Mõnikord tuleb teha kiirust, mitte kiirustada. Mina valmistasin kakskümmend kilo ja liigutasin seda kärmelt. Vana head dekstroamfetamiini on lihtne sünteesida, aga polizei hoidis kõigil orgaanilise keemia tarnijatel valvsalt silma peal; kui laar spiidi ilma igasuguse mokamäärdeta tänavale sattunuks, oleksid nad jälitusahela väga kähku läbi kamminud. Nad oleksid osa endale nõudnud — mu kopsud, südame ja ribosoomid. Paraguays parseldavad psühhoaktsiivseid aineid ainult idioodid: ainult idioodid või tõeliselt meeleheitel inimesed. Põrutasin läbi Brasiiliast ja maandusin Ant Citys. Risti läbi terve Austraalia aklimatiseerudes vaagisin tulevikuväljavaateid; oli aeg võtta ette midagi kopsakamat.

Minu esimene mulje Ant Cityst oli tunne, nagu oleks mind küpsetatud — aeglaselt. Kõrvetav niiskus kujutas endast linna reaktorite käitatavate jumitute soojusvahetite väljavoolu. Palmid lennujaama fuajees, okste vahel valla ebaviisakas, vaterdav ämmalahv. Kui pole elektrit, pole Ante, lihtne võrrand: olin nüüd Antarktikas ja mõtlesin, mida põrgut selle teadmisega peale hakata. See siin oli teine maailm: tajusin kratsivat lähedustunnet abaluude vahel, mind ümbritseva inimmassi survet.

Valguskoridorid peibutasid mind läbi tolli-liidese, viies mind kurssi pärismaiste õpetustega. Digitaalsed sõrmed rihveldasid mu ihu kiirgusega, kuid ma olin puhas nagu ponks — ükski mõistlik inimene ei too lutikaid sipelgafarmi. See tähendanuks ümbersuunamist — ja sisendite remoduleerimist on mul tarvis sama palju kui südametunnistust. Kõik mu petuskeemid ratsutavad ajukoores ja on mnemotehniliste võtetega ankurdatud hetkeni, mil olen valmis need mängu tooma nagu pokkerihai. Mälupõhine käteosavus. Turvajõmmitar naeratas magusalt, pilk küsimas, kas ma ikka olen tegelikult elus ja viipas mu oma lauast mööda.

Süstikujaam on Ant Cityst pool kilti kõrgemal; alla sõitsin ma liftiga. See oli üks keskmist mõõtu lift koos ainult keskmist mõõtu ostukeskusega. Ostle, ostle, kuluta, kuluta. Karjuv kihutustöö…

Panin silmad kinni ja samal ajal, kui püüdsin õigele plaanile pihta saada, üritas üks nolk kiipe mu kolbast välja tõsta. Tal ei vedanud: mul polnudki kiipe. Avasin silmad ja nihutasin oma haaret ta randmete ümber nii, et ta oli sunnitud mulle otsa vaatama.

„Milline meeldiv viis turiste tervitada,“ ütlesin. Ta vingerdas hirmunult, lihased õrnpruuni tooni naha all nagu metallklaas. „Tead, mis ma nüüd sinuga tegema peaksin?“ Ta nägi välja, nagu ei teaks ja nagu ta poleks ka teadasaamisest huvitatud. Ta oli unustanud kassile süüa anda või midagi muud tähtsat. Kiikasin ta randme siseküljele; noodul oli seal.

„Sa söö, tead, sitta,“ ütles ta. Vastasin talle vihase jõllitusega.

„Jah, söön iga päev, nagu sinagi. Peaksin su sõrmed lömaks tegema. Tahad sa mulle rääkida, miks ma seda tegema ei peaks?“

„Ei,“ vastas nolk, nähes ise välja nagu järgmisel hommikul üles soojendatud pahandus. „Kui sa mu sõrmed murrad, tuleb mu semu ja murrab sinu omad.“ Tal õnnestus samaaegselt mind eirata ja põlglik välja näha. Ilma küpsusmodifikatsioonideta ei saanud ta olla vanem kui kaksteist aastat. Neo-macho, taustal tiksunud videotest üles krutitud. Esimest korda heitsin pilgu ta hõimutunnustele. Tal oli seljas sõjaväe laoülejäägist maha kantud, jää-kaitsevärvi kombinesoon. Ta randmenoodul oli üsna kulunud. Klassikaline juhtum: heroiin alates kuuendast eluaastast, hobusega ratsa tulevikušoki varju alt välja. Just lapsed on need, kes nüüdisajal kõige rohkem kannatavad.

„See oleks üsna halb mõte,“ rääkisin ma, „sinu semu jaoks. Mul ei ole kiipe. Mu rahakott on mineeritud; ütle oma õele, et ta paneks selle tagasi, kui ei soovi sõrmi liimiseks teha. Tahad, ma annan sulle veidi raha?“

„Mis asja?“ küsis naga. Tundsin, kuidas liblikõrnad sõrmed midagi sumisevat mu taskusse libistasid; mind taas nuhutanud, jättis see sumisemise järele. Mulle ei meeldi, kui ma ei tea, kuhu mu kukkur ilma minuta läheb.

„Ma kordan ennast,“ ütlesin ma. „Kas sa tahad veidi raha teenida?“ Naaldusin ettepoole. Veel suurem umbusk.

