Mitmetele teist võib see tulla üllatusena, aga ka Eestis tehakse arvutimänge! Näiteks nägi käesoleval aasta 9. juulil ilmavalgust teos nimega „Dark Antarctic“, mille loojaks on Rain Pohlak, kes on laiemale avalikkusele tuttav kui death metal bändi Neoandertals liige. DAs kehastad sa kollases kaitseülikonnas ja gaasimaskis tegelast, kes käib mööda punaste Antarktika-jaamu ja heitleb seal vallapääsenud kooljahordidega. Kuidagi on asjaga seotud ka natsid, kel samuti Lõunamandril omad salajased baasid...

Tegu on flash-põhise kõrvaltvaates platvormmänguga, kuigi viimase termini võib kahtluse alla seada, sest kogu liikumine toimub ühel tasapinnal. Objektiivseim kirjeldav sõna DA kohta oleks kindlasti „primitiivne“. Põhimõtteliselt ei tee sa muud, kui liigud vasakule või paremale, rebid zombisid paljaste (vist siiski kinnastatud) kätega mitmetel eri meetoditel tükkideks ning otsid võtmeid ja lumesaanivaruosi, mille abil edasi pääseda.


Ekstra primitiivne on mängu graafika: nii su alter ego, kollid kui ümbrus lõhnavad MS Paint’i järgi. Samas ei tähenda see, et visuaalne külg oleks halb. Pigem vastupidi – jaamade koridore täitev gore näeb välja sobivalt sogane ja rõlge; üksikute virtuaalpintslitõmmetega maalitud polaaröine taevas ja virmalised on atmosfäärikad ning sina ise, tumm inimkehi kätega osadeks lahutav tegelane, meenutad mängu edenedes üha enam mingit londiga peletist. Bottom line, DA „graafika“ on sugestiivne ja õõvastav – näide töötavast minimalistlikkusest.

Pilti täiendab heli, mis on DA tugevaim külg – taustal kõlab hüpnootiline bassisõrmitsemine, mis on ka kogu muusika, mida antud mäng vajab, ja tegevusi saadavad erinevad jälgid helid. Et praktiliselt ainus tegevus mängus on kellegi füüsiline katkitegemine, siis hääled on vastavad – zombide korin, vabaneva vere ja soolikate plödin ning jäsemete eraldumise ragin. Rain kui kogemustega death metal-vokalist on teinud suurepärase töö ja lindistanud helitausta, mis loodud vaid ebamugavust ja tülgastust tekitama – ja mis muid emotsioone sa splatter-mängult ikka ootad?


Heli ja pilt kokku loovad kõheda ja dementse atmosfääri, saates sind läbi lumetuisu ja korjustega täidetud koridoride, kus sa järjekordseid kooljaid otsid, keda mõnel kreatiivsel moel koost lammutada. Ja ega mängul muud õigustust olemasolule polegi – ühetasapinnaline 2D-kõmpimine ja kahe-kolme võitlusnupu tagumine pole just Game of the Year-materjal.

DA omapärast võlu tuhmistavad disainivead ja bugid. Loen mõned üles: peamenüü punktide („New Game“ ja „Load Game“ ) vahel liikudes refreshib kogu ekraan; osad animatsioonid ei ole „puhtad“ – nt. sinu tegelasega „käivad kaasas“ mõned hõljuvad pikslid; koridore mööda käies vilksatab osa butafooriat (laibad jne.) nähtavaks alles siis, kui see vähemalt pooleldi või tervenisti kaadrisse on jõudnud; puudub eraldi animatsioon liikudes võitlemiseks – tegelane lihtsalt hõljub käega vehkides edasi, kuni löömisnupp lahti lasta; zombist, kes sind juba ründama on asunud, eemaldumisest ei ole kasu, jne, jne, jne. Oleks tore, kui autor annaks välja ka patchi, mis vähemalt mõned neist kaebustest likvideeriks – tegu ikkagi ju tasulise mänguga.


Jah, DA maksab tervelt 6.66 dollarit (eurodes arveldava eestlase jaoks rikub ostukeskkond paraku nalja ära). On see oma hinda väärt? See on igaühe enda otsustada. Ühelt poolt on teos kodumaine, õnnestunud atmosfääri ja omapäraste helidega, teiselt poolt aga äärmuslikult lihtsakoeline, ilma juhuslikkuselemendita, mitmeti vigane ning pealegi on sarnaseid (tasuta) mänge kogu veeb täis. Mina, kui ma oleks algaja mängudisainer, oleksin selle pigem enda tutvustamiseks ilma rahata välja andnud. Lisaks ei ärata see väljaspool hevimeeste seltskonda, keda gore, pentagrammid, natsindus ja hinna numeroloogia tõmbavad, ilmselt kunagi mingit huvi.

Nii et jah – DA on mäng neile, kes armastavad groteski ja death metal-esteetikat. Kas ma soovitan demo proovida? Jah, kindlasti. Kas ma soovitan osta? Ma ei tea – otsustage teie minu eest.

Pildid võetud mängu kodulehelt.