Tegemist on ümberkirjutusega 2013. aasta Estconil Helmut Jänese poolt peetud ettekandest. Sellest tulenevalt võib kohati olla sõnastus liiga kõnekeelne ning artikli lõpp, kus vestlusse sekkub üks filmifännist pealkuulaja, on samuti ebatraditsiooniline. Sellest hoolimata on tekst liialt oluline, et seda Reaktori arhiivi keldrikorruse tolmunud kappides hoida. Palume lugedes säilitada mõistvat suhtumist.
HÕFFiga alustasime 2006. aastal. Idee tuli sellest, et sarnast žanrifilmide festivali Eestis praktiliselt polnud. Haapsalus tegemise idee andis meile aga reklaamiärimees Marek Reinaas, kes elas ka ise Haapsalus. Tundus, et vastukaaluks talvel toimuvale PÖFFile oleks mõnus teha üks kevadine, väiksem ja enne suve viimane katuse all toimuv üritus.
Esimene festival saigi olema igas mõttes väga väike. Polnud vahendeid uute põnevate filmide ostuks (filmifestivalid ei anna kunagi väga kergelt filme esimest korda toimuvatele festivalidele) ning seetõttu oli esimene HÕFF pigem retrospektiiv vanadest õudusfilmidest, kus olid fookuses Dracula filmid. Sellest hoolimata sai näidatud kokku 12 filmi ja külas käisid isegi väliskülalised Rootsist (kokku kolm meest, kes olid seotud filmiga „Külmakõrvetus“). Nendega leidis aset ka seik, mis muutis festivali meeldejäävaks ja pani ka kohalikud ajalehed koheselt meist kirjutama. Nimelt sai üks rootslastest öösel Haapsalu peal peksa ja järgmine päev pandi see kohaliku meedia poolt suure kella külge. Ilmselt said päris paljud kohalikud just nii festivalist esimest korda teada. Igal juhul sai rootslane päris hea sinika ja meie päris hea kuulsuse.
Esimesel aastal oli HÕFF seega puhtalt õudusfilmide festival. Mõte lisada ka fantaasiafilme ja muuta HÕFF õudus- ning fantaasiafilmide festivaliks tekkis sellest, et uurisime, kuidas sarnased väikesed festivalid mujal maailmas toimivad ning märkasime, et tavaliselt puhtaid õudusfilmide festivale eriti polegi – enamasti on kokku pandud õudus ja ulme või fantaasia. Seepärast siis otsustasime ka ise fantaasiateema juurde liita.
Kuna me üritame rohkem propageerida Euroopa autorikino, tuleb mainida, et ulme- ja fantaasiafilmindusega on üsnagi kehvad lood. Ütleme otse – ulmefilme tehakse vähe, ilmselt põhjusel, et hea ulmefilmi tegemine nõuab keskmisest suuremat eelarvet. Need vähesedki, mis tehakse, kipuvad kvaliteedilt olema allapoole arvestust. Kui meile saadetakse ulmeteemalisi DVD-sid ja linke, siis on rusikareegliks, et 10-st filmist 9 on näitamiskõlbmatu. Ning sageli kipub viimaks ka see üks sõelalejäänu kavast välja langema.
Õudusfilmidega on samas tunduvalt parem lugu, kuigi ka seal ei ole olukord ideaalne. Selles žanris on autorikino elanud nii paremaid kui ka halvemaid aegu ja hetkel kujutab sealne maailm üsnagi seisvat vett, kust tuleb uudseid ja huvitavaid asju harva ning jube raske on avastada midagi äärmiselt originaalset, mille võiksime panna kindla veendumusega programmi teades, et sellest saab publiku lemmik.