„Sa tahad, et ma sinuga voodisse läheksin või?“

„Ei. Mul on vaja paari nime, ei midagi muud. Näiteks, kes teie nodi liigutab?“

Ta nägu selgines võluväel. „Tahad ka?“ päris ta rõõmsalt. „Ma müün sulle…“

„Ei,“ kostsin, „tahan ainult nime.“

„Aa.“ Ta näis pettunud. Seejärel: „Oled sa polizei?“

Vaagisin oma šansse. „Kas sa usuksid mind, kui ütleksin, et ei ole?“

„Ei.“ Ta silmad tõmbusid pilukile.

„Lase siis lesta.“ Tõukasin teda ja ta läks. Nolgi õde oli juba haihtunud ühte avatud fassaadiga poodi, mis müüs punktvalgustite all eksponeeritud gaasriide sarnasest materjalist ei-tea-mis-asju; vähemalt antud hetkel kujutasid nad endast minu võrrandis nulltegureid. Seisin mõnda aega üksipäini, mõeldes, et ei tea, milline ma kohalike talentide silmis välja näen ja kas mul oleks ehk mõistlik eriala vahetada; mingisugune näriv kahtlus ütles mulle ikka ja jälle, et hakkan selle mängu jaoks liiga vanaks jääma. Muremõtteid vaigistada üritades suundusin üle põranda vaateplatvormile ja haarasin pilguga seal avanevat panoraami.

Kaubanduskeskus laskus alla pargi poole, mida ümbritses järv; järve ühes otsas asus hoolikalt kujundatud aed. Ant City ulpis nagu allveelaev jääkaane aluses sulavee-suletises. Vesi, mida tokamakid jäätumast hoidsid, toimis puhvrina jäävärinate vastu ja peale selle keskkütte-allikana. Lift hakkas täpselt sel hetkel linna katuselt alla liikuma ja vaatepilt tekitas peapööritust; linn kaardus koos silmapiiriga. Järsku tabas mind tunne, et miski on saabumas, et ma näen oma silme ees avanemas uut piiriala, ehkki tegelikult sulgus ümberringi hoopis linna allmaaosa otsekui peadpööritavad megatonnid jääd selle kohal: paistis, et tulekul on klassikaline ilmutus. Selline tunne, mis tekib siis, kui uus idee kuuma ja raskena pinnale trügib. Võtsin oma olukorda vaagida…

Kollane lumi

Illustratsiooni autor Käet Mäe.

Mõelge, milline ma olin: meesterahvas, iseseisev, arukas, kahekümne seitsme aastane. Kuluka korporatiivse lööklaine-hariduse produkt, projekteeritud lauglema teadus- ja arendustöö eesrindlikumate saavutuste laineharjadel. Olin oma korporatiivsete omanike küljest irdunud nagu vaba alus: ainult et vaba aeg ja sõltumatus olid mulle maksma läinud mu paindlikkuse. Mul olid pangakontod Liechtensteinis ja Fortiese toornaftamaardlas, puudusid kohustused, kuid puudus ka juurdepääs suurfirmade tehisintellektidele, mu teadmised kippusid informatsiooniplahvatuse tingimustes rooste minema; kolmekümneselt pidin seisma silmitsi karjääri läbipõlemisega. Olin parseldanud kõiki sünteetilisi narkootikume, mida valmistada oskasin, kuid tootnud ainult väikesi kuni keskmisi koguseid: mul oli alati õnnestunud lesta tõmmata enne, kui kõmatas tagasilöök. Olin sündmuskohalt põgeneja. Ise ma neid ei kasutanud, vaid rahuldasin nõudlust; teenisin elatist sellega, et tegin inimesi õnnelikuks. Mis võinuks veel parem olla? Mulle meeldis pidada end moralistlikuks anarhistiks, Kropotkini mantlipärijaks. Ainult et kuhu oli mul järgmiseks minna?

Uue uimasti või moeröögatuse jaoks on alati aega; on aega, et see saavutaks tippküllastuse, kergitaks retseptorite arvu maksimumini… Ükskord koidab võimalus iga uimasti jaoks! Aga praegusel ajastul hakkasin ma aeglaselt muutuma klassitsistiks; müüsin vana puhast kama ilma va uute ainevahetusnõiduste maaniata, millega inimese genoomi optimaalset laksu silmas pidades ümber putitati. See tegi mind tehnoloogilises mõttes jäänukiks. Asjad liikusid liiga kiiresti, et minusugused inimesed jõudnuks sammu pidada; mitte iga diiler ei soovinud muuta oma koljut retseptorite afiinsuse rekombinantset soveldamist võimaldavaks geenimasinaks, mis oli nüüdisvasteks kangele kraamile. Tõtt-öelda olin ma geneetilise programmeerimise vallas tumba; šanss, et valmistan müügikõlbuliku toote, oli sama suur kui tõenäosus, et teen valmis uue haiguse. Kuid silmipimestavalt ilmne lahendus oli mul otse nina all ja ma teadsin täpselt, kust seda leida; mul polnud vaja muud kui kontaktisikut.

Leidsin telefoni ja otsisin selle abil rendipindade loendi; valisin korteri — möbleeritud, neli tuba, kuumakse, hea vaade pargile. Kui ma poleks nädala eest “kiirust ületanud”, oleksin selle eest pidanud maksma hinge- või vähemalt neeru hinda. Nüüd ei pidanud ma tegema muud kui leidma õige kontakti, mis tänu mu taustale oli lihtne.

