NEIU

Neiu ärkas ja tõusis istuli. Lapsepõlves olid tema voodil olnud jalad. See oli talle mõnusana tundunud. Kas asi on selles, et voodi alla sai peitu pugeda? Kuid neiul polnud pärast suureks saamist kunagi olnud soovi end voodi alla ära peita.

Jalgadega voodeid siin ei müüdud. Neiu ei lasknud seda ka eritellimusel valmistada, vaid oli neli magamismatti üksteise peale pannud ja saanud sedasi pisut kõrgema aseme. Ta asetas paljad jalad põrandale ja mõistis, et kõrgemalt asemelt on lihtsam püsti tõusta, unesegase peaga võib see olla vajalik.

Ta avas rõduukse ja astus päikesepaistesse. Kass oli lahtise õhuakna kaudu välja pääsenud ja põõnutas nüüd päikese käes. Neiu naeratas, istus kassi kõrvale ja silitas teda. Kass hakkas nurruma. Tema nina all olid kinni püütud ja ära söödud kiili tiivad. Neiu lükkas need varbaga rõduprao vahelt välja. Ta vaatas õues kasvavat noort kohvipuud ja tundis heameelt. See oli üks vähestest kodumaistest asjadest.

Kuivatuslinad olid puhtad ja kuivad. Neiu viis nad vannituppa ja tõmbas öösärgi seljast. Jälle hakkab pihta, mõtles ta. Riided seljas, vaba aeg. Riideid pole seljas, töö. Ta laskis kraanist vee jooksma ja timmis selle leigeks. Naabritest ei kasuta keegi nii palju vett, mõtles neiu, aga neil pole ka sellist vajadust puhtuse järele. Šampoon ja seep. Praegu mitte, ainult kammin. Kumb kasutab rohkem šampooni, mina või naabrinaine? Kui ta peseb end iga päev, siis vist umbes sama palju, aga kas ta viitsib end iga päev pesta?

Kohv ja hommikupuder. Neiu naeratas pisut süüdlaslikult mõtte juures, et ta on vist ainus, kes seda nõnda nautida saab. Millegipärast meenus talle iga hommikusöögi juures, et oli lapsena armastanud piima juua, aga seda siin ei saanud, õieti oli selle asemel mingi veniv ebamäärase maitsega ollus. Ta oli ostnud kodumaalt imporditud piimapulbrit, see oli kohutavalt kallis ja polnud küll see, aga midagi õiges suunas ikkagi.

Pühapäev, täna tuleb treener, aga soojendus jääb enda teha. Ta pani jalga pikad püksid ja selga pikkade käistega särgi. Mõlemad oli ta ise õmmelnud helelillast lillelisest kardinariidest. Lühikeste säärte ja lühikeste käistega olnuks siin liiga väljakutsuv ringi liikuda, selliseid tema garderoobis ei olnud ja sellepärast valiski ta õhku läbilaskva riide.

Neiu jalutas tänavale, sulges värava ja tegi paar jooksusammu, kui nägi naabrit oma tütrega tänava suunas kõndivat. Neiu tasandas oma jooksu kõnniks, kummardus ja tervitas.

«Tere, naabrinaine, tere, Titiriti! Kas pole täna ilus ilm? Päike paistab, õhk on soe, aga mitte liiga.»

Hoolimata lahketest sõnadest ja naeratusest tõmbasid mõlemad kõnetatud oma näo põlglikult kõveraks ja naabritar pahandas: «Et sa, kõlvatu lojus, siit kaoksid! Ainult mehi enda koju meelitamas! Sa oled kogu meie asumi häbiplekk! Mine sinna, kust tulid!»

Titiriti puudutas oma ema. «Jäta, ema. Ta pole seda väärt. Säilitagem sündsuse.» Ta ei vaadanud kordagi neiu poole ja avas emale värava.

Neiu hakkas sörkima mööda käänulist asfaltteed, mis selle kandi paarikümmet eramaja teenindas. Tee tegi eriti järsu, koguni täisnurkse käänaku ja selle nurgast läks jalgrada metsast mäekülge mööda üles. Neiu tihendas sammu ja jooksis mäkke, nagu ta igal nädalal mitu korda tegi. Tal oli oma ring, mida jooksis veerand tundi, kui ei peatunud loodust ja vaadet linnale imetlema.

Täna ei saanud ta peatust teha. Vaatepunktis, kust metsa oli maha raiutud ja kuhu oli pingid pandud, istus salk mehi ja mängis kaarte. Neiut nähes tõusis üks neist püsti ja loivas talle ette.

«Hei, neiu, pea kinni»

Niisugusest seltskonnast ei tule midagi head. Neiu ei saanud rajalt kõrvale astuda, sest sealpool oli mäejärsak. Mees astus talle lähemale ja ajas käed laiali, justkui tahaks teda kallistada. Neiu kiirendas jooksu veelgi, surus käed rusikasse ja hüppas. Põlv tabas meest suure hooga kõhtu ja rusikas silme vahele ning mõlemad kukkusid. Neiu ei saanud haiget, sest maandus mehe peale, ja suutis end püsti ajada enne, kui mees temast kinni krabada. Ta spurtis rada mööda edasi ja mõtles: treeningutest on vist kasu olnud.

Neiu tundis õhu liikumist parema sääre vastas ja vaatas jalga. Püksisäär oli rebenenud ja üsna laialt. Kardinariie pole ikkagi inimeste rõivaste valmistamiseks mõeldud.