Ilmselt võib olla asi ka selles, et järjest rohkem raha liigub kinost telesse. Tänapäeval võib teleseriaal mõnest kinofilmist kvaliteedilt isegi parem olla. Paljud HÕFFil näidatud filmid on tehtud sageli teleformaadile. Mis lähitulevik toob, on raske ennustada, aga võib vabalt juhtuda, et kinno jõuab mingihetk telest vähem filme. Järjest rohkem tuleb kindlasti tuhnida marginaalsetes nähtudes ja sukelduda kummalistesse asjadesse. Hea näitena võib tuua filmi „Danger 5“ – omamoodi marginaalne nähtus ja festivali programmis sub-objekt, mis sattus programmi üldse mitte seepärast, et lavastaja juured olid vanaema kaudu Eestis. See film hakkas mulle kuskilt kanalist silma, vaatasin, et veider natsi paroodia, võtsime režissööriga ühendust ja tuli välja, et lisaks muule on ka autor kaudselt Eestiga seotud.
Koostööst välismaaga tuleb suure võiduna ära mainida, et HÕFF on nüüdsest Méliès’i fantaasiafilmide föderatsiooni liige. See tähendab seda, et kuulume nüüd ringkonda, kus on lisaks meile veel 20 peamiselt Euroopas tegutsevat festivali, kellega saame filme vahetada või kellede kaudu saame paremaid ning värskemaid filme soodsamate hindadega. Ühtlasi annab see HÕFFile võimaluse ka rahvusvahelisel tasemel silma paista. Samas pole küsimustki selles, et HÕFF on juba praegugi tuntud ja meil on käinud mitmed maailmanimed. Näiteks Brian Yuzna, kes sõitis kohale Indoneesiast või vene horrori mees Iskanov, kes tuli meile otse Siberist. Sageli oleme saanud positiivseid vastuseid isegi väga kuulsatelt inimestelt. Näiteks Elijah Wood andis peaaegu lubaduse eelmisel aastal avafilmile – „Maniakile“ kohale tulla, aga lõpuks siiski ei jõudnud. Samuti on olnud külaliste tagasiside siiani väga hea. Külalisi hakkame muide kutsuma juba novembris, et oleks rohkem aega planeerida. Muidugi alati pole kõik kutsutud soovinud tulla, näiteks Vene pealelugeja, kuulus tõlk ja ninahääl, kes dubleeris kunagi videokassette, ei tulnud festivalile, sest ei soovi enam enda mingisugust seostamist tollase perioodiga. Tänapäeval on tal hoopis teine amet, uued huvid ning ta oleks valmis üles astuma vaid erialastel üritustel. Kahju, sest tegemist oli üsnagi põneva isikuga. Inimestele on ta ilmselt peamiselt meelde jäänud spetsiifilise hääle poolest (mis tekkis talle peale vigastust avariis), aga lisaks suutis ta teha tõlkeid lennult, ilma ettevalmistusteta.
Programmi sisu osas on paljud paadunud HÕFFi-fännid kindlasti märganud, et kallak on tugevalt Hispaania filmide poole. See ei tulene mitte heast kontaktist, vaid meie püüdest leida tasakaal nii kvaliteedi kui publiku maitse vahel. Esiteks on Hispaania kino kvaliteetsem kui nii mõnegi teise riigi oma ja teiseks on see eesti publiku hulgas populaarne tuues HÕFFil pea alati täissaalid. Võrreldes näiteks Saksamaa õuduse-ulmega (kus tehakse filme üsnagi palju), kõnetab Hispaania toodang meie publikut enam ja on neile arusaadavam. Saksa kinomaailm aga jääb eestlastele võõraks ning seetõttu oleme ka sealseid filme kavasse vähem võtnud.
Meie prioriteet on alati olnud kvaliteet, mitte üle 25 filmi kogu programmi kohta, ning võimalik mitmekülgne valik. Suures saalis pigem
mainstreami'i kalduvad teosed ja väiksemas saalis friigifilmid. Kuna meil on väike festival väheste filmide ja pisikese publikuhulgaga, ei saa me keskpäraste filmidega lahmida, nagu võibolla paljud teised Euroopa üritused, ja nii tuleb teha tublit tööd, et need 25 filmi oleksid võimalikult head.
