Järjekordne tuulepahvak sakutas Hurbali mütsi ja lõngutas kabiini laes tema karuoda. Mees naeratas. Lennukitiibade puidu nagin, Mõrtsukmere tuule jäine värskus, tõstekoonustest immitsev võluõli lõhn. Iga selline pisiasi pani seikleja südame hõiskama. Ta tundis naha iga pooriga, et kohe on algamas põnev jaht.
„Uh, kui hall!“ mõtles Hurbal all lainetavat merd uurides. „Isegi Mõrtsukmere lõunakaldal on rohkem värvi.“ Lennuk nõksatas ning vajus siis ebameeldivalt kaldu. Pea kiirelt kabiini tagasi tõmmanud, haaras mees nikerdustega juhthoobadest ning seadis lennuvahendi uuesti tasakaalu. Samo Yedi saar oli siinsamas vasakul, jahi sihini, hõbekarudeni, oli ka vaid paar tundi lennata, kuid kiuslik Põhjala tuul tiris seda neetud tiibadega tünn aina mere poole. Kiire pilk vahustele lainetele ütles talle, et kangide väänamisest jääb jälle väheks.
„Mis siis ikka,“ ütles ta endale ning haaras pika varrega konksu ning pöördus, et tagantpoolt veel mõni tõstekoonus lennuki ninasse sikutada. Käsi peatus. Eemal laes oli vaid neli rohelist torbikut. Seda oli niigi liiga vähe, et saba stabiilsena hoida, lennuk oleks pidanud tegelikult juba ammu nina püsti kõrgustesse sööstma. Kuri kahtlus hiilis seikleja hinge. Ta haaras vasaku käega kabiini tugitalast ja tõusis ettevaatlikult õhusõidukis püsti. Mõned, ei, lausa üle poole lennuki ninas rippuvast kahekümne kolmest tõstekoonusest polnud enam siledad, nende pind lainetas ja oli peeneid mõrasid täis. Hurbal teadis, mida see tähendab. Võluõli, mis lennukit üles tõstis ja edasi viis, oli Põhjala pakases külmunud.
„See oli ju ometi lennugildi pühitsetud kaupmees, kellelt ma õli ostsin!“ oli mees vihane. „Ise ta veel vandus jumalakeeli, et tema õli ei külmu isegi sinistes virmalistes ära!“ Uus lennukit raputanud jõnks, tõi Hurbali kuumade kättemaksumõtete juurest Mõrtsukmere külmade lainete kohale tagasi. Ta surus oma valge karvamütsi sügavamalt pähe ja asus uuesti juhthoobade taha.
Otsusekindlalt pööras mees lennuki nina vasakult paistvate kaldakaljude suunas ning asus ühe käega hädapärast varustust enda külge kinnitama. Kui ta jõuab kuiva maani, on ta elus, mida muud ka ei juhtuks. Nii madalalt lendavat masinat saare lõunaosas elavad samuad ehk ei märka ning teravate kaljude vastu oli Hurbalil see - mees pigistas korraks paremat kraenurka, kus oli varjul rohe-kuldne tükk gnoomi südant, iga seikleja suurim unistus! Mõni hetk hiljem oli kõik hädavajalik Hurbali külge kinnitatud, tugev karuoda seljal ning raudnuga vööl, lisaks nelja päeva toit ja veidi sooje riideid paunas. Seda oli niigi palju rohkem, kui ta tavaliselt jahile minnes kaasa võttis. Viimasena kontrollis ta uuesti, kas paras tükk gnoomi südant on kraetaskus ikka tõesti haaramisvalmis. Oli, nii et kividele kukkudes Hurbal surma ei saa, rohe-kuldne tükike toob ta elusa ja tervena surmaväravalt tagasi.
„Siit läheb vaid üks tee ja see läheb hõbekarude juurde!“ hüüdis kontinentlane tuulele ja merele. Kuid Hurbali saatusel näis asjast hoopis teine arvamus olevat. Tuulte jõhker raputus tõi lennuki päris vahuste laineharjade lähedusse, mida kontinentlane rannajoone kohta küll öelda ei saanud. Enda rumalust kirudes, haaras ta vöölt noa ja lõikas ühe ropsuga tooli alt jooksva köie läbi. Veel enne, kui köidikutest vabanenud kolme kuu kütivarustus jõudis merre plartsatada, kerkis lennuki nina üles. Hurbal oli saanud jagu nii rüütlitest kui röövlitest, draakonitest ja ka sinisest mägilõvist. Ta saab ka masinast ja tuulest jagu! Need on kõigest jumalate mõistuseta kannid! Juba tõusiski ta käsi pika varrega konksu järgi, et seda neetud tünni uuesti tasakaalu saada.
*
Lõpuks ometi! Käed hoobadel ja jalad pedaalidel krampis, viimaks oli Hurbal põhjatu mere kohalt pääsenud. Rannaiilide käes rappudes riivas lennuk tiivaotsaga teistest kõrgemat kaljutippu ning kaldus viltu. Seikleja mõistis, mitte mingit maandumist siin ei tule ja tal tuleb tõesti nüüd hüpata. Lennuki rusude vahel ellu ärgata, seda ei tohtinud mitte mingil juhul teha. Ta oli kuulnud meestest, kes olid ellu toodud, palk läbi jala või isegi rinna. Hurbal tõusis. Viivuks valdas teda nukrus kohe puruks kukkuva hinnalise lennuki pärast, ja siis ta hüppas.

See oli valus. Palju valusam, kui Hurbal oli eales elus tundnud. Kõik põles ta sees. Hurbali keha hõõgus, pressiti kokku, igat liiget ja lihast eraldi ja kõiki koos. Tuhandeid odasid ja mõõku suruti aeglaselt temasse ja kisti liha ja soolikaid puruks pöörates uuesti välja. Ta avas kisenduseks suu, kuid ta ei saanud, ei suutnud karjuda. Õhk oli otsas, heli lõppes, maailm pimenes ja kustus täielikult.

Ta liigutas end. Ta tundis, et on pikali ning midagi kõva surub valusalt ta seljale. Hurbal avas silmad. Hetk hiljem oli hõbekarukütt juba püsti, nagu oleks ta vaid kergest kütiunest virgunud.
„See toimis tõesti!“ Jah, ta teadis legende. Ta oli oma käega Huteni krahvile gnoomi südame suhu toppinud ja näinud kuidas krahv surnuist ellu ärkab. Kuid enda peal seda kõike tunda, see oli suurepärane! Ei mingit surma enam! Käsi kobas põue, kus oli veel gnoomi südant peidus.
Asjalikult kiskus kütt kasukahõlmu ja - varrukaid. Kõik oli korras, kasukas oli vaid veidi rebenenud. Relvad, ka need olid ilusti ühes tükis. Kas gnoomi süda kaitses ka sööja varustust? Hurbal lootis, et ehk toob rohekuldne tükike ka tema lennuki tervena rannakaljudele, kuid taeva poole kerkiv hiiglaslik lumekeeris teatas seiklejale, et selleks korraks on Hurbali lendamised läbi.
„Kui pole tiibu, tuleb jalad võtta,“ otsustas ta ja pani kasukahõlmad jälle tihedalt kokku ning seadis sammud lähima kaljurünka tippu. Ta tahtis ümbrusest selgema pildi saada.

Meri, lumi ja kaljud, külm Põhjala lai avarus ümbritses tipul seisvat seiklejat. Tundmatute kauguste magus kutse rabas Hurbalit täpselt nagu too esimene kord lapsena vanaisa maja öisel katusel seistes. Ta südames süttis kõrvetav soov öömustal täkul mõnele koletisele vastu ratsutada, kuid ei. Täkku tal ei olnud, koletist ka mitte ning tipust põhjapoolsele nõlva lumele oli laiade vagudega asjalikult kirjutatud, et tema lennuk on läinud ja seiklejal tuleb nüüd jalga jala ette tõstes Põhjala hõbekarudeni vantsida, kes ootavad seal kuskil leplikult, et saaksid oma nahkadega Hurbali võlgu kustutada.
„Kui jala, siis jala,“ otsustas Hurbal ning õngitses ettevaatlikult põuest välja tumedast puust toosi. See oli soovide kompass. Tema vana kompass oli talt kolm päeva enne väljalendu Habuori kitsastel tänavatel taskust näpatud ning äärepealt oleks ta üldse ilma nii väärt riistapuuta pidanud teele asuma. Mees lükkas pöidlaga toosi kaane üles ja kummardus raskes, kollases vedelikus hulpivat okast uurima. Imeväikeste võlumärkidega seedriokas püsis rahulikult paigal. Hurbal hingas sügavalt sisse. Soovide kompassile luges mehe tahe ja mehe sõna. Nii alustas ta kätte õpetatud sõnadega: „Sädelevad hõbekarud, te pehme nahk ja valged kihvad. Sädelevad hõbekarud, te liha ja lõhn. Ihkan teid, tahan teid.“ Kütt pani kogu oma võitleja tahte neisse sõnadesse, kogu oma seiklusjanu, võitluskire, saabuva au ja rikkuse igatsuse. Okas pöördus ning selle terav ots näitas lennuki maandumissuunast veidi vasakule. Kütt mõõtis silmadega ümbrust. Tuul puhus piki vasakut põske, päike ulatus paremale põsele, kui ta nina õigesse suunda pööras, ja too kaheharulise tipuga kalju jäi veidi paremale. Seikleja sulges hoolikalt kompassi. Ta võis teele asuda. Nagu mehele hüvastijätuks kostus lennuki surmanõlva lõpus olevast jäärakust lumevaringu müra.
Küti süda lõi kiirelt. Ta mäletas, et kaardi järgi pidi siit hõbekarudeni olema vähem maad kui Kontinendi pealinnast kollasesse linna ja selle tee jooksis ta varastatud tulipärleid jälitades ühe päevaga läbi.
„Hõbekarud, hoidke alt! Küll näete, et ülehomme ripub esimene teie kallihinnaline nahk minu lõkke ääres orkidel!“ Kontinentlase hüüde peale sööstis taevast alla valgete tiibadega merelind ja vihises napilt üle mehe pea.
*
Samo Yed oli ohtlik, palju ohtlikum, kui Hurbal oleks osanud kunagi arvata. Ta oli üle kaljude ronides mitu korda kukkunud, murdes viimasel korral vasaku käe luu ning pillates toidumoonaga pauna ahtasse lõhesse, kust seda enam kätte ei saanud. Ta oli kahlanud läbi laiade ja madalate jõgede, külmudes kõige viimasema kondini läbi. Ta uppus mädasoosse, kus ta pidi mudaga pooleks pool oma gnoomi südame tagavarast alla kugistama, enne kui ta õnnekombel ühe pehkinud juure pihku sai ja end selle abil uuesti päevavalguse ja hingatava õhu kätte vinnas. Ja nüüd veel see. Kohas, kus soovide kompassi järgi pidi olema tema esimene hõbekaru, seisis läbi külmunud, läbi klopitud, näljane ja väsinud kontinentlane kolme samua sõdalase vastas. Gnoomi südame koos mudaga kugistamine oli ta luud küll parandanud, kuid ta oli karuoda sohu kaotanud ja nüüd oli kolm rasket nuia üheainsa raudnoa vastu. Ka järskude pervedega org ei jätnud Hurbalile palju valikuid. Seikleja vilksas pilgu üle õla. Ta teadis, taandumine on halb, kuid parem kui surm. Kuid ka selja taga oli samua, kes jooksis Hurbali poole, vehkides naljakalt kätega. Lüheldasel, nahkriietes mehel relvi ei paistnud, nii et asi oli selge. Hurbal haaras vöölt noa ja pöördus. Tal oli vaid kaks võimalust, kas veretu lahkumine või kõigi samuate surm, muidu on hõbekaru jaht rikutud.
„Karahh! Sinu surm tuleb! Põgene lojus!“ röökis Hurbal, kuid samua vaid naeratas totralt ja jooksis käsi laiali ajades otse Hurbali ja tema noa poole. „Neetud!“ vandus kontinentlane. „Pole siinsel rahval eluisu.“ Ta kuulis selja tagant hõikeid ja jooksumüdinat. Need kolm olid juba päris lähedal. Ta pidi rünnaku vastu võtma ja nad kõik tapma. Hurbal tegi pöörde ja sööstis nüüd otse üksiku samua suunas. Ta nägi, kuidas samua mehe hallid silmad tumenesid ning naeratus kustus. Mees taipas viimaks, mis teda kohe tabab – tubli tükk teravat rauda. Hurbal lõi. Samua oli jõudnud viimasel hetkel nahkpambu noa ette susata, kuid sellest oli vähe. Hurbal tundis, kuidas tera kehasse tungis.
„rutta!“ kääksatas samua, ise Hurbali relvakäest haarates. „Kardas Sjarko, deemonid, rutta. Rutta!“ Hurbal lõi uuesti, ta lõi veelkord. Ta kuulis jalgade müdinast, et nuiadega kolmik on kohe kohal, tal polnud aega igasugust sonimist kuulata. Ta pöördus maha varisevast kehast eemale. Kolmik oligi juba kohal. Nad lähenesid kontinentlasele kaares. Äärmistel olid endiselt rasked nuiad pihus, kuid keskmine turske samua oli oma relva kuhugi maha jätnud.
„Suurepärane!“ mõtles Hurbal ja ründas. Eelmisest samuast veel verine nuga naksatas tihkesse, pargitud nahka. Samua röögatas, Tera oli liha tabanud. Enne kui kontinentlane jõudis uue hoobi anda, tabas teda aga külgedelt kahe nuia kogupauk.
*
Nad olid Hurbali kinni sidunud ja tassisid teda, kaks samuat suure nahapalaka otstest hoides.
„Nii et vaid kahest relvata mehest sain jagu. Viletsaim lahendus võimalikest,“ mõtles Hurbal, ise minestuse piiril kõikudes.
Samuad peatusid ja asetasid kontinentlase oma kandenahaga ettevaatlikult maha. Nad astusid paar sammu eemale ja hakkasid omas haukuvas keeles midagi arutama. Nad näisid väga murelikud.
„Sinu vaenlase mure on sinu peatine rõõm või varstine surm,“ seda teadis Hurbal väga täpselt. Nii heitis ta enda ümber vargse pilgu. Neetud, ta oli keset kõige lagedamat Põhjala kõndu. Ei ühtegi mäge ega puud ei hakanud talle silma. Isegi mõnda väiksemat kivirahnu mitte. Sellegi poolest kontrollis ta köidikuid. Need olid hoolikalt seotud, kuid ükski neist ei sooninud teda. Jäi mulje, nagu oleks samuad muretsenud pigem Hurbali nahalt maha kukkumise kui põgenemise pärast. Hurbal lõdvestus. Samuad olid nõupidamise lõpetanud ning astusid maas lamava kontinentlase juurde tagasi. Nad seisid vaikides, vanem mees, lai arm üle lõua jooksmas, ning noorem, vaid kolme sõrmega vasak käsi lõua alla surutud, ning vaatasid Hurbali peale alla. Vanem mees kummardus, katsus ettevaatlikult kontinentlase pead ning ütles midagi nooremale. Too noogutas vaid, võttis endal nahkkuue seljast, heites selle Kontinentlasele katteks, ning ainsamatki lisapilku heitmata või sõna ütlemata jooksis üle kõnnu minema.
„Kandjatele lisa tooma,“ oletas Hurbal. Ta proovis end pöörata. Samuaid oli vaid üks, see oli tema võimalus. Võib-olla annab mõni köidik järgi, võib-olla kummardub samua tema kohale ja ta saab mehel hammastega kõrist haarata. Ta peatus, et hinge tõmmata. Kogu ta keha värises ja hambad plagisesid kontrollimatult. Jäine külmus oli ta vallutanud.
„Neetud, neetud!“ Kontinentlane proovis hambaid kiristada. Ta oli haigeks jäänud. Just nüüd, kui samuaid oli vaid üks.
*
Hurbalil oli külm. Mitte nii külm kui kõnnul nahkade all palavikus vappudes, ammugi mitte nii külm kui Zuazeeri koobastes, kuid lahke tütarlapse soe säng see siin kindlasti polnud. Hurbal pilutas ettevaatlikult silmi. Hämar, peaaegu pime ruum. Kuskil ülal kumas väike valgussõõr ja see oli ka peaaegu kõik, mida näha oli. Lõhnas lume ja nahkade ja paljude lähestikku koos elavate inimeste järgi. Mis see kõik pidi olema? Hurbal kraapis oma laiali valguvaid mõtteid kokku. Ilmselgelt poldud teda maha löödud ja arvatavasti lamas ta mingis samuate nahkadest püstkojas. Mälust kerkis hägune mälestus paljudest püstkodadest ning suurest hulgast inimestest, kellest teda oli mööda kantud. Ta kobas enda ümber. Päris pehme ase, kuid muud talle pihku ei puutunud. Ka seljas olid tal vaid õhukesed alusriided ning ei midagi, mis oleks kasvõi natukenegi relva moodi olnud. Isegi haaknõel oli kaenla alt ära võetud, gnoomi südamest ei tasunud aga rääkidagi. Ta upitas end üles, et hämaras ruumis ringi vaadata, kuid vajus oiates tagasi. Terav valu lõikas läbi pea ning kõrvus oleks kui seitse tormi oma hoogu kogunud.
„Sada korda neetud!“ Seikleja kogus jõudu, et kasvõi roomates ruum läbi otsida, et sealt mingigi relv leida, kuid ei jõudnud. Keegi tuli. Nahkse seina tagant kostusid kerged sammud ning ukseauku katnud kate lükati kõrvale. Terav päevavalgus lõikas Hurbalile silmi. Ripsmete vahelt piiludes nägi ta valguses vilksatamas samua tütarlapse kogu.
„Reira.“ Sammud lähenesid onni hämaruses. „Reira e.“
Hurbal pidas õigemaks sisenejale mitte vastata. Ta ei teadnud, kas see on tervitus, tüdruku nimi või hoopis tema surmakuulutus.
Tema kohale kummarduti ja kaks kätt puudutasid mehe kinni seotud pead. Miski tuksatas valusalt pealuus. Haavad üle kombanud, pöördus tüdruk kahetsevalt ümisedes eemale ja süütas tuleasemel tule.
Hurbal lõdvestus. Toidu valmistamise lõhn ja hääled ütlesid talle, et täna teda ei tapeta. Homme või siis hiljem, mõnel Põhjala paganlikul riituspäeval? Või mis. Olgu, selleks ajaks on kontinentlane juba hoopis teisest puust mees, veel parem, kui hoopiski hõbekarude juures, väga-väga kaugel samuatest. Tüdruk astus lamaja juurde tagasi ning upitas teda istuma. Kuuma lihaleeme rammus lõhn tungis kontinentlasele ninna. Hurbal neelatas tahtmatult. Ta proovis meenutada, millal ta viimati sõi, kuid kuum kruus, mis talle pihku suruti, tõi kõik ta mõtted praegusesse hetke.
Nälg ja külm peletatud, vajus mees rammestunult nahkadele. Raskesse unne vajudes tundis ta veel, kuidas kellegi käed tema ümber nahku kohendavad.

