Järgnev lõik pärineb Maniakkide Tänava värskest romaanist "Õnne ja õnnetuse valitseja"

Suur saal oli tehtud hämaraks. Aknaluugid olid kinni ja tõrvikud kustutatud. Pimedusest kostis vaid surnud vareste tiivakahinat ja küüniste krabinat, kui silmitud kooljalinnud kuskil pea kohal mööda laekaunistusi keksisid. Nüüdsest pidi see nii jäämagi, sest surnud, nagu ütles Varivarju isand, ei salli valgust. Mida värskemalt nad surnust tõusevad, seda vähem nad seda kannatavad. Ja kuigi päevad Iidmaal ei näinud iial pilvitut päikest, kui välja arvata mäetippudel, mis ulatusid üle igaveste pilvede, oli seegi kahvatu kuma koolnutele ebameeldiv.
Tümp, tümp, tümp.
Noorisand kuulis, kuidas kostsid ülemiselt korruselt alla laskuva isa sammud. Isa oli jälle jalul ja tegutses, kuid külm ja kange nagu lõpnud peni teeveerest. Sammud jõudsid alla, sisenesid saali ja lähenesid Tõusule. Külm ja raske surnud käsi langes noormehele õlale. Noormees võpatas.
„Tere, isa.“
Surnu ei öelnud midagi, võttis vaid käe poja õlalt ja sammus kottpimedas saalis lohinal edasi, pika laua teise otsa, istus raskelt ja kolinal oma igipõlisele aukohale.
„Kas ta enam rääkida ei mõistagi?“ küsis Tõus vaoshoitud vihaga Varivarju Kondikult, keda ta teadis samuti siin pimeduses, laua teises otsas, isa paremal käel istuvat.
„Veel mitte,“ kärises surnumanaja pimedusest vastu. „Vaiki ka sina.“ Varesed kraaksatasid isanda häält kuuldes, kargasid lendu. Tegid mitu lärmakat tiiru ümber saali, pekseldes ja vihistades tiibadega ja kraaksudes kõrvulukustavalt, summutades kõik, mis noormees veel öelda võiks. Kuid Tõusu ajas see veel ainult suuremasse raevu. Ta põrutas rusikaga lauale.
„Hoia oma linnud vaos! See on siin minu isa loss ja ainult isa otsustab, kes meist räägib ja kes on vait!“
Isa poolt kostis mingisugust röginat, küllap nõusolevat, sest varesed taltusid ja ronisid krabistades oma kohtadele lae all tagasi.
„Millal siis isa rääkima hakkab?“
Varesed hakkasid taas nihelema, kuid lendu enam ei tõusnud ja kisama ei pistnud. Kondik viivitas hetke vastusega ja kui ta suu avas, siis kõlas ta hääl üsna halvaendeliselt.
„Kohe, kui ta on söönuks saanud.“
Tõus tundis, kuidas tal südame alt külmaks tõmbas. Keda see kõndiv kubu on õige isale söögiks planeerinud? Ega ometi teda? Ega isa ometi...? Noormees pani käe mõõgapidemele. Neetud pimedus!
„Tooge toit sisse!“ kähises loitsija.
Üksik vares tõusis lendu ja vuhises saaliuksest välja. Tõus pigistas mõõgapidet ja kuulatas pingsalt. Nii et teda ilmselt ikka ei sööda. Kui ta ei ole just jäetud maiusroaks. Siis kuulis ta karjumist ja Varivarju isanda surnud saatjaskond vedas roosterüütli juhatusel sisse salga aheldatud inimesi, kes olid pärit ümberkaudsetest küladest.

Kui mööda tammist lauda voolav veri temani jõudis, võttis Tõus käed laualt ja istus koos pingiga eemale. Pidu oli täies hoos. Noorisand oli täiesti kindel, et ta eristas isa ablaste hammaste matsutamist Kondiku ja roosterüütli omadest. Veel elusad ohvrid, keda kooljad kinni hoidsid, kisendasid talumatu õuduse käes. Kolm ebasurnud rüütlit kiskusid neid ja nende kaaslasi ükshaaval elavast peast tükkideks ja õgisid kustutamatus näljas endale sisse. Ka Tõus sai peost oma osa. Ta ei näinud midagi, vaid ainult kuulis karjeid ja tundis, kuidas soojad pritsmed teda näkku tabasid. Varesedki kriiskasid ja karglesid laual, nokkides ohvrite sisikondi ja silmi ning kiseldes omavahel paremate palade pärast.
