Reaktori augustinumbris ilmus Stephen King - elu ja looming 1. osa. Kannatamatud lugejad, kes on pidanud teist osa ootama tervelt kuu aega, saavad nüüd oma teadmisjanu kustutada.

Loomingu iseäralikud jooned

Kingi jaoks ei ole kirjanduse mõte olla alati grammatiliselt korrektne, vaid panna lugeja lugedes tundma, et ta ei loe üldse midagi. Kirjutamine on tema jaoks lugeja võrgutamine, kus tuleb osata rütmiga ümber käia. [1]
King kirjutab hommikuti ja peaaegu iga päev. Vaid tähtsamatel pühadel lubab ta endale puhkepäeva. Kolme esimese kuu jooksul, mis kulub tavaliselt esimese visandi tegemisele, on päevanormiks kaks tuhat sõna, teisel visandamisel ühtlustab ta lugu ja kolmandal tegeleb keeleliste küsimustega. Kokku sada kaheksakümmend tuhat sõna, mis on romaani kohta korralik arv. Tavaliselt kirjutab ta valju rockmuusika saatel (AC/DC, Metallica, Guns ’n Roses), et end muust maailmast välja lülitada. [1]
Oma noorpõlves pidas King märkmeid lugude kohta, kuidas need võiksid areneda ja kuhu välja jõuda. Kuid suuremas osas toetub King intuitsioonile - ta ei tea, mis tuleb loos järgmisena. Selleks, et seda teada, peab ta kirjutama. [1] Seetõttu ei saanud King anda ka mingisuguseid vastuseid lõpetamata lugudele, mida on näiteks talt palju küsitud „Tumeda Torni“ loo kohta. Küsijate seas on erinevatel põhjustel olnud ka siit ilmast peatselt lahkuvaid inimesi, kes olid nõus kuuldu endaga hauda viima, peaasi, et saaks rahu, kuidas lugu lõppeb.


Kingi lähenemine lugudele toimub läbi situatsioonide. See tähendab, et kõigepealt on situatsioon (enamasti on tegevuspaigaks Maine’i osariik), näiteks oma suurima fänni poolt vangistatud kirjanik („Misery“), ja alles siis tulevad tegelased, kes hakkavad järk-järgult (suuremal või vähemal määral) endale identiteeti looma ja ka loo kulgu dikteerima. Tegelased asetatakse väljapääsmatusse olukorda ja neid ei aidata, vaid vaadeldakse nende käekäiku. Kingi jaoks ei ole tähtis ülesehitus, vaid lugu ise, sest kokkuvõttes on lugu see, mis määrab ära, kuidas asjad peavad olema. [1]
Paljude raamatutega näitab King, et meie igapäeva elus leidub väga palju õudust. Piisab, et kaks-kolm asjaolu võimendaks seda ja tulemuseks on mõeldamatu julmus, terror. Ja see ongi see, mida King taotleb: „Hirm on minu jaoks parim emotsioon. Ja nii ma proovin lugejat terroriseerida.... aga kui see mul ei õnnestu, siis ma proovin temas õudust äratada.“ [3] Seda leiame paljudes Kingi raamatutes. Näiteks „Cujo“, kus sõbralik bernhardiin [puhtatõulisel puudub agressiivsus] muutub tapjaks, kui saab jänest taga ajades marutaudi ja ka „Carrie“, kus häbelik ja tagasihoidlik tütarlaps Carrie White vaimse vägivalla ja häbistamise tulemusena maksab tervele väikelinnale kätte oma üleloomulike võimetega. Oht on seal, kus me seda kõige vähem ootame.
Paljudes Kingi raamatutes mängib alatasa tähtsat rolli keegi lapstegelane. Kingile meeldib kasutada oma lugudes lapse perspektiivi, sest see annab talle kõige parema vaatevinkli õuduse ja hirmu kujutamiseks. Laste külluslik kujutlusvõime ja uudistav kartusse suhtumine on midagi drastiliselt erinevat kui tüüpilisel täiskasvanul, kes kardab pea kõike ja kellel on väga väike kujutlusvõime või puudub see sootuks. [4] Lapstegelased kujutavad endast pooleldi täiskasvanuid, kes teevad suuri samme, avastavad, üritavad mõista maailma ja elu, kuid on siiski mingit pidi lapsepõlves, kartmata uusi asju kogeda (keelatud uksi avada, kappi piiluda jms).