Me saime kokku kuivaks lastud ujumisbasseini äärses kohvikus, kus elevil pingviinid rüselesid laudadelt visatud palukeste pärast. Ta nägi välja närviline, mida oligi oodata. Ka mina olin närviline. Ma isegi ei teadnud, kui palju ta töö eest tahab! Teadsin vaid, et ta oli samavõrd meeleheitel kui mina.

„See, mida te otsite…“ ütles ta. „Ohtlik, teate? Temporaalse lõõmutamise protsessid pole eriti hästi kaardistatud ja tuhnurid kipuvad nende torkimise peale üsna kergesti solvuma. Ma tahan öelda, see on ju sõjaväe mahakantud tehnika, eks ole?“ Ta imes närviliselt vesipiibu huulikut ja seiras pilguga turvakaameraid, tabamaks pimepunkte. Digi-polizei jaoks välja mõeldud kunagiste-armastajate-pulale keskendudes naeratasin enne vastamist õrnalt.

„Kuulge,“ ütlesin ma, „tegemist on ju strateegilise kaitse algatuse kõrvalsaadusega, eks ole? Pärast seda, kui kolmas maailmasõda lausbioloogiliseks kujunes, läksid kõik Pentagoniga sõlmitud kaitsetööstuslepingud hapuks, nii et teile ei jäänud muud kui hunnik kola ja olematu eelarve, on mul õigus? Miks siis mitte pruukida seda kiire papi teenimiseks? Tunnistage tõde, te olete sindrima lähedal näljasurmale. Aga mina,“ — ma naaldusin toolis tahapoole — „mina olen potentsiaalne klient. Kellel on maksevahendid. PERV konstrueeriti selleks, et nad teaksid rakette laserdada enne, kui need startida jõuavad ja Interaktiivne Reaalsustransformaator ehitati selleks, et tekitada auk aegruumi. Nii et miks te ei peaks saama neid minu jaoks ajamasinaks muuta? Ma maksan hea meelega! Ja, ma mõtlen, kui vanade Ü-riikide valitsus oma elud tolle kaadervärgi hoolde usaldas, mis sellega siis nüüd untsu minna saab?“

Ta köhatas. „Paljugi,“ sõnas ta kuivalt. „Vaadake kas või, mis nendega juhtus. Te unustate, et seda kraami ei kasutatud kunagi… ainult katsetati simulatsioonidega. Kas teil jäi kahe silma vahele tõik, et keegi ei jõudnudki kunagi hakata nuti-kive läbi aja-akna tulistama? See on äärmiselt, ee, ohtlik.“

Ma ohkasin. „Kuulge,“ seletasin ma, „ma ütlen viimast korda — see on teie erialane valdkond. Mitte minu! Tähendab, mulle meeldib mõte toetada kõrgharidust, tõesti meeldib, aga ma ei saa endale lubada raha tuuldeloopimist ilma, et investeering mulle midagi sisse tooks, eks ole? Aga kui te koos oma teaduskonnaga mulle selle teene osutate, vaatan ma ehk, mida annab teha, et õppetool võib-olla, ee, igikestva toetuse pälviks.“

„Kolledži juhtkond võib suhtuda kõhklusega ettepanekusse nimetada õppetool poollegaalse uimastiärika järgi,“ teatas naisterahvas ebakindlalt. See oli esimene märk, et ta hakkab hiilgusest pattu langema; niisiis ta ikkagi oli meeleheitel! Ma jätkasin survestamist.

„Jah,“ ütlesin, „aga te võite sellele nimeks panna, mis tahate. Ma maksin ju kinni teie lennureisi siia, eks? Millal valitsus teile viimati millegi jaoks raha andis? Teate, tehke seda, mida ma palun ja ma jätan teile sellise annetuse, mida te ei unusta.“

„Hmm, selge,“ ütles ta, ise peaaegu huuli matsutades. Siis langetas ta otsuse; õige otsuse. „Hea küll. Lennake järgmise kuu esimesel nädalal Oxfordi. Saadan mõne meie järeldoktoritest teile vastu; selleks ajaks peaksime olema valmis katset tegema.“ Üle ta palge libises põgus vari. „Teil pole aimugi, kui hulluks asjad seal läinud on,“ lisas ta tasasel häälel; „Te olite tolles vahetusprogrammis väga hea tudeng. Püüdke mitte kuuli kerre saada enne, kui me valmis oleme, eks?“

„Selge see, proua professor,“ vastasin, viibates samal ajal kelnerile. „See on mul nagu üks elueesmärkidest.“

Ta laskis end veidi lõdvemaks. „Ja mis on teine?“

Naeratasin laia suuga. „Nikkuda Ronald Reaganit.“

Oodates telefonikõnet Hawkingi-nimelisest Laboratooriumist, jäin videoekraani ette röötsutama, lugedes koomiksromaane ja seirates ajaloolisi draamasid kahekümnendast sajandist. Kondensaator sulises hädapärases tõmbekapis, mille ma vannituppa ehitanud olin ja geenikedrad klõpsusid katkendlikult, samal ajal kui mina imesin endasse Ronald Reaganit, Margaret Thatcherit, Leonid Brežnevit — olendeid ühest teisest ajajärgust, mil universum alles hakkas täis saama ning ühiskond vaarus barokse homse veerel; paeluvaid väljalõikeid minevikust, mis endast tõepoolest iselaadset võõrriiki kujutas. Veel kakskümmend aastat enne seda oli kõik olnud nii naiivne, nii eeltehnoloogiline, kuid minu valitud ajavöönd asus juba nüüdisaja pervel, kus lihtsakoelised, programmivigadest kubisevad süsteemid tõmbasid käima halastamatut marssi postmodernistlikusse tänapäeva. Inimesed hakkasid muudatusi aduma, hakkasid märkama tööstusliku mõtteviisi lõppemist. Jah, ma mõtlesin, et saan hakkama; kogun kaitsevärvust, ei jäta oma välimusega liiga kohatut muljet, kuid olen samas karjamentaliteedist nii pikalt ees, et võin nende pihta kõmmutada kaheraudse annuse futurismi, pääseda tulema puhta nahaga ja nii rikkana, et saan minna pensionile…

Ütle lihtsalt EI,“ ahvisin ja viskasin ekraani tühja õllepurgiga. Good jokes are made of this,“ mõtlesin ma. Siis hakkas telefon köhima.

