Kulus kaheksa päeva, et jõuda Tartust väikebussiga Hispaania lõunarannikule. Üleväsinult kuid erutusest energilistena laadisime lainelauad maha ning sättisime kohe merele. Juba esimene elamus oli kümme korda mõnusam kui hallil Läänemerel loksumine. Kiirus, kõrgus, pikkus – kõik oli hoopis palju parem. Oo jaa, sellelt puhkuselt ei taha minna.
Hooaeg polnud veel alanud ning rand oli tühi, nii et sissejuhatuseks oli see meile vee ja tuulega harjumiseks parajalt rahulik aeg. Õppisime kohalikelt sõitjatelt kasulikke nippe, kuidas siinsetel vetel sõita, ning tundsime end igati hästi. Õhtuti tutvusime ka linnakese ning selle legendidega. Enamik neist olid mõnusad kergemeelsed lood. Näiteks olevat meie motellis elanud kastiillasest meesprostituut, kes aeg-ajalt kummitab. Vahel öösiti on ülemisest toast kuulda voodivedrude kriuksumist, hoolimata peremehe väitest, et seal külalisi pole. Ju nahistab ise seal naabriprouaga.
Surfirahval on aga omad legendid: suure haiga kohtumised, lendkaladega võidukihutamised, haruldased tuuled ja loomulikult lood Täiuslikust lainest. Kohalik pagarikoja tööline ja harrastussurfar Mahmoud rääkis meile esimesena siinsest legendist: “Iga seitsme aasta järel tekib Põhja-Aafrikas salapärane tuul, mis toob kõrbest merele magusat lõhna ning tekitab ühe pika ja täiusliku laine, millel sõites tekib jumalik tunne. Muudkui sõidad ja naudid. Justkui terve igaviku. Kuid tuleb ettevaatlik olla ja ennast mitte Täiuslikule lainele unustada. On juhtunud, et sõitja unustab kaldale tulla ning sõidab nii kaugele ookeanile välja, et ei jõua enam tagasi tulla, ning hukkub.“ Legendi lõppu rääkides tegi Mahmoud kavala näo pähe: „Kuid need kadunud sõitjad tulevad siiski tagasi. Iga seitsme aasta tagant, koos selle magusa tuulega tõusevad nad merest uuesti ning sõidavad oma järgmist sõitu läände, loojangu poole.“
Legend tundus meile lõbus ja kui küsisime, mis kuupäeval laine tuleb, vastasMahmoud, et seda ei tea tegelikult keegi öelda. Kuid tõsise ilmega rõhutas ta, et seitse aastat on reegel ning just sellel aastal on seda oodata.
Olime selle loo juba unustanud, kui neli päeva hiljem õhtuhämaruses merel olles järsku magus lõhn ninasõõrmeisse imbus. Oo jaa, mesimagus ja uinutav. Mulle endale ei meenunud legend üldse, kuid Guido sõitis minu juurde ja muigas kavalalt: „Nüüd see siis tuleb. Täiuslik laine ja zombid.“ Naersime mõlemad ja mängisime lollitades surfivaid zombisid. Guits märkas lollitamise vahel kaugemal veel paari surfarit, keda enne polnud, ning viskas nalja, et esimesed pääsukesed on kohal. Nali jäi siiski üürikeseks, sest korraga oli surfajaid neli. Siis kaheksa, üheksa, kümme ja veel rohkemgi. Jäime mõlemad korraga tummaks ja vaatasime neid veest tõusvaid hallinahalisi ebasurnuid, kes olid paljad, paistes ja koledad, kuid mõnel siiski värvikam särk ribadena ihu katmas. Kui paar sellist kolli meie lähedal veest välja tõusid, haaras mind õud ja hakkasin kalda poole sumama. Silmanurgast nägin mõlemal pool üha uusi ja uusi surnutest surfareid pinnale kerkimas. Hirm võttis südame puperdama ning veel enne kallast hakkas silme ees mustaks minema. Kui kaldale jõudsin, siis viskusin pikali, pöörasin end ringi ja märkasin, et Guidot pole minuga. Veepinnal teda kümnetest täppidest eristada oli võimatu. Hingeldasin ikka veel tugevalt, kuid mu hing pidi lausa kinni jääma, kui minu lähedal mõningad surfarid liivast kerkisid ning minu suunas loivasid. See ehmatas mind veelgi rohkem ning jooksin nii kiiresti kui suutsin küla poole.
Pagesin hotelli ja oma tuppa jõudes langesin rampväsinuna voodile. Hingeldasin poolsurnuna ja köhisin kopsudest pinget välja. Käed värisesid päris tugevalt. Veidi rahunenuna haarasin rummipudeli ja jõin tugeva lonksu. See aitas. Kogusin ennast veel pool minutit ja avasin siis akna, et vaadata merele. See oli tühi. Ei ühtegi sõitjat ega zombit.
Istusin seepeale uuesti voodile ning mõtlesin järele, mis toimus ja kas üldse toimus. Zombisid pole ju olemas. Hetk hiljem tundus olukord juba naljakas. Mõtlesin, et küllap Guits narrib mind nüüd elu lõpuni: „Tõnis on kohutav argpüks, kuid see-eest maailma kiirem põgeneja.“ Muigasin omaette ja otsustasin minna randa Guidole vastu. Ühtlasi lootsin ka oma maha jäänud asjad ära tuua.
Tänavatel ja rannas olid inimesed elevil – täna oligi olnud päev, mil legend teoks sai. Mõni näitas õhinal oma mobiiltelefoni fotokaameraga tehtud pilte, toppides seda mulle otse nina alla. Nii palju kui nägin, polnud piltidelt suurt midagi aru saada. Igal juhul sain aimu, et ma polnud eksinud. See müstiline legend oligi teoks saanud. Guidot otsides ja oodates sai selgeks, et legend sai teoks täiel määral: Guitsi polnud kusagil ning ta ei ilmunudki enam välja. Ta oli Täiuslikul lainel teinud pika ja täiusliku sõidu ning igavikku liuelnud.
---
Seitse aastat on juhtunust möödunud ning olen enda jaoks kõik selgeks mõelnud. Kahetsen siiralt, et Guido tollal kaduma jäi. Kuid kahetsen ka seda, et ma temaga koos ei jäänud merele. Tegemist oli ju ikkagi Täiusliku lainega ning ainult mu tobe hirm peletas mind minema. Otsuse tagasi minna tegin ülemöödunud talvel. Kogusin raha ning ootasin õiget – seda seitsmendat – aastat. Linnakesse jõudsin tagasi juba aprillis, et õiget päeva kindlasti mitte mööda lasta. Saabumisest alates olen iga päev, juba neli kuud, oodanud merelt magusat tuult ja seda müstilist lainet. Loodan, et ma saan sellest osa ning et leian nende kümnete hukkunud surfisõprade seast Guido üles. Tahan temaga koos teha selle viimase sõidu. Ja mul on ükskõik, kas pääsen tagasi kaldale või mitte.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0911)