Täna vestleme Rain Pohlakuga, kes on meie huviorbiidis seoses tema loodud arvutimänguga Dark Antarctic. Raini nimi võib olla varasemast tuttav eelkõige kodumaise raskemuusika austajatele, kes teavad teda kui ansambli Neoandertals juhtfiguuri - olen bändi albumeid arvustanud Hard Rock club ja Metalstorm kodulehtedel. Rain elab Lõuna-Eesti metsade keskel omaehitatud majas, vastandudes oma elustiililt üha linnastuvamale keskmisele eestlasele; paari aasta eest näidati tema pere tegemisi ka teles.

1. Tere! Kuidas läheb? Kuidas katuse jaoks sambla kuivatamine edeneb?

Kirjutan intervjuule vastust hetkel oma palkmajast, kaminas põleb tuli ja mättad ootavad ladumist. Maja on ehitatud ümbrusest saadaolevatest looduslikest ja taaskasutatud materjalidest. Kokku on seni kulunud majaehitusele 689 eurot. Ei mingit ehituspoodide nuumamist või orjastavat pangalaenu võtmist. Palgid on ise käsitsi kirvega tahutud.
Vaba inimesena metsas tulevad parimad mõtted ja isu millegi huvitavaga tegeleda. Pole ümber linna kära ega väsitavaid inimesi.

2. Räägi, kust tuli mõte teha Dark Antarctic'u taoline mäng? Kust ammutasid tegemise käigus inspiratsiooni?

“Brutal Doom” andis viimase tõuke ise mängu loomiseks. Tegemist on siis vanale heale mängule “Doom” loodud modifikatsiooniga, mis lisab juurde lihtsad ja pikslised 2D vaenlaste hukkamised.
Animatsioonid olid üsna lihtsad, kuid väga mõjuvad oma verdtarretava brutaalsustega. Tuli hirmus tahtmine ka ise käsi külge panna ning üks lihtne ja brutaalne mäng luua.
2012.aasta ühemehe tehtud piksline õudusmäng “Lone Survivor” oli samuti suur inspiratsiooni allikaks. Kõigest mõni õigesti sätitud piksel lõi mängule väga sobiva ja tumeda atmosfääri.
Külm Antarktika on alati tundunud sobiv paik ühele kõledale õudusmängule. Kui mõnes polaarbaasis peaks midagi katastroofilist juhtuma, siis võib surma ootamine seal ikka üsna trööstitu olla.
“Dark Antarcticu” peategelane on kollasesse kaitseülikonda riietatud ellujäämise nimel võitleja, kes Antarktika venelaste, ameeriklaste ja salajaste natside polaarbaasidest põgenemisteed otsib. Baaside udused koridorid on täis elavaid surnuid ning igas asukohas tuleb mõni liikumisvahend korda teha, juppe otsida või võtmeid leida. Samal ajal tuleb võimalikult brutaalsel viisil koletisi hävitada. Lõpuks Amundsen-Scott polaarbaasi jõudes leiab peategelane eest inseneri, kes annab teada, et peategelane on äärmiselt haige skisofreenik, kes on kogu selle aja tavalisi inimesi baasides tapnud. Lõpus on antud valida viisid, kuidas enesetapp sooritada ja see õudus lõpetada. Munade mahasaagimine mootorsaega on nendest veriseim viis. Muidugi kui mäng lõpetatakse “Dark” raskusastmel, siis avaldub mängu salajane kolmas lõpp. Selle avastamine jäägu aga mõne üksiku fanaatiku jaoks.

3. Kas on mängule oodata lappe (patche) või lisamaterjali (DLC'd moodsas keeles)?

Dark Antarctic on nüüdseks maha jäetud projekt. Korra oli mõttes teha täiendatud iOS versioon, kuid pigem lihvin uue mängu materjali.

4. Kui see saladus pole, siis kuidas müügieduga lood on? Kas motiveerib edaspidigi mänguloomega tegelema? On midagi juba töös?

Neli koopiat olen müünud oma kodulehe kaudu. Ise arvasin, et võimalik on ilma mingi promota mõnikümmend kuni mõnisada koopiat müüa, kuid mängu mehaanika oleks pidanud olema lihtsam ja graafika lihvitum. Rahul olen faktiga, et nelituhat korda on mängu treilerit vaadatud ja tuhat korda demo mängitud. Raha mind ei motiveeri. Minu suurim rahuldus on hoopis enda loodud pikslite abil tõelise veresauna korraldamine.
Hetkel on käsil kaks erinevat prototüüpi uute mängude jaoks. Üks on juba mängitav ning hõlmab must-valget joonistatud stiili. Teine on aga Unity mängumootoriga loodud detailsem projekt. Ühe mängu temaatika hõlmab inimsöömist ja teise oma genotsiidi. Kumb mäng ilmavalgust näeb, seda ma ei ole veel otsustanud. Tulemus saab aga mõlemal juhul olema verest nõretav!

