Padavere.
Sellise nimega kohast olin ma küll varem kuulnud, aga pidasin seda mingiks väljasuremise äärel kõikuvaks külakeseks, kus vanamehed suurtest plastikpudelitest õlut rüüpavad ja valitsust kiruvad. Ometi väitis minust paari meetri kaugusel istuv täiesti tavalise välimusega ja sugugi mitte nii vana mees ennast pärinevat just Padaverest. Olevat alles paari nädala eest Tartusse kolinud. Et haldjatest pääseda. Täpsemalt siis pimedatest haldjatest. Lasin tema jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest hulle või lihtsalt imelikke kolleege olin pidanud varemgi välja kannatama ja kindlasti ei jäänud ka tema viimaseks. Peaasi, et ta oma töökohustustega talutavalt hakkama saab ja klientidele mingit haldjajuttu ajama ei hakka.

Töökohaks oli meil keskmise suurusega tööriistapood. Selline, kus müüdi nii rauasaage kui ka magamistoa mööbliga kokkusobivaid filigraansete raamidega peegleid. Meie ülesandeks oli valvata, et keegi naelu taskusse ei topiks või kipsplaate ilma maksmata minema ei tassiks. Üks meist pidi kõndima saalis, teine teda aeg-ajalt välja vahetama ning kolmas ehk mina tegelesin paberimajanduse, telefonile vastamise, kohalike bosside peksupoisiks olemise ja kolleegide murede kuulamisega. Täpsemalt siis selle kolleegi, kes parajasti jalgu puhkas ning nii-öelda videovalvet teostas. „Nii-öelda“ selle pärast, et tegelikult pööras puhkaja näo kenasti minu poole ja hakkas pajatama viimaseid uudiseid. Või siis haldjatest, nagu see uus.

Olin just keetnud endale järjekordse tassi kohvi ja avanud e-maili, milles sooviti, et ületaksin veel tänase kuupäeva jooksul inimvõimete piire, tehes lõpuks ära ühe asja, mida olin juba mõnda aega edasi lükanud, kui saabus hullu tänane esimene istumiskord. Ta oli kaupluse uksed kenasti lahti saanud ja tund aega saali peal patseerinud, tekitamata mingisuguseid probleeme. Pidasin seda suureks saavutuseks, sest olin näinud ka selliseid, kes poe uste kontrollpuldi endale koos rohkete märkustega paberile joonistasid – olevat liiga keeruline. Lubasin mõttes uue töötaja peale halastada ja teda edaspidi enam mitte hulluks nimetada. Sünnitunnistuse järgi kutsuti teda Pelleks. Padavere Pelle, irvitasin omaette. Pelle istus elegantse nõtkusega meie ühise tööruumi logisevale toolile, vahtis hetke kõiki helendavaid ekraane ja hakkas siis küsimusi esitama. Proovipäeval, kui teda välja õpetanud olin, ei küsinud ta midagi. Ainult noogutas minul öeldu peale kuulekalt nagu plastikust koer, mis auto armatuurlaual vedrust kaela otsas oma suurt pead sõidu taktis kõigutab. Nüüd küsis Pelle vist kõike tagantjärele. Kõigepealt tahtis ta teada, kaua ma siin töötanud olen. Siis tundis ta huvi, kas vabu päevi ka saab. Lõpuks küsis ta imeliku küsimuse: „Kas sa haldja nahka tahad näha?“
„Ega see sul ometi kaasas pole?“ küsisin.
„Ei, muidugi mitte,“ vehkis Pelle tõrjuvalt kätega. „See on mul Padaveres.“
No nii, mõtlesin. Juba esimesel päeval hakkab külla kutsuma. Kuid Pelle jätkas, justkui räägiks oma vanadest saabastest, mida soovib rahapuuduse tõttu kiiresti maha müüa: „Aga kui sa näha tahad, võin tööle kaasa võtta. Nädalavahetus on vaba. Saangi oma viimased asjad Padaverest ära tuua.“
„Lõid haldja maha ja panid naha seinale trofeeks?“ püüdsin asja naljaks pöörata. Varasemad kogemused olid näidanud, et hullude jutuga tuleb kaasa minna. Siis nad ei arva, et neid põlatakse ja võtavad su kiiremini omaks. Naerda võib pärast tööpäeva kodus ka, seal ju hull ei näe.