„Jah?“ küsisin ma.

„See on sulle,“ ütles telefon ja sirutas toru välja. Võtsin selle ja kuulatasin. „Kakskümmend milli? See on päris jõhker… Hüva, jah, seda pole varem tehtud… Kui palju? Õigus küll. Ma mõtlen midagi välja… Ülehomme? Teeme nii. Nägudeni.“ Telefon krabas oma toru tagasi ja hakkas seda raevukalt pühkima. Üritasin aparaati pilguga taltsutada, kuid too ei paistnud mind tähele panevat. Mu isiklik kogemus ütleb, et kui kodumasinad muutuvad ninakaks, on ainus lahendus nad maha lasta, aga mul polnud relva kaasas, niisiis naaldusin seljatoele ja mõtlesin selle asemel ärritunult hea professori uudistele.

Ajahüppe kaalupiirang pidi kujunema rangeks. Arvutuste kohaselt piirdus see kümne kilogrammiga lisaks minu lugupeetud isikule. Seda pole ju palju, ega? Rõivad, portatiivne riistvara, natuke tooraineid — mitte palju. Arvutusvõimsus ei pidanud olema probleem; superarvuteid ei mahu ühte valehambasse lõpmatuseni, kuid seal, kuhu ma minna kavatsesin, pidi üksainuski neist andma mulle ebaõiglase eelise. Tõeliseks probleemiks ähvardas kujuneda investeerimiseks vajalik valuuta. Ma kortsutasin kulmu. Krediit? Kas neil oli tol ajal käibel krediit? Või olid nad sunnitud metallist münte kaasas tassima? Mida ma nende asemel kasutada saaksin?

Ahaa. Hea mõte. Miks mitte teha seda kohe praegu? Tõusin istuli, näol kõrvast kõrvani ulatuv irve ja tuigerdasin siis vannituppa. Mu geenimasin seisis põrandal ja ümises omaette. Kummardusin ja ühendasin end masina külge, kalkuleerides ise, milline peidupaik oleks ideaalne. Midagi, mida nad mitte iialgi ei kontrolliks; midagi paremat kui raha, roppodav tarbekaup, mida saaks vektorturundada. Nagu kuldmune munev hani pidin ma üksipäini teenima heroiiniga terve kaheksakümnendate aastate varanduse! Ma pidin saama nii edukaks, et turuväärtus kukub kolinal! Jah, ma olin silmanud kullapada sealpool vikerkaart. Potitäit kollast lund…

„Kollane lumi“ on termin, millega tähistatakse teatud sorti odavat diilerikama; nüüdisajal ei lähe selle õnge keegi. Tarvis pole selleks muud kui geenimasinat ja külma närvi selle kasutamiseks iseenda peal. Tuleb konstrueerida retroviirus, mis muudab veidi su enkefaliiniretseptori tertsiaarset struktuuri, moonutades sellega retseptori substraadi-afiinsust; seejärel tuleb konstrueerida teine viirus, mis lisab väikese peptiidi-märgise ainele, mis enda retseptorid pöördesse ajab, et nad omavahel kokku klapiksid. Kohaldad oma valu-/naudingukompleksi, eks ole? Tänu sellele saad rakendada veel üht viirust, sellist, mis sunnib osa su perifeersetest kudedest — näiteks kõhunäärme — töötama endorfiini-ületuuridel ja pumpama tõeliselt ehedat kraami välja sellistes kogustes, et sa iga kord, kui tualetis käid, sõna otseses mõttes kused heroiini analooge. Seejärel — see on lahe etapp — tuleb lisada atseethapet, mis kogu selle ammoniaagi ja kusiaine neutraliseeriks, siis eraldada kraam orgaaniliste lahustite abil, lahustada suhkrulahuses ja taaskristalliseerida. Ja sul ongi looduslik heroiin köögikraanikausis! Eristamatu autentsest Kuldse Kolmnurga kraamist, ainult selle vahega, et see on parem. Ainus häda on, et lähteainega kaasneb teatud häbimärk, sellest ka hüüdnimi kollane lumi; keegi ju ei taha, et diiler talle taskusse kuseks, mis? Igatahes nüüdisajal tolliraalid peidetud kama ei otsi; nad on häälestatud leidma disainitud geene. Seega pidi kollane lumi igal ajal pärast ülemeelikuid üheksakümnendaid tähendama põrumist. Kuid seal, kuhu mina minemas olin…

Ütle lihtsalt ei,“ tegin ma kampaaniareklaami järele ja rüüpasin seejärel lurinal järgmisest õllepurgist. „Ma kusen teie kõigi peale, narkarid!“ Hea nali anarhistist ärimehe kohta, kes vaarub läbipõlemise veerel ja valmistub liftisõiduks tagasi sinna, kus see kõik alguse sai. Ma mõtlesin endamisi, et huvitav, miks keegi seda varem teinud polnud; see oli nii lahe!