5. Mis mänge ise vabast ajast mängid? On sul mingeid ajatuid lemmikuid, mida teistelegi soovitada?

Ajatu lemmik on Fallout 1. Mängus on ideaalne hävinenud maailma atmosfäär koos kavalate dialoogide ja brutaalsete tapmisanimatsioonidega. Hetkel mängin arvutil Playstation 2-e emulaatoriga järjekordselt “God of War 2-te”. Kasutan Xbox 360ne pulti. Eepiline hakkimine ja julmal viisil hukkamine on parim viis verejanulisi mängijaid rahuldada.
Enamus elavate surnute teemalisi mänge on väärt mängimist. Hiljutine “State of Decay” oli näiteks hea üllatus. “Dead Space 2” on suurepärase ülesehitusega sci-fi mäng, mis mind alati kaasa haarab.
Mitmikmängudest on ainus ja õige “DayZ”, mis on modifikatsioon tšehhide sõjamängule ARMA 2. Maailmalõpp, elavad surnud, 225 ruutkilomeetrit surmatsooni ning ettearvamatud teised mängijad. Ohtlikuim vastane on teine inimene, kannatlik snaiper, kes võib sind tunde oodata ja peale tapmist sinu laiba tühjaks teha. Suurim adrenaliin on alati tekkinud teist ellujääjat keset metsa kohates. Kas tal on relv? Jõuan ma ta enne maha võtta kui tema mind? Jookseb ta äkki oma salajase telklaagri poole kus on mitme nädala jagu tema kogutud varustust? Pingelised küsimused käivad selles simulaatoris peast läbi ning soovitan seda kindlasti kõigile hardcore survival mängude fännidele. Inimjaht ning teiste mängijatega manipuleerimine ei ole kunagi põnevam olnud.

6. Kuidas bändil uue muusika loomine edeneb? Mis su enda kõrvu hetkel paitab/rebestab?

Neoandertals plaanib välja lasta singli, mis peaks näitama, kuidas bänd on edasi arendanud 2011.aasta “Ebu Gogo Gutting the Child” albumil loodud materjali. 2012.aasta plaat “Australopithecus” oli eksperimentaalne ja improviseeritud spin-off album, mis oli kummardus vähetuntud hominiididele, kuid ei kajastanud Neoandertalsi tõeliselt loomalikku külge. Aimasin, et mõned Neoandertalsi fännid segadusse satuvad. Neoandertals on alati olnud brutaalne ja uuenduslik brutal death metal bänd ning uus ülikiire ja eelajalooliselt mõtestatud lugu peaks seda ka tõestama.
Kuigi suurem osa uue albumi muusikast on valmis kirjutatud, siis läheb lihvimisele ja lindistamiseni veel kõvasti aega.
Ise naudin hetkel Kanada avant-garde death metal bändi Gorguts uut meistriteost “Colored Sands”. Viimase aja kõige brutaalsemad avastused on Indoneesia bändid Gore Infamous ja Lumpur. Palju kuulan ka mänguseeriate “Dead Space”, “Killzone” ja “God of War” klassikalisi tumedaid soundtracke.

7. Reaktor on ikkagi ulmeajakiri, niisiis ei pääse kõrvale küsimusest "kas ulmet loed?". Kui, siis milliseid alažanre eelistad? Oskad ehk mainida lemmikkirjanikke?

Enamus aja loen ajaloolisi tekste ning ulmekirjanduse fänn veel ei ole. Teiste inimeste loodud fantaasia ei kõdita minu närve nii, nagu seda kunagised reaalsed barbaarsused on teinud. Kindlasti on aga palju head kraami, millest ma ilma olen jäänud. Vahel proovin ennast aga inspireerida Robert J. Sawyer'i kirjutatud “The Neanderthal Parallax” triloogiat sirvides, aga fänniks ennast ei pea.

8. Loomeinimesena oled ehk isegi kaalunud kirjutamist? Neandertallaste-teemaline horror oleks näiteks väga põnev. Või kui ise ei tee, siis lubad ehk minul kirjutada? Turustaksime raamatut ja järgmist Neoandertalsi plaati koos?

Raamatu kirjutamisest ise huvitatud ei ole. Neandertaallaste tumedamast poolest võid aga vabalt fantaseerida ja mõne eepose kirjutada.
Muide eesti keeles korrektne sõna "neandertallased" ei kõla üldse hästi ja voolavalt. See tuleks ära muuta ja kasutada hoopis “neandertaallased”. Tal (vana Thal) ehk org on loomulikum ja ka saksa keeles pika A-ga. Kuigi "der neandertaler" on sõna, mis eesti keelde üle tuues neandertallased veidralt kõlama paneb. Ise jään surmani kasutama sõna “neandertaallased”!
Üks tuntud Eesti black metal entusiast ütles mulle mõni aeg tagasi, et neandertaallaste teemaline kirjatükk on tal isegi lähitulevikus plaanis. Kaugel see on ja kas see kunagi ka reaalselt ilmavalgust näeb, seda ma ei oska kahjuks öelda. Midagi ulmelist tal aga plaanis oli.
Neoandertalsi järgmise albumi teema ja lüürika on mul juba aga koos. Tegemist tuleb jutustusega ühe neandertaallase elust niiske koopa hällist kuni viletsa ja külma surmani. Raskused ja haigused, inimestega võitlemised, hõimuliikmete pidevad surmad ja laipade söömised on järgmise albumi sõnade läbivateks teemadeks. “Neanderthals Were Master Butchers” ja “Ebu Gogo Gutting the Child” albumite sõnade fännid ei pea pettuma.

9. Tänud vastuste eest. Soovid ehk veel midagi öelda, olgu see siis mängu või ükskõik mille kohta?

Üks tähtsamaid valikuid, mida iga indiviid peab tegema, on enda elukeskkonna valik. Ei tasu vaadata peata massi ja umbse linna poole. Üks parimaid tundeid on oma metsamajas ärgata ja vaid neid asju elus teha, mis tõeliselt meeldivad.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0782)