„Poeg!“
Hääl oli tuttav. Käre, õõvane, külm, kuid äratuntavalt Murekingu isanda oma. Tõus, kes oli püüdnud talumatust vereorgiast vaimus eemalduda, tõstis rinnale langenud pea ja avas silmad. Nüüd oli pilk selle sügava pimedusega siin saalis harjunud ning noormees suutis aknaluukide pragudest immitsevat olematut kuma ära kasutades aimata asjade ähmaseid piirjooni. Veel oli elus viimane kohaleveetud külaelanik, kelle vaevutabatavast halinast ja oimetusest rippu vajunud kehast polnud võimalik aru saada, oli ta mees või naine. Laud kolme surnud ja ühe elava rüütli vahel haises raskelt. Sellele oli kuhjatud erinevatest kehaosadest suur kuhi, hunnik paljaks näritud konte vedeles ümber laua põrandal.
„Kuulan sind, isa.“
„Mul on hea meel, et sa veel siin oled ja minema pole pagenud või üritanud mu elustamist jõuga nurjata.“
Tõus ei vastanud midagi. Ta vaid pigistas ühe käega mõõgapidet ja teise sõrmed püüdsid sõrmenukke valgeks tõmmates kaevuda pinki, millel noor rüütel istus.
„Mina jälle ei söönud ära ei sind ega kavatse nahka panna ka su naist, kuigi Kondiku-isand mulle seda soovitas.“
Sõnad tulid surnud rüütli kangest suust vaevaliselt ja Tõusule tundus, et ta nägi midagi ligast ja venivat tilkumas välja sealt, kus oleks pidanud olema isa suu. See vaatepilt haaras noormehe täiesti enda võimusesse. Tal oli raske keskenduda isa jutule, ta vaid jõllitas läbi pimeduse seda vaevuaimatavat musta niret, mis rääkimise ajal isa suust muudkui voolas ja voolas. Surnu oli end ohvrite verest täiesti täis õginud, nii et enam ei mahtunud piiskagi sisse ja juba olemasolevgi kippus välja immitsema.
„Mis nüüd siis saab?“
Tõus tundis, et ta hääl värises. Mitte hirmust, pigem väsimusest ja pingest, milles ta oli kogu vereorgia ajal istunud.
„Võigastus, nagu mina nüüd olen, ei saa midagi pärandada. Ma ei sure kunagi ja seega ei ole mul sulle midagi jätta. Kõike, mis on, läheb mul endal vaja. Kuid see ei tähenda, et sa jääksid maatuks ja varatuks. Kurila suurisand Löök Sohipoeg võitleb praegu Rammulohu kuningaga ja vajab hädasti sõjamehi. Paku talle oma mõõka. Kuulda on, et kolmandik maad, mis Rammulohu kuningalt ära saab võetud, läheb teda teenivate rüütlite vahel jaotamiseks. Võta lipkond kokku ning mine tema juurde. Julguse ja mõõgaga teenid sa endale maa ja teed nime.“
„Kurila Löök on ju mees, kelle alla käivad ka mitmed koolnud vasallid? Ma peaksin võitlema kooljaarmeega koos?“
„Edaspidi tuleb sul elada koos kooljaga, miks siis mitte hakata end sellega harjutama? Surnud on hüvad seltsimehed, nemad juba reetma ei kipu. Kui saad nii vanaks nagu mina praegu, siis toob Kondik sinugi meie sekka ja su naise ja järk-järgult kõik sinu lapsed ja lapselapsed. Meie sugu saab olema suur ja võimas. Ükskord saab minust veel koolnute kuningas.“
„Saja aasta pärast...?“
Tõus proovis puurida oma pilguga läbi pimeduse Varivarju isanda suunas, kuid ei näinud midagi, sest varesed kakerdasid tiibadega vehkides nii laual kui surnumanaja peal, õngitsedes viimase suust väljatolknevaid liha ja soolikaräbalaid.
„Saja... või viiesaja... aeg ei tähenda midagi. Enam mitte.“
Et siis sõtta ja hiljem kunagi külmjalaks. Sõda – jah, sinna kibeles ta juba varemgi. Kuid ebasurnuks... elav keha on igast asendist etem kui külm ja kange laibakont. Ent ta ei hakanud isaga praegu vaidlema, see ei oleks kuhugi viinud.
„Sõtta lähen ma hea meelega.“
„Isand Kondik annab sulle kaasa ühe oma varestest. Kui hukka saad, toob ta teadust ja juhatab meid su surnukeha juurde. Su keha saab toodud koju ning jälle jalgele pandud.“
Tõusu hinges liigutas miski kahtlus, millele ta ei osanud nime anda.
„Saan kaasa ehtsa vapilinnu?“
„Jah, koolnud suleline, soiulind, ma ei võtnud teda ilmaasjata oma kilpi kaunistama. Nad on kasulikud olevused, igikestva elu sümbolid.“
„Ma arvasin, et me rääkisime just surmast.“
„Alles esimene surm teeb mehest rüütli.“
Tõus ei osanud enam midagi öelda. Ta tõusis sõna lausumata ja vankus uimaselt saaliukse poole. Vere lehk ajas teda iiveldama.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0700)