„Kurat võtaks!“ pomises jõuluvanarüüs mees tasakesi, järjekordset habemest sikutavat põngerjat põlvelt maha nügides.
Põhjapõder, kes taamal ninapidi jõulusõimes norutas, norsatas poolkuuldavalt.

„Jöuluva'a ütles KULAT!“ teatas puhvjopes põngerjas võidukalt selgel häälele ema juurde vudides.
Lähemal jõuluvanajärjekorras seisvad emad vangutasid hukkamõistvalt pead, isad muigasid omaette või põrnitsesid pineval ilmel kaubanduskeskuse laekaunistusi ja tuledes veiklevat jõulupuud, otsekui oleks seda vaatamisväärsust alles äsja märganud.
„Tule, Martin, lähme nüüd!“ kiirustas punaselapilise näoga ema poissi tagant...
„Aga, emme, ta ju ütles KU...“
„Jajah, lähme vaatame, mis päkapikud koju on toonud...“

Lühikesse sädelevasse seelikusse riietatud neidis naeratas võluvalt: „Järgmine palun!“
Väike, patsidega tüdruk seisis sõrm suus ja vaatas üksisilmi jõuluvana.
„Mine, mine nüüd, Mari,“ sundis ema teda poolihääli tagant, valvenaeratus huulil, „ega me siin terve päev niisama ei seisa, ma peaksin praegu juba maniküüris olema.“
Mari ei teinud kuulmagi, vaid takseeris Jõuluvana edasi. Ema tema kõrval lükkas tüdrukut õlast jõuluvana poole.
„Emme, ära trügi! Jõuluvana näeb ja ei too sulle pärast kingitust!“ Tüdrukukese hele hääl kõlas selgelt üle jõulumuusika. Ümberseisjad muigasid avalikult.

Jõuluvana noogutas ja viibutas kinnastatud käega ema suunas hoiatavalt sõrmega. „Ole ikka hea tüdruk, muidu jääb jõulumees tulemata!“
Rahvahulk muigas laialt.
Mariks hüütud lapsuke vaatas naerjaid hukkamõistvalt. „Jõuluvana on ju PÄRIS!“ teatas ta tähtsalt. „Emmed ja issid peavad ka head olema!“
Jõuluvana selja taga noogutas põhjapõder otsekui heakskiivalt sarvilist pead.
Jõuluvana mühatas midagi arusaamatut endale habemesse.
Mari astus aegamisi kuuse all istuva Jõuluvana juurde ja vaatas talle otsa. Tüdruku silmad olid selged ja säravad, nendest näis välja kumavat terve galaktika jagu valgust.
„Sa oledki päris!“ teatas ta vaimustunud häälel ja paitas tasakesi jõuluvana habet.
„Ho-ho-hoo!“ teatas jõuluvana ja silitas suure punases käpikus käega tüdruku pead.
„Miks sa ära lendad?“ küsis Mari, jõuluvana tasakesi habemest sikutades.
Jõuluvana võpatas, kas sikutamisest või küsimuse ootamatusest, ent samas kõlas tüdruku kärsitu ema hääl: „Mari, tule nüüd juba, ära tüüta jõuluvana! Ole hea laps!“
„Aga ma tahan teada, miks ta ära lendab!“
„Jõuluvanad lendavadki, et kõigile lastele kingitusi viia!“
Jõuluvana noogutas ja lehvitas. Ainult tema teadis, et kusagil jõulupuu okstel süttis järgmine tilluke lambike.
Järgmine laps, säravate silmadega ema-isa käekõrval astus lähemale.
Ja siis järgmine...
Ja järgmine.

Põhjapõder ringutas ja raputas sarvilist pead nii et turjakarvadest lendas heinapepri.
„Päris põder! Cool!“
„Äh, kuule mingi titt oled vä.“
Kaks teismelist poissi nõjatusid aiale ja põrnitsesid põtra. Põder põrnitses neid.
„Mis siis, mulle meeldivad jõulud! Ägedaid kingitusi saab, mutt vingub tavapärasest vähem, vanamees kutsub külla ja pritsib pappi.“
„So, nõme.“
„On vä?“
„Teen sust nagu põdraga pilti ja panen feiskarisse?“
„Käi..“
Kuusel prõksatas pisike lambike ja lõi virvendama.
„Tegelt, põdraga pilt on nagu täiega mõte! Võta.“
Poiss pistis oma nutika teisele pihku ja oli kahe sammuga üle aia, võttes põdrasarvedest kinni.
Põder norsatas, ning tõstis koos lambivälgatusega nina sõimest. Poiss oli ühe hüppega üle aia tagasi.
„Kuule, vaata, mees, tal on nina siin pildil punane?“
„Silmad kah.“
„Täiega! Ruudolf. Välgu-Ruudolf!“
„Poisid, aiast eemale, muidu kutsun turva!“ Miniseelikuga tütarlaps oli poiste olemasolu avastanud ja tõttas ümber kuuse ligemale.
„Ho-ho-hoo, poisid!“ kõmistas jõuluvana. „Tulge õige siia!“
Poisid vaatasid teineteisele otsa ja astusid vastutahtsi lähemale. Pragisev lambike kuuse otsas lõi korraga heledalt sirama.
„No, kas olete ikka head poisid? Kingitusi tahate? Siis ärge seda kuradi...“ Jõuluvana lõi enesele labakuga vastu suud, „seda, noh, põtra, tülitage. Ta on vähe äkilise loomuga.“