Võib-olla saan ma seda varsti teada.

Hüppasin Ürg-Britanniasse suunduvale tsepeliinile, et jõuaksin komplekteerida oma ajarännu-ellujäämisvarustuse; samuti selleks, et võtta veidi aega vabalt ja lõdvalt ning kruttida oma kolu hüppeks ettevalmistumise korras paika. Lukustasin end oma esimese klassi luksuskajutisse ning ignoreerisin pikka, majesteetlikku kruiisi üle jäise tühermaa ja ookeanilahe Hea Lootuse neemeni. Reisijad arendasid pööraselt seltskondlikku suhtlust, korraldades balle ja orgiaid gaasisegmentidesse ehitatud auditooriumides; mulle polnud seda tol hetkel tarvis. Mulle ei meeldi, kui mulle inimesi hulgakaupa kurku rammitakse: ma pean taanduma oma isiklikku ruumi, hoidma distantsi enda ja tolle hellade närvilõpmete leegitseva kõnnumaa vahel, mida kujutab endast kümne miljardi alasti ahvi globaalne kultuur.

Kui me üle Asaania ranniku lendasime, hakkasin sisseoste tegema. Grolier’ viimased andmebaasid; järelmaksu maksmata jätnud ostjalt tagasi hõivatud Squibbi dialüüsimasin eraviisiliseks kasutamiseks; väga kompaktne superraal Bull-Siemensilt. Kogu kola pidin kätte saama seal, kuhu ma teel olin. Pöörases posti teel ostlemise hoos tellisin kõike, mida arvasin, et saan kasutada ja mis kaalus vähem kui viiskümmend grammi; seejärel, tõmmanud selga tekstiilikunstnike kujundatud siidrõivad ja suundunud kilomeetripikkuses õhulaevas leiduvaid baare läbi kammima, kustusin pingevabasse sübariitlikkusse prassingusse. Jugavoolu-koorekihi meeleheitlike vähkremiste jälgimine nende aeglastel mandritevahalistel kruiisidel läbi uue aastatuhande pakkus palju meelelahutust; uskumatult jõukatena reisisid nad nii aeglaselt kui võimalik, et eputada oma jõudeaja-üleküllusega. Üks kena rikas lesk ütles mulle teel läbi mu voodist ja hellitustest: „Aga, kullake, ainult vaesed peavad kiirustama, et ajaga kaasas käia! Kiirus ei ole tõelisele elule mingiks aseaineks.“ Ei, aga mu krediidiseisu suutis see parandada küll ja veel…

Nädal aega neljateist tuhande kilomeetri läbimiseks — ja viimaks me lähenesimegi ühele peamistest Briti lennujaamadest. Sellisele, millel oli maandumisrada veel alles. Läbi lüüme õhulaevateki alla vaadates vangutasin pead. Ma pidin saama midagi ainulaadset sealt? Isegi varemed nägid räpakad välja.

Saabumisala oli määrdunudkollast värvi; kerjused eksponeerisid haavu köögi ümbruses, mis müüs karrit otse pajast. Nad olid sinna kõrvale lõõga pannud kartliku ilmega kitse näitamaks, kui värske on liha. Lükkasin päikseprillid ette, kiirendasin sammu ja jätkasin kõndimist, kuni jõudsin suurde jaamasaali. Keegi haaras must kinni; ma pöördusin.

„Härra Agonistes?“ Nägin ta kõhetus näos alasti hirmu. Polizeid nõjatusid õues oma püssidele ja nuhutasid, püüdes haista suure raha jäljerada. Ma noogutasin. „Ma olen uurimiskeskusest; pidin teid laboratooriumisse viima…“

„Väga hea,“ kostsin. „Kus meie kopter on?“

„Mis asi? Oi… Andke andeks. Me ei oleks seda endale mitte kuidagi lubada saanud,“ vabandas ta mannetult. Kõhetu kuju viledate tviidriiete all: panin kõrva taha, et hoolekande korras eraldatava riisiportsu mõõtmed on kängunud. „Me võiksime võtta rikša… kui te saaksite maksta…“

Ma maksin.

Labor kujutas endast päevinäinud betoontoru — aastakümneid üle värvimata, klaasitud akende ette naelutatud lauajupid, katusele kruvitud käepärastest vahenditest kokku klopsitud tuuleturbiin. Ainult satelliitvastuvõtjad olid puhtad, meeleheitlikult häilitud klantsivaks metallpinnaks, mis ähvardas peagi auklikuks kuluda. Mees juhatas mind sisse ja trepist üles läbi trepikoja, kuhu oli kandunud paks kiht prügi. „Me saame lifti käigus hoida ainult kaks tundi päevas,“ vabandas ta; „turbiin on suurte projektide jaoks.“ Ta piilus vargsi üle õla, nagu üritaks hinnata, kui palju liha mu luudel on; ma võdistasin end. Võib-olla olin õhulaeva pardal läinud liiga paksuks — ja liiga aeglaseks.

„Olemegi kohal,“ ütles ta trepi lõpus tulekindlat ust lahti tõugates. „Siin hoidsime me IRT-mooduleid. PERV on ühendatud meie süsteemiga kõrvallaboris; see kraam, mis te tellisite… see on kõik siin.“

„Kus on professor Illich?“ küsisin ma.

