Seitse töökat päkapikku lahkuvad kodukindlusest, et rajada uus kaevandus. Siit alates on otsused mängija teha. Valida tuleb kaasavõetavad varud, päkapike pädevused ning uue kaevanduse asukoht. Mäng algab päkapike jõudmisega uue kaevanduse asupaika. “Kirka maasse!”, ergutab tervitustekst.

Dwarf Fortress on arvutimäng, milles mängija võtab enda vallata päkapikukaevanduse. Tegu on uskumatult laiade valikuvõimalustega simulatsiooniga, mis paneb mängija nii mõtlema kui ergutab loovusele. Esmaversioon mängust avaldati 2006. aastal ning see on sellest ajast peale omanud ustavat austajaskonda. Dwarf Fortress loodi kahe venna poolt, kellest üks, Tarn Adams on jäänud programmi edasi arendama. Kogu rahastus tuleneb mängijaskonna vabatahtlikest annetustest.

Mu viimaseid vaimustusepuhanguid Dwarf Fortressi vastu sündis hetkel, mil tabasin end lugemast päkapikust, kes oli küll kaotanud jalad, ent sellegipoolest säilitas hammustuste abil oma võitlusvõime. Lisagem siia juurde päkapike kommetega kokkukõlava pealuust peekrite valmistamise, mängus ringisibavad hiidtäid ja saame juhuslikult ühe A.Kivirähu üpris ainukordse romaanitegelase. Mängukeskkond, mis nii kergelt ja loomulikult suudab sellise olendi võimalikkuse tagada on tähelepanuvääriv.

Kuigi see kirjatükk on nimepoolest arvustus, vajaks see mäng sel puhul võrdlusmomenti sama tüüpi mängude suhtes. Et aga Dwarf Fortress on täiesti ainulaadne nähtus, kirjutan sellest mõnuga subjektiivselt.

Kui Dwarf Fortressi maailma ette kujutada, siis on mängu peamine looja, Tarn Adams nimetanud oma inspiratsiooni allikateks Tolkieni Keskmaad ja Conani eepiklikku keskkonda. Esindatud on haldjad, päkapikud ja orkid. Just sellises maailmas hakkavad seitse päkapikku uut kodu looma, mis aastate möödudes kannataks võrdlust Keskmaa Moriaga.

Dwarf Fortress on üpris eriline linnaehitus-simulaator. Päkapike juhtimine käib kaudselt. Mängija märgib tegemist vajavad tööd ning need saavad tehtud esimese vaba päkapiku poolt, kellele on jagatud vastava töö õigused. Õiguste andmise abil saab päkapikke spetsialiseerida, sest kindlat ülesannet täites kasvab oskus seda täita. Kuigi kindluseelanikele meeldib väga töötada, ei tegele nad sellega kogu aja. Vahepeal käiakse söömas, pruulitisi mekkimas, magamas ning kohati peetakse aastaaegu vältavaid pidusid.

Mäng läheb detailides väga sügavale. Iga su päkapikk omab erilist isiksust, välimust, suhteid ja sümpaatiaid. Iga kindluses valmistatud ese omab väärtust ja kirjeldust vastavalt kvaliteedile. Vilunud kivitahuja teeb paremaid skulptuure kui algaja, eriti kui meisli all on ta lemmikkivim. Näiteks väga hea mälu ja oskustega päkapikud valmistavad keerulisi konkreetsetele sündmustele ja suhetele viitavaid skulptuure. Kui päkapikk Ingoth ei salli päkapikku Rigothit, siis valmistab Ingoth tõenäoliselt kujusid olenditest, keda Rigoth jälestab.


Kord elus võib igat päkapikku tabada Veider Tuju, mille tulemuseks on kas hullumine või eriliselt peen ja keeruline artefakt.