„Jõuluvana teeb nüüd väikse vaheaja!“ teatas tütarlaps, kelle ilusad kulmud olid otsaesisel pahaselt kipra tõmbunud.
„Palun tulge veerand tunni pärast tagasi!“ Ta jagas pettunud nägudega laste vanematele järjekorranumbrid, ning rahvasumma kärmelt laiali saatnud, vaatas tigedalt jõuluvana poole ja sisistas läbi roosakashõbedaseks maalitud huulte: „Võtke nüüd kohe üks kohv või misiganes, aga püüdke siis pärast vähem vanduda, meil on siin lapsed ikkagi!“ Neidis lõi pea selga, klõpsatas laevalgustuse lüliteid ja tippis kaubanduskeskuse avaruste poole minema, poolkuuldavalt põhjajoonud näitlejaid ja nende kõnepruuki siunates.

Jõulupuu ümbruses muutus hämaraks, ainult kuusel sirasid sajad värvilised lambikesed.

Jõuluvana ohkas ja suundus põdrasõime taga asetsevasse putkasse. Põder järgnes talle, aeglasel lonkival sammul ja pistis pea üle ukse. Jõuluvana haaras suure hõbedaselt kumava kohvikruusi ja lonksatas sealt punnsuutäie. Ta pühkis käega otsaesist ja võttis siis mütsi peast. Jõuluvana pea ümber lõi särama õrn, kuldne nimbus.

„Püüa nüüd olla, Jumm!“ sosistas põhjapõder vaikselt, „me vajame ikka veel veidi kütust!“
„Kurat, sul on hea öelda! Mulle aitab sellest jamast juba ammu!“
„Koju tahad, Jumal?“
„Tahan!“ Jumal ohkas raskelt ja näppis vöölrippuvaid käpikuid. „Kurat, miks peab see tänapäeval nii keeruline olema? Varem läksid käisid korra salamahti jõuluajal kirikus ja teleporteri akud olid nagu naksti terve kodutee jaoks puhta ja selge usuga laetud. Nüüd tuleb minul päevade kaupa mingit punase mantliga kommionu mängida, sest inimestel jagub usku ainult lobotoomiliseks üleloomulikkuseks korstna kaudu tehispuude alla kinke pilduvast vuajeristist. Ja neist tohutu tolategemisega kogutud usuriismeist piisab vaevu ühekordseks sõiduks Maalähedasele orbiidile, hüperjaama. Kaugematest sõitudest rääkimata.“
„Jumal küll! Sind ja sinu pipardamist. Oleksid pidanud ikkagi mind kuulama ja sellele selgeltnägijate talveseminarile minema! Seal on usku üleloomulikku nii, et küllalt saab!“ Kuradi hääles kõlas selge võidurõõm. Ta raputas oma haralisi põhjapõdrasarvi ja puristas ninast heinapepri.

Jõuluvanakuues jumal ohkas tülpinult.
Kurat tammus kannatamatult ukselävel: „Tahad, vahetame kohad? Tee kähku, mindki ootab orbiidil pisike jõulukingitus!“
Jõuluvana rehmas käega: „Mis kuradi kingitus?“ Altvedamisest aru saanud, ning nähtavalt kühmu vajununa nentis ta kurvalt: „Kuradi naljad. Ikka veel lähen alt. Ei, mina ei suuda endale endiselt mingeid sarvi tekitada ja punases kuues habemikust Kuradile otsa vaadates ei usuks jõuluvanana küll mitte ükski laps!“
„Nende emad ehk usuksid see-eest paremini!“ ja põdra silmis välgatas saatanlik tuluke. „Aga, sa, Jumm, tead seda ise ka, et laste siiras usk on võimsam, see laeb palju kiiremini.“
„Olgu peale,“ ohkas jõuluvana alistunult, „Kurat, palju siis veel?“
„Mõnest Marist isegi ehk piisaks. Martineid kuluks umbes sadakond.“
„Olgu, teeme selle ära, Kurat! Ma ei räägi sinuga enne ühtki sõna kui akud on laetud. Siis võtame need laetud lambid ja kaome siit kus...“
„Ho-ho-ho!“ irvitas põder.
„Aamen,“ sosistas jõuluvana imevaikselt.