1175057 589137874462371 4273790 nSelle aasta augustis ilmus ajakirja Regina 5. numbri vahel intervjuu Raul Sulbiga. Kuna antud isiku näol on tegu ühe Eesti ulme suurkujuga, võttis Reaktor vaevaks see intervjuu asjaosaliste käest ka enda kaante vahele küsida. Intevjuu keskendub Rauli blogile Need Read, mida ta kirjutab juba 2010 aasta algusest.

1. Need Read avaldab muljet nii kvaliteedi kui kvantiteediga. On teil aimu, mitmest raamatust olete jõudnud alates 2011. aasta jaanuarist kirjutada?

Ausalt öelda ega ei tea küll, ja ilmselt oleks seda arvu ka raske öelda, kuna ma ei arvusta ju ainult kitsalt raamatuid, vaid teinekord ka kuskil ajakirjas või kogumikus ilmunud pikemaid lühiproosatekste: jutustusi, lühiromaane.

2. Miks alustasite blogi kirjutamist? Mis funktsiooni see teie jaoks täidab?

Olin ajaveebi alustamise aegu jaanuaris 2011 kirjutanud veebis ulmearvustusi juba alates 1997. aasta suvest, mil tegevust alustas Ulmekirjanduse BAAS – omamoodi ulmearvustuste grupiblogi ja bibliograafiline andmebaas. BAASis ei tule aga ühe konkreetse arvustaja selline sisuline profiil nii hästi välja kui eraldi arvustuste ajaveebis. Ehk siis blogi looma sundis osaliselt kindlasti edevus ja eraldi veebikohana suurem šanss silma torgata.

Lisaks häiris mind raamatute kaanepiltide lisamise võimaluse puudumine BAASis. Ma olen suur paberraamatute fänn ja minu jaoks ei tähenda raamat mitte mingil juhul ja kunagi pelka faili kuskil lugeris, tahvelarvutis või kõvakettal. Mulle on väga olulised raamatu füüsilised parameetrid: formaat, köite tüüp, valitud trükipaber, lõhn, kirjastiilid, fontid jmt, aga üks peamisi asju raamatu juures on ikka kaanepilt ja -kujundus, mistõttu olen alati blogis valinud väga hoolikalt sissekannete juurde illustreerivat materjali ehk siis kirjeldatava teose erinevate trükkide ja erikeelsete väljaannete kaanepilte.

Kolmandaks kindlasti ulmebaasi žanriline piiratus: tundsin üha enam soovi vahel siiski ka kriminaal- ja põnevuskirjandust, ajaloolisi (seiklus)romaane ning kirjandus- ja ajalooainelisi uurimusi või ülevaateid tutvustada.

3. Kui enamik blogipidajaid ütlevad, et nad teevad seda enda pärast, et mitte ära unustada oma lugemismuljeid, siis teie blogi lugedes on selge, et see on siiski lugejatele mõeldud. On mul õigus, et selle blogi täiesti teadlik eesmärk on inimesi ulmevaldkonna osas harida?

Minu arvustuste ajaveebi esmane funktsioon pole kindlasti oma lugemismuljete jäädvustamine, vaid tõesti (peamiselt) ulmekirjanduse tutvustamine. Kindlasti pole tegu mu lugemispäevikuga: minu reaalsest lugemusest annab blogi üsna vildaka mulje, pigem hoian ikka oma igapäevased lugemised ja arvustatavad teosed mingis mõttes täiesti eraldi. Reaalselt õnnestub kuu jooksul läbi lugeda keskmiselt 15-20 raamatut (siia hulka loen ka juba loetud teoste ülelugemised ning praktiliselt raamatu mahtu jutuajakirjade numbrid).

4. Mille järgi valite raamatuid, millest kirjutate?

Vastus on ühest küljest hästi lihtne: mul peab lugemise ajal tekkima soov raamatu kohta midagi öelda, loetu peab tekitama minus mingeid väljendamist vajavaid emotsioone, olgu siis positiivseid või negatiivseid. Näiteks loen ma iga natukese aja tagant üle Rex Stouti Nero Wolfe’i lugusid, aga on küll äärmiselt vähetõenäoline, et nende arvustusi kunagi mu blogist leidma võiks hakata: ma loen neid konkreetse atmosfääri, fiilingu ja puhtalt mõnu pärast, aga need ei tekita minus mingeid välja ütlemist vajavaid mõtteid, soovi kuidagi ekstra kiita või laita. Teiseks püüan ma üldiselt arvustada raamatuid, mida suure tõenäosusega keegi teine kunagi ei arvusta, aga mida mina mingitpidi oluliseks ja tähelepanuväärivaks pean. Ehk siis valgustuslik mõõde on siin kindlasti väga olulisel kohal. Ma ise vaatangi ajaveebile kui omamoodi (ulme)arvustuste veebiväljaandele, kust lugeja võib leida pikemaid ja loodetavasti huvitavalt ning argumenteeritult kirjutatud ulmearvustusi. Ja seda rikkalikult illustreeritult.

