonat valgustav maist tüüpi päike oli sellel ennelõunal pilvede taha varjule pugenud ja mitmetasandilistest sõiduteedest veidi eemale jäävas magalarajoonis sadas tugevamat sorti niisutusvihma. Ÿrge Zahh keeras hoogsalt postihõljuki rooli. Tema lepingulise ametiposti ringi viimases otsas ilutses aadress “Kanavarga 10 – automaat”. Ÿrge parkis hõljuki hüpermarketi esisel platsil kõhutavate sõidukite vahele pakiautomaadist ohutusse kaugusesse. Ta lootis, et automaat pole oma kaamerasilma abil postikäru veel tuvastanud. Suur, vandaalikindel kollane metallkast püsis kaupluse seina ääres vagusi ja selle ekraan ei vilkunud. Möödunud nädalal, kui probleemid masinaga alles algasid, oli Ÿrge hõljukiga otse automaadi ette sõitnud, aga see taktika ei tasunud ennast ära. Posti ametivärve ja hõljuki küljel ilutsevat logot märgates oli automaat kohe rajooni valvedroididele signaali andnud.
Ÿrge vabastas turvarihma, keeras istume pagasniku suunas ja tõstis saadetiste koti kõrvalistmele. Ta ei kasutanud mitte tavalist, postireeglites ette nähtud sinist plastikkorvi, vaid oli pakid ja kirjad ettenägelikult tumerohelisse prügikotti toppinud. Ÿrge kobas käega pagasimahuti põhjas vedelevate suurenumbriliste jalatsite hunnikus. Valik oli lai. Kurjalt porisedes lennutas ta ühe ja teise jalavarju kolksatusega tahapoole nurka. Tanksaapad vahetas ta seekord... mm-jah... ühtede teiste jalanõude vastu. Ÿrge vähkres kollasest vormijakist välja ja tõmbas ülle musta nahktagi, kindalaekast ilmusid kumeraklaasilised rohelised päikeseprillid. Sealtsamast haaras ta võidundhalli soni. Eile oli olnud lilleline lätu, üleeile reklaamkirjaline nokats.
Ÿrge raputas lahti rooli kõrvalt hoidikust võetud rullekraani ja kontrollis interaktiivse postisüsteemi abil üle, kas ja kui palju klientide saadetisi automaat sisaldab. Eile kasti toodud pakid olid kenasti klientidele kätte antud, aga uusi polnud automaat vastu võtnud. Keskööl saadetud päeva lõpetamise raportis, mis oli mitu lehekülge pikk, teatas masin inimpäritoluga eksitustest aadresside sisestamisel, häiretest sides pankadega, elektrikatkestustest ja magnettormidest. Aga seda oli oodata. Berbel – nii nagu Ÿrge oli automaati nimetama hakanud – oli omadega õhtul. Nüüd oli see nähtavasti hakanud ka kliente peletama. Ÿrge lootis siiralt, et Berbel vahetatakse lähema nädala jooksul uue kasti vastu välja. Ei tea kust ja ei tea mis kultuuritsoonist odavalt soetatud, sisseehitatud tarkvaraga automaadid olid osutunud postikorporatsiooni viimaste aegade kõige kehvemaks investeeringuks. Posti IT-sektor kepsles tagajalgadel, majandussektor puistas klientidele kompensatsioone, mainekujundusosakond püüdis skandaali kõigi võimalike vahenditega summutada ja personaliosakond ähvardas vallandada kõik kullerid, kes oma tööülesannetega toime ei tule.

