Et kõik ausalt ära rääkida, nagu kirjutas juba Agu Sihvka, pean alustama sellest, et kui klassikaline kääbikusõber ja Tolkieni-austaja alustab lapsepõlves Kääbiku lugemisega ja jätkab sealt edasi Sõrmuste isanda ja Silmarillioni poole, siis minuga on lugu olnud vaat et vastupidine. Mina lugesin esimesena, ja alles vägagi täiskasvanuna Silmarillioni (Keskmaa Ordu "halvad" mõjud), mis mulle väga meeldis. Umbes peale seda tuli ka esimene Sõrmuste isanda film välja, mis mulle ka väga meeldis. Esimese ja teise filmi vahele sai siis loetud ka kõik kolm köidet raamatut, eestikeelses tõlkes, ja ma tunnistan seni, et kui välja arvata see, mida nad vaese Sam'i nimega tegid, siis mulle see tõlge meeldib, ja raamatud nõndasamuti. Ja filmid, mida on aastate jooksul ja "extended" versioonis saanud vaadata ikka x+n korda. Mis aga Kääbikusse puutub, siis selle raamatu võtsin ma pihku pool-kohustuslikus korras siis, kui esimesed kõlakad levima hakkasid, et temast ka film tehakse. (Multikat ma olin varem näinud, multikas on omaette fenomenina väga vinge.) Niisiis, lugesin Kääbikut, ingliskeelsena, ja pean tunnistama, et see raamat jättis mu üpris külmaks. Ilmselt ma olekski pidanud seda lapsepõlves lugema, või igastahes esimesena, mitte viimasena, kui ma olin juba Silmarillionist ja Isandast ära rikutud. Kääbik jäi minu jaoks selliseks... ma ei oskagi öelda, lapsikuks? Koomiliseks?

Aga Kääbiku ainetel vändatud filmid mulle meeldivad. Miks? Sest need olid samas stiilis kui Sõrmuste Isand ja Silmarillion. Sügavam ja süngem ja eepilisem, kui üks pisike koomiliste elementidega seikluslik muinasjutt. (Jah, ma annan endale aru, et ma norin sulgi ja tõrvatünni...)

Ja Kääbiku filmid ongi minu jaoks filmid raamatu ainetel. On väga omaette lõbu vaadata filmi ja mitte teada, kuhu lugu omadega läheb, ehkki oled raamatut lugenud. Suurt hulka fänne see jällegi häirib, arusaadavalt. Aga filmis on hoopis teised lood, ja ma võtan neid eraldiseisvatena raamatust, ja kui kuskil on kokkupuutepunktid, siis on see OK, aga see ei ole ilmtingimata vajalik, mitte mulle. Otse välja öeldes, siis mulle isiklikult piisab sellest, et filmi setting on Keskmaa, ja tunnetus on sama, mis Sõrmuste Isanda filmisaaga ja raamatute puhul.

Aga aitab sissejuhatusest, nüüd natuke mõtteid ka Smaugi laastatud maast. (Eesti keeles oli selle kohta hästi ilus sõna "lohekõrb".)

Kui esimene Kääbiku-film oli pigem Bilbo lugu, siis teine osa on enamvähem pooleks päkapikkude ja Järvelinna (või otsesemalt Bardi) lugu. Bilbo episoodilisse (ehkki väga vajalikku) rolli surumine mõjus ehmatavalt. Arusaadavalt küll, aga ikkagi oleks teda natuke rohkem näha tahtnud. Ja kui raamatust jäi tunne, et tegu on vaid ühe aardejahi ja lohetapulooga, siis filmis on ülikõvasti sees, et kurat võtaks, see on päkapikkude kodu ja kodumaa, ja see ei ole miski naljakoht.

Arvamused erinevatest tegelastest:

Thranduil. Nagu me peale kinoskäiku Efkaga arutasime, et Thranduil ei olnud üldsegi selline, nagu me eeldasime, aga ta oli väga lahe. Ta oli trickster (parimas Loki stiilis). Nii et siit tuli ka nali teemal "Thranduil on Kääbiku Loki". Lisaks, et me tahtsime koledal kombel teada, mis täpselt oli see "põse" teema, ja kas metshaldjad valdasid illusioonikunsti või mitte.