Viimaks uuesti ärgates oli Hurbali olemine palju värskem, kuid ikkagi väga külm. Mees värises oma asemel. Oli pime ja väga vaikne, isegi tuult ei olnud kuulda.
„Öö või varajane hommik,“ otsustas kontinentlane. Seikleja ajas end ettevaatlikult uurakile. Ta pidi õue saama, ta pidi nägema, kus ta täpselt on, kus on sobivad põgenemisteed. Läbi hammaste oiates ja püsttugedest abi otsides ajas ta end püsti. Miski liikus siinsamas. Kütt tardus, surudes end vastu püstkoja nahkseina. Heli kordus ja siis kraabiti kojasisemuses tuld. Vastasseina ääres istus nahkadest asemel seesama tüdruk ja hoidis kahvatut leeki oma pihkude vahel, ise Hurbalit pilguga puurides. Kuidas ta võis küll mõelda, et samuad teda ei valva, kirus Hurbal ennast. Riietes maganud naisvalvur tõusis asemelt ja astus seikleja juurde.
„Külm on.“ Hurbal ei pidanudki usutava vabanduse leidmiseks palju pingutama, keha värises niigi silmnähtavalt. „Külm on. Riideid ei ole.“ Ta osutas oma õhukestele alusriietele ja siis samua nahksetele vammustele. „Kus minu omad on? Minu riided?“ Ta raputas end, et asi külma osas täiesti selge oleks
Tüdruk astus sammu veel lähemale ja pani peopesad Hurbalile põskedele. Kütt noogutas. Sooje käsi nahal tundes taipas ta täie selgusega, kui külm tal oli.
Tüdruk noogutas ja astus eemale. Hetk hiljem oli ta peotäie nahkadega külmetaja juures tagasi.
„Huramba ekkar!“ kamandas samua ja osutas asemele. Õlgadel kahe tugeva käe survet tundes mõistis mees, et hetkel ta õue ei pääse, ning lasi end asemele pikali panna. „Jõuab,“ kinnitas ta endale ja sikutas eemale libisenud nahku. Kiire liigutusega laotas tüdruk mehele ka lisaks toodud katted peale ning nagu kõige harilikumat asja tehes puges Hurbali kõrvale asemele.
„Mida ta tahab?“ Kontinentlane sirutas käe tüdruku sooja keha poole. „Kas kohe nüüd ja nii lihtsalt, võõralt, läbi külmunud ja läbi kolgitud võõrama mehelt tahabki?“
Karmihäälselt öeldud „Ne“, valus müks küünarnukiga ja varsti kehas laiali valguma hakanud soojus andis Hurbalile vastuse. Külm maa nõuab inimestelt teisi kombeid, et siin ellu jääda.

Hommik oli harilik. Uus kruusitäis lihaleent, uus haavade üle vaatamine, kuid Hurbalile näis, et tüdruk oli hellem ja naeratas rohkem kui eelmisel päeval, kuid see võis olla ka paranenud enesetunde tagajärg. Kuid üks teine asi oli täiesti kindel: väljas, nahkse seina taga kostusid hommikust saati kahe mehe rasked jalaasted ja käredahäälsed hõikumised. Ta oli valve all. Või kaitsesid nad tohterdajat kõlvatu võõra räpaste käte eest? Nii või naa, kontinentlase põgenemise tegi see raskemaks.
Päev möödus tüdruku askelduste ja kahe valvuri hõigete saatel rahulikult. Öö hakul tuli samualanna kontinentlase aseme juurde, ütles tema kätele osutades karmil häälel „Ne!“ ja puges mehe kõrvale. Hurbal mõistis, et eks ka temal oli külm üksi magada, kuid noor naine tema kõrval asemel tegi ta rahutuks, ta oli päevaga tublisti taastunud. Käsi polnud kuhugi panna ning keha nõudis kogu aeg nihutamist. Ta ohkas ning hakkas umbkeelsele samua tüdrukule rääkima endast ja Kontinendist, soojadest maadest, kus ta oli käinud, mägikaru möiretest vihmast tilkuvas metsas ning gnoomi südamest. „Gnoomi süda,“ ta peatus. „Kus võis kasuka kraetaskus olnud rohekuldne tükk praegu olla?“ Seda oli veel mitme taassünni jagu järgi olnud. Vastus oli selge, rohe-kuldne tükk oli praegu samuate käes.
„Kui nad seda ainult näljapetteks ära ei söö või koertele ei viska,“ mõtles Hurbal kibedalt. Üks võimsamaid võluvahendeid pulstunud lita kollaste hammaste vahel. Seikleja judistas kujutluspildi peale õlgu ja vaikis. Tüdruk ta kõrval nohises vaikselt. Ettevaatlikult pani mees käe ümber magava tüdruku. Öö vaikuses oli selgelt kuulda, kuidas valvurid nahkseina taga tammuvad.

Uus hommik oli teistmoodi. Koja ukseauk oli lahti ning koos karge õhuga valgus ruumi ere päevavalgus. Hurbal ajas end istukile. Pea oli selge ning pilt silmade ees püsis kenasti paigal. Tüdrukut polnud kuskil näha. Tema asemel tuuseldas ruumis mingi kortsus vanamoor ning porises midagi omaette. Mees tõusis.
Õuest hüütud haugatav käsk sundis teda lävel peatuma. Väljas, kojast mitte väga kaugel, seisis kaks odadega samuat ning onni tagant kostus veel kahe mehe jutukõminat. Hurbal mõõtis kiiresti silmadega ümbrust. Tema ees oli sadade püstkodadega küla, hajusalt üle kõnnu laiali. Päris kaugelt paistis mere sädelust. Liiga kaugel, pidi Hurbal tunnistama. Küla serv ja tühi kõnd olid palju lähemal. Samal hetkel lipsas onni tagant välja kaks kontinentlasele võõrast tütarlast, vett täis nahklähkrid kummaski käes. Itsitades püüdsid nad end Hurbalit puudutamata püstkotta libistada.
„Mis? Rituaalne puhastamine enne hukkamist?“ mõtles Hurbal, istudes oma asemel, kuhu vanamoor oli ta valvurite süngete pilkude ning odade saatel ukselt trüginud. Kas just hukkamine, kuid midagi tähtsat oli teoksil. Kõike, mida vähegi sai, soputati, klopiti, pesti ja raputati. Ka kontinentlane sai oma osa. Vanamoor rebis tema linaseid alusriideid, näidates kätega, et nad pesevad koos tüdrukutega ka mehe puhtaks. See oli päevi üksi teel olnud küti jaoks juba liig. Kahe valvuriga kähmluseks kujunenud pantomiim lõppes kompromissiga. Plikad aeti ruumist välja ning vanamoori ja ühe turske valvuri valvsa pilgu all kasis Hurbal teekonna jooksul kogunenud mustuse endalt maha. Ega ta ei kahetsenud oma otsust, puhas nahk tegi seikleja olemise palju paremaks.
Lõpuks kõigega valmis, ulatati mehele samuate nahkriided, sunniti ta uuesti asemele istuma ning kui ka pesujärgne koristus oli tehtud, alustas vanamoor väljas, otse koja ukseaugu ees pikka leelotust.
Valvurite sammud peatusid. Laul tundus rõõmus, kuid kontinentlane ei tundud samuate keelt ja ei saanud laulu eesmärgi peale kindel olla. Ta istus, lihased pingul, ja mõtles võimalikest põgenemisteedest. Lennukit tal enam polnud. Meri oli kaugel, kuid tühi kõnd, millest lahutas teda vaid mõni püstkoda, just see oli tema ainus võimalus. Kui nad teda täna ei tapa, lahkub ta öösel kindlasti. Tal olid nüüd riided ja taas küllalt jõudu, et siit põgeneda.
Kerged sammud ja rõõmus hõikumine tõid Hurbali praegusesse hetke tagasi. Keegi lähenes, neid oli kaks. Ta tõusis ning nihkus hääletult ukseaugu poole. Viiv hiljem ilmusid sinna vanem naine, maalingud näol ning hammastest keed kaelas ja randmete ümber, ning Hurbalile tuttav tütarlaps, sädelev hõbekaru nahast kasukas seljas. Nende selja taha jäid seisma kolm sünget samua sõdalast. Naeratuste, kulmukortsutuste ja käeviibetega suunati kontinentlane tagasi oma asemele istuma ning tüdruk tema kõrvale põlvili. Maalingute ja keedega naine haaras seljalt luule pingutatud naha ning alustas trummitümina saatel ümber kahe inimese joigu ja tantsu.
Šamaan oli võimas. Äkiliste käeliigutuste saatel keerles vana naine vurrina ruumis ringi, kurgupõhjast tulev joig pani mehel kõrvad valutama, kuid see mõjus tõesti. Hurbal tundis, kuidas külma ja kuuma lained üle kogu ta keha käisid ning lihased aegamööda trimmi tõmbusid. Ka peast kadus viimane kui uimasuse raas. Kontinentlast valdas tunne, et ta võiks paljaste kätega kolm hõbekaru ära kägistada. Kuid šamaan jätkas tantsu ning Hurbal jäi nahkadele istuma. Ta oli rahulik, meest, keda ravitakse, ei hakata hukkama, vähemalt kohe mitte.
Samua šamaani tants oli vahepeal muutunud. Tema liigutused olid nüüd sujuvad ning žestid ümarad. Tüdruk nihkus talle vargsi lähemale ning pistis oma kitsa, sooja pihu mehe pihku. Hõbekarunahast kasukas kahises vastu mehe nahkkuube ning pildus hõbedasi helke üle ruumi ja selles olijate. Hurbal tõstis vargsi teise käe ja silitas karusnahka. See oli käe all siidine ja jahe.
„Hõbekarunahk teeb tõesti iga naise ilusaks,“ mõtles Hurbal, ise naeratavat samualannat silmanurgast piieldes.
Šamaan heitis kontinentlasele altkulmupilgu ja tippis väikeste linnusammudega lähemale. „Huramba! Reira!“ kriiskas ta kolm korda, kord kontinentlast, kord tüdrukut sõrmega rinda torgates.
„Mina olen siis Huramba ja tüdruk Reira,“ mõtles Hurbal, vaadates, kuidas šamaan hoogsalt koja nahkseinale kaks lõusta joonistab ning ühe neist oma verega kokku määrib. Neist allpool ilmus seinale kahe pea ja nelja käega inimene ning karu, linde, loome ja kalu sinna ümber. Inimese jalgade alla joonistas šamaan palju pisikesi inimesi, osadel odad pihus.
„Reira e Huramba vailli!“ leelotas vana naine ja tants ümber Hurbali ja tüdruku jätkus uue hooga.
„Midagi on siin väga valesti,“ mõtles Hurbal enda kõrval põlvitavat samua tüdrukut vaadates. Samualanna säras üleni. See oli nagu... Mees sobras mälusoppides. Just, Reira nägi välja täpipealt nagu pruut oma pulmas. Kõik asjad liikusid kohtadele. Suur kasimine, uhked riided, šamaan, kes oli hetk tagasi tüdrukul selja tagant patsi maha kaksanud ja tippis nüüd ümber Reira, kaks riiete alt välja võlutud hõbeketti näpuvahel.
„Öösel ei olnud täiskasvanu jaoks mitte midagi enneolematut! Nad pole ometigi ju sellised moralistid, et nüüd pulmad ja veel relvastatud valve all! “ Süda mehe rinnus lõi kui suur häirekell. Talle meenusid Bereide preester-printsessid, kelle vastsed abikaasad pimedaks torgati, et riivatute pilk preestritaride ilu ei rüvetaks, Lõunamägede rahvad, kes noorpaari mitmeks kuuks kokku aheldasid, et nad üksteist ikka hästi tundma õpiks või Härmasmägede hõimud, kelle meelest oli parim paik mesinädalateks rohke toiduga kindlalt kinnimüüritud koobas. Kontinentlasel polnud mingit kavatsust omal nahal samuate relvastatud pulma järgseid kombeid järgi proovida. Hõbekarud ja siis Kontinendi turgudele ning seejärel kuninga võlast vaba mehena uutesse seiklustesse, see oli tema lihtne plaan. Ta tõusis. Reira kiljatas, surudes kramplikult sõrmi kontinentlase pihku, kuid vihane mees raputas samualanna käe endalt kui tüütu sääse.
„Minult tuleb enne küsida, kui mulle naise võtate!“ müristas ta. Ta tegi külgsammu kolde juurde, et selle raske aluskivi oleks kohe käepärast, kuid relvi ei läinudki vaja.
Šamaani nägu maalingute all värvus tulipunaseks. Ta rebis läbilõikavate kriisete saatel äsjase pruudi püsti ning tõukas teda jõhkralt ukseaugu poole. Korraks tõmbas vana naine halava Reira koja lävele seisma, et talt hõbekaru nahast kasukas seljast kiskuda.
*
Kontinentlane seisis äkitselt inimtühjaks jäänud püstkojas ja põrnitses põrandal vedelevat Reira patsi. Sellist reaktsiooni poleks ta küll kuidagi oodata osanud. Võib-olla tüdruk pettis teisi? Rääkis, kuidas võõras teda armastab ja tahab naiseks võtta. Võib-olla... Eh, Hurbal heitis sellised mõtted peast. Teda ei huvitanud kohalik seltsi- ja armuelu. Väga rahulikult, näol põgusat naeratust hoides, astus kontinentlane kojast välja.
Viis samua sõdalast seisid nelja-viie sammu kaugusel Hurbalist ja sõlmisid süngete nägudega odade küljest hõbekaru naha ribasid lahti.
„Pulmapidu jääb ära, teeb meele mõruks küll,“ mõtles kontinentlane omaette vilistades, ise pilguga kaugemalt samua sõdalasi otsides. Neid oli, ja liigagi palju. Lähim viisik oli vahepeal naharibad aga küljepaunadesse peitnud. Üks neist kummardus sügavalt ning näitas üha uuesti kummardades kätega, et Hurbal peab samuatega kaasa tulema.
„Mis seal ikka,“ otsustas kontinentlane. „Surmavõitlust siit veel ei paista. Eks edasi juba vaatab, kus lüüa või joosta.“

Vaikides liikus eskort läbi samua asula. Hurbal uuris avanevat vaadet: siin-seal seisid kitsaste pilusilmade ja kõrgete põsesarnadega samuad oma püstkodade kõrval, kes jälgisid sealt pilguga relvastatud salka. Lapsi märkas kontinentlane vähe, vaid mõne naise või nahasiilu tagant piilus väike mustajuukseline peanupp. Kuid koeri, ohtliku moega poolhunte, oli palju. Mõni neist nihkus maadligi hoides lähemale, kuid kiired jala- ja odavarrehoobid tegid nende hiilimiskatsetele lõpu.
„Rahvas on siin kummaliselt täiskasvanud,“ mõtles Hurbal teda kaasa kutsunud mehe kõrval kõndides. „Ja mida nad minust tegelikult tahavad? Ma ründasin neid ja siis solvasin nende naist, kuid nad ei ole minu peale üldse kurjad. Või on see vaid põhjamaalaste sünge vaoshoitus?“

