Kuidas sulle reis meeldis? Kas jõudsid kenasti Inglismaale tagasi? Kas esitlused olid sellised, nagu sa ootasid?

See oli tore aeg, aitäh! Eesti inimeste vastuvõtt oli väga sõbralik ja neil olid huvitavad, väga informeeritud küsimused. Minu tagasireis läks sujuvalt. Külastan Eestit tulevikus kindlasti ka veel.

Kui palju sa ise ulmet loed?

Vastus sõltub sellest, kuidas sa ulmet defineerid - asi, milles kaks inimest tõenäoliselt kokkuleppele ei jõua! Üks minu lemmikraamatutest on näiteks David Mitchelli „Pilveatlas“. Osa sellest võiks nimetada küll ulmeks, kuid ma arvan, et enamik inimesi ei nimetaks seda ulmeromaaniks.

Tõenäoliselt on enamikes raamatutes, mida ma loen, mingi fantastiline element, mis seab need väljapoole tõsielulist kirjandust, kuid mind huvitavad esmajärjekorras tegelased, lugu, teema ja maailmade ehitamine. Raamatu žanr on teisejärguline. Ehk siis maailmade ehitamine kaldub olema just teaduslikus fantastikas ja fantasys esiplaanil. Seega võib minu tõmme nende poole olla ka põhjus, miks ma naudin nendes žanrites kirjutatud raamatute lugemist.

Millised autorid mõjutasid su uut raamatut kõige enam?

Tõenäoliselt on raamatu „Vesi mäletab“ kõige suuremateks mõjutajateks Margaret Atwood, Ursula Le Guin, Kazuo Ishiguro ja George Orwell. Ka Okakura Kakuzo raamat „Tea“ ja Jun'ichirō Tanizaki „In Praise of Shadows“ olid olulisteks allikateks. Ma tahtsin luua düstoopilise maailma, mille allhoovuseks oleks Aasia esteetika ja filosoofia, nii keskendusin lugemisel töödele, mis olid mulle selle juures abiks.

Kas oled lugenud mõnda Eesti autori teost?

Ma pean piinlikkusega tunnistama, et ma tunnen eesti kirjandust väga halvasti. Mulle meeldib Aino Kallase „Sudenmorsian“, kuid ma pole kindel, kas teda peetakse Eesti autoriks. Mulle meenub, et ma lugesin lapsena Aino Perviku raamatut „Arabella, mereröövli tütar“. Ja Lydia Koidula sõnadele loodud laul „Äidin sydän“ (Ema süda) on Soomes päris tuntud. Ma oleksin Eesti ulmest väga huvitatud, kui see oleks tõlkena saadaval, sest kahjuks ei oska ma eesti keelt.

Miks ja kuidas otsustasid, et soovid kirjutada loo postapokalüptilises maailmas või see lihtsalt juhtus kirjutamise käigus?

See lihtsalt juhtus. Mind lummavad apokalüptilised lood, sest need annavad võimaluse panna kirjandusliku luubi fookusesse praegusi probleeme ja asetavad tegelased äärmuslikesse oludesse, kus nad on silmitsi raskete valikutega. See on lugude jutustamiseks suurepärane aines.

Esimene pilt, mis mulle silmade ette kerkis, oli peategelane valmistamas teed maailmas, kus vesi on lõppemas. Ma taipasin alles hiljem, et lugu peaks olema postapokalüptiline, kui ma soovin, et kõik detailid koos toimiksid.

„Vesi mäletab“ maailmast on kaotsi läinud peaaegu kogu tehnoloogia, kuid inimestel on jätkuvalt olemas ekraani ja välksõnumitega kommunikaatorid. See näib maailmas, kus isegi laialdaste teadmistega inimesed ei tunne ära lihtsat raadiot, veidi liiga kõrgtehnoloogiline. Kuidas sa selgitaksid taolist kummalist „viga“?

Ma ei näe siin tegelikult vastuolu. Selles maailmas on ressursid piiratud ja meie mobiile meenutavad message-pode, eestikeelses tõlkes 'kommunikaator', saavad inimesed vaid valitsuse käest ja need on ainsad uudiste ja kaugkommunikatsiooni kanalid. See muudab kodanike propagandaga mõjutamise lihtsamaks ja lisaks võimaldab ka nende kohta andmeid korjata. Nii on see tehnoloogia seal olemas, kuid selle kasutamine on rangelt kontrollitud, nii nagu see on mõnes sõjaväelises režiimis – eluliste näidete leidmiseks ei pea me vaatama kaugele.

