Emmi Itäranta on Eesti ulme- ning ehk ka kirjandusmaastikul üpriski tundmatu nimi. Pole ka imestada, kuna tema esikromaan „Vesi mäletab“ ilmus eestikeelsena alles selle aasta alguses. Soomes lõi see laineid juba 2012. aastal, mil võitis kirjastuse Teos ulmeromaanivõistluse, kohe selle järel Kalevi Jäntti noore kirjaniku auhinna ning aastal 2013 Nuori Aleksise auhinna. Hetkel on raamatu kirjastamis- ja tõlkimisõigused müüdud Inglise, Saksa, Itaalia ja paljude teiste riikide kirjastustele. Harper Collins Publishers on teada andnud isegi ilmumiskuupäeva selle aasta juunikuus. Seega ei saa kuidagi arvata, et autori esikromaani näol oleks tegu väga kohutava raamatuga.

Huvitav on eestikeelse raamatu pealkirja valik, mis tundub tulenevat pigem inglise keelsest pealkirjast „The Memory of Water“ kui originaalist „Teemestarin kirja“, mis tähendab „Teemeistri raamatut“. Koolibri peatoimetaja andis aga pärimise peale mõista, et viimane ei oleks meie keeleruumis väga sobiv, kuna seotuks tee-ehitajatega. Raamatut lugedes tekkinud selle kirjastajateltugev mulje, et vesi on teest olulisem, vesi on tegelikult peategelane, vee kadumine on tekitanud raamatus valitseva rusuva olukorra ning vee võimalik kadumine paneb kõige enam järele mõtlema ka lugejat. Seetõttu otsustatigi, et vett tuleb rohkem rõhutada ka pealkirjas. Kaalumise all olevat olnud ka variandid „Mälestus veest“ ja „Vee mälu“, kuid tõlkija ja toimetaja olid jäänud üheskoos pealkirja "Vesi mäletab" juurde.

Raamat „Vesi mäletab“ jutustab teemeistri tütrest Noriast ning tema sõbrannast Sanjast (kusjuures asjaolu, et tegu on tüdrukuga, tuleb välja alles raamatu lõpus) postapokalüptilises maailmas, kus pärast Kolmandat maailmasõda on kliima tublisti soojenenud ning arvestades mõningaid anomaaliaid, võib kahtlustada ka palju hullemaid globaalseid probleeme. Kolmanda maailmasõja ning Noria kaasaja vahele jääb aga hämar sajand, mille kohta info suuresti puudub. Igal juhul on polaarmütsid sulanud, ujutades üle hea hulga maismaast ja jättes alles vaid vähesed sõjast reostumata ning inimestele sobivad alad. Magevee varud on jäänud väheseks ning seda vähestki kontrollib ja jagab jaokaupa sõjavägi. Ühiskonnakorraldus on seetõttu üpriski totalitaarne ja tehniliselt mandunud, loodus tuksis ning elu üldse halb. Kuid mitte teemeistril…

Autori teetraditsiooni kirjeldus on küllaltki sarnane Ida-Aasia (Hiina, Jaapan, Burma) teejoomiskombestikuga (vähemalt niipalju kui mina sellega tuttav olen), mis tekitab küsimuse – miks? Soome-Ida koostööprojekte on varemgi olnud (näiteks „Jade Warrior“, kus mängis ka Eesti näitleja ja poliitik Elle Kull) ning enamasti on need hästi välja kukkunud. Mis moel sobitub postapokalüptilisele põhjamaale (eriti sellisesse, kus vesi on lõppemas) teejoomiskultuur? Võimalik, et see oli üks sõja või sõjajärgse olukorra kaasnähtuseid, kuna kogu maailm tundub üpriski idamaine: suurim teadus- ning tsivilisatsioonikeskus paikneb Xinjingis, Uue Qiani lõunarannikul, ning kasutatavaks rahaühikuks on liang. Lääneliku kultuuri säilimisele puuduvad seevastu igasugused vihjed. Teisalt leiab lugeja ka äratundmisrõõmu Uus-Peterburi ning Karjala saarestiku näol Laadoga lahes.

Kuigi raamatu melanhoolne toon kipub tihti rusuma, meenutades sellega täiesti iugri-doom raamatut „Windhaven“, ning võrdlemisi madal tempo ei lase masendavamatest kohtadest üle hüpata, on autor suutnud väga lahedalt välja tuua raamatutegelaste suhtumise endismaailma tehnoloogiasse ja nende teadmised selle toimimisest. Muie suul jutustavad tegelased TDK-dest ning VHS-idest, mille plastkarp peidab endas musta peent plastlinti, aimamata vähemalgi määral, mida need endast kujutavad. Sama asi on muusikakeskusega – Sanja saab küll aru kõlarite otstarbest, kuid ülejäänud mehhanismid jäävad esialgu mõistatuseks…