5. Kas blogi pidamise jooksul on ka blogi sisu või suund muutunud? (Kiire sirvimise järel tundub mulle, et vist ei ole väga...)

Tegelikult mõnevõrra isegi on. 2011. aasta jaanuaris alustades oli olemas väga konkreetne visioon: hakata avaldama vaid inglise keeles ilmunud ulmekirjanduse arvustusi. Selles mõttes oli plaanis hästi konkreetselt nišiväljaanne: eesti keeles ilmuvat kirjandust polnud kavas hakata retsenseerima, kuna selle kohta ilmub kirjandusajakirjades jm meedias ning veebis siiski üksjagu arvustusi, aga just inglise keeles ilmuva ja pigem uuema ulme põhjalikud arvustused tundus olevat see vaeslapse rollis element kohalikus kirjanduskriitikas.

Aeg on sellesse plaani teinud omad korrektiivid. Loomulikult leidsin ma üsna pea, et lisaks värskelt ilmuvale ulmele, väärib põhjalikumat tutvustamist ka klassikaline ulmekirjandus žanri kuldajastust möödunud sajandi keskel. Edasi tulid juba põnevus- ja kriminaalkirjandus, mida samuti üsna arvestataval hulgal loen, siis soov tutvustada ka ajalooraamatuid ja kirjandusloolisi käsitlusi...

6. Kas te teate, milline on teie blogi lugejaskond?

Ega ma seda lugejaskonda tegelikult ju otseselt ei tea, lugejate arvu ma muidugi näen, aga kes need inimesed on... noh, ilmselt on need siiski suures osas mu enda Facebooki kontaktid, sest just selles keskkonnas ma uute arvustuste ilmumist teada annan ja neile teadaannetele järgnevalt need sissekanded oma klikid kokku koguvad.
Ja loomulikult tean ma ju, millised on mu ajaveebi loetumad lood. Nendeks on patuga pooleks raamatublogisse jõudnud telesarjade arvustused, ehk siis sissekanded «Troonide mängu» ja «Sherlocki» sarjade kohta. Ning neile järgnevad Indrek Hargla apteeker Melchiori raamatutele kirjutatud arvustused. Edasi tulevad Hargla ulmeteoste arvustused ja siis juba kõik muu. Lühidalt siis: kõige enam loetakse telesarjade arvustusi, sellele järgnevad kriminullid ja alles seejärel ulme. Mitte et selline tulemus mulle üllatusena oleks tulnud, aga just need telesarjade arvustused on mu kõige jätkusuutlikumad tekstid – neile tilgub klikke juurde kõige stabiilsemalt. Ja juba aastaid pärast nende ilmumist.

7. Kas blogipidamine on ka teie reaalsesse ellu kuidagi jälje jätnud – toonud uusi tutvusi, pannu rohkem raamatuid lugemda vmt?

Sellele küsimusele ei oska küll kuidagi vastata, pigem vist ei ole. Lihtsalt on tekkinud juurde üks moraalne kohustus toota tööst vabal ajal tekste ja neid avaldada, sest kuigi oma raamatublogis mul ju tähtaegu kaelas pole, siis endal on ikka kehv tunne, kui blogisse juba mitu kuud ühtki uut sissekannet pole tulnud.

8. Kas mõnikord ära ei tüüta blogi pidamine? Ja kui tüütab, siis millest leiate uuesti motivatsiooni?

Vast ei ole ‘ära tüütama’ kõige õigem määratlus, aga eks pikemaid pause on minulgi sisse tulnud. Ilmselt kui ma kirjutaks loetust pigem lühidalt, oleks lihtsam seda pidevat kirjutamisrütmi sees hoida ja regulaarselt pisikesi sissekandeid tekitada. Kuna mul on aga algusest peale olnud eesmärgiks kirjutada pikemaid-põhjalikumaid arvustusi, siis on pausid kerged tekkima, eriti viimastel aegadel. Kuna ma koostan-toimetan hobi korras kirjastuses Fantaasia mitmeid ulmekogumikke/-sarju, siis ongi kujunenud nii, et mida rohkem on seal erinevate tekstidega tööd ja järelsõnade või autoritutvustuste ja annotatsioonide kirjutamist, siis seda vähem jätkub vaimujõudu ja aega veel blogisse mõnda arvustust kirjutada. Viimasel ajal on päris tihti sellist enese totaalselt tühjaks kirjutamise tunnet: et lihtsalt ei taha midagi kirjutada.