Äge oli näha, mis samal ajal mujal toimub - kogu see Surnumanaja liin ja Gandalf, kes ei olnud ainult nõuandja, vaid ka tugev võitleja, ja Radagast, kes ei olnud vaid ullike.

Beorn jäi liiga episoodiliseks ja tema karust nn ründava koletise tegemine... No ma nüüd ei tea kohe. Rohkem Beorni, palun? Aga see killuke tema tausta, mis teda orkide ja kogu sõjaga sidus, oli pädev. Ehk oleks seda saanud ainult natike pikemalt lahti mängida-rääkida?

Ja muidugi ei saa üheski arvustuses minna üle ega ümber Taurielist. Imho oli see karakter loodud selleks, et oleks ka mõni tugev naissoost tegelane (paraku seotakse ta küll kohe nii Legolase kui Kili'ga). Aga ikkagi ei ole enam puhas "vorstipidu" (nagu mu parim sõbrants seda nimetaks). Mis puutub Taurieli ja Legolase suhetesse, siis eks näis, mis siit areneb. Igastahes näitab see Legolast huvitavast küljest ja see ei ole mitte see LOTRi ilueedi-külg. Ning armukade ja tige ning segaduses Legolas on hoopis omaette nähtus.

Ning muidugi kogu Taurieli ja Kili liin. Kui paar väga "päkapikunalja" välja arvata (neid tehti ka LOTRis ja minu meelest suht kohatult, sest Gimli kippus olema sihuke comic relief), siis oli see võrdlemisi huvitav. Loodetavalt tuleb siit välja rohkem kui kohustuslik Hollywoodi romanss. Seni oli igastahes huvitav ja ilus jälgida ning läilaks ei läinud. Loodetavalt ei lähe ka ning vaese Taurieliga ei juhtu nõnda, nagu harilikult Hollywoodi naissoost kangelastega - et nad on vaid meestele silmailuks ja meespeakangelaste tissidega sidekick'ideks.

Thorin näitas oma tumedat poolt - ohverdades nii võõraid kui omasid, et vaid Laekakivi saada.

Lohe, kes üritas Bilbot Thorini suhtes hoiatada, oli muidugi väga lahe. Ja selle häälega võiks mulle õhtuti kasvõi Keskerakonna ajalehte ette lugeda... Ainult et lohega seotud stseenidesse oli ka natuke liialt lihtsalt sellist võitlemist ja jooksmist, ehk siis hästi visuaalset actionit lükatud.

See viimane toobki välja minu põhilise kriitika selle filmi suhtes - natuke liiga action-packed mu jaoks, oleks tahtnud rohkem draamat ja dialoogi. Ma saan aru, kui juhtub palju ja järjest, aga kui ma näen ära, et mõni stseen on puhtalt seepärast vahele pistetud, et oleks veel rohkem äksjunit, siis... ma hakkan porisema.

Eraldi veel muusikast, mis oli kokkuvõtlikult üliehea - lõpulaul "I see fire", ja üldse see, et muusikasse on põimitud nagu filmigi väikesi viiteid tulevale (LOTRile).

Mis aga üldse mitte filmisse endasse puutuvalt nukraks tegi, oli pooltühi saal. Esilinastuse oleks võinud ikka kino poolt palju vingemalt korraldada, ja ehk ka kellaajal, mis ei oleks keset tööpäeva. Eeldasin ikkagi täis saali ja miskit fan event'i, aga ei olnud. Aga igastahes olin ma viimane, kes saalist lahkus. Sest isegi kui see ei olnud Marveli film, kus on peidetud stseeni pärast tark lõpuni istuda (mida enamus eestlastest ikkagi ei tee), siis tuli ju ometi ära kuulata kaks lõpulugu, viimane neist uhkes üksinduses.

Hea oli. Nüüd sedasama veel (soovitavalt vanas heas 2d formaadis), ja siis juba järgmist. Me Efkaga võtame siis ämbrid kaasa. (Sest nad ilmselt löövad maha kõik meie lemmiktegelased ja mõned muud veel takkaotsa).

Nii, ja nüüd te võite selle tõrvapoti tulelt maha võtta, on juba küllalt kuum, aitäh! :)
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0292)