Kas see röögatu detailsus ei ole koormav? Ei, kuna pisiasjad ei paista välja seni, kuni mängija selle kohta uurima ei hakka. Ütleme, et oli lahing goblinite ja päkapike omakaitse vahel. Mängija võib üle lugeda laibad, vigastused ja kindlus eluga rahulikult edasi minna. Aga ütleme, et surma sai mõni väga armas lemmikpäkapikk. Mängija võib seega üles otsida kirjelduse, kuidas täpselt vapper sõdalane langes. Eepiklik võitlus goblinite kuningaga või juhuslik ammunool kaela - sellest saab eriline sündmus, mis enam ei kordu, tekib lugu. Üks põhjusi, miks Dwarf Fortressi mängida ongi selle lugude loomise võime. Kuhu ka tähelepanu ei koonduks, annab mäng detailse kirjelduse. Ja too on sarnane naudinguga, mida kogeme mõnda põnevusromaani lugedes.

Dwarf Fortressi õppekurv on pelutav. Kuigi mängu saab pidevalt pausi peal hoida, läheb jupp aega enne, kui sõrmed erinevad nupud selgeks õpivad. Hoonete ehitamiseks on üks nupp, kaevandamiseks teine, päkapike ülevaatamiseks kolmas jne (nuppude legendi saab õnneks küll silme alla kuvada). Algus läheb tasa ja targu. Esimeste kindluste päkapikud langevad nälja või hulluse küüsi. Lood jäävad lühikeseks, aga iga kord on võimalused uued ja situatsioon teine. Neljas kindlus elab juba aastaid. Viiendat ehitad koos sõpradega.

Mängu edenedes uuenevad väljakutsed. Paar korda aastas saabub uus kamp migrante, kes uues asunduses õnne on tulnud otsima. Rohkem päkapikke tähendab süsteemide ümbermõtlemist. Käigud tuleb ehitada laiemad, põllud ulatuslikumad. Samas lubab tööjõud viia ellu vingemaid projekte. Miks mitte rajada korralik kindlus maa peale? Hiiglaslik peosaal? Äsja saabus legendaarsete oskustega mõõgameister: tehkem tervet tsivilisatsiooni varustav relvatööstus? Professionaalseist võitluspäkapikest koosnev sõjavägi?

Viimane on küll vältimatu, sest alates teisest-kolmandast aastast hakkavad kaevandust kimbutama mäekollide salgad. Pisitasa need sagenevad, muudele üllatusvastastele lisaks. Ühtlasi on kuskil sügaval maa-all hiiglaslikke koopaid omade ohtudega. Ent vajadus uute maakide ja kalliskivide järele kasvab ja veri veab kaevureid sügavamale. Mis seal küll ees võiks oodata…

Tasub ainult meeles pidada Dwarf Fortressi lipukirja: kaotamine on lõbus! Ja on tõesti, sest iga päkapikukindluse hukk on alati isemoodi, keeruline, mitmetahuline, järkjärguline ja otsusteküllane põnevuslugu.

Mängu üheks iseloomulikuks osaks on sümbolgraafika ehk ASCII. See tõstab õppekurvi kallet pisut veelgi. Alguses näib mänguväli nagu leht hullunud trükimasinast. Ent graafika puudumisel võib olla täiesti positiivne mõju. Maailma abstraktsus jätab kujutlusvõimele ruumi kujutleda kõike sellisena, nagu mängija soovib. Umbes nagu ilma piltideta juturaamatutegi puhul.
Sümbolgraafikast on tegelikult väga lihtne mööda hiilida. Nimelt on loodud mängule hulga lisasid, mis sümbolitest kenad äratuntavad ikoonid teeb.
Alustavaid mängijaid toetab põhjalik wiki ja loendamatud õppevideod esimese kindluse ehitamisest.


Võrdlus originaalse ACSII ja ühe Dwarf Fortressi graafilise versiooni vahel.

Seega on jäänud veel küsimused kellele ja kuidas. Julgen Dwarf Fortressi soovitada vähemalt kaht tüüpi inimestele. Esiteks erksa kujutlusvõimega ja loomisvõimega lugusid nautivale inimesele. Mängu keerukust ei pruugi hea sisseelamise puhul tähelegi panna, keskkond lihtsalt haarab sind endasse. Teiseks sobib Dwarf Fortress keeruliste mängude sõbrale, kes leiab selles nö liivakasti igasugu ägedate süsteemide ehitamiseks ja probleemide musterlahenduste leidmiseks.