Eskort peatus küla keskel, lagedamal platsil. Kontinentlane märkas selle merepoolses servas suurt tuleaset ja maalingutega kivirahnu selle kõrval, kuid samuad pühendasid pühapaigale vaid paar kummardust ja suundusid siis teistest suurema püstkoja poole. Hurbalit kaasa kutsunud mees astus paar sammu ettepoole ja hüüdis midagi lühidalt. Nahk koja ukseaugu ees liigahtas. Hetk hiljem astus platsile naine, keda Hurbal juba tundis. Seesama šamaan, kes oli teda ravitsenud ja siis üritanud Reiraga paari panna.
Kontinentlane tõmbas sügavalt hinge. Aga kui Reira oli mõne tähtsa metslase tütar, kelle ta oli pulmariitusel häbisse jätnud? Ta vaatas vargsi ringi. Samua sõdalased seisid tardunult tema ümber, pilgud naelutatud naisšamaani jalgade ette maha. Vana naine noogutas kontinentlasele ja viipas käega.
Hurbal kõhkles. Tema võitlejahing ütles, et ta peaks lähimalt sõdalaselt oda haarama ja tapeldes merele või lagedale kõnnule välja murdma, mitte mingil juhul ei tohiks ta uuesti kuhugi ruumi sisse minna, kuid kõik samuad olid nii rahulikud, mõni neist isegi naeratas kergelt. Peale hoolika valvamise ja tobeda abiellumiskatse polnud nad midagi kontinentlase vastu teinud. Nii langetas mees raske otsuse: astuda vabast õhust uuesti nahkseintega kotta. Vaevalt oli ta esimese sammu teinud, kui samua sõdalased tõstsid odad üles ja alustasid juubeldaval häälel skandeerimist: „Huramba i tu!“
Kontinentlane aeglustas sammu, kuid õige hetk oli möödas. Ta nägi, kuidas eemalt, püstkodade vahelt valgus platsile aina uusi skandeerivaid mehi ja naisi. Tal ei jäänud muud üle, kui oma otsus lõpuni ellu viia.
*
Ta surus enne kotta astumist silmad kinni, et hämaras kojas olijate rünnakuks valmis olla, ning lasi oma ninal ja šamaan-naise hüüatustel end lahtise ukseauguni juhatada.
Lävel ta peatus. Ruum oli peaaegu tühi, ei mingeid samua süngeid kohtumehi või pruudi vihaseid sugulasi, kõigil sälgustatud luunoad peos. Ainult üks vana mees, kes istus hingitseva tule kõrvale seatud voolitud puupakul. Siin kojas polnud kedagi, kes oleks võinud talle jõupoolest ohtlik olla. Hurbal sisenes. Nahkkate vajus tema taga oma kohale.
Pruuni ja musta värviga tehtud maalingud seintel ning loomade pead tugipostide küljes muutsid ruumi kummituslikuks. Hurbal seisis ja vaikis. Ta teadis, et need pildid teda ei tapa, inimese käsi on see, mida tuleb seiklejatel karta.
Lõpuks vanamees liigutas end. Ta viipas üle madala tule asuva teise puupaku poole ega leppinud enne, kui Hurbal oli end sinna istuma seadnud.
„Mis nüüd siis?“ Kontinentlane vaikis ja vaatas üle võbiseva leegi samua meest, kes istus seal, hülgenahad tihedalt ümber, hallisegused juuksed otse kitsastele silmadele langemas. Samua üliku tõsine pilk püsis pikalt võõramaalasel. Lõpuks nähtuga rahule jäänud, sirutas ta võõramaalasele oma vasaku käe. Hurbal kummardus vaatama. See oli peene varrega luupiip, mida samua talle ulatas. Seikleja kõhkles. Samua mühatas rahulolematult ja näitas, et Hurbal võtaks oma vasaku käega piibu.
„Vasaku käega vasakust käest. Tähendab see midagi?“ Mõrtsukmere lõunakaldalt tulnud seikleja hingas korra ja napsas piibuvarrest kinni, kuid vanamees ei lasknud teisest otsast lahti. Ta kummardus üle leegi Hurbali poole: „Huramba i tu,“ sosistas ta kontinentlasele silma vaadates.
Siis see algas. Kihelus käes. Soojus. Ei, see oli puhas kuumus, mis mööda Hurbali vasakut kätt üles voolas. Hetkega hakkasid higinired mööda seikleja keha alla voolama. Kihelus, see tõusis kuumusega kaasa, jäädes peatuma Hurbali pealael.
„Su lind kutsuti alla Aha saarele.“ Kes siin kojas rääkis? Hurbal võis vanduda, et vanamehe suu oli kindlalt kinni pigistatud, kuid kelle kummaline hääl see siis oli? Koda oli ju lage, siin ei saa kedagi peidus olla!
„Sa tapsid meie küti.“ Ka need sõnad kostusid temani kui ei kuskilt ja ei üheski keeles öelduna. Hurbal pööras pead, ta kael ei paindunud. Ta tõukas end kogu jõudu kokku võttes pingilt üles. Mitte ükski lihas ei liikunud, ta istus puupakul kui kivikuju. Nüüd ta teadis, mis hääl see on. Kuri vaim on ta vallutanud ja räägib kontinentlasega otse tema pea seest. „Kes sa oled? Mida sa minust tahad?“ hüüdis ta, kuid ka ta suust ei tulnud piuksugi.
„Kuula hoolega, lõunamaalt tulnud võitleja. Mul on vähe öelda, kuid see on tähtis.“ Hääl köhis olematut kurku puhtaks ja jätkas: „Sa tulid õhul ja maal oma suunaja järgi ja ründasid mehi, kelle kuningas oli sulle sõbrana vastu saatnud. Sa hülgasid meie naise riitusele kutsutud vaimude palge all, jättes ta niimoodi suurde häbisse, kuid sa oled ikkagi tõeline Huramba.“
Hääl pea sees vaikis. Kerge tuuleõhk pühkis Hurbali higist nägu. Ta proovis kätt piibu küljest lahti kiskuda, kuid samua vanamees raputas vastuseks vaid meeleheitlikult pead. Ega samua mure oli asjatu ka, sõrmed olid vaid hetkeks paindunud.
„Samuate kuningas, auväärseim ja targim Põhjala rahvaste hulgas, küsis karupäeva šamaanilõkke leekidelt oma rahva tuleviku kohta, et kas neil on lootust. Ma oskasin talle siis öelda, et lõunamaalt tuleb Huramba, ja näitasin oma laste kuningale seda. Nüüd tean ma Huramba kohta rohkem. Ma tean, et sul on samuate maal kaks teed. Ühel teed sa kolm viga ja päästad samuad sõjast ja deemonitest. Teisel teed sa neli viga ja hukutad kõik. Vaid mõni kõige kiirematest on kevadel veel elus. Kolm viga õnneks, neli viga surmaks, see on ainuke valik.“
Hurbali sõrmed lõtvusid ja habras luust piip varises meeste haardest kolde leekidesse. Vaim oli oma sõnumi öelnud ja nüüd oli ta läinud.
„Andestust targim hõbekaru rahva seast. Piip kukkus“ mõmises kontinentlane, kuid endale jahmatuseks polnud see õilis kontinendi keel, mis ta suust tuli. See oli haukuv nagu samuate jõhkrad häälitsused.
„Ole rahus, võõras.“ Hallipäine samua vanamees mudis oma sõrmi. „Huramba vaimu piip lasi sul Suure Vaimuga rääkida, õpetas sulle meie keele selgeks ja nüüd oli tal aeg minna. Aga kõigepealt ütle, mis sõnumi Suur Vaim sulle andis? Räägi!“
Kontinentlane kõhkles. Samuate juhi, ta teadis nüüd, et nad kutsusid oma juhti Targimaks, hääles oli vastuvaidlematut nõudmist, ning Hurbal enda üle valitsemist ei sallinud. „Ta ütles,“ seikleja otsis sõnu, et mitte päris otse valetada. „et kui ma teen õigesti, saab siin kõik hästi olema. “
„Räägi tõtt, võõras. Ma kuulen rohkem kui ainult oma kõrvadega. Su sõnadel on vale lõhn. Valet hõbekarude maal ei sallita.“
Mehed vaikisid. Luupiip praksus nende vahel koldes, lisades leegile siniseid ja rohelisi värve. Nende pilgud ristusid. Hurbal nägi Targima pruunide silmade võimukuse taga sügavat muret. Kõik need hüüded ja inimeste jutuvadin õues.
„Nad loodavad tõesti minult mingit imet või midagi,“ mõtles Hurbal. Ta avas suu ja rääkis, mida ta oli oma pea sees kuulnud.
„Kui hõbekaru rahva olukord nii halb poleks, oleksid sa praeguseks juba surnud.“ Samua tark kohendas orgiga tuld. „Ära ehmata, sa oled ju elus. Iga laps meie maal teab, et Suur Vaim on sinu kohta rääkinud, kuid surnuna ei teeks sa ainsamatki viga. Ei kolmandat ega neljandat. Kuid elus loevad vaid õiged teod, mitte vead.“ Vanamees viipas käega, et vahepeal püsti hüpanud Hurbal uuesti oma kohale istuks. „Ilma sinuta, Huramba, oleme me kevadeks surnud, käigu su tee kustkaudu tahes.“
Hurbal seisis ukseaugu juures ja vaatas samua valitsejat oma armetul puutroonil. Ta kuulis mehi ja naisi ümber püstkoja tammumas ja temast rääkimas: „Huramba on tulnud. Huramba aitab meid. Me jääme ellu, küll näete!“
Nad olid tõesti hädas, kuid ta oli tulnud siia hoopis hõbekarusid küttima. Kontinentlane pöördus. Talle oli just meenunud too teine kamp, kes oli raudotsaga odasid viibutades talle järgi kisendanud: „Kas Sarvilise Maagi pea või maksad kuningale palgaraha tagasi! Kolmekordselt maksad! Kas kuuled, petis!“ Nii see oli olnud, täpselt pealinna merevärava ees. Ta ei tahtnud kogu ülejäänud elu laantes jäneseid küttides ja kolkakülades harjaselisi sigu tappes mööda saata, kuid mida tal teha oli. Neetud Sarviline Maag oli lasknud end oma orjataril nööpnõelaga ära tappa ja koos majaga tuhaks põletada. Justkui Hurbali kiusuks! Tal oli Samo Yedilt hõbekarude nahku vaja või siis vähemalt kõhnadest sigadest põnevamaid seiklusi! Teab kust kerkis kontinentlase silmade ette pilt öömustast pöörisest. Kellegi kisendus tabas ta kõrvu ning hetk hiljem prahvatas pimedus hõbedaseks sädemevihmaks. Ta tundis vere ja higi lõhna. Hurbal teadis kuskil enda sügavuses, et Samo Yedil on teda tõesti ootamas põnev seiklus. Hõbekarud ja kuningas võisid ometi veidike oodata.
Ta pöördus uuesti, astus kolde juurde ning istus puupakule tagasi.
„Sa võtsid samuad oma südamesse, Huramba.“ Targim kummardas kontinentlasele kergelt. „Samuad ei jää kunagi tänu võlgu, sa ei pea kartma. Aga nüüd pead sa teadma, meie murest ja lootusest, mis on sinule pandud.“ Targim võttis põuest nahale joonistatud kaardi. „See on Samo Yedi maa ja selles kohas,“ ta osutas paljudest saartest suurima lõunaosale, „oleme meie praegu. Samuate maal elab kolm tähtsat sugu.“ Targim köhatas ja jätkas: „Et siis kolm, inimesed, hõbekarud ja deemonid. Kõige kohal on vaimude maailm. Ka kontinentlased teavad vaimudest. Kuid deemonid, neist vist mitte?“
Hurbal kehitas õlgu. Ta kahetses juba tuliselt, et oli lasknud küttimise asemel end põhjamaalaste ebausu lahingutesse mässida. „Deemoneid pole. Mõrtsukmere lõunakaldal pole neid nähtud,“ lisas ta Targima vihast pilku märgates.
„Õige, te pole veel neid näinud, kuid varsti saate te teada, kui õige nime olete te Vaala merele pannud – Mõrtsukmeri. Deemonid tulevad, talvejääga on nad mere ületanud, kohe, kui on meist jagu saanud. Ja teil pole nende vastu ainsamatki relva, mitte aimugi neist. Mõtle sellele, kontinentlane! Ka Suure Vaimuga ei oska te rääkida. Ta suudab vahel meid aidata. Ilma temata peaksime vaid pirtsakate hõbekarude peale lootma. Ja ka neid oskate te vaid tappa“
Samuate Targim peatus. Väljast kostus kauget lärmi ja hõikumist.
„Tulevad! Deemonid tulevad! Nad lähevad jäägisööjate kodade poole!“ tõusis püstkoja seina taga ootajate kisa. Targim tõusis ja viipas kontinentlase endaga kaasa: „Reod, tulevad nagu ütlemise peale. Kohe saad omaenda silmaga peletisi näha.“
Uksest platsile astudes sirgus Targim justkui pikemaks ja suuremaks. Ta pea tõusis uhkelt püsti, õlad muutusid laiemaks. Aeglaselt tõstis ta käe ning rahvas platsil vakatas. „Kus? Kui palju? Sõjamehed?“ haugatas ta oma küsimused.
„Huramba koja taga. Neid on kuus. Ikiliki läks kolme mehega. Mereki salk puhkab valvamisest.“ Vastajaks oli Hurbali eskortijate juht, kes seisis päris Targima koja lähedal, nüüd hõbedase mõõgaga relvastatud.
„Me läheme Hurambaga sinna. Tulge kaasa,“ haugatas Targim uued korraldused ja juba pöörduski salk kontinentlasele tuttavale teele.
„See on väga halb.“ Hurbali kõrval tõttav Targim oli silmnähtavalt murelik. „Nad pole kunagi varem keset päeva otse külla tunginud. Kuid vähemalt näed sa nad kohe oma silmaga ära.“
Kolme-neljasaja sammu kaugusel kerkis tihe, must pilv tulesädemetes püstkodade kohale. Hõisates lisasid samua sõdalased kiirust. Nad olid eemalt liikumist ja hõbeda välgatusi märganud.
„Aeglasemalt! Kui niimoodi jooksete, pole teist lahinguväljal võitlejat!“ klähvatas Targim.
Mehed heitsid endast maha jäänud Targimale ja Hurbalile kannatava pilgu, kuid kuuletusid sõna lausumata.
„See on surnud deemon,“ seletas Targim vaikselt kontinentlasele, käega musta pilve poole viibates. „Elavad on tavaliselt väiksemad ja neid on väga keeruline ära tunda, kui sind pole õige loitsuga loitsitud.“
Targim tõstis käe ja osutas veel ühele tumedale sädemevihmas pilvele, mis oli veidi lähemal taevasse tõusnud. Kohe seejärel veel ühele, eelmistest vasemal. Samua sõdalased urahtasid vihaselt. Hurbal nägi nende nägudelt, kuidas nad igatsesid juba keset lahingumöllu olla, kuid pidid siin võõra kõrval sörkima. Seikleja tundis, kuidas tedagi võitluskirg haarab. Kuid ta pole mingi preester, et kurjade vaimudega võidelda. Põrgut küll, ta pole mingi eit, et seda juttu üldse tõsiselt võtta, kuni ta üht päris deemonit odaga katsunud pole. See, mida ta püstkodade vahel liikumas nägi, oli päris maist nägu, kaks hõbekaru, hiiglaslik mees mõõgaga ning kõnnu poolt neid piiravad samua sõdalased.
“Nüüd!!“ Targima hüüd lasi värsked sõdalased viimaks lahingusse. Kõnnu poolt ründajad olidki kiirete, võimsate karukäppadega päris hätta jäänud ning tervitasid saabunud abiväge rõõmuhõisetega. Senini karude käppade kaitse all tegutsenud hiiglane ei lasknud aga ennast häirida. Ta oli oma raske mõõgaga püstkodasid tükkideks raiunud ja sööstis tulijatele pilkugi heitmata uue kallale. Võimas hoop paiskas väiksema püstkoja nahkade plaksudes armetuks puntraks. Justkui hääletu käsu saanud, pöördusid karud ringi ja hiiglase juurde sööstnud, paiskasid käpahoopidega nahad laiali.
Ilmselt polnud ka samua sõdalased midagi sellist varem näinud. Üheksa meest seisid paigale kivistunult, hõbedased mõõgad taevapoole. Hingamine näis olevat ainus, mida nad teha suutsid.
„Hao hei, kirizia!“ röögatas Targim ja tegi kätega kummalise liigutuse. Meeste nõiutud tardumus murdus. Samua sõdalased hüppasid rünnakule ning juba pahvatas üks hõbekarudest musta surmapilvena taevasse, vaid mõni viiv hiljem hajus ka hiiglane sädemepilveks. Täielik võit oli ligi, vaid viimane hõbekarudest tuli veel tabada. Kuid temaga läks sõdalastel raskeks. Sädeleva karvaga võimas loom, keda samuad jätkuvalt jälgiks deemoniks kutsusid, oli püstkojast samua tüdruku leidnud ning sörkis nüüd, kiljuv tüdruk põiki üle turja, mõlemad jalad võimsate lõugade vahel lõksus, kõnnu suunas. Sõdalastest neli püüdsid deemon-looma sisse piirata, kuid nende löögid olid kõhklevad ja jooks aeglane. Oht hõimlast vigastada tegi neid ettevaatlikuks.
Hurbal vandus. Oleks tal mingigi relv, võtaks ta selle elaja ise siruli, kuid nüüd vahtis ta siin nagu poisike koos ülejäänud samua lontrus-sõdalastega, kuidas hõbekaru samm-sammult oma saagiga avarale kõnnule läheneb.
„Ja teid kutsutakse veel Põhjala hirmuks!“ karjus ta võitlust vahtivate sõdalaste peale. Nagu tema sõnade kinnituseks komistas üks karu ründajatest ja kukkus maha. Karu pöördus välkkiirelt ning võimas käpalöök tabas kohta, kus samua oli viiv tagasi lamanud. Mees oli jõudnud end kõrvale veeretada, kuid ka sädelev loom oli piiramisest välja murdnud. Kerget sörki lastes tuli ta otse samuate grupi suunas.
„Miks ta siia tuleb?“ oli kontinentlane jahmunud. Hetk hiljem tabas teda uus üllatus: „Aga tüdruk?“ Kiljuvat pundart polnud enam ei karu turjal ega ka kuskil maapinnal.
„Andke mulle oda või ma pean selle elaja paljaste kätega ära kägistama! Andke juba, Argpüksid!“ Ta vaatas aina läheneva hõbekaru tintmustadesse silmadesse. Ta tahtis sinna, ta tahtis taplusse!
Keegi tõukas teda. „Sulge silmad!“ See oli Targima kare hääl, kes teda kohe uuesti valusalt tõukas. „See on deemon, mitte hõbekaru. Ohtlik. Sulge silmad!“ Järgmine, eelmistest tugevam, löök paiskas kontinentlase pikali ning kohe oli kuhi mehi tal seljas.
„Miks nad mind elaja vastu ei lase?“ Hurbal tundis, kuidas pime viha teda haarab. „Arulagedad samuad! Nii minuga ei tehta!“
Kontinentlase vihale soolaks alustas Targim leelotust: „Tee alt avati. Näe tõde, näe, kes alt tuli! Hõbeda all mäda, lume all muda. Deemoneid nähku su silm!“
Hurbal pidi siit pääsema. Neile alatutele samuatele näitama, kes on Kontinendi parim võitleja. Mees tõukas kogu kehaga. Tuline ora tuiskas haavatud kuklast varvasteni välja, kuid käte ja jalgade kuhi pudenes temalt maha. Ta oli vaba! Neetud lontrused leekisid kui eided eemale, kodade taha peitu. Sõdalased sellised!
Ulguv mörin raputas kontinentlase kogu keha. Keegi ründas, ta oli lähedal. Välkkiirelt pöördus kütt ringi. Must, lainetav tolmutont rappus õhus kontinentlase suunas, jättes enda taha lumekirmele tuhmlillakalt hõõguvaid laike. Jälk väävli ja mäda hais lämmatas hinge. Hurbal vandus. „Et ikkagi deemon. Samuate põrgusigidik isiklikult, vahi elajat!“
Hurbal hüppas, et kokkuvarisenud püstkojast kasvõi ront saada, kuid ootamatult torkas keegi talle midagi pihku. See oli raske hõbemõõk, nägi Hurbal vilksamisi ning juba pöördus ta deemonile vastu.

