Ulmelugejad (ja ka algajad ulmekirjanikud) on ekslikul arvamusel, et lühijuttu on lihtsam kirjutada kui romaani. Ilmselt just sellest veendumusest tuleneb ka teine eksiarvamus, et teksti pikkus on võrdeline teksti väärtusega, et laastud kui sellised on praht igal juhul. Tõsi ta on, kehvasid laaste on laadungites kirjutatud ja avaldatud, kuid kehvasid romaane on kindlasti rohkem. Paradoks selles, et kehvas romaanis on reeglina seiklusi ning ka kehv romaan võib meelelahutusena kirja minna. Kehv laast aga ei lähe kuidagi kirja, et on üks kimp sõnu ja kõik!
Eelnev sissejuhatus on vajalik, alustamaks juttu ajakirjast "Vortex Science Fiction". Ajakirja ilmus vaid kaks numbrit, aga sellega ei üllata kedagi – üllatus on pigem see, et ajakirja kontseptsioon oli palju tekste ühes numbris, mis omakorda tähendas numbri täitmist väga lühikeste juttude ja suisa laastudega.
Ajakirja "Vortex Science Fiction" mõlemad numbrid olid nummerdatud, aga hoolikad bibliograafid on dateerinud, et esimene number ilmus 1953. aasta juulis. Teise numbri kohta oskavad ka nemad vaid öelda, et see ilmus millalgi 1953. a lõpus. Peatoimetaja oli Chester Whitehorn ja avaldas ajakirja Specific Fiction Corporation. Kui peatoimetaja oli varemgi ulmeajakirja toimetanud, siis kirjastus oli taolises äris esmakordselt.
Tõttöelda teeb need kaks 164 leheküljelist ühikut ajakirjaks eelkõige vaid levitamisviis ja teatav perioodilisus. Esimeses numbris polnud isegi peatoimetaja veergu, arvustustest ja kõigest muust rääkimata. Teise numbri lõpus oli peatoimetaja lehekülg, kus Chester Whitehorn avaldas mõned väljavõtted lugejakirjadest, mis ajakirja asjus eriti arusaavad ei olnud ning ennustasid vaid probleeme ja kadu ... neile vastukaaluks sai lugeda peatoimetaja õhkamist, et kui kena, et juba teine number ja kui lootusrikas ta on.
Nagu eespool öeldud, ilmus ajakirja vaid kaks numbrit ja niimoodi võib takkajärgi parastada, et lugejatel oli taaskord õigus. Ei saa öelda, et iga ajakiri peab kindlasti järjeromaane, lühiromaane või pikemaid jutustusi avaldama, aga teatav vaheldus kahju küll ei tee. 20 juttu esimeses ja 25 juttu teises numbris võib ikka väga monotoonseks kätte ära minna küll. Üks lugeja märkis teraselt, et kust kavatseb toimetus leida paarkümmend head lühijuttu ja nii igasse numbrisse.
Ma ei tea, palju "Vortex Science Fiction" sõnalt maksis, kuid kui vaadata ajakirjanumbrite sisukordasid, siis ilmselt vähe. Suuri nimesid pole, esimeses numbris vaid Lester del Rey ja Jack Vance ning paar mõõdukalt tuntud tava- ja krimikirjanikku. Eks taseme näitaja ole ka see, et kui palju ajakirja juttudest taastrükki on väärinud. 60 aastat on möödunud ning isegi kõikvõimalikud e-kirjastajad, kes kui šaakalid iga kirjandusliku raipe peale tormi jooksevad, pole pidanud vajalikuks neist ajakirjadest midagi taasavaldada. Omal ajal taasavaldati Lester del Rey, Jack Vance'i ja Charles E. Fritchi jutud ning nii see jäi.
Teine number sisult on veelgi haledam ning selle peamine väärtus on vast, et seal debüteeris üheksa uut autorit. Eelkõige väärib number siiski märkimist seetõttu, et seal avaldas oma kaks algajalikku jutukest Marion Zimmer Bradley. Ka sellest numbrist leiti üks jutt kordustrüki vääriline olevat, aga ärgem seda fakti liialt tõsiselt võtame, sest kordustrüki kohaks oli sama toimetaja kokkupandud ajakiri, mida avaldas seesama kirjastus.
Kui tulla tagasi loo alguse juurde, siis probleem polnud juttude pikkuses, vaid ikka ja jälle tasemes. Iga teksti jaoks on olemas optimaalne maht ning oskaja autor paneb selle ka loetavalt kirja. Kuid ajakirja "Vortex Science Fiction" jaoks neid oskajaid ilmselt ei jagunud, sest kuidas muidu seletada, et ajakirjast praktiliselt puudusid need nimed, kes tolleaegses ulmes juttudega ilma tegid. Kui ma teinekord ei ole eriti nõus ingliskeelses kriitikas antavate hinnangutega, siis ajakirjas "Vortex Science Fiction" ilmunud tekstide puhul on sõna "ilmetu" enam kui tabav iseloomustus.