Päkapikukindlust on võimalik mängida üksinda oma arvutis - see on tasuta allalaetav mängu kodulehelt. Soovitav on võimaluse korral muidugi tegijat toetada.
Vahvamaid mängumuljeid jagatakse redditis, ametlikus foorumis või sõpradega päriselus. Lisaks on võimalus mängida seda ka koos sõpradega jätkumänguna, nn successionina, kus iga mängija saab rotatsiooni alusel kindlust ühe aasta juhtida. Ühtlasi annab ühine projekt põhjuse aasta jooksul toimunu huvitavaks looks kokku kirjutada.

Dwarf Fortressi koduleht
Dwarf Fortressi wiki
Ühe Eesti jätkumängu lugu - Peegelkõu.


Maaling Peeglikõu ühest eepiklikumast lahingust päkapikk Rigothi ja mäekollide kuninga vahel.
-----------------------------------------
Kuna Eestis on omajagu DFi huvilisi, on tehtud juba mitmeid mänge sõprade seltsis. Üheks omapärasemaks on teiste hulgas Siirupiliiva asula, kus päkapikud otsustasid iseseltsis hakata kommunismi ehitama. Reaktoril on hea meel lugejatele tuua Siirupiliiva teine aasta, mil partei peasekretäriks oli Irve. Täispikka teksti saavad huvilised lugeda juba Siirupiliiva kommunistliku kaevanduse kroonikast.

1052 – kevad-suvi

Suure austusega asun Siirupiliiva kommuuni juhtima. Valitsemisajal on tarvis teha mitu tähtsat asja: esiteks lihvida suur saal, et oleks võimalik selle põrandad kullaga katta, teiseks ehitada korralik vangla kontrrevolutsionääridele ning tööpõlguritele. Luua tuleb miilits!

Meil on 5 logelevat kodanikku, kes mitte midagi ei tee: määran nad kiviraiduriteks ning käsin neil kõik koridorides vedelevad kivikamakad mõnusateks kiviplokkideks tahuda. Siis saab teed ning sillad välja ehitada.

Keelan suve saabumise kartuses jõe läheduses käimise.

Avastan, et põllud on puha sööti jäetud ja korraldan põllutöö nii, et igal aastaajal midagi toimuks. Ühtlasi tuleb paar uut põldu teha, et lompis kiivrid kommunismi jõudes juba ees ootaks.

Kuna meil pole ühtki miilitsat, alustan sõjaväesaali väljatahumist koos vanglaga.

Suve alguseks on kivitahujad äärmiselt tõhusad olnud ning kiviplokkidega saab hakata sildu ja teid rajama: kaevan suure sissekäigu lõpuni ning käsin meie alade servast teeraja kohale tuua. Püsti paneme ka kaks kuju: ühe vapra päkapikuga, teise meie jumalaga, sest seda jampsi ei taha me kaevanduses sees küll hoida. Samal ajal valmivad sepikojad hõbevasarate jaoks ning hakkame puusöe tarbeks kõiki puid maha raiuma.

Siis teatab meie puuraidur, et näeb tohutupikka rodu kogusid. Oleme kergelt mures, sest miilitsasse pole ju veel kedagi võtta ja näkased kapitalistid soovivad kindlasti meie kivikaupadele ahned küüned taha suruda. Lähemalt selgub aga, et tegemist on migrantidega. Neid tuleb ja tuleb ja tuleb kokku 24 tükki. Viime nad vasarasaali ja võtame nad kõik parteisse. Paljud neist on küll töötahet täis, kuid ei oska midagi: nendest saavad miilitsad.

Tseremoonia on väga ilus korraldatud, sest kõik migrandid korraldatakse ajutiselt vasarasaali, kus nende uued tööülesanded ja tiitlid koos parteistaatusega külge tulevad.