Lehk oli lämmatav. Nahk näol hõõgus ja silmi pimestasid läpapisarad, kuid Hurbal raius mõõgaga vasakule ja paremale. Iga kord, kui tera musta pilve puutus, käis hele sähvatus ning õhku purskus tumelilla keeris, kuid pilv püsis. See läks aina tihedamaks, lehk lämmatas aina rohkem. Mees tõstis pea ja siis ta nägi seda. Üleval, kõrgel tema pea kohal, oli pimeduse sees veel pilkasem ala. See oli teistmoodi. See pidi olema tähtis! Hetkegi kõhklemata hüppas ta üles ja lõi end viimse piirini venitades mõõgaga üles pimeduse sisse. Miski naksatas, pimestav sädemete vihm keerles ümber mõõga. Jalad alles õhus, mõõk püsti, teadis ta kindlalt: deemon on surnud.

Käpuli lumel, võitjana kindlal maal tagasi, kuulis ta, kuidas midagi rasket mütsatas ta kõrvale ja hakkas valjusti halisema.
„Põrgut nüüd veel?“ Mõõga järgi haarates, pööras Hurbal pead. Üleni määrdunud ja räsitud, lebas tema kõrval lumel tuttav kogu, hütist röövitud tüdruk, see oli Reira.
Lähenev sammude krudin ütles talle aga, et taevast sadavate tüdrukute üle imestamine on viimane, mida ta hetkel endale lubada saab. Argpüksist samuad tikkusid jälle ligi, ja neid oli palju. Lihased kuuletusid kontinentlase tahtele, mees tõusis, hõbedane mõõk käes. Ta oli valmis kõigeks, mida sõdalastelt oodata oli, kuid pilt, mis tema silmadele avanes, rabas teda. Targim kõige ees ja üheksa ülejäänut tema taga rivis lähenesid talle igal sammul kummardades ja siis mõõgaga au andes.
„Samuate Huramba!“ hüüdis Targim. „Sa oled vastu võetud deemonikütiks. Su silmad on nüüd kurjuse tundmiseks avatud, su käed on nüüd kurjuse verd valanud. Sa oled kütt, sa oled tõesti lõunamaalt tulnud võitleja, meie Huramba!“
Kontinentlane seisis, jalad harkis. Ta oli oma hõbemõõga langetanud ja ta taipas, et tal ei olegi seda hetkel vaja kasutada. Mees noogutas tema juurde jõudnud Targimale: „Ma ei tea, mille eest te mind austate, kuid mulle piisab, et te mind ei ründa.“
„Sind rünnata, Huramba, ei kunagi! Deemoni silmades on jõud, mille vastu sul kaitset veel polnud. Deemoni pilk teeb sõdalase pehmeks kui lalisev titt. Ma panin sulle kaitse, ma avasin su silmad deemonitele. Sa võtsid vastu hõbemõõga ja tapsid sellega deemoni. Sa oled nüüd kütiks lausutud. Vähesed suudavad kõike seda oma esimeses lahingus. Väga vähesed.“ Targim pigistas Hurbali käsivart. „Esimene võitlus on kõige raskem, see tuleb pidada üksi, et deemoni hingus hiljem sinu peale ei hakkaks.“ Targim kummardus ikka veel nuuksuva Reira kohale ja kompas tüdruku käsi ja pead. „Veel vähesemad on suutnud deemoni vangi elusalt vabastada. Enamasti jääb sõdalasele vaid valus rõõm kellegi lapse või kaasa jälgi piina lõpetamisest. Deemonid on julmad, nad tulevad jälle ja jälle uusi samuaid endasse vangistama.“ Targim ajas end sirgu: „Läheme, sa vajad puhkust ja tarkust. Ravitseja vaatab Reira üle ja siis sinu.“
*
Tubli eine ja naisšamaani ravitsemise järel sai Hurbal end viimaks temale määratud püstkojas nahkadele pikali seada, nagu šamaan oli käskinud, kuid ega siingi niisama puhkamiseks aega ei antud. Kohe kontinentlase järel astus kotta habetunud mees, kes tutvustas end samuate jutuvestjana, ning istus tule äärde, Hurbali vastu.
„Sa oled võõras meie maal,“ alustas ta. „Et sa teaksid, kuidas meil asjad käivad ja et sa kedagi kogemata ei solvaks, saatis Targim mu sind õpetama.“
Hurbal ootas vaikides, mida võõras edasi räägib.
„Kõigepealt minust. Minu nimi on pidupäevadel iidse keele järgi Kardas Tušta, tavalistel päevadel kutsutakse mind aga Jutustajaks. Nii kutsud ka sina mind.“
Edasi rääkis Jutustaja samua rahvast ja ajaloost, perekonnast, kus naine pidi mehe sõna kuulama, kuid mees naise eest hoolitsema ja naist mitte kunagi lüüa ei tohtinud. Rääkis loomadest ja lindudest, keda samuad küttisid, rääkis hõbekarudest, keda kütiti vaid siis, kui nad liiga jultunuks läksid ja inimestele saaki ei jätnud. Ta rääkis õelatest deemonitest, kellega samuad olid juba üle saja aasta lahinguid löönud ja kes olid viimasel paaril aastal väga verejanuliseks muutunud. Ja veel hõbekarudest, kes olid samuate silmad deemonite kurjuse ees avanud ja neile deemonite kaitseks sepistatud hõbedat tõid. Hõbe, loits ja Targima tarkus, need olid viimase kevadeni samuaid hästi kaitsnud, kuid deemonid läksid aina õelamaks ja osavamaks. Jutustaja rääkis lastest, kes öösiti oma emade kõrvalt rööviti, sõjameestest, kellest jäi kõnnule maha vaid saapad ja deemonivere järv, väikestest küladest kaugetes lahesoppides, mis kadusid koos inimeste ja kodadega ning näljast, mis samuaid kimbutas. Ühes suures külas oli kindlam, kuid toiduni oli liiga pikk maa.
Jutustaja rääkis kaua, peaaegu sügava ööni välja, kuid Hurbal pidi tunnistama, et ta oskas oma tööd paremini kui enamik tema ametivendi Kontinendil.
Veidi vaikinud, rüüpas jutustaja aeglaselt savikruusist veel ühe pika lonksu teed, pühkis suu kuivaks ja lisas tarkustele vaiksel häälel veel ühe: „Nüüd, kui sa kõigest natukene juba tead, veel üks asi, et sa saaksid inimeste hulka minna.“ Mehe hallid silmad piidlesid pikalt kontinentlast. „Minu vanema venna nimi on iidses keeles Kardas Sjarko, kuid sina kutsud teda Targimaks, nagu ka kõik teised tavalised samuad.“
„Kardas Sjarko?“ Nimi oli tuttav. Hurbal tõstis käe, et juba nahkadelt tõusnud Jutustajat peatada. „Ma ei tea kus, kuid ma olen seda nime varem kuulnud, Kardas Sjarko. Tead sa, kes Kontinendil võis temast rääkida?“
„Merinker, minu poeg.“ Jutustaja hallid silmad tumenesid. „Sa võiksid ise mulle rääkida, kuidas ta siin Samo Yedil sinu noa hoopidest suri.“
Hurbal vaikis. Talle meenus too kitsas org ning neli samuat, kes teda seal piirasid. Too veidralt kätega vehkinud kütt oligi Kardas Sjarkost soninud. Nii see oli.
„See oli lahingus. Nad ründasid mind. Mul on kahju.“ Hurbalile meenus, kuidas tema nuga oli naksatanud, kui noore küti kehasse tungis.
„Ründasid!“ Jutustaja astus käsi luunoa pidemel lähemale. „Ta oli relvadeta. Ta näitas oma tühje käsi. Seda nimetad sa ründamiseks? Sa tapsid mu poja, julmalt ja kõhklusteta!“
Püstkoja ukseaugu eest lükati nahad eemale ja keegi sõdalastest pistis pea sisse: „Mis juhtus? Kas Hurambaga on kõik korras?“ Sõdalane astus lähemale ja pani käe Jutustaja õlale. „Sa karjusid.“
„Jah, kõik on suurepärases korras,“ haugatas Jutustaja. „Minu poeg on surnud ning samuad on Kontinendi mingist räpasest patutoast isehakanud kangelase endale appi meelitanud. Paremini ei saa enam ollagi. Aga mina.“ Ta pöördus sõdalase kätt endalt maha raputades ukseaugu poole. „Ma lähen oma kotta. Homme jätkan Huramba õpetamist, nii nagu mu vend soovib. Ja pidagu ta meeles.“ Jutustaja seisis ukseaugus, Põhjala kahvatu polaaröötaeva taustal, „Valet hõbekarude maal ei sallita!“