Mees kehitas ebamugavust tundes õlgu. „Küllap varsti jõuab,“ vastas ta. „Mul on parem nüüd lahkuda…“

Ta taandus teise ukse kaudu ja mina hakkasin inventuuri tegema. Kõik, mis ma olin tellinud, lisaks kaheldava antiikväärtusega odav nailonseljakott. Otsisin selle läbi, korrastades ja pannes asju kokku ning avasin seejärel oma rahatasku. Kolm väikest klaasampulli nagu hulk kurjakuulutavaid sõdureid; kujutlusvõimest sündinud haigused. Lootsin, et olen need korralikult üle silunud ja võimalikud apsud kõrvaldanud. Istusin maha tolmusele põrandale piraka agregaadi all, mis meenutas pooleldi sulanud fusioonreaktorit ja mõlgutasin mõtteid. Oma tuleviku — mineviku — üle. Istusin pikka aega, enne kui võtsin oma varustuse välja ja rakendasin tööle.

Professor Illich saabus pool tundi hiljem; ta nägi välja täpselt samasugune nagu oli näinud välja Ant Citys, ainult et nüüd oli tema professionaalse suhtumise võõba all peituv näljane ind palja silmaga näha. Kujutasin ette, kuidas ta mädaneb aastakümneid siin rõsketes, puukoidest puretud hoonetes, samal ajal kui võimalused pälvida Nobeli preemiat libisevad läbi sõrmede vahelt, millel jääb puudu finantshaardest elutähtsa lisarahastuse hankimiseks… Lõin oma tühjad ampullid jalaga kõrvale. Kui püsti tõusin, veeresid need kõlinal mööda betooni eemale.

„Kas see töötab?“ küsisin ma.

Ta naeratas pingutatult ja toetas ühe käe alatoidetud reaktori siledale keraamilisele küljele. „Töötab küll,“ ütles ta. „Siin on teile üks täies töökorras Paratemporaalsete Eriolekute Reorganiseerimise Vaatur, nagu kokku lepitud.“ Ta heitis pilgu üle õla. „Steve… ole hea poiss, mine ütle Anwarile, et ta Cray käima paneks.“ Ta pöördus tagasi minu poole. „Konto,“ ütles ta.

„Palun. Kas te olete seda testinud?“ Hoidsin sõrmi mapil ja tema vaikis.

„Kass. Me saatsime kassi kuue kuu kaugusele minevikku ja tõime tagasi. Elusana.“

„Kui pikk oli viivitus?“ küsisin ma.

Ta kehitas õlgu. „Kuus millisekundit.“

„Kuus millisekundit!“ Oma kõrvu vaevu uskudes krahmasin miljoni-dollari-ümbriku talt peeaegu tagasi. Ta oleks vaat’ et plahvatanud.

„Kuulge, härra Agonistes, me oleme teie heaks nii palju vaeva näinud…! Kas te ei tea temporaalsest lõõmutamisest üldse mitte midagi? Meie võimalused selle testimiseks ei ole piiramatud. Aegruum on kontiinuum, omavahel põimunud superstringide kude; seda on võimalik hetkeks lahti lõimida ja heita pilk uuele mustrile… Siis aga punub see end ise uuesti kokku, lõõmutab end potentsiaalset energiat minimaalselt raisates uude struktuurilisse paigutusse. Lainefunktsioon kollapseerub alati — kas te Schrödingeri kassist olete kunagi kuulnud?“

„Jah!“ vastasin ma. „Aga kuus millisekundit?“

„Te soovisite reisida minevikku. Meie tahtsime tõestada, et te jõuate elusalt kohale, mitte, et saate nii sinna minna kui naasta. See on ju see, mida te palusite, eks ole? Me pidime nädal aega ajama läbi poolikute toiduratsioonidega, et maksta kinni sellele ühele katsele kulutatud elekter! Teist võimalust ei olnud. Praeguse seisuga me teame, et te jõuate elusalt kohale, aga miski ei anna garantiid, et minevik, millesse te satute, on meie minevik — tegu võib olla teise konfiguratsiooniga, teise lokaalse miinimumiga energiadiagrammis. Me üritame teid tagasi tuua…“ Ma tõstsin väsinult käe.

„Hea küll.“ Pöördusin ja tõstsin pilgu IRT-moodulile, mis roostetriibulistel betoonplokkidel kükitades nägi välja nagu mingisugune vähihaige eelajalooline kuundumiskapsel. Ma olin laetud; pea tundus pööritavat, peaaegu nagu oleks mul palavik — retroviirused asusid mu aju ja kõhunäärme kallal tööle. „Ma võtan selle,“ teatasin. „Proovige mind tagasi tuua üks aasta allavoolu ja ma kahekordistan teie tasu. Pärast protseduuri. Kas teate, miks ma üritan seda reisi ette võtta?“

Ta noogutas tummalt, püüdes end vaos hoida. See, mida ma olin äsja öelnud — kakskümmend miljonit naela lisaks —, hoiaks teda ja ta teaduskonda töös kümme aastat. Taolise lootuse juures võis eetika tagaistmele kobida. Tundsin talle hetkeks peaaegu kaasa.