Elu on täis õudust ja hirmu, alustades suurtest sõdadest ja lõpetades väikese ämbliku kartusega. Indiviidi kontekstis omavad väikesed, isiklikud hirmutekitajad rohkem kaalu [kui näiteks sõda Lähis-Idas], sest nendest sõltub meie moraalne käitumine. Mida vanemaks ja teadlikumaks me saame enda olemasolust ning selle tähtsusest, seda enam hakkame kartma. Hirm pimestab meid. Me uurime seda innuka tähelepanuga, üritades seda tervikuna mõista. See, mida me päeva lõpuks kardame, on käsi või jalg, mis paistab liikumatult voodilinade vahelt välja. Me kardame seda seepärast, et see on meie keha. Läbi aegade on õuduskirjandus proovinud läbi mängida surma tulekut, mis seisab paratamatult meil kõigil ees. Õuduskirjandus tahab, et me paneksime käe voodile ja kompaksime seda, mis selle all on. [6] Õuduskirjanduse üks mõtteid ongi panna meie vaprus proovile. Raamatud, filmid jms lubavad meil ennast proovile panna, ilma et me ennast füüsiliselt ohtu seaksime [7]. Ja King on selles valdkonnas üks parimaid, sest ta suudab puudutada ja haarata oma kirjutamisega väga laia lugejaskonda. Kindlasti on siin oma roll Kingi stiilil, mis on familiaarne, kõnetab lugejat kui sõpra oma slängi ja kõnekeele kasutamisega.


King kujutab raamatutes traditsioonilist arusaama ameerika kultuurist [8] ja seega pole imestada arvutute viidete üle, mis ameerika (pop)kultuuri kohta tehakse. Eurooplasest lugejale võib see üsna väsitavalt mõjuda: viited on enamasti kas ära leierdatud või mitte midagi ütlevad. Nüüdseks võib Kingi ennast käsitleda kui kultuurilist subjekti, sest ta on allikaks mitmetele popkultuurilistele nähtustele, mis kõige tugevamalt kajastub kindlasti briti filmirežisööri Stanley Kubricku käe all valminud filmis „Hiilgus“.
Paljud Kingi lood leiavad aset kuskil Maine’i osariigi väikelinnas. King on enda sõnul juba pikka aega teadnud, et tema suurromaanide tegevus leiab aset kuskil Maine’is, kus ta on suurema osa oma elust elanud. Sellele jäi ta ka kindlaks, kui pärast ülikooli lõpetamist tuli Tabithaga, kes pooldas suuremaid linnu, tõsiselt arutleda küsimuse üle, kuhu kolida [3]. Kingi raamatud kajastavad Maine’i osariigi ilu, inimesi, nende kõneldavat dialekti ja olustikku, mis on vaikne ja harmooniline, kuniks koletised välja ilmuvad.

Põhitekstid


„Carrie“ (1974)

Carrie on lugu inetust seitsmeteistkümne aastasest teismelisest tüdrukust. Lugu põhineb kahel keskkoolitüdrukul, keda King tundis oma keskkooliajal. Carrie White on lõksus lapsepõlve ja naisekssaamise vahel. Tema elus on pidev võitlus oma identiteedi leidmise ja oma ema usuliste tõekspidamiste vastu. Ta ei suuda kodust ega koolist leida vajatavat turva- ja mugavustunnet. Koolivägivalla kogemine on Carrie jaoks paratamatu: tal pole sõpru, keegi ei mõista teda, ta ei oska suhelda – ta on täielik erak. Ja kui Carrie’st saab naine (esimene menstruatsioon), millega kaasneb üleloomulike jõudude avastamine, hakkab ta hävitama kodulinna, mis on talle vaid halba toonud. Carrie ise ei ole kurjust kehastav tegelaskuju, selleks on ühiskond, mis ei suuda „teistsuguseid“ inimesi aktsepteerida. Ta on surutud sinnamaani, kus ei ole muud väljundit kui vägivald. Kui see poleks vägivald, mis tema lõpuks hävitab, siis oleks see elu ise olnud. [3]
Stiililt on raamat jagatud kaheks: on traditsiooniline lugu jutustav narratiiv ja on dokumenteeriv narratiiv (ajalehe väljalõiked, kirjad, väljavõtteid raamatutest jne), mis on järelkaja toimunud Maine’i väikelinna sündmustele [3]. Dokumenteeriva narratiivi kasutamise üks eesmärke oli anda raamatule väheke pikkust juurde, kuna vastasel juhul ei oleks raamat romaani mõõtmeid välja kandnud [1].


