Wicked Pictures 2000

Jenna Jamesoni nimi pornohuvilise tutvustamist ei vaja. Staažikas näitlejatar on pannud särama nii mitmedki porrifilmid ja kuna ulmelise sisuga porri otsides jäi see nimi mulle silma, siis olin ka kohe müüdud. Aga ta pole ainus suur nimi – porriteadlikematele inimestele ei tohiks ka Asia Carrera ja Evan Stone tundmatud nimed olla. Ma loodan vähemalt, et pole.

Nagu aru saite, siis on „Dreamquest” pornograafiline ulmefilm, aga – kas ka ulmeliselt hea pornograafiline film?
Ütlen etteruttavalt ära, et ehkki vaeva näevad nii rinnakad tüdrukud kui vembakad poisid kõvasti, jääb filmi pornograafilisem pool sutike jahedaks. Ei ole lihtsalt märgata nii suurt ja läbinisti võltsi kirge, mis tekitaks rammu käsivarde, ja üksi vaadates oleks ma selle kuskil esimesel veerandil pooleli jätnud.
Mitte, et väga halb oleks olnud, aga ... lihtsalt, nothing to write mom about.
Aga okei, iga filmi ei ole Tinto Brassi „Caligula” ja iga film ei ole kümnemillise eelarvega „Pirates 2”,  ja nii on, et „Dreamquesti” pornograafiline pool jääb paraku filmilikumale poolele justkui veidike alla.

Kõlab nüüd võib-olla vähe jaburalt, aga tegelikult soovitan seda vaadata. Paarikestekõlbulik, sest sisu – labane, aga mis siis? – on siiski olemas ja grimmiga on korralikult vaeva nähtud.  
Samuti on panopaikade varieeruvus tunnustustvääriv, ulatudes lossisaalidest ja jääkambritest kuni koobaskäikudeni ja  isegi napp kaheksakümnendate aastate stiilis fantasy-rõivastus on igati sobilik.
Seda viimast siiski vaid sellest nurgast, et tegemist on jätkuvalt pornofilmiga. Samuti väärib kiidusõnu filmi helitaust, mis varieerub üheksakümnendate õudusunenäost, techno’st kuni kurat teab mis sümfoonialaadsusteni.

Stoori järgib kindlat liini, et kuri valitseja Vladimir – ajakohane, või mis? – on kaotanud võõrmaailmast fantaasia ja sealsed haldjad kutsuvad appi Sarah. Jenna Jamesoni kehastatud noore neiu, kes siis Vladimiri paika peab panema.
Ta saab sellega hakkama, muuseas. Aa muidugi, nagu eepilise fantaasialoo puhul vajalik, tugevneb ta, saab endas selgusele, avastab endast igasuguseid nurki ja külgi ja asendeid ja muid jaa-nii-edaseid.

Igal juhul ei tohiks kedagi üllatada, et süžee kulgeb panost panoni ja vahepeal siis aetakse jõudumööda ka seda sisuasja. Ei saa öelda, et Sarah’ rännakud ja eksirännakud oleks liiga sirgjoonelised, ei, vahepanemist ja seiklusi jätkub ning ehkki lõppkokkuvõttes jõutakse ikka Vladimirini, olen ma vastavates filmides näinud paaaalju igavamaid loo käike.

Nii et kokkuvõttes oli mulje pigem positiivne. Kõlbas vaadata, ärgitas tegudele ja tõele au andes ei ole praegu pikuti mäluvärskendades ka neil panostseenidel nüüd nii väga häda ja võib-olla oli nõrk järelmulje lihtsalt tingitud pea kahe tunni pikuse porrifilmi vaataamisest tingitud küllastumusega.
Vaadake ja võtke kinni ...