congressLäksin „Kongressi” vaatama, olles eelnevalt läbi lugenud Stanislaw Lemi samanimelise lühiromaani ning teadlik sellest, et tegelikult jääb filmi sarnasus romaaniga äärmiselt napiks. Seega polnud ka eriline üllatus või pettumus, kui kohe alguses keskenduti ühe näitleja digitaalse koopia õigustele.

Ahhaa, transhumanism, mõtlesin, see on ju ka väga põnev teema, ja keskendusin filmile. Digitaalsete maailmade, inimeste ja nende probleemide asemel liiguti aga hoopis psühhedeelsematele radadele. Täpsemalt mingile kinofirma arendatud droogile, mis võimaldab inimesel oma fantaasiamaailmas elada ja seigelda. Ning sellega seoses mõistsin, et olin pahaaimamatult asunud vaatama hämarulmet.

Ah et mis on hämarulme? Üks seletus oli vist selline:
*fantaasiakirjanduses ehk muinasulmes lendab inimene, sest ta manab ja loitsib või on nõid;

*teaduslikus fantastikas lendab inimene raketi, propelleri või antigravitatsiooni tõttu;

*õuduses lendab inimene, sest teda kannab mingi kole koll pessa;

*küberpungis lendab inimene, sest ta asetseb virtuaalses maailmas või mängus, millesse programeeritud reeglid lubavad tal seda teha;

*hämarulmes lendab inimene, sest autori arust on see jube diip ja tegelikult on kogu lendamine millegi sümbol.

kongress lend

Erinevatest filmiklassikale viitavatest vihjetest tiine Osamu Tezuka stiili meenutav animatsioon oli iseenesest tore, aga minusugust žanriulmesõpra kippusid pidevad paradoksid siiski häirima. Näiteks: kui peategelane elas ainult oma fantaasiates, siis kas animaatorist armuke oli samuti tema ajutöö vili ja kas peategelane kujutas seega talle antud anti-droogi ette? Või näide kaks: kui ta happeunelmatesse tagasi sukeldudes elas läbi oma poja mälestused, siis tegelikult ei kohtunud ta selle lõpus mitte oma reaalse pojaga, vaid oma peas temast loodud kujutlusega. Või üks lihtsam küsimus – kes pagana pärat toitis ja kasis kogu seda pidevalt trippivat rahvamassi?

Olgem ausad, film oleks märksa parem olnud, kui mingi veidra supernarkootikumi asemel oleks olnud virtuaalreaalasus ja transhumanism. Esiteks oleks kogu lugu paremini haakunud näitleja digitaliseerimise teemaga (see teema jäi ju lõpuks päris kõrvale) ja teiseks oleks nii ka enamus plothole`e saanud silutud. Kõik nii-öelda esimese maailma inimesed oleksid sellisel juhul olnud tohutusse google pilve paigutatud virtuaalsed inimesed. Filmi ennast oleks tulnud selleks vaid minimaalselt muuta ja ka poja otsimine filmi lõpus oleks hakanud loogikat omama – peategelane oleks kiirkorras simuleerinud kogu oma poja elu, et saada aimu, mis virtuaalse serveri või aadressi ta endale valis. Sellisel juhul oleks muidugi ära jäänud dramaatiline stseen tänavatel taaruvatest pilves kaltsakatest, aga see oleks olnud parema loogika nimel väike ohverdus.
vlcsnap-2014-03-12-13h27m01s161

Võimalik, et animatsiooni autorid ajasid teadlikult kogu asja võimalikult hämaraks, et pakkuda juhet kokku ajavat ning otsapidi puntrasse jooksvat ajugümnastikat. Mina isiklikult sedalaadi asju ei armasta. Tuletavad liigselt meelde koolis tehtud matemaatikaülesandeid, mida tuli samuti lahendada lahendamise enda pärast ning mis põhimõttelt jäidki läbinisti abstraktseks.

Kui tulla nüüd tagasi Lemi juurde, kelle nime alati seoses selle filmiga mainitakse, siis tema „Kongressist“ on laenatud üsnagi vähe. Vaid mõned elemendid (Kongressi nimi, võitoosist küünla tegemine, LSD kraanivees) ja neidki on väga tugevalt väänatud. Ma ei usu, et vanameister just hauas pöörleks, aga kui ta elus oleks, siis poriseks kindlasti. Vähemalt arvestades seda, kuidas ta märksa allikatruumaid Solarise versioone kritiseeris. Ilmselt oleks ta leidnud, et käesolev film kujutab tabavalt filmikunsti mandumist mitte ainult süžee, vaid ka isikliku näite läbi.

Ahjaa, oleks mindud rohkem teadusliku fantastika ehk küberpungi radadele, oleks saadud ära kasutada ka teisi Ijon Tichy lugusid, mis mulle „Kongressist“ tunduvalt rohkem meeldisid. Näiteks lugu, kus terasajudele mängiti ette grammofoniplaate, või lugu teadlasest, kes lukustas oma naise mõistuse kinnisesse purki. Mõlemad olid minu arvates päris teravad transhumanismi lahkavad tekstid ja sealsed mõtted oleksid filmi ainult rikastanud.

Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et ma ei kahetse selle filmi vaatamist. Visuaal, dramaatika ja mõned ideed olid päris leidlikult tehtud. Ulmefännina ei saa ma aga jätta kritiseerimata seda, et ulmeosa oleks saanud olla palju tugevam ja loogilisem. Ehk siis mingi osa minust jäi selle filmi järel rahulolematuks.
vlcsnap-2014-03-12-13h25m31s34
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0563)