Siinkohal tuleb aga ära mainida raamatu üks suuremaid loogikaauke. Igal inimesel raamatus on oma isiklik puutetundliku ekraaniga kommunikaator, mida kasutatakse isiku tuvastamiseks, k-raamatute lugemiseks ning sõnumite saatmiseks. Tundub kohutavalt keeruline süsteem, millega koormata üht isikut, kellel ei ole õrna aimugi kõige lihtsamate tehnoloogiate tööpõhimõttest. Eriti veel postapokalüptilises maailmas, kus plastiku töötlemisega tegelevad sepad, tehnikuid tuleb tikutulega taga otsida ning metall on hinnas. Kirjeldatud kommunikaator tugineb mitmele tuntud tehnoloogiale. Ometi ei tunne peategelased ära lihtsat raadiot:

„Seadme ülemisel küljel oli rida väiksemaid nuppe, osadel neist eri suundadesse osutavate väikeste noolekeste pildid, ja üks suurem nupp. Seda keerates liikus punane riba mööda skaalat, millele olid märgitud numbrid, mis ei tähendanud midagi: 92, 98, 104 ja nii edasi. Skaala servas paistis tähekombinatsioon MHz.“

Tundub uskumatu, et sõjaväelise korraga mandunud ühiskond unustab propagandatöös niivõrd vajaliku ja lihtsa asja, nagu seda on raadio, asendades selle kohutavalt keerulise personaalkonsooliga, millega saab saata teateid üle maailma.

Teine loogikaviga seisneb autori kiindumuses plastikusse ning torkas mulle kui materjalitehnikule väga kenasti silma. Kuna metall on suuresti sõjaväe poolt laiali veetud, kasutatakse igapäevaste asjade tegemiseks plastikut, mille struktuurist ning omadustest on autoril vist üpriski hägune arusaam. Kuna raamatutegelased leiavad plastkarjäärist hõlpsalt kassette, võime eeldada, et Kolmas maailmasõda ei toimunud meie jaoks kauges tulevikus. Tänapäeva plastik ei ole just selline, mida saab 100 või rohkema aasta pärast lihtsalt ümber töödelda. Üleüldse on plastiku ümbertöötlemine ahelate lagunemise (vananemise) tõttu keeruline, viies materjali kvaliteedi pideva languseni. Lisa sinna kõik need aastad hüdrolüüsi, UV-kiirgust ja temperatuurikõikumist ning saad plastiku, mis käte vahel ära laguneb. Ometi olevat endisaegne plastik tegevuse toimumise ajal toodetud plastikust tublisti üle.

Eelmainitud puudujääkidest hoolimata on raamat hästi kirjutatud ning paneb nii mõneski kohas mõtlema ja peategelasele kaasa elama ja tundma. Tuleb kiita ka tõlkijat, kes on raamatu verbaalse kõnekuse kenasti eesti keelde ümber pannud. Kogu raamatust õhkub vee tähtsustamist ning selle kasutamise piiramist ja kontrollimist sõjaväe poolt. Autor kirjeldab negatiivses toonis „maalilisi“ vaateid soolaeemaldusjaamadele, mida valvati väga hoolikalt. Kogu ühiskonnas peetakse kõige suuremaks kuriteoks vee varjamist ning sõjaväe palgal töötavad veevalvurid olid selles osas halastamatud. Võib muidugi eeldada, millega peategelane pahuksisse läheb…

Joogivee puudus on läbiv probleem kogu raamatus, kuid ometi tundub see olevat ka üks kitsaskohti, millele autor pole piisavalt tähelepanu pööranud. Asustustihedus ei tundu selles maailmas kõige suurem olevat. Vahepeal sajab ning maha langeb kaste. Beduiinid tõmbavad pingule suured riidelapid, et koguda kastet. Mis probleem on tegeleda sellega külaelanikel, kelle lapsed ning elukaaslased vaevlevad kas janus või mustast veest tulenenud kõhutõbedes? Kuna autor rõhutab pidevalt päikesepaistet ning kohalik elanikkond kasutab seda hoolimata tehnoloogilisest tagurlusest suuresti elektri tootmiseks, ei paista asi olevat ka energiapuuduses, mis võiks takistada inimestel vett destilleerida. Katel tulele ja läheb! Sõjaväe kontrolli all olevate tehaste madalast kasutegurist ning kõrge hinnaga toodangust võib ehk aru saada (mõned aastad tagasi maksis 1 kuupmeetri merevee soolatustamine 30 senti), kuna valitsuse veevarustusest tugevalt sõltuvat elanikkonda on tunduvalt lihtsam kontrollida. Kuid elanike enda suutmatus magevett toota või isegi joogivee kvaliteeti näiteks filtrite abil parandada on hämmastav.

Kuidas hinnata raamatut, mis kirjanduslikust aspektist vastab kõikidele normidele (ega muidu auhindu anta), kuid tehnilisest perspektiivist võttes jätab palju soovida? Kui lugeja suudab tehniliste möödapanekute osas silma kinni pigistada – ja ma tean, et nii mõnigi suudab –, on tegu väärt raamatuga, mille emotsionaalne hingestatus võib mööda külge maha joosta vaid kõige tundetumal matsil. Teistele aga ei pruugi see niivõrd palju kirjanduslikku rahuldust pakkuda.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0716)