„Ei, muidugi mitte,“ hakkas Pelle jälle kätega vehkima. „Ma leidsin selle naha.“
„Kustkohast?“
„Köögist. Ta oli käinud mu külmkapist toitu otsimas, aga ma oleksin peaaegu peale sattunud ja nõnda ununeski tal vaesekesel nahk maha...“
„Jätsid haldja nahast ilma?“
„Nojah, juhtus nii. Aga nii on temale endale ka parem. Vähemalt jäi ta lõpuks siiski inimeseks.“
Nüüd ei saanud ma enam millestki aru. Inimesed kannavad haldjate nahka? Vot nii segast kolleegi polnudki mul veel varem olnud. Üks leidis küll Jeesuse, kes olevat ta saatana küüsist päästnud, aga minu teada ei olnud tal ühegi ingli ega deemoni nahka. Jeesuse ega saatana oma vist ka mitte.
„Kes ta siis inimesena oli?“ küsisin ma ettevaatlikult. Kirjale vastamine ja graafikusse muudatuste tegemine olid sootuks ununenud. Kuid juba helises kõrvulukustavalt töötelefon ja nõudliku hääle omanik teisel pool liini küsis, kas ma olen temale asendaja leidnud, sest teda olevat just täna hommikul tabanud meeletu kõhugripihoog. Pidin ausalt vastama, et ei ole veel jõudnud. Kujutlesin, kuidas kusagil teises poes istub üks meie firma vormis tegelane vetsupotil, mobiiltelefon kahvatute värisevate sõrmede vahelt kohe maha kukkumas, ja ootab, et keegi teda päästma tuleks. Samal ajal korraldavad vargad müügisaalis kaost, heites kontrollpilke WC ukse poole...
Pärast kõne lõpetamist hakkasin tööd tegema, samal ajal, kui haldjamees mõtlikult küüsi näris ja tühjusesse vahtis. Nahk jäi maha... Nagu libahundil? Kas haldjaks saamiseks peab ka kolm korda ümber kivi jooksma ja ennast hallutsinogeense möksiga kokku määrima? Järsku plahvatas minu aju keerukas juhtmeterägastikus mõte: ta ju tarvitab midagi, et sellist juttu ajab! Raudselt on narkar. Samas poleks sellist tööle võetud. Või kuidas? Otsustasin, et ei hakka kohe uuele kolleegile auku kaevama ja vaatan, mis edasi saab. Äkki teen enneaegselt paanikat.
Haldjatest täna rohkem juttu ei tulnud. Pelle istus kogu ülejäänud päeva kaameratundide ajal vagusi ja tundus olevat oma mõtetes kusagil väga kaugel. Õnneks ei juhtunud poes seekord midagi märkimisväärset ja meie sekkumist vajavat – keegi ei löönud kellelegi vikatit selga ega roninud dušinurka ennast pesema. Et kas seda on juhtunud? No ütleme nii, et juhtunud on igasuguseid asju.

Kaks päeva hiljem pidin jälle Pellega sama ruumi jagama. Vahepealse aja jooksul sai ta ennast lõplikult Padaverest ära kolida ja Padavere Pellest sai Tartu Pelle. Ei kõlanud enam pooltki nii hästi. Tal oli kaasa võetud mingi imelik kilekott. Maxima logoga. Aimasin juba, mis seal olla võis. Kui saabus Pelle kord jalgu puhata, kraamiski ta kotist välja karvase kortsus nutsaku.
„Haldjanahk. Vaata kui ilus,“ reklaamis ta. Vaatasin seda imeasja lähemalt.
„See on ju surnud kass!“ hüüdsin ehmunult. „Sa nülgisid kassi ära!“
„Ei ole kass, haldjas on,“ kinnitas Pelle täiesti tõsiselt. „Haldjad ongi noorena karvased. Täiskasvanuks saades kukuvad karvad seljast maha.“
„Ja saba küljest,“ lisasin vaikselt.
„See pole ju saba, need on tiivad!“ hüüdis Pelle ja harutas nutsaku küljes rippuva rootsu kaheks. „Suled on tõepoolest ära kukkunud...“
„Haldjatel pole sulgi, inglitel on,“ ladusin oma teadmised lagedale.