„Noh, poolsugulane!“ Sõdalane istus juba soojaks istutud kohale tule kõrval. „Ma peaksin sind põlgama, kuid ma hoopis tänan sind. Sa päästsid mu õe Reira elusana deemoni käest. Juba deemoni hingetoidust päästmine on piiritut tänu väärt, kuid tema pääses sealt eluga. Deemoni hingetoiduna surra on igast surmast hullem.“
Hurbal vandus mõttes. Ta oli tulnud küttima hõbekarusid ning sattunud hoopiski kohta, kus igal vastutuleval mehel oli põhjus teda tappa!
„Enne kui teised siia jõuavad,“ samua peatus viivuks. „Minu salk läheb kolme päeva pärast Musta Augu juurde deemoneid tapma. Kas sa minu salka ei tahaks tulla? Oh, Ariri salka, mina olen Arir.“
Hurbal ajas end istukile. Samua oli kohe tema juures ja surus teda nahkade alla tagasi: „Ravitseja ütles, et sa pead lamama, muidu läheb tema vägi sinu pealt ära. Meil on sind väga vaja! Kuuled, Huramba!“
Kontinentlane vajus uuesti pikali. „Sina kutsud mind oma sõjasalka? Te annate mulle relva, kuigi ma tapsin su hõimlasi ja jätsin su õega abiellumata?“
„Jah. Targim ütles, et sina oled see, kes aitab meil deemonitest lahti saada. Sa tulid ja saidki kohe, esimese korraga deemonikütiks. Seda suudavad vähesed. Iga sõjamees võtaks su oma salka. Aga Merinker.“ Arir heitis pilgu ukseaugu poole ning tasandas häält. „Kuidas sulle öelda. Ta on kõigist kõige kiirem jooksja, kuid muidu veidi, noh.“ Samua koputas sõrmenukkidega vastu koldekivi. „Talle öeldi mitu korda, et ärgu joosku. Seisku oru suudmes, aga tema... Keegi ei julge seda Jutustajale öelda, ta saab väga vihaseks. Nii et, kas tuled minu salka? Koos sinuga teeme Samo Yedi neist jõletistest puhtaks!“
Nähes, kuidas Arir lausa põles lootusest ja võitlusihast, otsustas Hurbal: „Kui Targim lubab, siis tulen ma sinuga. Võid kindel olla, et korralik lahing seitse korda surmaväärt vastasega on parim, mis ühele seiklejale võib osaks saada!“
„Ma teadsin! Nüüd paneme nende rünnakutele piiri peale, ajame nad oma musta urgu tagasi!“
Hurbal naeratas. Ta oli oma seiklustel kohanud palju inimesi ja ta süda ütles kindlalt: Arir on mees, kelle kõrval võib olla nii lahingus kui taplusest puhates.
*
Kuid meeste plaan ei läinud täide. Hommiku hakul tungis külla terve pilv deemoneid. Nad tulid kolmest suunast korraga, ka kõige vanim vanadest samuatest polnud millestki taolisest varem kuulnud. Deemonid sööstsid läbi küla, hoolimata hõbemõõkadest ja surmast, kuni viimaks jõudsid päris mere piirini. Seal juhtus veel midagi enneolematut. Kakskümmend kolm veel elus jõletist pöördusid eemale veepiiril seisvatest naistest ja lastest, keda kaitses vaid kaks kogenematut noorukit. Nad pöördusid eemale ka neid ründavatest sõdalastest, ehkki deemonid jumaldasid verist taplust isegi siis, kui nad kaotajaks jäid. Nad ründasid hoopiski väikest, armetut püstkoda, kus päeval juba korra röövitud samua tüdruk ravitsejalt saadud rohu mõju all sügavalt magas. Deemoniküttidel ei õnnestunud takistada kuuel jõletisel koos röövitud Reiraga pageda.
Nii juhtuski, et Hurbal kamandati varahommikul koos võitlusest eemal hoitud Aririga Targima ette.
*
„Arir,“ alustas Targim ilma harilike tervituste ja mõtliku vaikimiseta. „Sina ja su mehed olid öösel puhkamas ja on nüüd värsked. Teie peate deemonitele järgi põrutama ja nad kasvõi Musta augu servalt kätte saama. Siin toimub midagi väga halba!“ Arir kummardus ja pöördus minekule, kuid Targima käeviibe sundis sõjamehe paigale.
„Ja sina,“ Targim pöördus Hurbali poole.
„Mina lähen koos Ariri ja tema meestega. Kui sa lubad.“
Targim maigutas suud, enne kui öeldud sai: „Sa oled kiire, Huramba. Palju kiirem, kui ma eales oleks võinud arvata!“
„Arir kutsus mind juba eile õhtul. Ma olen nõus, kui sa lubad. Ma olen koos oma sõbra ja teie rahvaga nende jõletiste vastu!“ Arir noogutas kontinentlase sõnade kinnituseks.
„Aus mees oled,“ naeratas Targim. „Ei võta põhjendamatut kiitust vastu, juba see on suurt kiitust väärt.“
Nende kõneluse katkestas väljast kostuv hõikumine ja sammumüdin. Mehed pöördusid ukseaugu poole, kust tormas Kotta Jutustaja, habe sassis, nahkkuue hõlmad laiali, ise uhket hõbeoda raputades: „Targim, ma nägin ennet! Suur paha on juhtumas! Ma nägin just praegu, omas kojas nahkadel istudes ilmutusega und. See võõramaa mees,“ Jutustaja osutas küünarnukiga kontinentlase poole. „Ma nägin teda. Ta oli üleni mustas vammuses ja läks käte peal mustast mäest üles. Ja surnud laste pead olid mäe nõlvadel. Lapsed ulgusid suures piinas, kuid see mees ei hoolinud neist, ta astus laste peadele, et mäest üles jõuda. Päris tipus jäi ta seisma ning tema jalgadest purskus leek. Mägi avanes ja sealt tulid deemonite hordid ning kõik nad kriiskasid: „Kardas Sjarko on surnud! Meie tee maailma on vaba!““ Jutustaja raputas kahe käega oma pikka kaunistustega hõbeoda. „Seda võõrast ei tohi deemonite vastu saata! See on samuate vale tee, kus Huramba teeb neljanda vea ja meie rahvas sureb! Usu mind, mu vend.“ Jutustaja astus Targima juurde ja pani käe venna õlale.
Targima silmad ahenesid. Ta tõusis. „Ka vaimuilmas on siis väga halvad lood. Ma rääkisin just Suure Vaimuga.“
Jutustaja lasi käe Targima õlalt langeda ja astus sammu tagasi: „Jah?“
„Suur Vaim ütles mulle,“ jätkas Targim kõigutamatult, „et Huramba peab minema. Et deemonite rünnak on Reira pulmade pärast. Huramba peab Reira naiseks võtma, isegi Reira surm ei aitaks, Suur Vaim oli täiesti kindel.“
„Kuidas?“ Hurbal astus sammu ettepoole. „Te sunnite mind enda hõimu jääma?“
„Ei.“ Targim muigas süngelt. „Reira on väga ilus tüdruk, kuigi jah, vaene, aga pärast pulmi piisab sul vaid korra oma naist lüüa, et ta võiks koos kaasavaraga sinu juurest ära minna ja lahutamisriituse läbi teha. Ära karda, vapper sõdalane, me ei pane sind Põhjalasse naisevangi. Kuid,“ Targim laskus uuesti oma puujärile. „Asi on sidumisriituses. Reira pulm katkes just sellel hetkel, kui vaimuilma rahvas oli peigudeks kutsutud, et tüdruk saaks kõigi ees suudlusega näidata, kellest ta kõige rohkem hoolib. Ka deemon Lemkerik oli oma maa-alusest kojast enda silmad pulma saatnud ja Suur Vaim ütles, et mingi vaimude ilmakorra tõttu on deemonil eesõigus Reiralt siduvat suudlust küsida.“ Targim vaatas kordamööda kõigile püstkojas olevatele meestele otsa. „Te teate ju, mida deemonid inimese meelega teha suudavad? Deemoni ja inimnaise paariks sidumine, Suur Vaim oli kindel, see on samuate lõpp!“
„Lemkerik!“ Jutustaja vehkis ärevalt oma terava hõbeodaga. „Kuulsite, Lemkerik. Te võib-olla ei tea kõik, et deemonite keeles tähendab Lemkerik kaugelt tulnud võitleja, nagu ka Huramba iidses keeles!“ Jutustaja haaras odast kahe käega. „Vaimud on meile Targima suu kaudu õige tee öelnud. Lemkerik on Huramba, Huramba on Lemkerik, nad on deemonid. Kui nad kokku saavad, on meil lõpp. Kõik deemonid käivad vaid valet teed, kuid surnu ei tee kunagi vigu! Surm deemonitele! Tapame võõra ära!“ Teistele eeskuju näidates võttis Jutustaja hoogu ning virutas oda Hurambale rinda. Kontinentlane muigas nii aeglase ja kohmaka rünnaku peale. Teinud kiire kõrvalaste, haaras ta relvavarrest kinni, ning rebis selle ründajalt käest. Tugev tõmme pani Jutustaja vankuma ning tasakaalu leidmata varises mees koja nahkpõrandale hunnikusse.
„Deemonid on meie ühised vaenlased, kutsugu nad end kuidas tahes,“ kuulutas Hurbal koosolijatele rahulikult.
Samal hetkel lükati ukseaugu eest uuesti nahad kõrvale ning kotta astus vana naine. Heitnud maas lamavale Jutustajale kiire pilgu, ütles ta lumetormides käredaks muutunud häälega: „Minu mees leinab oma poega. Lein ei andesta alatust, kuid anun, et Targima helde süda saaks seda teha.“
Naine kummardus järgemööda kõigile kojas olevatele meestele, haaras siis maast oma halava kaasa kaenlasse ja lahkus.
„Titt. Ta on alati suur titt olnud!“ Kahe peoga oma otsaesist puudutanud, pöördus Targim Ariri poole: „Kutsu oma mehed koos relvadega siia. Ma loen teile uued loitsud peale. Ja Hurbalile ka,“ lisas ta pisikese pausi järel. „Hurbal, hoia end. Sind on pulmadeks vaja.“
„Ma tahan gnoomi südant tagasi. Rohe-kuldne tükk, mis oli minu kasuka kraetaskus. See on minu talisman. Ja veel.“ Hurbal hüpitas hõbeoda endale paremini pihku. „Kas ma võin selle siin võtta? Ma olen odaga rohkem harjunud kui teie mõõkadega.“
Arir kahvatas silmnähtavalt ja nihkus ukseaugu suunas. Kontinentlane taipas, et ta oli Jutustaja oda küsides hakkama saanud millegi tõeliselt enneolematuga. Kuid Targim kehitas vaid õlgu: „Las deemonite veri peseb Jutustaja häbi odalt maha. Ükski samua juht pole veel kunagi oma rahvast niimoodi ohtu seadnud. Oma surnud poeg kogu elava rahva vastu. Mitte kunagi! Teie aga minge! Ma panen rohud ja trummi kohe valmis ning saadan Huramba kasuka järgi. Küllap see kuskil on.“
Arir noogutas ja väljus, sikutades Hurbali endaga kaasa.
„Läheb tapluseks.“ Samua silmad särasid võitluskirest. „Juba suve lõpust saati pole ma deemonite kallale pääsenud, muudkui hoiavad meid varuks, et harjutage, olge viimaseks kaitseks, olge puhanud, õpetage noori välja. Piinlik öelda, isegi tüdrukutele oleme pidanud deemoniküti kõrgeid oskusi õpetama!“ Sõber tõmbas kontinentlast mere poole viivale jalgrajale. „Kõigepealt annetame jumalatele salgu juukseid, siis vaatame, kus teised mehed põõnavad. Ajame nad Targima juurde kokku.“
Hurbal peatus. „Kas meil kiire polegi? Just praegu põgenevad deemonid oma auku peitu.“
„Just nimelt, mu sõber. Nad lähevad peitu nagu haisvad hiired. Deemonid päeval ei liigu, sõber. Nad pelgavad valges käia, nad on ju nii kaugele näha. Ja kõige tähtsam, jumalatele tuleb annetada. Annetamata ei tohi sõtta minna!“
See oli tõsi. Ka Mõrtsukmere lõunakaldal nõudsid jumalad sõdalastelt oma osa, kuid viivitada, kui vaenlase nuga on kõril, see võib teha sinust endast annetuse jumalate ees!
„Oota hetk.“ Hurbal tõmbas samuat varrukast. „Otsime kellegi, kes teistele sõna saadab, ja annetame kähku.“
„Ah, jäta. Vaata ometi ringi, kui valge on! Deemonid on praegu kivihunnikutes peidus ja pärast seisavad nad rivis, et võidelda. Neile meeldib sõda!“ Arir pöördus ja libistas end kiviklibusest kaldast alla. „Nad on juba sada aastat meiega sõdinud ja alati just nii teinud.“
„Aga eile?“ Kontinentlane ei kavatsenudki taolise rumalusega kaasa minna. „Nad olid keset päeva siin! Me taplesime veel koos. Ja täna varahommikused hoidsid ka lahingutest kõrvale, kui vähegi said.“
Samua vaatas lainepiirilt mõtlikult üles. „Jah, tõesti. Kui niimoodi mõelda, siis on nendega midagi lahti küll.“
„Just!“ Hurbal tõstis oma hõbedase oda üles. „Mina ei pea teie jumalatele annetama. Kontinendi omad lepivad ka sellega, mida ma neile peale lahingut anda suudan. Mina lähen nüüd kohe!“
„Šamaan ütleb, et peab, sa ei tohi ühtegi korda eksida!“ Arir kribis mööda varisevaid kive tagasi kaldast üles, kuid Hurbal oli juba teel lähima püstkoja poole.
„Et eksin?“ hüüdis kontinentlane üle õla tagasi. „Ütle sina, kumb on tähtsam, kas kombed või sinu õe ja kõigi samuate elu? Mina ütlen, et tuleb kiirustada!“
*
Pool tundi hiljem olid kõik Ariri mehed Targima kojas. Aupaklikult kükitasid nad seinaäärtes, samal ajal kui šamaan hõbemõõku loitsis. Aeg-ajalt heitis mõni neist Hurbalile kulmude alt pahura pilgu. Vääritu kiirustamine oli nende südant solvanud, kuid Targim oli Hurbalit ja tema oda esimesena loitsinud ning seega oli ta kõik kombekohaseks kuulutanud. Lõpuks vaikis trumm ja lõppesid kurguhäälsed leelotused. Arir sai Targima käest hõbedase soomussärgi ning loitsitud trummi, koos käsuga sõdalasi manaväe eest kaitsta, ja teised deemonite kurjuse vastu kaitstud hõbemõõgad.
Targim jäi seisma, andes sõdalastele märku, et midagi tuleb veel.
„Vennad samuad,“ alustas ta. „Deemonid on meie vanad vaenlased, keda me oleme palju tapnud, kuid tänane retk on kõigist eelmistest tähtsam. See võib jääda viimaseks, mida samuad deemonite vastu teevad. See on tähtsam kui kõik eelmised kokku.“ Targim lasi pilgu üle meeste libiseda. „Täna hommikul röövisid deemonid külast Imbeš Više tütre Reira. Tal on vaimuilma seaduste järgi kaks peigmeest, Huramba ja Lemkerik. Kui Reira sureb, on tema leinavaks peiuks deemon koos kombejärgsete nõudmistega. Teie peate Reira päästma ja Huramba peab tüdrukuga paariks saama!“ Ruumist käis läbi vaikne pomin.
Arir hüppas püsti. „Surm deemonitele!“ röögatas ta
„Surm,“ kordasid teised sõdalased kooris.
„Seepärast,“ Targim jätkas. „On teie kaks kõige tähtsamat ülesannet saada Reira elusalt kätte ja hoida Huramba elus. See on tähtsam kui tuhande deemoni surm!“
„Surm deemonitele!“ hüüdis Arir uuesti.
Talle vastas sõdalaste veidi loksuv kaja: „Surm!“
Targim kortsutas kulmu: „Pidage meeles, Reira ja Huramba, nemad on tähtsad.“
„Gnoomi süda.“ Hurbal kõhkles hetke ja tõstis siis tagasi saadud rohe-kuldse aarde pea kohale. „Kild sellest minu suus kaitseb mind iga surma eest. Ma olen seda kasutanud ning nagu näete, ma olen täiesti elus! Minu käsi ja hõbeoda on koos teiega tapluses, sest surm mind ei võta!“
„Surm!“ Sõdalaste hüüd raputas püstkoja nahkseinu ja pani kõrvad lukku. Näost särades tõstis Targim parema käe ja saatis viimase kaitseloitsuga sõdalased teele.
*
Nad jooksid pikalt. Lühike puhkus ja jälle kiirelt üle raba ja kivikõnnu. Hurbal tundis rõõmu sellest kuidas vahemaa ta jalge all kadus. Ta pidi tunnistama, et samua tüdruku ja ravitseja hoolitsuse all oli ta väga kiiresti kosunud. Isegi hästi treenitud ja puhanud samua sõdalased ei olnud nii vastupidavad.
Kolmanda puhkepausi ajal, kurnatult nahkadel vedelevate samuate vahel ringi lonkides, uuris kontinentlane hoolega ümbrust. Ta ei saanud rahu. Ükski meestest polnud deemonitest ainsamatki virvendust näinud, isegi tumelillat vereplekki mitte, kuid sellegi poolest olid nad valitud tees täiesti kindlad. Lõpuks ei pidanud Hurbal vastu ja otsis sõdalaste hulgast Ariri üles: „Kust sa tead, et nad just seda teed mööda Musta Augu juurde lähevad? Et nad ülepea sinna lähevad?“ uuris ta.
„Jäta nüüd. Me oleme nendega juba aastakümneid sõdinud,“ torises sõber. „Must Auk on nende kodu, neil pole ühtegi teist kohta, kuhu minna. Ja see tee.“ Arir vehkis käega soode vahelise kõrgema põndaku poole, mida mööda nad olid tulnud. „See on kõige lühem ja kõvem tee, mis sinna viib. Ega nad päris üle soojärve või vesitüma minna ei saa. Relvad ja hingetoit.“ Mees vakatas. „Noh jah. Kui nad läksidki teist teed, pole sellest ka midagi. Siis küpsetame Musta augu juures seni liha, kuni nad tulevad ja soovivad meie mõõkadega tutvust teha.“
Samua sõdalase jutt tundus mõistlik, kuid kontinentlane ei jäänud päris rahule. „Tead!“ Ta kobas kaelas peene kasevitsa otsas rippuvat võlukompassi, samuad olid talle selle tagasi andnud, kuid hõbeketti mitte. „Mul on selline seade, mis näitab, kus suunas on asi, mida ma kõige rohkem tahan. Praegu tahan ma kõige rohkem deemoneid leida, ma võin proovida.“
„Kui mina võin pikali jääda, võid sa teha, mida iganes,“ vastas Arir ja kissitas rammestunult silmi.
Hurbal võttis kaelast võlukompassi ja seadis end mugavalt istuma. Ta ei teadnud deemonite leidmiseks õigeid sõnu, kuid ta teadis, kuidas see riistapuu töötab. Tahe teada on kõige tähtsam, sõnad on rohkem niisama iluks. Nii alustas ta kõhklemata enda väljamõeldud kutsega: „Deemon, kõigi röövitute nimel, kus oled? Näita, kus peidad end!“ Ta polnud oma kutset veel kaks kordagi korranud, kui seedriokas võluõli sees pöördus, osutades kindlalt Hurbalile. Keegi ahetas kontinentlase kõrval. Pilgu tõstnud, nägi ta ühte samua sõdalastest, kes oli Hurbali toimetusi vaatama tulnud ja nüüd, silmad pärani, alla võlukompassi ja kontinentlase poole jõllitas.
Hurbal nihutas vargsi oma oda lähemale: „Sõber, mis sinnapoole,“ -ta osutas enda selja taha- „jääb?“
„Sinna?“ Mees neelatas ja vaatas üle õla. „Surnusoo, väga pehme maa. Enne talve ei saa seal käia.“
Ka teised samuad ajasid end püsti ja lonkisid aeglaselt kontinentlase poole.
„Kas seal deemoneid on?“ Hurbal sättis end vargsi näoga sõdalase poole istuma.
„Seal, mõtled?“ Mees püüdis samaaegselt nii kontinentlast kui Surnusood silmas pidada. „Ei ole nagu näha. Ainult mõni hõbekaru paistab olevat soomaale eksinud.“ Teised ümber Hurbali kogunenud mehed noogutasid kaaslase sõnade kinnituseks.
„Kaks vastikut valgelõuga, söövad meie eest kõik hülged ära ja kauplevad iga hõbedatüki pärast,“ porises lüheldane samua, kes seisis teistest veidi eemal.
„Tasa ... Sellist juttu!“ Arir heitis meestele kiire pilgu. „Kas ma su aparaati vaadata tohin?“ Ligi astunud Arir sirutas käe väikse puust tünnikese poole. „Ma ainult korraks.“
Kõheldes libistas kontinentlane kalli aparaadi samua mõhnalisse pihku.
„Nii. Hm.“ Arir tõstis kompassi nina juurde ja nuusutas. „Valge vaala südameõli, väga puhas. Nii-nii. Ja need täpid õli põhjas. Need on ju...“ Samua kummardus uuesti kompassi kohale.
Hurbal tõusis püsti.
„Sõber.“ Arir ulatas toosi Hurbalile tagasi, vaadates ise kõrvale. „See pole päris see aparaat, mida sa arvad selle olevat.“ Kohmetunult tõstis ta pilgu kontinentlase silmadesse. „Õli all on punktidest tehtud kaks märki, Targima ja sõpruse oma. Sul on samuate sõbra kompass. See näitab, kes on hädas. Näitab suunda, kuhu sõber sind kutsub.“
„Kuidas? Minu kompass ei näidanud kunagi, kus hõbekarud on? See näitas alati, kus samuad on?“
„Jah, Huramba. Ma arvan, et Targim tegi nii, et sa selle endale saaks ja nii meid üles leiaks. Kas sa ostsid selle viimasel hetkel ühelt vanaks jäänud reisimehelt? Otse ta käest, turulähedasel põiktänaval.“
Hurbal oli tõesti nii selle võluriista saanud. Ta hingas sügavalt sisse. Kurat, teda oli petetud. Ta vaatas uurivalt ringi. Hurbali vastu huvi kaotanud sõdalased arutasid omakeskis, kes nende sõpradest võis Surnusoos olla ja mis häda teda ähvardas? Arutluse lõpetas Arir, kes sünge pilk silmis sõdalased uuesti teele kamandas.
*
Järgmise puhkepausi ajal seadis Hurbal end üksi laagri serva istuma, et seal kompassiga uuesti proovida. Tema suureks imestuseks näitas seedri okas nüüd hoopis neist veidi ettepoole, Surmasoost peaaegu mööda.
„Mis see tähendab? Mis seal suunas on?“ Küsis Hurbal meestelt.
„Ei midagi.“ Arir viskas end uuesti pikali. „Surmasoo serv, tegelikult juba raba. Seal on isegi üks kütirada. Su kompass on ilmselt viga saanud.“
„Ei ole seal ühtegi inimese- ega tondipoega,“ kinnitas samua sõdalane, kes oli suurema kivirahnu otsa roninud. „Lage maa puha. Paar hõbekaru on ainult sügavale maale saaki otsima tulnud. Deemonid on ka nende söögi ära ajanud.“
„Jälle hõbekarud? Eelmises puhkamiskohas olid ka.“ Arir oli püsti hüpanud ja vaatas käsi silmil sood. Hurbali turi tõmbus külmaks. Külm selg oli talle alati kindel märk, et suur võitlus on päris lähedal.
„Jah, kaks karu, olid päris lähedal seal,“ kinnitas üks pikutavatest sõdalastest.
„Ja neid seal on ka kaks,“ kostus rahnu otsast. „Jooksevad päris kärmesti teised.“
„Asi on selge. Reira on karude käes. Nad tassivad minu õde Musta augu juurde!“ Jahmatus, mis Ariri hüüatuse järel sõdalasi tabas, hajus kiiresti. Juba olid kõik oma varustust ja relvi kokku korjamas.
„Jätta!“ röögatas Arir. „Kõik liigne siia jätta! Pange sinna rahnu otsa. Kui oleme elus, võtame tagasiteel kaasa. Hõbekarud pole mingid uimased deemonid. Nende käpp on kiire, kuid meie jalg peab olema veel kiirem! Meil on kõvem rada kui neil, me jõuame neist ette!“
*
Nad jooksid, nagu ükski samua polnud varem jooksnud. Üle lahtise liiva, piki kõva põndakut, tümadel kohtadel närviliselt jalgu liigutades, ja siis jälle joostes edasi.
Kõike seda saatsid Ariri käratused: „Kiiremini, ei maga!“ ning vahel harva ka: „Kus sa tormad? Sinust pole pärast võitlejat!“ Viimaks, järjekordse põndaku tippu jõudnud, nägid mehed seda, mida nende silmad olid ammu igatsenud. Tumelilla deemonivere kuma hõõgus nende teest paremal. Helendus oli tugev ja selge, neid pidi seal väga palju koos olema. Rohkem, kui nad eales deemoneid korraga näinud olid!
„Lähme!“ kähises Arir hingeldamise vahele. „Järgmise põndaku taga algab Musta Augu maa, seal on värav. Me saame nad kätte!“
„Oota,“ pani Hurbal käe sõbra õlale. „Vaata, kui väsinud mehed on. Vaata ennast. Nagu kala kaldal.“ Kontinentlane tõstis keelavalt käe, et sõdalaste salga juhi vastuväited summutada. „Las mina kolme-nelja värskemaga jooksen ees ja teie tulete abiväena järgi. Me peame nad kinni ja teie tulete otse deemonitele selga. Tapate nad viimseni maha.“
Pettumus valgus Ariri näole, kuid sõdalane taipas, et kontinentlasel on õigus. Vaevaliselt õhku ahmiv mees pole mingi tapleja. Vihaselt viipas ta kolm värskemat meest kontinentlasega kaasa ning käskis teistel kahesajaks hingetõmbeks pikali visata.
*
Plaan töötas. Kergejalgselt sööstis eelsalk Musta Augu väravast sisse ning saatis hoogu hetkekski pidurdamata väravat valvanud kolm deemonit surmailma. Kiire pilk paremale üle kitsa järve näitas neile, et kaks hõbekaru olid ilmselt oma kandami kohale toonud. Nad kiirustasid nüüd kõrval põndakult tagasi mere poole.
„Reira on seal. Me jõuame neist ette!“ hüüdsid nad läbisegi. Mehed tundsid, kuidas võidu aimdus neile lihastesse puges.
Põndaku all, ristmikul tekkis neil tüli. Samuad tormasid Reirat kandvale deemonite salgale vastu, nii et Hurbalil ei jäänud muud üle, kui kaks neist jalust maha niita.
„Keset lagedat maad neljakesi rohkem kui saja vastu? Kummal pool mõõka siin täna ohmud on?“ kärkis ta samuate peale. „Meie asi on neid kinni hoida, mitte huupi vasakult ja paremalt tappa!“
Mõõkade viibutamiseni läinud tüli lõpetas viimaks Musta Augu poolt lähenev väike deemonite salk. Samuad otsustasid, et lähemalasuv vaenlane on tähtsam kui kaugem ja suurem ning sööstsid lähenevatele deemonitele sõjahüüuga vastu.
Kuigi samuad olid arvulises vähemuses, saavutasid nad tapluses kiiresti ülekaalu. Mehed olid oma hõbemõõkadega osavad ning kontinentlase hõbeoda vilkus kui piksenool tormipilves. See oli lahing, mis Hurbalile meeldis. Vana sõjalaul kerkis ta huulile, kui ta jalad liiva ja juurikate vahel väledalt sõjatantsu lõid. Kohe liitusid ka samuate hääled ta lauluga. „Tapa-tapa venna-kene“ kõlas lehkavas hämaruses ning ikka ja jälle leidis hõbe pimedusest selle kõige pimedama ala, olgu see kõrgel või madalal, ning uus sädemevihm kuulutas järgmise jõletise surma. Veel mõni torge ja deemonite salk oli maapealt pühitud.
Mehed pühkisid higi. Suur pilv jõletisi, Reira röövijad, oli neile põndaku poolt lähenemas, kuid nende rünnakuni oli veel veidi aega.
„Läheme veel natuke rohkem Musta Augu poole,“ rääkis Hurbal käega vehkides sõnu selgemaks tehes. „Siis me oleme nende kahe järve vahel ja külgedelt veega kaitstud.“ Nüüd juba vastu vaidlemata noogutasid mehed Hurbalile ja lonkisid uuele positsioonile.
„Päris ilus koht.“ Meestest noorim vaatas uudistades ringi. „Ei tea, milline see Must Auk ise võiks välja näha?“
„Äh. Kui sa seda nii näha igatsed, siis sina vaata, et keegi meile Musta Augu poolt selga ei saja,“ kamandas Hurbal noorimat sõdalast. Ta torkas killu gnoomi südant endale põske valmis ja sättis end koos ülejäänud kahega Reira kandjate salka vastu võtma. „Ükskõik kuidas, kuid me peame paigal püsima, kuni Arir oma meestega appi jõuab!“ oli tema viimane käsk.