„Hiilgus“ (1977)

Kingi kolmas raamat on selgete gooti sugemetega, mis pajatab arhetüüpsest kummitavast majast, antud juhul hotellist. Kõrgel Kaljumäestikus, neljakümne miilis kaugusel lähimast linnast, asub Overlooki hotell. Sellel hoonel on palju ilu ja kuulsusrikast ajalugu. Samas leidub selles hoones palju labürinte, keelatud raamatuid ja tube, lõgisevaid kette ja tonte, mis on kõik tüüpilised nähtused gootikirjandusele. [3]
Romaan räägib Jack Torrance’ist ja tema perekonnast (abikaasa Wendy ja poeg Danny), kes oma küllase sümpaatsusega seisavad vastamisi Kingi arhetüüpse kummitava majaga. Nende võitlus on äratuntav: päevinäinud auto, kahanev pangakonto, hajuvad mõtted lahutusest. Nad on tulnud läänest, et hoida Overlooki hotelli talvel töökorras, lootes samas leida New Englandist parem tulevik ja unustada halvad minevikumälestused. [3]
See on perekonnale paras katsumus, sest talved Kaljumäestikus on karmid. Lumi muudab teed sageli läbipääsmatuteks ja nad on sunnitud suurema osa talvest isoleerituses veetma.
Jack oli õpetaja prestiižikas Vermonti koolis ja temast oli aegamööda saamas edukas kirjanik. Tema lapsepõlv möödus isa joobunud tigeduse all, mis on temale endale üle kandunud: alkoholism ja kontrollimatu temperament, mille tõttu ta murdis oma poja käe ja lõi õpilast, rikkudes sedaviisi oma õpetaja karjääri. Puudustele vaatamata on Jack inimlik, sümpaatne ja andestav. [3]
Danny on viieaastane poiss. Ta omab võimet „hiilata“, mis tähistab metsikut telepaatia annet ja ebatäiuslikku mineviku ja tuleviku nägemisvõimet, mis on korraga kummitava Overlooki hotelli esilekutsujaks ja eesmärgiks (saada Danny hing endale). Danny armastab oma isa, vaatamata sellele, et ta tema käe murdis. Kuigi ta tahab, et ta vanemad kokku jääksid, on tal isa suhtes teatavad hirmud. [3]


„Vastuhakk“ (1978)

Vastuhakk oli Kingi esimene romaan, mis erineb tunduvalt eelnevatest traditsioonilise ülesehitusega õudusjuttudest. Raamatut võib iseloomustada kui eepilist fantaasiat, kus võetakse ette üks suur otsingurännak meile tuttavas (ameerika) maailmas. Lugejad kohtuvad trobikonna tegelastega, kelle vahel leiab aset igivana võitlus hea ja kurja vahel. [3]
Loo süžee seisneb selles, et militaarbaasist pääseb liikvele supergripp, mis tapab praktiliselt kogu maailma elanikkonna. Vaid 1,6% kogu maailma elanikest omab immuunsust selle haiguse vastu. Need inimesed moodustavad omavahel erinevaid gruppe, et ühel või teisel viisil elus püsida. [3]
King kirjutas selle raamatu esimest visandit kuusteist kuud, seda raamatu pikkuse (1978. aasta versioon umbes 800 lehekülge; 1990. aasta (lühendamata) versioon umbes 1200 lehekülge) ja kirjutamisraskuste tõttu, mida romaani lõpp tekitas. King lahendas oma probleemid iseenesest üsna naiivselt, tappes pooled tegelased. Aga see ei ole kokkuvõttes vähendanud raamatu väärtust, vaid andnud vajaliku pöörde tõmbamaks selle mammutraamatu otsi kokku. Kingi pikaajaliste fännide seast on seda enim esile tõstetud [1].