„Ära usu kõike, mida sulle räägitakse. Päris haldjatel on linnutiivad ja hundinahk seljas,“ seletas Pelle hardalt. „Need lapsed, nad küll ei näe, aga nad on siiski erilised. Ega neid muidu nõnda ära neetud poleks.“
Nüüd hakkas mulle miski koitma. Padaveres oli ju pimedate laste turvakodu. Mõned neist tavatsesid ära joosta ja naabermajadest süüa otsida. Ta nülgis lapse ära?! Oot-oot, lapsed pole ju karvased ega tiibadega. Noogutasin agaralt, et uue töötajaga konflikti vältida, ja üritasin samal ajal mõttes olukorrale mingit lahendust leida. Mu pilk langes riiulil vedelevale vanale ajalehele. Kuupäeva järgi otsustades oli see umbes kolme nädala vanune. Kuna kellelegi meist koristamine eriti ei meeldinud, võis siin ruumis varsti vanapaberilao avada. Minu tähelepanu köitis pealkiri „Pimedad lapsed ründasid külameest“. No teadagi – küllap nad tulid seda nahka otsima. Või tahtsid nad oma kadunud Miisu, kes oli tavatsenud külamehe trepile sirtsutada, maiseid jäänuseid tagasi saada, et need ilusti maha matta. Haldjaid pole olemas.
Järgneva tunni jooksul jõudsin naha juba peaaegu unustada ja suur oli mu üllatus, kui Pelle tagasi ruumi tulles ennist näidatud nahka paaniliselt otsima hakkas.
„Mina pole võtnud,“ tunnistasin kätt südamele pannes. „Mis sa tast üldse kaasa vedasid?“
„Sest ma tahtsin selle sulle anda. See nahk... See peab minema kellelegi, kellel on seda päriselt tarvis, mitte aga mingisugustele pimedatele tattnokkadele. See nahk kuulus haldjale, aga nemad nülgisid ta ära ja hakkasid nahka kurjasti kasutama,“ jutustas Pelle väga kiiresti, nii et tema sõnadest oli peaaegu võimatu aru saada. Mehe silmad pöörlesid võikalt ja aeg-ajalt polnudki pupille näha, ainult valged välkusid. Pidasin paremaks abi kutsuda.
Enne seda, kui uks Pelle järel sulgus ja sanitarid ta punavalgesse bussi lohistasid, kuulsin veel teda karjuvat: “Kus nahk on?! Kus on mu haldjanahk?!“
„Äkki viis haldjas minema,“ pomisesin omaette ja hakkasin raskelt ohates Pellele asendajat otsima.

Öösel külmkapi juurde hiilides – vastik harjumus, kas pole – nägin külmiku ukse juures vedelemas kummalist suurt tompu. Süütasin tule ja mind tervitas justkui vana tuttav – Maxima kilekott haldjanahaga. Võisin vanduda, et ma polnud seda siia toonud, liiati veel kööki vedelema jätnud. Oli Pelle tõesti juba haiglast väljas ja vedas nüüd selle naha mulle koju? Aga kuidas ta mu aadressi teadis ja tuppa pääses?
Uudishimu oli hirmust suurem ning sirutasin käe naha järele. Aknast olid kuulda üle tee asuva kiriku kellalöögid. Kaksteist, lugesin masinlikult, vaadates samal ajal hämmeldunult, kuidas nahk justkui iseenesest mulle selga sobitus. Tundsin ennast suurepäraselt. Nahksed tiivad, millel polnud iialgi sulgi küljes olnud, sirutusid laiali, kuid miski häiris mind. Mingi oluline detail ei lasknud mul saada ööolendiks. Vaatasin otsivalt ringi, kuni mu pilk langes hoidjast välja turritava kööginoa pidemele. Pimedus, ütles hääl mu peas. Minu hääl see küll polnud. Pigem...haldja oma. Ma ei jõudnud rohkem midagi mõelda ega teha, sest juba vihises ühe mu silma suunas kööginuga ja teise poole lendasid teravate otstega käärid. Pärast lõikavat purpurpunast valu saabus pimedus. Pimedus, mis vaatas minu eest ja nägi palju rohkem, kui ükski inimene eales näha suudaks. Ma ei mõistnud, miks Pelle naha just minule anda soovis, aga olin selle eest temale ääretult tänulik. Tühi kõht andis endast uuesti märku. Hävitasin külmkapist kõik söödava pakendeid eelnevalt avamata ning jäin aknast paistvat eredat täiskuud põrnitsema. Öö kutsus mind. Ja ühtäkki teadsin ma, kuskohas see Pelle elab.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0926)