Lahing algas. Deemonid tulid, nad vajusid peale kui öö. Neid oli lõputult ja nad olid palju osavamad kui eelmine äbarik väesalk, kuid ka deemonikütid olid oma ala meistrid. Hõbe välkus ja üks deemon teise järel kadus surmailma. Kõik sädeles ja kõlises kontinentlase ümber. Ta ei taibanud enam, kus oli jõletiste surmasädelus, kus hõbe- ja deemonikivist relvade kokkupõrgete prahvatused.
„Seal!“ Ta oli vilksamisi näinud midagi heledat tapetud deemoni seest maha kukkumas. „Reira, seal ta on!“ Kuid juba viskus tihe pilv deemoneid rabelevale kehale ja hele kogu oli jälle musta pilve uppunud.
„Neetud!“ vandus Hurbal. Siht oli siinsamas, kuid ta ei saanud midagi teha. Neid oli järgi vaid kaks ja iga hetk võisid deemonid Musta Augu juurde läbi murda. Nad pidid enam-vähemgi koos püsima. Ta astus sammu tagasi, et võimsa vasarahoobi eest kõrvale põigelda ja saatis hõbeoda täpse torkega vasarat viibutanud deemoni surnute ilma. Ta taganes veel ühe sammu. Tema samuast relvavend võitles siinsamas. Hurbal nägi, kuidas ta hõbemõõk lämmatavas mustas hämus välkus, kuid deemoneid oli palju. Väga palju. Ta taganes veelgi. Nüri tuimus valgus ta liikmeisse ja mõtetesse. Kõik tema sees muutus aeglaseks ja venivaks nagu see kummaline ulg, mis temani ei kuskilt kandus. „Milleks võitlus? Deemonid pääsevad läbi nagunii. Ja mida mina siin teen, see kõik on vaid Põhja rahvaste omavaheline väike nügimine!“ Tuimus varises mäena üle võitleja. Kõige vastu huvi kaotanud, vaatas ta, kuidas samua sõdalane sisse piirati ja viimaks musta hämusse kadus. Lahing oli läbi. Ta püüdis oma kätt langetada, kuid see ei langenud. Arusaamatuses vaatas Hurbal oma paremat käsivart. See rippus odavarre küljes kui märg pesu, sõrmedki olid poolavali, kuid oda liikus. Relv pöördus õhus ning tungis võimsa hooga teistest ette rutanud deemonisse. Oma võidus ette kindel olnud jõletis prahvatas surmasädeluses üle tee ja järvede. Teised deemonid taganesid kriipivalt kahisedes. Hõbeoda pidas ise lahingut edasi! Deemonid ei saanud oda vaimu murda. Nende salakaval plaan oli saanud löögi, kuid nad tulid surmapõlgavalt uuele rünnakule. Nad pidid inimtüdruku Lemkeriki kätte viima!
Hurbal seisis, käsi oda küljes rippu. Mingi tähtis mõte oli korraks läbi ta pea liikunud. Kuid mille kohta, ta ei mäletanud. Ta tõstis silmad maast. See hääl teispoolt järvevett, see oli tähtis. Ta teadis nüüd. Sõrmed liikusid ja haarasid odavarrest kinni. Tuimus rebenes kärinal Hurbali meeltelt. Raev, elutahe ja võitlusrõõm nõrgusid ta pähe tagasi.
„See hääl, jah. Arir, Ta oli kohale jõudnud ja deemonite lumma samua joiuga purustanud.“
Kõrbenomaadidelt õpitud võimas sõjahüüd kaikus Hurbali huulilt üle Põhjala kõnnu. Talle vastas samua sõdalaste seitsmehäälne: „Surm deemonitele!“
Viimaks ometi oli deemonite vägi kahe järve, Ariri meeste ja Hurbali vahele kiilutud. Nii taganes kontinentlane kõige kitsamasse kohta, mis kahe järve vahel oli, ning võitles seal kui hullunud hõbekaru, jagades välkkiireid hoope igasse suunda, kus mõni deemon julges tema ja Jutustaja hõbeoda löögiulatusse tulla. Deemonid kõhklesid, nad trügisid kaugemal troppi ja püüdsid oma hinnalise kandamiga ringi ümber järvede minna. Hurbal oli kindel, kui raske ka samuatel pole, nad peavad vastu, nad ei lase deemoneid läbi, nad saavad Reira kätte! Tema asi on see tee siin kinni hoida ja pulmadeni elus olla. Viimaks kuuliski Hurbal ammu oodatud hüüdu: „Reira on käes! Reira on päästetud! Nüüd tuleme sinule järele!“
Mehe süda hüppas rõõmust. Tal tuli veel vaid läbi deemoniväe tagasi jõuda ja lahing on lõpetatud! Ta tegi kiire kõrvaleaste, et lahingu kaotanud väele taganemistee vabastada, olles unustanud, et õige deemon lahkub lahinguväljalt vaid kas võitja või surnuna. Nii juhtus, et kogu must pilv valgus talle ägedalt peale. Ta oli ju nõrkust ilmutanud. Hurbal tegi kiire pöörde, et uuesti kõvemale teele pääseda, kuid parem jalg libastus järvekalda mätastel. Ta haaras käega õhku ning teab kust tulnud vasarahoop tabas hetkeks tähelepanu kaotanud võitlejat lagipähe. Oda libises ta käest. Ta kukkus kuhugi. Kuumad leegid lahvatasid ta suust ning tõusid pähe, vajusid üle kogu ta keha. Hambad hõõgusid sütena ta suus. Õhk sai otsa, ta oli surnud.
*
Hurbal avas silmad. Ta oli pikali külmas poris. Pead aeglaselt kergitades nägi ta kaht järve kummalgi pool kiviteed, kuid deemoneid ei olnud. Mitte ainsamatki. Tema ümber vehkisid põdrad, karud, hundid ja igat masti mehed oma käppade, sõrgade ning relvadega. Nad ei tulnud lähemale, sest Hurbali kohal tantsiskles Jutustaja hõbedane oda ja torkas igaüht, kes söandas kontinentlasele vähegi läheneda. Kogu vaatepilt oli kummaline. Taplus käis ilma temata. Hurbal ajas end istuli ning sülitas suust rohe-kuldse süljeläraka. Gnoomi süda oli ta tagasi ellu toonud, kuid kuhu olid kõik deemonid jäänud? Ta pöördus Musta augu poole. Terve tee, nii kaugele, kui kontinentlane nägi, oli täis kõndivaid, jooksvaid, roomavaid ja hüppavaid loomapoegi. Hallid jänesepojad, hundikutsikad, oravad, sabad sorgus, neid oli palju. Otse enda kõrval märkas Hurbal verist ja räsitud kassipoega. Väike loom seisis, jalad harkis. Ta avas oma roosa suu: „Te oletegi sellised, verised mõrtsukad. Hõbekarudel on õigus, minu ema eksis. Tapate kõik deemonid ära, nii suured kui väikesed. Tahate meie kodu endale võtta. Tapa mind, ma olen väeti laps. Tapa juba! Jõletis!“
Hurbal tõusis ja napsas õhust hõbedase oda.
„Tapa!“ kisendas kassipoeg. „Mida sa ootad? Meie sõbrad hõbekarud maksavad teile kätte! Löö!“
Hurbal kõhkles. Ta sulges silmad. Kui ta need uuesti avas, oli ümbrus jälle deemoneid täis. Ka Musta Augu poole viiv tee lainetas mustadest mütsakutest. Tema kurja nägemine oli taastunud. Need loomad, see kõik oli olnud vaid deemonite pettepilt. Mustad, haisvad peletised olid ta ümber. Üks deemonitest langetas raske vasara. Vihisev hoop langes kontinentlase poole. Ta pöördus, kuid hilja. Põletav valusööst käis vasakust käest läbi.
„See lahing siin on päris,“ oli talle ülima selgusega öeldud. Ta lõi odaga vasaraga deemonit. Ta lõi uuesti, nüüd järgmist. Hurbal murdis end samm-sammult läbi musta väe, jättes endast maha surnud deemonite sädemepilve ja nende jäleda leha.
„Ruttu, Huramba!“ kostus hüüd kontinentlasele üle lahingulärmi. „Nad piiravad Aririt. Reira pulm tuleb lõpetada.“
Hurbal vaatas ringi. Ta nägi kõikjal vaid jõletiste musta müüri. Kus nende taga on ta sõbrad? Ta oli õige suuna kaotanud. Hõbedane oda tõusis uuesti. Deemonite surm oli ainus tee, mis teda siit välja omadeni viis. Kuid löök jäi andmata, keegi oli selja tagant Hurbalist haaranud: „Ära löö, see on minu isa!“ kisendas peenike hääl. „Minu isa!“
Hurbal põikas kahe raske hoobi eest kõrvale ja rapsas teda pitsitavaid käsi, kuid neid ei olnud. Kaks peenikest musta viirgu põimusid ümber ta keha.
„Kuule, lase lahti. Ma pean, su isa ei lase mind sõprade juurde.“ Uus raske vasara löök tinises üle kontinentlase pea. „Kas lasete mind sõprade juurde läbi?“ pöördus Hurbal deemonite poole, ise valvsalt ümbrust jälgides. „Teie laps palub teid mitte tappa.“
Deemonikivist rasked relvad peatusid poolelt hoolt. Vaikus valgus aeglaselt üle mustade sõdalaste rivide.
„Sa ei ole inimene!“ kõmistas lähim neist. „Inimesed ei räägi. Sina räägid. Mitte-inimesed ei ole meie vaenlased. Nende kohta pole Suur Must käsku andnud. Laske ta läbi!“
„Laske ta läbi, laske ta läbi,“ kordasid deemonite read, tõmbudes Hurbalile teed andes kõrvale. Hurbal läks - mustade udukehade sünges orus. Deemoni laps hoidis ikka veel tema ümbert kinni ja nuuksus: „Minu isa, minu isa.“ Ta ei suutnud vist oma õnne veel uskuda. Kuid Hurbal teadis, et nii see kõik ei jää. Eespoolt kostev lahingu lärm läks aina valjemaks. Varsti pidi keegi taipama, kelle juurde ta läheb.
Ja see juhtus: „Seis!“ Kontinentlase teele valgus suurim deemonpilv, keda ta samuate maal näinud oli. „See on inimene ja läheb inimeste juurde. Kas te juhmid ei näe siis? Surm inimestele!“ kisendas pilv.
Oda Hurbali käes jõnksatas, kuid kontinentlase tahe käis loitsitud metalli omast üle. Ta astus rahulikkust teeseldes edasi, sest ikka veel hüüti tema taga: „Laske ta läbi, laske ta läbi.“ Hurbal teadis: mida kaugemale ta lahinguta jõuab, seda kiiremini on ta oma sõprade juures.
Löök tuli ootamatult, kuskilt tema seljatagusest hämarusest. Hurbal jõudis vaid veidi end pöörata, kui ta oli juba põlvili poris.
„Nad tapsid ta!“ tõusis kisendus tema ümber. „Nad tapsid mitte-inimesest sõbra!“
„Ei, ei! Nad tapsid Armetieri tütre!“ karjusid teised, Hurbalile lähemal seisvad deemonid.
Üle kogu selle kisendamise kõmises eespoolt aga rütmiline skandeerimine: „Surm inimestele, surm!“
Veel üks hoop, mis tabas tema niigi muljutud külge, andis kontinentlasele selguse, et siit edasi aitab teda ainult jõud, osavus ja hea terav lahinguoda. Lasknud uuesti kuuldavale oma kuulsa nomaadi sõjahüüu, hüppas ta püsti ja torkas hõbeoda teda peatanud deemonisse. Järgnenud kaos oli kirjeldamatu. Kõik lõid kedagi. Kõik kisendasid midagi. Näis, et peale kontinentlase ei tea keegi, mida ta tegelikult tahab või kuhu läheb. Vaid Hurbal rühkis kindlalt oma sõprade poole, vaenlaste vahelt läbi, hoolimata haavadest, kisast ja deemonitest, keda ta oma teel surmailma saatis.