Mis puutub festivali toimumisaega, siis aprilli viimane nädal pole sugugi kivisse raiutud ning oleme kaalunud ka maikuus korraldamist. Kohati on ilm aprilli lõpus veel liiga kõikuv. Näiteks rongkäigud linnusesse koos tasuta filmidega saidki ära jäetud, sest ööd olid liiga külmad. Kuid festivali ega selle formaati pole kavas muuta. Haapsalu on end nii ära kinnistanud, et katsed programmi laiendada ja näidata filme paralleelselt ka Tartus ning Tallinnas lõppesid vähese publikuedu ja pooltühjade saalidega. Oleme aru saanud Haapsalu eksklusiivsusest ja ka vaatajate hulk on vaikselt, aga järjepidevalt tõusnud.
Mis puutub minu filmide vaatamise kommetesse, siis PÖFFi ja HÕFFi eeltöö väsitab vägagi ära ja minu suurim rõõm filmist võib olla siis, kui võtan filmi vaatamiseks tohutult aega. Tuleb ette, et pean päevas vaatama üle viie filmi. Minu filmivaatamise viis on võibolla paljudele vastukarva, sest vaatan filme väikese kiirendusega. Seega kui vaatan normaalset filmi normaalse kiirusega, on pilt minu jaoks natuke aeglane. Õudusfilmides jälgin eriti mängulisust ning seda kuidas lavastajad panevad enda hulle fantaasiaid sellisesse vormi, nii et nad ka mulle meeldima hakkaksid.
HÕFFil proovime näidata õõva niipalju kui võimalik, jäädes siiski mõistlikkuse piiridesse. Minu silmis oli 2013. aasta programm pehmem kui tavaliselt. See oli selleks, et publikut võita ja ega ükski aasta ei peaks ega tohikski sarnaneda eelmisega.
Ilmselt on meie ajaloo kõige õõvasemaks filmiks olnud, publiku reaktsioone arvestades, „Serbia filmi“ – see näitas pornotööstust tõesti sellisel moel, et vaadates hakkas halb.
Vestlusse sekkub Trash, kes tänab Helmutit Serbia filmi näitamise eest ja kiidab seda mitmekülgselt, sõnades, et isegi tema liberaalsed välismaa filmifännidest sõbrad on selle vastu olnud üsna negatiivselt meelestatud. Ühtlasi kiidab, et tema arust oli tegemist tugeva sammuga võrreldes oma aja ära elanud „Soodoma päevadega“ ning filmiga, mis annab märksa paremini edasi inimloomuse nõrkust, tumedamat poolust ja näitab ilmekalt, kuidas üks tavaline inimene võib leida end situatsioonist, kus läheb kaasa asjadega, mida on eluaeg pidanud vastikuks. „Serbia film“ on palju lähedasem tavalisele inimesele kui „Soodoma päevad“, sest viimases rikub poliitiline allegooria paljutki ära. Justnimelt natside teema sissetoomine, mis võimaldab vaatajal end asjast distantseerida ja öelda, et koledusi teevad ju natsid mitte tavainimesed.
Helmut nõustub temaga ja tunnistab, et see film tuleb esimesena meelde, kui küsitakse mis on õõvasem film HÕFFi ajaloos. See oli ka kokkusattumus, et saime selle filmi näidata ühe esimesena festivalide hulgast. Jutt kisub „Inimsajajalgsele“ ning Helmut mainib, et nad tahtsid ka teist osa näidata, aga režissöör keelas ära, öeldes, et tal on selle filmiga igal pool halvasti läinud. Ilmselt polnudki see eriline kaotus, sest autor tegi esimese edu varjus halva järje, kus pole midagi vaadata peale rõveduste.
Trash tunnistab, et kirjutas kogemata sajajalgse lavastaja õele
Belials ütleb aitäh ja ajab Helmuti minema
Plaksutamine