„Heakene küll,“ ütlesin ma. „Teeme selle ära. Kuhu ma minema pean?“

Ta piidles mind hindaval pilgul. „Siia, selle ringi sisse.“ Valge laik betoonil, täpselt millegi all, mis ebameeldival moel meenutas suure rakettmootori väljalaskedüüsi. „Pidage meeles… kui omaseisund kollapseerub, ei kehti ükski garantii. Te võite sattuda minevikku… aga samas, kui ilmnema peaks lokaalse entroopia miinimum, võite end leida universumist, mis on vaevumärgatavalt muutunud. Vähem entroopiat; rohkem informatsiooni. Selline on graafikukõver, vaadake; juhuslikkus versus kord. Me traalime teid aasta jagu allavoolu teie sihthetkest — esimene aprill, tuhat üheksasada kaheksakümmend neli, oli ju? —, ainult te peate alles hoidma seda manust…“ Ta ulatas mulle riistapuu, mis nägi välja nagu vanamoeline elektronkell. „…ja lootma kõige paremat. Hüpe toimub kolmekümne sekundi pärast.“

Seda öelnud, taandus ta kiiruga, jättes mind seisma keset tolmust ringi, väike seljakott seljas ja sisimas tunne, et äkki on mind tüssatud, kui järsku kostis jäme urisev heli ning katmata elektripirni valgus tumenes, hakkas vilkuma ja kustus. Mu nägemisvälja servas paistsid plinkivat ja üle IRT-mooduli varjulaadse kuju tantsisklevat violetsed siluetid: seejärel loendas PERV sekundeid stardihetkeni ning rabava sinise värvuse äkilises purskes…

Pimedus. Tundes peapööritust, hakkasin ma vaaruma ja lõin jalaga midagi, mis kukkus kohutavalt valju kolinaga ümber. Kus ma olin? Pooleldi paanikas kobasin külmi seinu oma sõrmede all, seejärel ukse sisekülge…

Valgus. Harjakapist väljunud, koperdasin trepist alla. Uks: värske roheline värv siras mu poole seinaorvasse monteeritud fluorestsentslambi alt. „…HAKKAB TÖÖLE HÄIRESEADE.“ Ma pressisin end välja. Õues oli muru kenasti niidetud ning betoonpiirdega ümbritsetud parkla oli täis vanamoelise väljanägemisega, ümaraks silutud servadega ja ülemäära metalseid sõiduriistu. Mind haaras joovastus; olin kohale jõudnud! Suundusin tänava poole ja jõudsin bussiootepaviljonini — mida huligaanid polnudki ära lõhkunud —, kus panin koti maha. Kohmetunud sõrmedega tõmbasin välja oma nutiprillid ja nihutasin sädeleva kursori silmamune liigutades nägemisvälja keskele. Tänaval liikus vähe inimesi ja keegi ei paistnud mind vahtivat; vaatasin ümberringi, ise samal ajal visuaalseid parameetreid seostades. Kõik paistis olevat korras, mingeid anakronisme polnud näha; tundus, et aeg on parandanud kõik haavad, et kell on end tagasi keeranud ja poetanud mind õrnalt eelmise sajandi sabaotsale, mil tsivilisatsioon oli veel inimeste, mitte masinate juhitud üritus. Tundsin end oma teksastest ja dressipluusist ja seljakotist koosnevas mundris — linnarebase kaitsevärvuses — turvaliselt. Turvaliselt ja riuklikult ja näljaselt, valmis pistma rinda selles unises linnakeses valitsevate jõududega… Tõusin ja hakkasin hoogsal sammul kõndima.

Nurgapealsed poekesed kihasid hallidest inimestest arhailistes rõivastes: masstootmise-moe ohvrid täitsid kaubanduskeskust nagu kari mannekeene kaugest minevikust. Mäletate aega, mil kõik inimesed nägid välja ühesugused? Motoriseeritud liiklus oli siin/toona tihedam, nagu ma teed ületades avastasin. Polizei… Ma tardusin, ent mõistsin siis, et neil pole relvi ja ma tegelikult näen isegi nende silmi. Kerjuseid polnud ka kusagil. Mu kuklakarvad tõusid turri. Kuidas ilma kerjusteta aru saada, kui rikas sa oled? Sedamööda, kuidas mu prillide andurid üritasid tuttavate kampaaniate otsingul teksti üleannused korreleerida, kattusid nende klaasid aeglaselt graafikakihtide korbaga. Ma polnud oodanud midagi päris seesugust, mitte päris nii segadusseajavat. Kõigil polnud mitte ainult seljas enam-vähem ühesugused stereotüüpilised rõivad, vaid nad paistsid ka olevat samal majanduslikul järjel — nagu polekski siin vaesust üldse olemas.

Tühistasin videoprogrammi ja võtsin prillid eest. Inimesed mu ümber paistsid olevat keskendunud, vältivat kontakti, silmad maas. Tundsin, et higistan — mind oli tabanud esimene kerge palaviku hoog, millega mu immuunsüsteem ülemääraseid vektorviiruseid küttis. Uudiste levitamine, andmete edastamine avalikkusele… kuidas nad seda tegid? Õige küll, arhailisel paberkujul. Tuleta meelde… Koukisin ühest taskust välja oma kullakalli antiikmüntide kollektsiooni. Oli aeg osta ajaleht.

Pood oli varustatud elektrotehniliste süsteemidega, aga need olid nii primitiivsed, et osutusid läbitungimatuteks; puudus EPOS-tüüpi müügielektroonika maagiline puudutus, puudusid failid, mida kaupade omakasupüüdlikuks ümbersuunamiseks üle või ümber kirjutada. Igatahes polnud ma üldse mingi mustketta-kaupmees; mida ma õigupoolest mõtlen? Heitsin pilgu traatriiulitele, valisin välja paksu väljanägemisega lehekoonuse ja maksin selle eest. Müüja — inimene — heitis mulle uudishimuliku pilgu, kuid ta oli teiste klientide teenindamisega liiga hõivatud, et mulle tüli teha; noogutasin hajameelselt ning jalutasin välja päikesevalgusesse ja ostlejate sekka.