Viimaks, verekaotusest kurnatud ja deemonite lehasest hingeõhust mürgitatud, jõudis ta välja lagedale. Ta nägi kaht väsinud kogu seismas eemal põndaku tipul. Ta nägi maas oma surnud relvavendi, mõned neist Musta Augu nõiduses juba pundunud või lausa liha luudelt lagunemas. Aga need kaks ülal vehkisid ärevalt. Üks neist jooksis talle lausa vastu. Hurbal mõistis, et midagi pidi tema selja taga valesti olema. Ta pöördus. Tume deemon seisis mõned sammud temast eemal.
„Minu tütar on sinuga ja mina olen temaga, mitte-inimene, kes räägib.“ kõmistas ta Hurbalile kuskilt ülalt. „Mu tütar ei suuda sinust lahti lasta, sest ta võttis sulle mõeldud hoobi enda kanda. See löök sepistas teid veidikeseks kokku.“
Hurbal vaatas alla. Tõesti, kaks habrast uduniiti klammerdusid ikka veel ümber ta vöökoha.
„Nii et ta päästis mu elu, sinu tütar?“ küsis Hurbal.
„Ja sina minu oma,“ kõmises deemon vastu. „Deemonid ei jää kunagi võlgu.“
„Tapa ta. See on deemon, meie vaenlane, kas sa ei näe?“ Samua sõdalane oli kümmekond sammu eemal seisma jäänud ja vehkis oma murdunud hõbemõõga köndiga. „Tapa juba! Arir on suremas. Tee ruttu. Sa pead enne Reiraga suudlema, kui Arir sureb! Arir oskab sidumisrituaali.“
„Ei tapa! Ta on mu sõber ja ta ei taha meiega sõdida.“
Hurbali vastus pani samua õhku ahmima: „Sa ei tapa deemonit? Sa oled siis reetur? Sa oled siis ikkagi hinges nagu tema, deemon! Haisvad molluskid!“ Mees sööstis mõõgajuppi välgutades kontinentlase poole. Hurbal vaid muigas. Nii haavatud ta ka pole, et sellise orgi otsa jääda, olgu mees selle pideme küljes kui osav ja vihane tahes. Kuid hõbeoda arvas olukorrast teisiti. Rapsakuga tõmbas ta end väsinud sõjamehe libedast pihust lahti ja tungis sügavalt samuale rindu. Kuum veri purskas mudaks trambitud maale. Hurbal vankus paar sammu langenud sõdalaseni ning vajus tema kõrvale põlvili. Veri tuksles haavast välja, iga hetkega aina nõrgemalt. Helepunane veri, tukse tukse järel, kuni viimaks peatus. Hurbal oli oma relvavenna, oma sõbra, tapnud. Ta oli mõrtsukas. Sõdalane peab alati oma relva valitsema! Kontinentlane tõusis aeglaselt ja langetas pea surnud samua kohal. Siin ei olnud enam midagi teha, ainult oma relv võtta ja jumalatele palve lugeda. Kõik oli möödas, lahing oli läbi, jäi vaid teha seda, milleks nad tulnud olid ning siis edasi minna. Kontinentlane tõstis pilgu põndakule. Ta kõrv oli tabanud üle kaugeneva lahingulärmi naise vihaseid kriiskeid.
„Reira? Ta pidi seda siin veel palju alatumana nägema,“ mõtles Hurbal kibedalt, ise nõlvast üles ronides. „Tüdruk peab sõbra mõrtsukaga abielluma.“
Tugev tuul kitkus kontinentlase higist ja verest raskeid juukseid. Ta ei olnud tähelegi pannud, millal ta oli oma nahkse sõjamütsi kaotanud. Ta liigutas jalgu, iga järgmine samm oli raskem kui eelmine, iga mätas oli kõrgem kui just ületatu. Lahing taandus kontinentlase kehast ja valu ning väsimus nõrgus nende asemele. Kuid Hurbal teadis, ta jõuab üles ja viib asja lõpuni.
*
„Mine ära, reetur! Deemoni sõber!“ Reira värises vihast. „Miks sa ometi tulid? Miks Arir mind ei tapnud!“ Naine viskles, käed selja taga deemonite metallharudega monstrumi külge seotud. „Vend, sa petsid mind! Ütlesid, et deemonid mind ära ei viiks ... Sidusid kinni. Lihane õde sellele haisvale molluskile mehele panna!“
„Sa pead, Reira!“ Arir, deemonite grotesksest raudkuusest sammujagu eemal külili maas, verenire suust nirisemas, nihutas end raevunud naisest eemale. „Targim käskis! See on ainus tee, mis samuad alles jätab. Sa saad Huramba naiseks. Kuula Targimat.“ Ta sõnad hääbusid vere mulksatustesse.
„Ta on jälk. Ta on jälgim kui jõletised.“ Noore naise raev kustus äkilises pisaratulvas. „Võib-olla on just minuga naitumine tema viimane viga, mis meid hukutab. Halasta, vend.“
„Jääb, nagu Targim ütleb.“ Arir tiris mööda sammaldunud maad oma hõbemõõka lähemale. „Ma lõikan su lahti. Sa jääd paigale. Sa tead ka seda, mis saab, kui ainult sina tagasi jõuad.“ Mõõk kerkis, kuid libises uuesti Ariri sõrmede vahelt välja.
Hurbal põlvitas Reira kõrvale ning näinud Ariri silmadest nõusolekut, lõikas naise köidikud oma truu noaga katki.
„Pöörake minu poole,“ kähises Arir. „Põlvili. Ma ei saa seista. Veri.“ Kogu samua sõdalase nägu ja ümbrus oli punane. Hurbal tõusis ja astus haavatud sõbra juurde.
„Ma aitan sind. Sulle oleks nahku peale vaja.“
Kuid Arir raputas vaid nõrgalt pead ja kähises: „Reira. Pööra ta ringi. Ruttu.“
Hurbal mõistis, et ainus, mida ta praegu oma sõbra heaks teha sai, oli neetud sõjaretke eesmärk lõpule viia. Ta haaras tüdrukust kinni ning pööras ta näoga Ariri poole. Ise Reira kõrvale põlvili laskudes. Ta haaras igaks juhuks tüdruku kitsast käest.
„Tubli.“ Arir oli pea maast üles kergitanud. „Teine käsi ka. Ja suudelge. Õde, palun!“
„Ei! Mitte iial!“ Reira proovis tõusta, kuid Hurbal surus vaba käe tüdruku õlale ja vajutas ta tagasi maha.
Põlvitades Reiraga külg külje kõrval ja nähes tüdruku raevu ja meeleheidet nii lähedalt, mõistis Hurbal, et samuate külla naastes ootab teda seal vaid surm. „Naise suu on naise oma,“ ütles samuate seadus ja Reira suud Hurbali suudlus ei sulge.
Kontinentlane pigistas vihaselt tüdruku õlga ning tema peas tärkas plaan. „Anna oma teine käsi,“ kamandas ta meeleheitel tüdrukut. „Anna siia ja tee, mida Targim tahab. Suudle mind!“
Tüdruku pea pöördus tõrksalt ning teine käsi vajus lõdvalt mehe vabasse pihku. Kitsad, külmast sinakad huuled lähenesid ja vajusid mehe veristele huultele. Arir alustas nende lähedal kähisedes ja mulksudes joigu, mis pidi neid viimaks meheks ja naiseks tegema.
Hurbal hoidis tüdruku käsi, vaadates tema tumepruunidesse, kurbust ja vihkamist täis silmadesse. Ta teadis, et ta teenib oma vastse plaaniga need tunded veel kuhjaga ära.

Edasi läks kõik kiirelt. Deemon põndaku nõlval alustas halaga „Pruut on läi-nud“ just samal hetkel, kui Arir oma joiu lõpetas. Nad olid paar, Reira polnud enam deemon Lemkerikule vaba, ta oli end inimesele andnud, ta oli Hurbali oma. Mees lasi käed rippu. Ta proovis tõusta, kuid jalad ei kuulanud sõna ning nii roomas ta neljakäpakil tagasi Ariri juurde: „Reira on minu ja deemonid jooksid sabad jalgevahel oma urgu.“ Tõepoolest, lahingulärm oli vahepeal vaikinud. „Me läheme nüüd kõik koju.“
„Ei,“ Arir sosistas, silmad kinni. „Kopsud, see pole ainuke. Soolikad, mitmest kohast... Ka deemonimürk. Midagi uut, mille vastu polnud Targima kaitset.“ Sõnad katkestas uus, tugevam mulin sõbra kurgus. Arir tõstis käe näo juurde, midagi hõbedast välkus ta punaste sõrmede vahel. „Deemonid. Nad tulevad. Täna või kevadel, ei tea. Teie kiirustage. Kohe. Olgu kodutee teile alati sile,“ sosistas samua. Ta käsi libises kaelale, väike hõbedakild tungis nahka. Kaelaarter rebenes naeruväärselt väikse tera all. Arir oli surnud. Tema hing oli läinud esiisade juurde ning maajumal oli saanud uue, kurva annetuse.