„Tume torn“ (1982-2012)

Ma olin hiljuti näinud üht Sergio Leone vesternit, mis oli suurem kui elu ise ja see pani mind mõtlema, mis juhtuks, kui sa tooksid kaks märgatavalt erinevat žanrit kokku: heroiline fantaasia ja vestern... [3]

Tegu on suure fantastilise saagaga, mida võib võrrelda J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isandaga“. King on loonud väga suure maailma, oma kõnepruugi ja käitumismallidega. Samas on sari tugevalt mõjutatud teistest tekstidest (Star Wars, Spiderman, Ira Levini „Rosemary laps“ (1967) jne).
Selles loos kohtume Roland Deschaini nimelise tegelasega, kes otsib Tumedat torni, mis on kõikide maailmade keskpunktiks. Loo algallikaks on osaliselt Robert Browningu luuletus Childe Roland tumeda torni juurde läks“, mille nimitegelast portreteeritakse Clint Eastwoodi moodi vesternifilmide desperaadona. Roland on laskur, viimane omade seast, kes kehastab oma üksildase olekuga ja oma amoraalse suhtumisega, teadmata seejuures tõeliselt oma rännaku eesmärki, klassikalist kangelast [3].
Oma teekonnal kohtub Roland erinevatest aegadest pärit inimestega, kes ka-tet’i, st saatuse järgi kuuluvad tema määratud teekonna juurde. Rolandi maailm on pidevas liikumises, erinevad ajad on omavahel segunenud ning maailm käitub seetõttu eriskummaliselt. Tema esmapilgul heroiline hoiak pole aga üdini aus, sest ta on valmis üsna palju ohverdama, jõudmaks vaid ihaldatud tornini.


„Misery“ (1987)

Siinses romaanis kohtume kahe peategelasega: Annie Wilkesi ja Paul Sheldoniga. Paul Sheldon on kirjanik, kes on tuntust kogunud oma viktoriaanliku Misery saagaga, mis pajatab samanimelisest peategelannast, Misery Chastain’ist. Tüdinenuna „Misery“ kirjutamisest, alustab kirjanik aga hoopis teise kirjandusliku suuna viljelemist.
Sheldon, saanud valmis oma uhiuue raamatu käsikirjaga, satub Kaljumäestikus autoõnnetusse, kus Annie Wilkes ta päästab. Proua Wilkes elab üksinda, ühes Colorado farmis, oma põrsa Misery’ga. Olles Sheldoni „number üks fänn“ ja endine medõde, viib ta Sheldoni enda koju ja tohterdab teda seal, selle asemel, et haiglasse pöörduda.
Algul näib asi olevat ühe fänni suur ekstaas: idoliseeritud Sheldon tema juures. Samal ajal on poodidesse jõudnud järjekordne „Misery“-raamat – elevust ja vaimustust tekkinud olukorrast ei ole võimalik sõnadesse panna. Kuid kõik see muutub, kui Annie loeb läbi (lõplikult) viimase „Misery“-raamatu ja ka Sheldoni uue raamatu käsikirja. Annie Wilkesis tärkab midagi sünget ja väga kurja. Sheldon, kes on oma vigastuste ja Annie ülemvõimu tõttu piltlikul ja otseses tähenduses vangistatud haigevoodisse, hakkab Annie meeleheaks kirjutama uuesti Misery’st. Kurtmine ja vingumine ei aita, Sheldonil on võimalik Annie juurest pääseda vaid siis, kui ta toob uuesti ellu Annie poolt palavalt armastatud Misery.
Raamatust on tehtud 1990. aastal samanimeline filmiadaptsioon, peaosades James Caan ja Kathy Bates (kes pärjati Annie Wilkesi kehastamise eest Oscariga.)

Kasutatud kirjandus:
[1] – King, Stephen. 2002. On Writing: A Memoir of the Craft. New York: Pocket Books.
[2] – www.dailypress.com/news/dp-top10.kingbooks.pg.1215,0,7538823.photogallery (25.06.2013)
[3] – Winter, Douglas E. 1984. Stephen King: The Art of Darkness. New York: New American Library.
[4] – King, Stephen. 2012. Danse Macabre. London: Hodder & Stoughton.
[5] – www.stephenking.com/awards.html (4.07.2013)
[6] – King, Stephen. 1979. Night Shift. New York: Signet Books.
[7] – Russell, Sharon A. 1996. Stephen King: A Critical Companion. Westport: Greenwood Press.
[8] – Srengell, H. 2006. Dissecting Stephen King: From the Gothic to Literary Naturalism. Madison: University of Wisconsin Press.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0784)