Nutiprillid ette pannud, hakkasin lugema pealkirju, jättes oma masinate hooleks ühiskondliku konteksti järeldamise viidete põhjal. Argentiina oli esitanud ÜRO-le protesti seoses mingisuguste Malviini saartega; rahvas oli üleüldiselt mures katastroofi pärast, mis oli aset leidnud kusagil Kiievi lähedal; inflatsioon leevenes. Raal mõtiskles hetke ja kuulutas siis kattuvuse klassikaliseks. Kahtlemata oli see minevik. Eleva vabaduse tunne tulvas tagasi — see oligi tõsi! Ma saan hakkama! Läbipõlemise oli sürranud futuristlik kiirendus; kuidas ma — saabununa perioodist, mil progressi juurdekasvu mõõdeti mikrosekundites — oleksingi saanud põruda ajal, mil toodete elutsüklid tulid ja läksid aastatega?

See pidi kujunema mõnusaks. Kasumiahnena nagu nälginud hai heitsin pilgu ümberringi, otsides ööelu-valveposte, kust alustada müügimulli puhumist; kummitada väikest turgu ja saada kontakt kohaliku getomaffia pisibossiga. Näidata neile oma kasumi värvust: kollast lund. Visata nurkaaetud turul letti suhkrustatud joobumuse lumehelbed hinnaga kümme eurodollarit — naela — laksust. Seada „vabrik“ sisse odavas üürikorteris; juua, süüa, rafineerida sada grammi peptiide päevas. Seejärel investeerida kasum oma võidukasse naasmisse; hakata raali toel ostma osakuid tehisintellektuaalsel börsil. Lappasin lehte, leidmaks majandusrubriiki, otsides tarbekaupu, millega mu teadmised pidid mul aitama kasumit teenida — ja siis järsku tabasingi ma lõpuks ebakõla ära. Kanepi- ja oopiumifutuurid langesid kolmandat aastat järjest…

Sellest on möödas kuus kuud.

Oma esimese öö veetsin ma kurnatult ja näljasena pargipingil. Minu ümber süstisid end narkarid; pruunidesse paberkottidesse pakitud odav kama ja puhtad nõelad olid müügil viinapoodides. Ma vahtisin, kadestades neid nende kaifi pärast, kuni üks neist vihaselt põrnitsedes ja võdisevat rusikat viibutades ligemale kakerdas, et minu suunas hääletuid vandesõnu maigutada.

Hakkasin täheldama märke mujalgi kui finantsveergudel. Siin on vähem kuritegevust, vähem moraliseerimist, vähem hirmu. Vähem jõukust ka. Kõik narkootikumid on olnud legaalsed alates kolmekümne kolmandast aastast, mil keeluseadus Ameerikas kokku varises ja ülejäänud maailm eeskuju võttis. Enesetappki on seadusega lubatud, nagu ka abordid ja üldse kõik, mida sa endaga eraviisiliselt teha tahad. Need inimesed on nii vabad! Ma oleksin pidanud aimama; professor Illich ju rääkis entroopiakõvera lokaalsetest miinimumidest, lainefunktsiooni ebatäielikust lõõmutamisest, ajast, mil asjad polnud päris nii sügavale rappa läinud kui mu enda elupäevade minevikus...

Mäletan, kuidas ma kusin rentslisse, kusin külmas päiksevalguses küütlevat kollast kulda. Ent mis kasu on kuningas Midase puudutusest maailmas, kus kehtivad ujuvkursiga valuutad? Mõnda aega oli mu piss punane — nakkuste ootamatu kõrvalnäht —, mu pea valutas kohutavalt ja hambad plagisesid vahetpidamata. Aga nüüd on mu tervis parem. Palju parem. Sain ajukahjustuse-hirmust üle; nii ebapädev ma nüüd ka pole.

Kama võib olla seaduslik, aga see siiski teeb Muret. Kuulsin peaministrit eile sellest raadios rääkimas. Politseijõud tahavad, et Midagi Ette Võetaks. Mina olen kahe käega poolt.

Nädala pärast võttis Päästearmee mind enda rüppe. Nad tegelevad paljude narkaritega, üritades neid mitte eriti innukalt rehabiliteerida. Põrutasin vana hea “ma olen näinud valgust” -nükkega üle võlli, laulsin nende kooris halleluujat ja pesin pärast õhtusööki lapiga põrandat. Neile paistab see meeldivat.

Ja üldse, ma olengi valgust näinud. Nüüd magan ma odavas võõrastemajas, küürin õhtuti põrandaid ja patseerin päeval mööda tänavaid, seljal üks ja rinnal teine reklaamtahvel. NARKOOTIKUMID ON SAATANA TÖÖRIIST, seisab neil suurte tähtedega kirjas. Valmistasin need ise. Ma magan kitsal, kõval koikul ja leiutan petuskeeme, aga nii hirmus raske on välja nuputada, kuidas miljoneid dollareid kasumit teenida, kui oled nii laostunud kui mina; ilma isikut tõendava dokumendita ei saa ma isegi sotsiaalkindlustusrahasid. Piinlik lugu või nii. Vahepeal jätkan ainsa petuskeemiga, milles ma vilunud olen — kusen tuulde. Iial ei või teada; mul võib näkata. Võib-olla hakkavad nad juba homme taaskeelustama...

Inglise keelest tõlkis Mart Kalvet.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0269)