“Blood and Bone China” ei kõla enamikele ilmselt tuttavalt. Pole ka ime, sest tegu ei ole sugugi kommertsliku filmikesega, milletaolisi kõikjal reklaamitakse ja näidatakse. Õigupoolest ongi film avaldatud vaid internetis tasuta lühikeste seeriatena. Lavastaja Chris Stone näitab, mida on võimalik teha väikese eelarvega.

Oma olemuselt on see gootilik vampiirifilm, mille tegevus leiab aset viktoriaanlikul Inglismaal päriselt olemasolevas linnas nimega Stoke-On-Trent. Nagu arvata võib, on seal probleeme vereimejatega. Vastu tahtmist tõmmatakse mängu loomaarst Newlyn Howell (Anthony Miles), kelle vend läks just nimelt selles linnas kaduma. Oma venna haihtumist uurides satub ta kokku kogenud ja targa Alexander Pyrega (John James Woodward) ja tänapäeval juba poolkohustusliku tugeva naiskarakteri Anna Fitzgeraldiga (Rachel Shenton). Venna kadumine on aga alles kõikide mõistatuste algus, sest Stroke-On-Trenti ülltused ei piirdu ainult inimeste kaotsiminekuga.

Võttes arvesse, et film koosneb lühiseeriatest, on tegelaste omapära ja iseloom üllatavalt selgesti välja toodud. Howell on tegelikult suhteliselt arg, aga kaine mõistusega mees, kes loomulikult vampiire uskuda ei taha. Tal on komme pidevalt minema joosta – tegu on mittetüüpilise kangelasega. Fitzgerald seevastu on isepäine ja uudishimulik naine. Mõnikord tunduvad ajaloolistesse lugudesse pandud tugevad naistegelased võltsina ja ülepingutatuna, aga Anna jäi üpriski tõetruuks. Pyre jaoks oli minu meelest inpiratsiooni võetud legendaarsest Van Helsingist, kellest ei saada üle ega ümber. Linus Hemlock, loo pahalane, jättis seevastu kokkuklopsitud mulje, nagu oleks lihtsalt vaja vastaseks kedagi raha- ja võimuahnet.

Kindlasti lisab asjale vürtsi teadmine, et lugu põhineb tõestisündinud lool (nii palju kui see loole vampiire lisades võimalik on). 1972. aastal leidis Stroke-On-Trentis (mis on muide ka lavastaja sünnilinn) aset surm, mida seostati vampiiridega. Ühes gootistiilis majas elas mees, kellel oli surmahirm vampiiride ees ning olles täiesti veendunud nende eksistensis, ümbritses ta end kõikvõimalike talismanidega. Mees leiti surnuna, lämbununa küüslaugu kätte. Ühes episoodis taaselustas Stone selle sündmuse, kasutades võimalikult tõetruuks lähenemiseks surma kohtumaterjale ning isegi filmis stseeni samas toas, kus mees suri.

Nagu mainitud, tehti “Blood and Bone China” suhteliselt väikese eelarvega, mis nähtub ka sellest, et film ei ole tavapäraselt hollywood`ilik: valgus on teistsugune, näitlejate arv piiratud. Seevastu kaameratöö jätab professionaalse mulje. Samuti, ükskõik kui hästi film on tehtud, pole see midagi väärt hea käsikirjata, mis siinkohal õnneks olemas on. Keelegurmaanina noriks ma siiski näitlejate kõrvukriipiva Ida-Euroopa aktsendi kallal, mis ei andnud loole midagi juurde ja kõlas silmnähavalt võltsilt. Samamoodi jäi mõnes stseenis silma ilmselge ülemängimine (tavaliselt vampiiri poolt).

Kindlasti soovitan filmi vaadata neil, keda praegused vampiirisarjad ja -filmid on ära tüüdanud. Stone ei käi oma looga tavalist rada pidi. Ta on küll käsitlenud vampiire klassikalistena – nad käivad öösel verd imemas, kardavad riste, küüslauku ja mingil põhjusel ka hõbekuule nagu libahundidki. Kuid Stone on sisse toonud ka peaaegu unustatud juhtvampiiri elemendi. See tähendab, et vampiirid alluvad oma loojale, kes neist need ööolevused tegid, olles sajaprotsendiliselt kuulekad. Stone`i vampiirid ei ole mingid seksikad võrgutajad, vaid ohtlikud koletised inimnahas.

Stone on suutnud tabada selle õhustiku ja meeleolu, mida on gootilikes õudusfilmides vaja. Samas polegi see žarnilt niivõrd õudus kui seiklus ja draama. Tingimata pakub see vaheldust uute filmikogemuste otsijaile.

Esimene episood



Vaadata saab kogu sarja www.bloodandbonechina.com/ aadressil.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0759)