Migrandid Siirupiliiva vasarsaalis parteisse astumise tseremoonial.

Saabunute hulgas on üks pädev ambur, kes astub välja jahtima, märkab hunti ja laseb talle tagantkätt hõbenoole pähe.

Valmib tee-ehitus ja kongressisaal tõstetakse kividest tühjaks.

Uued migrandid toovad legendaarse juveliiri, kelle kohe parteisse vastu võtame. Anname talle ette parimad väljakaevandatud vääriskivid.

Saabuvad inim-kapitalistid, kes on huvitatud meie kaubast, kuid on väga ahned ning lahkuvad meie arvutuste kohaselt liigkasuga 4800 rubla väärtuses. See on sigadus, kuid nende relvad ja turvised on meile väga vajalikud ja nad mõistavad seda täielikult. See ongi põhjus, miks kommunismi jõudes Siirupiliiva teistele kommunistlikele ühendustele üleliigseid asju tasuta andma hakkab!

Nutikas Attila tuleb mõttele, et kuna meil on 3 kuud jäävaba aega, on võimalik ehitada peen jäälõks, mis kasutab maa alust soojust vee hoidmiseks ning vajadusel jäätab sissekäiku saabunud kollid jääblokkidesse kinni. Pärast paari joonist tundub, et see projekt jääb meie järeltulijatele.

Partei parim hammustaja ja põikleja saab sõjaväekapteniks ning moodustab miilitsasalga. Tema töökamber tuleb uhkem kui kõigil ülejäänutel: teeme selle motiveeriva näidistoana, mida on kõigil õigus külastada: kõik meie päkapikud saavad omama lihvitud tuba, voodit, tooli, lauda, kaht kirstu, turvisealust, relvariiulit ning riidekappi.

Meie lõksud püüavad paar goblinitest kotionu, kes tahavad lapsi ära viia. Lasen puurid õppeotstarbel barakkidesse üles panna, et sõdalased oskaks vaenlase anatoomia eripärasid paremini ära kasutada. Lisaks miilavad nende elukate silmad pimedas kaunil moel.

Saabub hõimuvendade karavan ja laome parimad asjad kaubahoovi. Nagu tellitud, tuuakse meile metalle, turviseid ja relvasid. Nende kraam on nii rohkearvuline ja kallis, et tuleb teha kaks kauplemiskorda, kuid erinevalt inim-kapitalistidest on hõimuvennad kasumlikkuse osas mõistlikult ahned.

Miilits, kes parajasti oma esimest treeningkorda lõpetab, saab häire. Nimelt on ülemistes lõksudes värdjalikud goblinid. Ammuküttide lahingpaar jääb kaitsma suurt sissepääsu ja haamrivennad tõusevad üles. Ülemistes käikudes hukkunud hõimuvenna asju ära tuues satub kaks noort kangelast samuti varitsusse. Antakse üldhäire ja tsiviilelanikkond enam tööruumidest ei lahku.

Miilits jõuab üles ja tormab goblinite sekka, kandes meeletuid kaotusi, kuid olles samas ka võidukas: vaid mõned eriti verejanulised kollid jäävad sissekäigu juurde passima ja tsiviile kimbutama. Nad tapavad pea kogu miilitsaväe ja allkorrusel seatakse üles primitiivne välihaigla, kus haavata saanud vaikselt verest tühjaks saavad nõretada.

Ammukütid lasevad viimased goblinid siilideks, kuid lein on suur. Keegi ei taha enam tööd teha ja üks meie seast hakkab märatsema, kuid rahuneb hetke pärast.

Siis kostub lihunikutöökojast verd tarretav ulg ning mind lüüakse maha, et teha minust väheväärtuslik luudest väikeloomapüünis.

***

Päkapikud hulluvad teineteise järel, löövad üksteist maha ning keegi ei suuda neid peatada, tapetud on ka Attila, meie tubli kaevur.

Kas kõik on kadunud?