Ka mõned tänapäeva lapsed ei tunneks CD-plaati ära, rääkimata maki kassetist. Nii ma ei arvaks, et see oleks päris laest võetud, kui oletan, et inimene, kes on näinud vaid praeguse mobiili sarnast seadet, ei tunne ära vana raadiot või CD-mängijat.

Kuid ma olen esimene tunnistama, et tehnoloogia ei ole minu ala. Seepärast keerleb lugu teiste asjade ümber ning tehnoloogia on hoitud minimaalsel tasemel.

Miks teejoomine? Kui ma ei eksi, pärineb see traditsioon Ida-Aasiast. Su raamatus näib üldse palju ida mõjutusi olevat.

„Vesi mäletab“ Aasia mõjutused tulid ideest, et maailma meretase tõuseb ning kliima muutustest tingitud geograafia muutumine sunnib terveid rahvaid oma maid hülgama ja otsima teisi paiku, kus elada. Äärmusliku stsenaariumi korral jääks kogu Jaapani asustatav ala, mis on hetkel täielikult asustatud, vee alla. Nii lõin ma Jaapani teemeistrite perekonna, kes lahkub Jaapanist kliimapõgenikena ja asub elama Põhja-Soomes. Raamatu peategelane, Noria, on nende otsene järeltulija. Kuna kultuurid on segunenud, liituvad jaapani kultuuri mõjutused paljude teistega, näiteks soome ja hiina mõjutustega.

Aasia teekultuur paneb tee valmistamisel väga suurt rõhku vee kvaliteedile ja teed ennast peetakse luksuseks. Ma mõtlesin: „Mis siis, kui kuskil kauges tulevikus keegi ikka veel valmistab teed selle praegusel kujul, kuid selle juures on luksuseks hoopis vesi ja mitte tee?“ See idee oli seeme, millest kasvas romaan.

Kas sul on plaanis uute raamatutega „Vesi mäletab“ maailma laiendada? Milliseid teisi žanre kavatsed proovida? Mida sa hetkel kirjutad?

Ma ei välista, et naasen kunagi „Vesi mäletab“ maailma juurde, kuid hetkel ei ole raamatule järje kirjutamine niiväga paeluv. Tundsin vajadust end sellest maailmast ning selle elanikest lahti ühendada, mistõttu asusin kirjutama romaani, kus noor kangur asub välja selgitama tundmatu naise isikut. Mõni sealkasutatav aines kattub ka näiteks raamatu „Vesi mäletab“ võimustruktuuride ning loodusvarade kasutamisega. Kuid raamatu tegevus ei ole äratuntavalt tulevikus ning jutu žanrit on tunduvalt keerulisem täpselt määrata. Seda võib kirjeldada kui alternatiivses maailmas aset leidvat müsteeriumit, milles leidub ka elemente „new weird“-ist ning linnafantaasiast.

Žanritest rääkides ei asu ma tavaliselt kirjutama mingit kindlat stiili – lugu ning seda ümbritsev maailm on kõige alguseks ning žanr lähtub pigem neist. Ma tunnen end ulme- ning fantasy-žanris kõige kodusemalt, kuid kui lugu eeldab minult realistlikumat maailma, pürgin ma pigem selle poole.

Mis oli see suur saladus, mille tüdrukud avastasid? Plaanid sa selle raamatu järjes paljastada?

Raamatu „Vesi mäletab“ algses versioonis olid maailma kadunud ajalugu ning mainitud saladus detailselt kirjas. Minu proovilugejad aga leidsid, et see informatsioon on liiast, mistõttu jätsin ma selle välja. Kui ma peaks kunagi järje kirjutama, siis ma ilmselt avaldaks osa sellest, kuid ma usun, et lugejad suudavad ise oma kujutlusvõimet kasutada ning punktid joonega ühendada. Leian, et vajadus informatsiooni ning seletuste järgi on suuresti lugejast sõltuv – ma ise eelistan, et raamatu lõpp „jätab üht-teist kujutlusvõime tarvis“ ning minu kirjutusstiil ilmselt peegeldab seda mõtteviisi.