Õnneks läheb see tunne ja väsimus alati üle ja tuleb jälle vabamaid momente ning kuna raamatute lugemise soov kunagi üle läinud pole, siis materjali, mõtteid ja emotsioone, millest kirjutada, jagub alati. Ning kui see väike ajaressurss kohtub piisava annuse edevusega, ongi jälle uus arvustus tulekul.

9. Ulme on žanr, millesse osad suhtuvad pöördumatu fanatismiga, teised aga ei saa kuidagi asjale pihta. Siit kaks küsimust – mis teid ennast köidab ulme juures? Ja millest soovitaksite alustada täielikul võhikul? Ehk milline raamat (või hoopis mõni muu soovitus) aitaks ulmesse sisse elada?

Ulme pole õnneks muidugi enam selline nišiala nagu aastaid tagasi ja sestap on ehk ka see mulje pöördumatust fanatismist loodetavasti mõnevõrra pehmenenud. Pigem võis möödunud kümnendit analüüsides tõdeda, et praktiliselt kogu ükskõik kummast soost teismelistele pakutav meelelahutus, olgu raamatu- või filmivallast, on muutunud ulmeks: alates võlurikoolidest ja prillidega võlurpoistest kuni kalbete nägude ja teravate hammastega vampiirideni, rääkimata elutarkadest vanadest lohedest ja igat masti näljamängudest. Et pigem on pendel praeguseks käinud teise äärmusse ja ulme on ülemaailmse reklaamitööstuse tõttu muudetud kasvava põlvkonna igapäevaseks põhitoiduseks. Kindlasti saavad sel olema väärt ulmekirjanduse jaoks omad negatiivsed tagajärjed, rääkimata neist ülemaailmseid ulmelisi meelelahutusfenomene tarbivaist lastest. Ühe tuttava teismeline poeg kurtis mõned aastad tagasi oma vanematele, et kõrini on neist võlureist, lohedest, roboteist, tähelaevadest ja vampiiridest, et kas midagi realistlikku pole lugeda? Vanemad andsid lugemiseks Ferenc Molnári «Pál-tänava poisid»...

Mis mind ennast ulme juures köidab, on üsna raske ammendavalt selgitada. Lühidalt võikski öelda, et võimaluste paljusus: realistlik kirjandus on ses mõttes väga piirav ja nappide võimalustega, ulmekirjanduse sisemised reeglid seevastu lubavad teha mida iganes: kõik on võimalik, kui see leidlikult välja mängida ja pädevalt ära põhjendada. Teine ja ehk olulisemgi põhjus on vast selles, et ajal, kui mina raamatute maailma avastasin ja isiksusena välja kujunesin (1980ndad aastad), oli ulmet nii raamatuina kui kinolinal saada vaid näpsuotsaga, televisioonist ja koomiksitest rääkimata. See, mida ei ole, tundub aga alati ahvatlev ja sobib hästi enese identifitseerimisel ja defineerimisel.

Täielikul võhikul soovitatakse enamasti ulmega tutvust alustada 1976. aastal ilmunud Ain Raitviiru koostatud antoloogiast «Lilled Algernonile». Edasi on üsna krestomaatilised soovitused veel Arthur C. Clarke’i «Linn ja tähed», Clifford D. Simaki «Linn», vendade Strugatskite «Raske on olla jumal», Frank Herberti «Düün» ja Dan Simmonsi «Hyperion».

10. Saan aru, et igapäevaselt töötate te Postimehe uudistetoimetuses? Kas toimetaja või ajakirjanikuna? Palju teil üldse on aega nädalas/ päevas oma blogiga tegeleda?

Põhitöökohaga töötan tõesti Postimehe veebiväljaande toimetajana, aga kuna paberlehega mul kokkupuuted praktiliselt puuduvad, siis on väga raske vastata, et kas reporteri või toimetajana. Online-meedias oled sa reeglina ise nii reporter, toimetaja, korrektor ja fototoimetaja kui ka lõpptulemuse kujundaja-küljendaja. Täpselt nagu ka oma raamatublogis, selles mõttes on need tehnilisest küljest väga sarnased tegevused, erinevus on lisaks ainesele peamiselt lugejate hulk. Ega konstantset ajahulka nädalas ju blogi peale ei kulu, eriti viimasel ajal, kui olen olnud häbiväärselt laisk arvustaja. Aga üldiselt meeldib mulle ajaveebi ja arvustuste kallal nokitseda öösiti, pärast põhitöö lõppu kella ühe ajal.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0553)