„Sõber.“ Pead pöörates nägi Hurbal enda kõrval kõrgumas deemoni musta kogu. „Sa ei tohi siia jääda. Sa oled haavatud ning siinpool väravat on Musta augu nõidus sinu jaoks liiga tugev.“ Must pilv valgus aeglaselt mäest alla. „Tule, sõber. Las naine toetab sind. Ma näitan teile mõlemale teed, mitte‑inimene ja inimene.“
Hurbal surus hambad kokku. Ta otsustas, et ta jõuab. See polnud siin olnud mingi lahing, vaid vehklemine mingis udupilves. Ta tõuseb praegu üles ja läheb, nii lihtne see kõik ongi!
Mis edasi sai, ta päris täpselt ei mäletanud. Ta kukkus ja kukkus uuesti. Keegi tiris teda püsti ja ta kukkus jälle. Hetk hiljem mäletas ta end käpuli maas olevat ning ta suu oli kibedat metallimaitset täis. „Oksenda,“ karjus keegi. „Oksenda see mürk endast lõpuks välja!“ Edasi ei olnud midagi, ainult must pimedus ning kummalised hääled selles.
*
Hurbal ärkas. Ta lootis vähemalt, et see on ärkamine ja mitte teine ilm, sest mitte midagi ei valutanud, keegi ei rünnanud teda ja naise soe keha lamas unenohinal tema kõrval teab kust ilmunud nahkade all.
„Nagu seiklejate paradiisis,“ mõtles ta. Ta proovis eilse päeva sündmusi oma peas ritta seada, kui võõras vaikne hääl köitis ta tähelepanu.
„Issi, aga ikkagi on mul kõht tühi.“ Ütles see.
„Oota, ma püüan sulle veel sääski. Küll leiame varsti ka midagi suuremat,“ vastas kõmisev bass, mis oli Hurbalile vägagi tuttav.
„Aga sõdalane sureb varsti ära. Ema ütleb ikka, et head toitu ei tohi lasta raisku minna.“
Hurbal taipas: „Deemon ja tema tütar.“ Ta hoidis silmad kinni ja hingamise rahuliku. „Kuhu mu hõbeoda võis eile jääda? Ega ma seda ometi maha ei jätnud?“ Sõrmi liigutades ei kohanud kontinentlane odavarre kõva metalli kuskil.
„Ei sure,“ jätkas isa-deemon. „Inimeste ravitseja loits on tema peal nii tugev, et õhtuks on ta terve kui kolm hõbekaru. Ma imestan, et mõni relv üldse tema peale hakkas.“
„Aga tüdruk. Ta on üks suur ja magus suutäis, kõik räägivad nii,“ oli tütar söögi nõudmisel visa.
„Ma olen sulle öelnud, et ära kuula vanaisade jutte pealt. Nad on ropu suuga.“ Tundus, et tüdruk sai isalt veidi sakutada, sest kostus kiunatus ja vestlus katkes.
Kas deemonite jutt oli ka Reira üles ajanud, kontinentlane ei teadnud, kuid tüdruk liigutas end ja oli kohe kraps istuli. „Haisev mollusk,“ sisistas ta Hurbalile ja oligi nahkade alt kadunud.
Ka kontinentlane ajas end püsti ja ringutas end. Tõepoolest, deemoni jutt oli olnud õige. Ainult nahk kiheles veidi ja keha tuikas tuimalt nagu peale kergemat kõrtsikaklust. Ka hõbeoda oli siinsamas, asemest vasakul, napilt käeulatuses. Hurbal võttis relva ja kõndis eemale. Pärast deemonite juttu pidi ta uuesti otsustama, mida ta järgmiseks teeb. Samuate odade otsas surra ta ei tahtnud, see oli kindel, kuid neid verejanuliste deemonite kätte jätta, kes nüüd veel rääkida ka oskavad, käis tema au pihta. Ja siis veel kuningas ja tema rahanõue. Hõbekarunahad pidid tulema, see oli kindel.
Odavart aeglaselt peos keerutades kõndis Hurbal ööbimiskohast eemale.
„Sa oled nii sünge.“ Deemon libises vasakult Hurbali vaatevälja. „Kas sa ikkagi kuulsid meie juttu?“ Odavars kontinentlase käes nõksatas ja lõpetas pöörlemise.
„Me ei söö inimesi, tõesti ei söö,“ jätkas deemon, „kui meil vähegi muud süüa on. Te maitsete nii vastikult.“
Kontinentlane vaid mühatas vastuseks ja astus pikkade sammudega edasi.
„Ja inimesed on nii ohtlikud,“ vatras deemon edasi. „Ühe inimese püüdmiseks võib kuni kümme deemonit vaja minna ja siis tuleb vaid kolm neist eluga tagasi! Aga inimlapsed, nemad on magusad.“
„Mida?“ Hurbal peatus ja tõstis oda. „Sa räägid mulle, kuidas ma sulle paremini maitsen või? Et kas hautatult või leegil küpsetatult, jah? Kuule, kus su näljane tütreke ongi? Ajame ta vardasse.“
„Ei, sõber, ei! Anna andeks rumalale! Andestust! Ma unustasin!“ Deemon lalises, libisedes hiljukesi vihasest kontinentlasest eemale. „Inimesed ei räägi meiega. Ma pole harjunud, läks meelest, et sa pole deemon. Anna andeks. Ma tulin sind aitama. Ma suudan palju, usu, ma aitan sind, sõber!“
„Hea küll.“ Kontinentlane astus deemonile lähemale. „Räägi alustuseks, miks te inimesi ründate, kui see nii ohtlik ja halb on?“
„Ei-ei! Meie ei söö inimesi enam kunagi. Ja me ei ole kunagi rünnanud. Inimesed ründavad meid! Kui hõbekarusid poleks olnud, oleksime meie kõik juba surnud ja inimesed meie koobastes elamas. See on tõde, sõber.“
„Mis vale jutt see veel on?“ Hurbal jõnksutas oda käes. „Reira võib sulle rääkida, kuidas hõbekarud samuaid teie eest hoiatasid. Hõbekarud toovad samuatele isegi hõbedat, et nad saaksid võlurelvi teha! Ja te tahate Kontinendile ka tungida!“
„Sõber, sa eksid, anna rumalale andeks. Hõbekarud on meie sõbrad, mitte samuate, ning me ainult kaitseme end, ei taha kuhugi Kontinendile! Ja tüdruk, ta ei räägi,“ oli deemon jahmunud. „Sina räägid minuga, mina räägin sinuga. Me võime tüdrukuga rääkida, kuid ta ei vasta. Ma olen olnud eile õhtust saati sinu kõrval ja ta pole öelnud ainsamatki silpi. Ega inimesed siis hõbekarud pole, et räägivad. Ainult vahel maigutavad suud nagu kalad.“
Hurbal peatus. „Nii et siin kivi all selle värava võti siis peidus ongi,“ mõtles ta. Tüdruk tüdrukuks, kuid keegi võiks ka peale tema Samo Yedilt lahkumist teada, mis siin tegelikult toimub.
„Kuula mind nüüd väga hoolega,“ pöördus kontinentlane deemoni poole. „Ma ei tea, miks sa mind kuuled, kuid Reirat mitte. Ka mina ei kuulnud teid varem. Kuid see on sulatõde, et kõik inimesed räägivad. Usu, see on väga tähtis. Aga hõbekarud, nemad saavad rääkida nii teie kui ka inimestega ning ainult nemad teavad, mis on nende jutus õige ja mis vale. Vaimuilm teab asju uduselt, nagu neile ikka kombeks ja sellestki räägivad nad inimestele väga harva. Ja nii ässitavad hõbekarud teid üksteise vastu, kuigi miks, ma veel kindlalt ei tea. Deemonid hõbekarusid ei söö ja inimesed kütivad neid väga suure vastumeelsusega, vaid siis, kui hõbekarud liiga jultunuks lähevad.“
„Kütivad küll ja palju, kui neid lasta,“ deemoni hääles oli trotsi. „Isegi sellel talvel langes kümme karu, enne kui meie kevadel appi saime. Nad tulid suure paadiga, millel oli valge lina peal ja nad tulid palju hiljem, kui tavaliselt sellised paadid tulevad. See oli just nii, mu rääkiv sõber. Sulatõde, nagu sina ütled.“
„J-ah.“ Hurbal meenutas omaenda tulemise eesmärki. „Need mehed tulid väga kaugelt, teiselt poolt suurt merd. Samuad on nende peale sama vihased kui teiegi!“
„Ma ei tea,“ venitas deemon. Must pilv võbeles nii, et selle servad muutusid kergelt läbipaistvaks. „Ma ei tunne sinu sõnadel vale lõhna. Ma pean mõtlema, sõber. Anna andeks, see võtab aega.“ Deemon tõmbus tasakesi tihedamaks ja mustemaks, nähes viimaks välja kui õhus hõljuv kivisöekämp.
Hurbal noogutas. Aega tal veel oli. Pikkamisi lonkis ta mõtiskleva deemoni juurest eemale, eemale lagedale kõnnule. Ka temal olid omad mõtted, mis tuli lõpuni mõelda.
Põlvekõrguste puhmaste vahel sihitult ringi hulkudes märkas ta eemal oma vastset abikaasat. Reira tuli ilmselt pesemast, nägu puhas, olemine reibas, mustad, lühikesed juuksed ümber pea lehvimas. Mees vaatas talle pikalt järgi. Põhjamaa madala päikese kumas nägi tüdruk väga ilus välja, pidi ta endale tunnistama.
„Kahju ainult, et ma pean...“ Tal jäi mõte lõpetamata, hääletu must vari libises Hurbali peale.
„Sõber.“ deemon nihkus kontinentlasele veel lähemale. „Sul võib olla õigus. Suur Must peab sellest kuulma, mida sa mulle rääkisid. Tema otsustab, ta on kõige targem, kõige tähtsam ja kõige sügavamal maa all, kuigi ma ei tea, kas ta usub. Ma pole mitte kunagi kuulnud, et kasvõi üks inimene oleks mõne Suure Mustaga rääkinud.“ Deemon vaikis hetkeks. Hurbal jälgis, kuidas väike pruun putukas musta pilve sisse lendas ning siis teiselt poolt deemonit uuesti päiksevalgusesse ilmus.
„Mida sa, sõber, ise teed?“ jätkas deemon. „Lähed oma naisega nahkkoobastega külla ja räägid samuatele meist ja hõbekarudest?“
Hurbal vaatas uurivalt ringi. Reira oli kaugel, askeldas nende asemepaiga juures, ilmselgelt kuuldekaugusest väljas. „Ei lähe. Ma pean hõb...“ Kontinentlane vakatas. „Ma pean koju nahku küttima ja enne veel toitu varuma, siis otsin kuskilt paadi ja lähen üle suure mere oma koju. Aga tüdruk.“ Jah, tüdruk. Hurbal vajus mõtteisse. Reira jaoks olid deemonid ikka veel jõledad vaenlased, kellega reeturist Hurbal sõbrustas. „Tema, m’teagi. Hõbekarusid keeldub ta tapmast, koju teda lasta ei saa, kutsub külast sõdalased reeturit tapma. Seon kinni ilmselt või midagi.“ Hurbalile meenus veel samuate käsilane, kes oli talle kontinendil vale kompassi müünud ja ta vandus mõttes. Oli selge, et ta peaks tüdruku ikkagi maha lööma, kui ta tahtis edaspidi Mõrtsukmere sadamates julge olla. Samas aga Targim, kes nägi tõde. „Äh, ma ei oska sulle praegu öelda, mida ma tüdrukuga teen.“
„Sõber!“ Deemon valgus üle Hurbali, nii et mehel hakkas musta pilve hämaruses ebamugav. „Paat valge linaga, ma rääkisin sulle sellest. Seal on kõik, mida sa tahad! Talviste inimeste hõbekarude nahku, neid sa ju kaugelt maalt siia küttima tulid, ja paat, mida keegi ei valva. Saad oma naisega oma koju sõita, sõber! Ma juhatan sind sinna, see pole kaugel.“
Kontinentlane vaatas oma eemal askeldavat naist. „See oleks hea plaan, koos üle Mõrtsukmere. Võib-olla saan ma ta kunagi hiljem isegi koju tagasi saata,“ mõtles ta. Mees tõusis. Ta teadis, et samua kultuuris pidi naine oma mehega koos minema, kui see vaid nõudis. Kohe saab ta teada, kas Reira on ikka üks hästi kasvatatud samua tütarlaps.
*
Rohi soomätastel oli libe. Tülpinult tõstis Hurbal parema jala järjekordsele ebakindlale mütsakule. Ta oleks tahtnud oma lennukit tagasi või vähemalt tõstekoonuseid sealt, kuid tal ei olnud neid. Nii astus kontinentlane masinlikult vasaku jalaga järgmisele mättale, mille kõrval oli viiv tagasi deemoni must käsi märguandeks soost välja vupsanud.
„Miks sa edasi läksid?“ Reira hääl mehe selja taga oli kime. „Mätas hakkas just sinu raskuse all sisse vajuma, mollusk.“ Kontinentlane märkas rõõmuga, et päeva jooksul oli tema tiitel „haisev mollusk“ sõna võrra lühemaks kulunud.
„Mu naisuke,“ alustas mees, saades vastuseks vaid pahura mühatuse. „Ei ole hea, kui ma ära upun, sest siis ei näegi sa kõiki neid toredaid asju, mis minu maal on. Sinna me tegelikult teel oleme. Sa ei näeks kõrgeid ja üleni kivist maju, kus elavad uhked ülikud, ei näeks naiste nii õhukesest riidest kleite, et need paistavad peaaegu läbi ja puhtast rauast riideid sõjameestele lahingutes kandmiseks. Kontinendil on ka igasuguseid loomi, nii tohutu suuri kui väikseid ja pehmeid. Ja ilusaid väikseid kivikesi on ka, mis säravad üleni vikerkaare värvides. Ma ostan sulle sellise ilusa kivi ja siis sa tuled Samo Yedile tagasi.“
Hurbal ei kuulnud vastuseks ainsamatki molluskit ega mühatust, vaid jalgade patsatusi mätastel. „Me läheme ka Kontinendi võlurite tööd vaatama,“ Jätkas mees. „ Nad teevad hüppavaid ja kargavaid asju ning lendavaid asju ka. Sa pole kunagi midagi sellist näinud! Selline on elu Kontinendil.“
Ikka ei ainsamatki piuksu. See oli kummaline. Hurbal keskendus uuesti vaid teele ning jättis õhulosside edasi ehitamise edaspidiseks. Vaevalt jõudis ta aga järgmisel kuivemal põndakul end kindlamalt tundma hakata, kui samualanna kätega ta põlvedest haaras: „Anna mulle andeks kõik halb, mida ma sulle eales öelnud olen. Kõik halb või vääritu, mida teinud või mõelnud või südames tundud. Jäta või tapa mind, kuid Targima nimel, ära vii mind pilvedesse jumalate viha sisse! Samua pole lind, keda seal suled kaitsevad.“
Hurbal ei saanud midagi aru. Mis oli küll Reirat nii hirmsasti kohutanud? Ääri-veeri küsides ning katkendlikest vastustest pilti kokku pannes sai ta teada järgmise loo: „Suvise karupäeva vaimudega kõnelemise järel saatis Targim, kes on tõesti targim kõigist ja teab, et vaimude antud ended on vaid teed, mida mööda peavad inimesed ise käima, jah, ta saatis oma vaimulinnuga Kontinendile sõna, et Huramba peab saama just selle õige kompassi ja tema lindu pandaks natuke teine õli kui tavaliselt ning linnu tiibadele tehtaks Targima märgid. Kui õige aeg oli käes, kutsus Targim Huramba lindu. Lind laskus valel ajal ja tõusis uuesti, laskus ning tõusis jälle. Huramba lind oli nii tõrges, kuid Targim oli tast ikkagi tugevam. Isegi nii tugev, et Huramba lind jäi terveks, Targim nägi seda oma vaimusilmaga kitsal Aha saarel seismas. Ainult Huramba pillas lind vales kohas välja. Paha ja sõnakuulmatu lind, mille juurde Huramba koos Reiraga ju tõttab.“
Hurbal kehitas õlgu, see lugu oli küll üks suur luiskamine. Tema lennuk oli hoopis Samo Yedi kuristikus ning siin saarel pole mitte kedagi, kes suudaks võluõli võluda. Kuid mida teha, Reira uskus just nii.
„Olgu mu lennuk kus iganes, kuid mida sinul siin karta on? Me oleme Samo Yedil, mitte Aha saarel,“ küsis Hurbal. „Kui me peaksime tõesti lennata saama, teeks see reisi ainult kiiremaks ja mugavamaks!“
„Ei!“ tüdruk haaras uuesti kontinentlase põlvede järgi. „Maa peal on samua koht. Ülal on vaid jumalate viha ja pakane!“
„Ma olen elus, nagu näed, ja sa oled minu naine! Ma ei viiks sind ometi õnnetusse!“
„Ma ei taha su naine olla!“ Reira hüppas püsti. Tema silmades välgatas Hurbalile juba nii tuttav raev. „Ma ei ole kunagi tahtnud sinu naiseks saada! Targim sundis mind.“ Samualanna astus paar sammu tagasi, jäädes seisma päris põndaku ja soo piirile.“ Ma olin vaene. Minu vanemad olid ammu surnud ja vennal polnud veel minu kaasavara koos. Mind oleks võidud mõnele käpardist kütile või haigele vanamehele panna! Targim käskis mind sinu eest hoolitseda, sest ma oskan seda, ja ta ütles, et kui Huramba mind naiseks tahab, annab Targim ise minu kaasavara! Palju nahku ja uue koja ning mehe terve jahivarustuse ka! Ta ütles, et see on tähtis, sest oma naise eest võitleb mees visamalt ja teisi kangelasi pole meil Kontinendilt võtta. Teised on liiga kaugel! Ma lootsin, et pulm...“
Hurbal tõusis. Ta käed haarasid kunagi eelmises elus samua Jutustajalt saadud hõbeoda varrest ja pigistasid seda tugevalt. Nad kõik olid temaga manipuleerinud. Nad olid temaga mänginud kui marionetiga ning tema, vägev kontinentlane, paljude kõrgete ülikutega kaupa teinu, lasi end tõmmata ja tõugata kui nukku. „Lähme!“ käratas ta Reirale. Ta otsustas, et siit edasi teeb ta ainult seda, mida ta ise tahab. „Noh, tuled juba?“ Ta vaatas üle õla tagasi. Reira seisis ikka veel soo serval, käed külgedel rippu.
„Sa ei löönudki mind.“ Naine hakkas pea longus tulema.
„Ei. Ma tean teie seadusi. Naine, keda mees on löönud, on mehest vaba, seda koos oma pea ja kaasavaraga. Aga ma võin su puulinnuga üksi pilvedesse jätta, kui sa sõna ei kuula. Nagu samua mehed oma sõnakuulmatuid naisi talvel üksi lumeväljadele jätavad. Peened olete te siin Põhjalas. Palju peenemad kui Kontinendi jõhkardist abielumehed. Ei löö, kuid tapate niisama ära.“

Edasi, kuni mereni nad vaikisid. Hurbal ees, jälgides hoolikalt, millise mätta või rajapöörde kõrval sirutub maast välja deemoni käe õrn must joon, Reira tema järel. Lõpuks, väsimusest rammetud, olid nad kohal. Kitsa lahe keskel seisiski pisike, kuid silmnähtavalt Põhjala jaoks ehitatud purjekas. Tugev plangutus, lühike mast ja väike tekiehitis. Hurbal silmitses hoolikalt kallast. Kuskil siin pidi ka Kontinendilt tulnud küttide laagripaik olema. Pika otsimise peale leidsid nad viimaks selle. Vana tuleaseme kõrval oli rohus pilla-palla roikaid ning pikemaid vaalaluid. Küttide koda polnud ilmselgelt Põhjala tuulte ja loomade rünnakule vastu pidanud. Hurbal kaalus võimalusi. Nad võisid ööbida kaldal, vanal, laialipuistatud laagriplatsil, kuid laeva lähevad nad hiljem nagunii ja seal on nagunii ohutum. Mees vaatas Reirat otsides ringi. Seal ta oligi, paarkümmend sammu eemal, midagi maa seest kangutamas.
Need olid nahad, kuus suurepärast hõbekarunahka, suurele puuvaagnale soola ja igikeltsa sisse hoiule pandud. Hurbal tundis, kuidas uus energia lihastesse voolab. Tal oli nüüd paat ja keskmise varanduse jagu hõbekaru nahku. Ta jõuab auga Kontinendile tagasi.
„Võtame need ja kohe laeva,“ käsutas kontinentlane Reirat. „Kes teab, kes võib tulla. Sellist varandust ei või hetkekski silmade alt ära lasta.“
Aga samualanna ei liigutanudki end. Ta põlvitas maas ja silitas kahe käega pehmeid nahku, ise monotoonselt ümisedes: „Räpase käega, räpaselt tapetud. Andke andeks puhtad loomad. Räpaselt surnud, andke andeks, au-ua-ua.“
Pime raev langes Hurbalile. Ta haaras jõhkralt tüdruku õlast ja tõmbas ta püsti: „Sa nutad nende jätiste pärast! Nemad, kes teid deemonite vastu sõtta ajasid, nemad kes deemonid teie vastu sõtta ajasid. Nemad, lurjused ja sina nutad! Sülitama peaksid sa nende peale, jalaga lööma neid haisvaid molluskeid!“ Ta raputas Reirat, nii et selle pea edasi-tagasi pendeldas.
„Sa tulid mulle kallale!“ kriiskas naine. „Sa pole enam minu mees, ma ei pea sind enam kuulama!“
„Vait!“ Kontinentlane haaras ka teise käega Reirast kinni. „Ma pole sind löönud ja sa kuulad mu ära!“
Tüdruk rapsis, kuid ei pääsenud kontinentlase tugevast haardest. Ta pidi kuulama, mida Hurbalil hõbekarude, samuate ning deemonite vahelise sõja kohta öelda oli.
„Valetad! Deemonid rääkisid sulle seda, nad on salakavalad!“ kriiskas samualanna.
„Nemad ja kavalad?“ Hurbal naeris kibedalt. „Nad tulevad, et surra karjana teie mõõkade otsas ja seda nimetad sa kavaluseks. Äh! Sa ei usu seda ise ka, kui natuke mõtled. Aga nüüd läheme laeva ja jutul lõpp.“ Ta haaras maast kõige pealmise hõbekarunaha, latsatas selle endale õlale ja pöördus kalda poole. Vaevalt mõne sammu astunud, sai ta selga tugeva hoobi. Väsinud jalg komistas kaldarohus. Hetk hiljem haaras kiire käsi vöölt tema raudteraga noa ja suskas selle Hurbalile vasakusse külge.
„Sure deemonite sõber!“
Sõdalane kontinentlases ärkas. Oda kerkis juba ümberpööramise hetkel, kuid ikkagi jäi ta hiljaks. Reira ei kavatsenudki temaga lahingut pidama jääda. Ta jättis isegi raudnoa haava. Tüdruk jooksis üle kõva kalda kuidas ta noored jalad võtsid. Kontinentlane peatus ja toetas end odavarrele. Ta teadis, et haavatuna pole ta nii kiire. Ta tundis, kuidas soe veri mööda vasakut külge alla voolas. Ta surus hõbekarunaha tihedamalt haavale ja pöördus uuesti mere poole.
„Las tüdruk jookseb,“ mõtles ta roidunult. „Mul tuleb vaid keset Mõrtsukmerd olla enne, kui Reira külas samuad paati ajab. Muud ei midagi.“ Haav põles, kontinentlase käsi vajus rippu ja oda pudenes rannarohule. Tal tuli paati jõuda iga hinna eest ja sõdalane temas teadis, et ta saab sellega hakkama.
*
Tähed sirasid tintmustas taevas, tuhanded, eredad Põhjamaa tähed Hurbali kohal. Mees lamas purjeka külmadel plankudel. Veri oli peatunud, haav ei olnudki nii sügav, kui talle oli alguses tundunud. Ju oli hõbekarunahk küllalt löögi hoogu kinni pidanud. Ta liigutas end. Kohe-kohe tõuseb ta püsti ja päästab paadi koduteele. Veel vaid Mõrtsukmeri ületada ja ta on tagasi Kontinendi kodustes linnades ja laantes.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0575)