Väravavardjad pudenevad sädelevaks tolmuks ja hõljuvad nõnda linna varemeil - on see ulm?

Heledad tornid tõusevad kõrgusse, tühjad lipuvardad ähvardavad piikidena tumedat taevast. Teeradadel võrsub loduhein, metsviinapuu on katnud tiheda võrguga Vardjavärava ning tühi öötuul pühib läbi võlvialuste.

On see ulm?

Kesk udu seisab üksik mustadesse looridesse mähitud naine, tema seljal ripub sinine lipukangas, millel käänab pead laevaks sirutunud valge luik.

Naise huuled liiguvad imetasa; õhk tema ümber on hangunud.

Tolm tõuseb linna varemeilt. Tuhk, tolm ning mälestus hetkelisest tõusust. Unistusest, mis katkes kui härmaniit.

"Kadunud on mu linn, lahkunud mu rahvas."

Öötuul paisutab purjena lippu ta seljal.

"Oli siin kord uhke linn noorte ja lõbusate inimestega, õilsate haldjate iidse vere kandjatega? Kõndisin ma neil kividel, nuusutasin ma pärnade meehõngu? Rääkisin ma sõpradega, ratsutasin ma mööda kitsaid radu Denethori koja suunas?" Oli see vaid ulm? "Või näen ma praegu und? Ehk seisab linn veel seal ja mina ise olen vaid tuhk ja tolm..."

Ent ei... Ta tõmbab puusalt mõõga, ja hele tera välgatab hetkeks kesk unustust ja udu.

"Kuulge siis, haldjate vere kandjad, rändavad hinged - ma annan teid vabaks ja me lakkame koos olemast." Kõik linnad ja inimesed varisevad kord tolmuks. Nii ütleb aeg. "Minge! Te olete priid kõigist vannetest! Minge ja lennelge Keskmaa kohal, kuni te viimaks rahu leiate - kas siin või sääl ilmas!"

Ta torkab ruunitera maasse, tõstab õlult sinise lipu valge luigelaevaga ning kinnitab selle mõõga käepideme külge. Sinine kangas ripub nukralt ja tuuletult.

Naine keerab linnale selja. Ta läheb sadamasse, kus teda ootab laev, viimane paljude seas, mis neil päevil lahkuvad, et mitte kunagi Keskmaale naaseda. Valge laev, kerge ja sihvakas nagu luik, iidse linna iidne pärand. Või on seegi vaid tolm ja vari? Ehk on Dol Amrothi kunagine valdjatar isegi vaid üks viirastuste seast?

Kummituslaevana triivib hele paat ühes oma kurva kandamiga merele. Korraks pöördub naine veel ranna poole ning ta silmad märkavad sinist täppi - kas lõi lipp tuules lehvima või oli seegi vaid silmapett?

Surudes kaks kätt rinnale, langetab ta viimset korda pea ning ütleb vaikselt lainete laksumise sekka:

"Dol Amroth – namarié!"
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0824)