Niivõrd-kuivõrd olid kõik seni toime tulnud, ei saanud Ÿrgegi kehvem olla. Ta ronis masinast vihma kätte ja surus ukseluugi võimalikult vaikselt kinni, sest Berbel suutis postihõljuki tüüpilist uksekääksu ja sulgemismütsatust juba eemalt vigadeta tuvastada. Mees hiivas koti õlale ja astus eriti lodevalt puusi nõksutades pakiautomaadi poole. Too registreeris lähenejale oma lasersilmaga, kiirelt jooksid punased tuvastusjooned üle Ÿrge tagi rinnaesise ja peatusid pikemaks uuringuks tema kollastel pükstel. Need tundusid pätitõrjetarkvarale kahtlased – ikkagi postitöötaja värv. Aga veidi ülespoole keeratud püksisäärte alt paistvad lillad teravate ninadega kõpskingad hajutasid kahtluse. Hele trillerdus lubas potentsiaalsel kliendil läheneda. Kingade kontrast täishabemega ei tundunud automaadile oluline. “Noh, nuputa, armas Berbel, kuidas selliste tunnustega klienti kõige paremini teenindada!” Berbel oleks nüüd pidanud kliendi välimuse põhjal kogutud infost järeldused tegema ja valima tõenäoliselt kõige sobivama mees- või naishääle ning tervitama, aga masin vaikis mõtlikult. Ÿrge luges kümneni. Politseialarmi ei kostunud, droonide põrnikavurinat polnud kuulda, puutetundlikule ekraanile ei ilmunud ühtegi hoiatust ega keeldu.

“Päevast, kullake,” pressis Ÿrge õelalt läbi hammaste ja lasi kotil paraja põntsatusega märjale asfaldile vajuda. Välgukiirusel tõstis Ÿrge parema põlve vastu rinda, surus oma kinganina toetuspunkti saamiseks postkastiprakku, hüpitas end üles, haaras vasaku käega postiautomaadi ülemisest servast ja tõmbas parema käega põuest õngitsetud paberkoti masina liikuva turvakaamera otsa. Kontsaklobinal maandus Ÿrge tagasi asfaldile. Käisest ilmus postitöötaja magnetkaart, mille ta automaadi kaardilugeja pilusse surus. Masina kaardiväljutusfunktsioon hakkas automaatselt tööle ja surus vastu. Ÿrge pingutas lihaseid ja lõrises, masin piiksus, kuid pärast mõningast taseriga surtsutamist neelas kaardi ikkagi alla. Pool võitu oli käes ja postitöö võis alata.

Ÿrge õngitses kotist pihutäie väiksemaid saadetisi. Triipkood skänneri alla, avamisvajutus, pakk kappi, luuk kinni, ja korrata. Aga masin oli eilsest saati paar knihvi juurde õppinud. Ta doseeris taseriga saadud surakad kapiuste kaudu tagasi. Niimoodi mõnusalt, piinates, et ühekorraga liiga palju ei saaks ja ikka lõpuni jätkuks. Natuke andis omaenda akudest lisaks ka. Ÿrge ohkis ja puhkis, paar korda kostis vandumise vahelt üle parkimisplatsi hüüatus “Oooh, Berbel!”. Suured pakid kukkusid Ÿrgel käest, üks nässakas veeres mööda kaupluseesist otse porilompi, aga sõbraliku moega mööduja tõi selle Ÿrgele tagasi. Viimase paki sisestamise ajal otsustas automaat boonusena sisse võtta ka käe. Mees jõudis sõrmed metallukse vahelt siiski välja tõmmata. Ÿrge vajutas ekraanil ruudukest pealkirjaga “TÖÖ LÕPP”. Berbel mõtles kümme sekundit ja lõi siis kaardi kõrgest jõust Ÿrge ootevalmis peopessa.

Enne lahkumist andis üdini tige Ÿrge automaadile kinganinaga paar hoopi ja jättis paberkoti kaamera otsa kingituseks. Üle pihu jooksev punane löögijälg valutas. Postimajja naastes ootas teda aga juba alarmteade personaliosakonnast ja kutse mainekujundusosakonna järjekordsele kriisikoosolekule. Sotsiaalmeedias oli hakanud kulutulena levima kellegi kauplusekülastaja tehtud nutivideo pakkeloopivast, automaadiga möllavast ning üldsegi mitte tööülesannetele vastavalt riietatud postitöötajast. Oooh, Berbel!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0897)