Sa oled kirjutanud Soome Tolkieni seltsi ajakirjale „Legolas“ ka essee „Parallels Lost“. Ka Eestis on mitmeid seltskondi, kes tunneksid selle vastu huvi. Ma ei suutnud kuidagi teksti internetist leida – kas sa võiksid lühidalt sellest rääkida?

See kirjutis pakkus välja, et J.R.R. Tolkien kujundas „Sõrmuste isanda“ narratiivi tuginedes tegelaste ja nende lugude vahelistele sarnasustele või paralleelidele. Näiteks peegeldub Aragorni retk rajaleidjast kuningani väiksemas mastaabis Faramiri teest Ithilieni vibuküttide pealikust kojaülemaks. Hiidämblik Shelob on kuri versioon Galadrielist – iidne võimas naisolend, keda Frodo oma teel kohtab. Galadrieli kirjeldatakse Grima Ussikeele poolt ka „omaenda võrke kudumas“ ning lõpuks on see Galadrieli astja, mis Jussi ja Frodo Shelobi käest päästab. Mõningad varajased juhtumised raamatus oleks justkui peaproovid olulisematele hiljem toimuvatele seikadele. Näiteks saab mitmeid paralleele tõmmata võrdlemisi lihtsa Sääsevete soo ning tunduvalt ohtlikuma Surnusoode ületamise vahel. Loomulikult on seal välja toodud ka Frodo ja Guglungi sarnasused, alustades viitega, et Guglunk oli samuti kääbikute sarnane olend, kes määndus Sõrmuse kandmise tõttu.

Ajakirja eksemplare saab ilmselt soetada Soome Tolkieni seltsilt, kui keegi peaks minu kirjutise vastu veel huvi tundma. ;)

Kuidas sa eelistad kirjutada? Lühikeste sahmakatega või pikemate ajavahemike jooksul? Kui palju välist abi sa tehniliste toimetajate, proovilugejate ning sarnase näol kasutad?

Olen aeglane kirjutaja, kellele meeldib pidevalt asju ümber kirjutada ning neid igast küljest pikka aega lihvida. Püüan kirjutada igal tööpäeval ning nädalavahetused vabaks võtta, kuid kiiretel aegadel ei ole viimane tihti võimalik. Valmistöö saadan ma kahele erinevale lugejagrupile – üks Soomes ning teine Inglismaal – ning arvestan nende mõlema tagasidega.

Minu jaoks oli oluline, et globaalse soojenemise osa saaks raamatus „Vesi mäletab“ korrektne. Seega palusin ma ühel oma kliimateadlasest sõbral käsikiri üle vaadata. Kui ma kirjutan millestki sellisest, kus minu enda teadmistest väheks jääb, annan ma endast parima, et selle kohta võimalikult palju välja uurida, kasutades vajadusel ka spetsialistide abi.

Milline on sinu seisukoht ulmekirjanduse olukorrast Soomes? Eestis on praktiliselt võimatu ulmekirjanikul vaid oma loomingust ära elada. On see Soomes (või Inglismaal) võimalik?

Leian, et Soomes on ulmekirjandus õitsval järjel ning meil on palju andekaid autoreid. Nii avaldatud kui avaldamata autorid suhtlevad tihedalt ning nii on rohkelt võimalusi saata oma töid võistlustele või ajakirjadele ja tagasisidet saada. Kahjuks on vaid ulmekirjandusest äraelamine keeruline. Paljud kirjanikud vajavad teist sissetulekuallikat ning püüavad hakkama saada mitmete kirjutamistöödega, milleks on tihti kas ajakirjandus või õpetamine. Mõnel on aga regulaarne töö mõnel täiesti teisel alal. Soomel on ka võrdlemisi hea toetuste süsteem, mis on kirjanikele ülimalt oluline.

Olukord Inglismaal on väga sarnane: on keeruline end kirjanikuna – veel vähem ulmekirjanikuna (mida nähakse siiski tihtipeale kui nišiturgu) - ülal pidada, kui sa just ei ole väga tuntud autor, kelle müüginumbrid püsivad järjekindlalt kõrgustes. Kindlasti on ka lihtsam viis raha teenimiseks.

Emmi Itäranta vestlusõhtu Rahva raamatus 10. märtsil 2014.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0866)