Rada tõusis veel, siis pöördus tagasi ja möödus selle koha lähedalt, kus talle kallale tungiti, ainult paarkümmend meetrit kõrgemalt. Sellele kohale lähenedes kuulis ta altpoolt krabinat ja sõnu: «Ta on juba siin! Kurat, me ei jõua!» Üks pilk, keegi ronis nõlva mööda üles. «Kuradi lits, seda me ei unusta!»

Kas peaks kellelegi kaebama? Politseile? Ma ei saanud ju tegelikult viga. Mind isegi ei ähvardatud millegi konkreetsega. Politsei vist ei taha mind aidata.

Raja lõpuosa oli eriti mõnus joosta. See kulges mäest alla just õige kaldega, jõudu ei olnud vaja jalgadele juurde anda, jalad nagu jooksid ise, vaja oli vaid vaadata, et rajal püsiksid. Ja neiu oligi kodus tagasi.

 

MALEPOKSIJA

Malepoksija saabus peaaegu kohe ja neiu oligi oma soojendusjooksu temaga kokku lepitud ajale sättinud. Nad läksid tuppa, mille neiu oli kujundanud jõusaaliks. Laes rippus nööri otsas poksipirn ja selle kõrval oli poksikott. Põrand oli kaetud mattidega. Ühtlasi oligi see tema magamistuba ja ühes nurgas oli magamismattide virn, ainult voodiriided oli ta ära koristanud.

Alguses olid painutused, kätekõverdused, harjutused hantlitega. Neiu istus põrandal, malepoksija hoidis tal labajalgu paigal ja neiu tõusis istesse, käed kukla taga. Lõpuks järgnes see, mis malepoksijat alati vaimustas: hundiratas. Ta polnud seda kellegi teise esituses näinud.

Siis tuli paus ja edasi poksiharjutused. Neiu keksis ringi ja jagas poksipirnile hoope. Pirn kõikus nööri otsas, vahel üsna suure amplituudiga, nii et pihta saada polnud alati lihtne. Mõni löök läkski mööda, aga paljud tabasid ja malepoksija kiitis neiut. «Nagu liblikas! Hõlju nagu liblikas, nõela nagu mesilane!»

Pärast puhkepausi pidi neiu poksikotti kolkima. Siin oli malepoksijal rohkem õpetada. «Vahe! Hoia vahet! Sul ei ole massi, nii et kui asi maadluseks läheb, siis kaotad. Sa pead distantsilt poksima ja vastase eemal hoidma!» Seejärel haaras malepoksija väikese poksikoti käte vahele ja püüdis seda hoides neiule läheneda, aga neiu pidi eemale kalpsama ja ühtlasi poksikotile hoope jagama.

«Nonii,» ütles malepoksija lõpuks. «Paari nädala pärast on sinu esimene võistlus, oled selleks hästi valmistunud. Kiirust ja vastupidavust on, löögid on täpsed, jõudu tuleb juurde saada, aga teised pole harjunud poksima kellegagi, kellel on nii pikad käed, kogu nende taktika läheb vastu taevast.»

Jutt käis poksiturniirist. Malepoksija olnuks nõus maletki õpetama, aga selles ei saanud neiu talle üldse vastu ja nad otsustasid, et puhtalt poksis on tema võimalused paremad.

Malepoksija võttis särgi seljast. «Pealtnäha ei teinud ma ju midagi, aga ikka on higi lahti.» Ta ajas püksidki maha.

Neiu tõmbas samuti särgi seljast ning laskis enda rindu ja naba silitada. Mis seal ikka. Riided seljas, vaba aeg. Riided seljast ära, töö. Pole vaja treenerile maksta. Naba huvitas treenerit väga, ta pidas seda neiu kõige ilusamaks ja huvitavamaks kehaosaks. Neiu võttis malepoksija peenise pihku ja kohe purskus seeme tema nabasse. Mõlemad turtsatasid naerma. Nad jätkasid kuni neljanda seemnepurskeni, mispeale malepoksija jäi mattidele lamama ja neiu läks vannituppa. Esimene on nüüd tehtud, mõtles ta, seitse veel. Õigupoolest kuus, sest järgmine broneeris ja maksis kahe eest.

Neiu läks froteelinasse mähkununa jõusaali tagasi. Malepoksija oli end juba istuli ajanud. Neiu põlvitas tema kõrvale. «Mine lase nüüd ennast ka veega üle. Vaata kella, keskpäeval tuleb juba kunde ja selleks ajaks mine ära.»

Malepoksija haaras ta embusse ja suudles teda, siis ajas end püsti ja läks samuti duši alla.

Neiu pani järgmiste kundede jaoks valmis kolm pilli, mida ta iseenese jaoks nimetas mandoliiniks, kandleks ja ksülofoniks. Malepoksijale polnud vaja laulda, tema oli oma. Ja ebamusikaalne.

 

VÜRSTIPOEG

Vürst ja tema poeg laulsid tervituslaulu ning teise refrääni laulis neiu nendega koos, näitamaks, et nood võivad sisse tulla. Neiu tegi vürsti ees reveransi ja kummardus. Vürst oli ta ükskord kutsunud oma peole, selle tarbeks õpetanud talle kombeid ja pärast pakkunud oma lossis tööd. Neiu oleks võib-olla nõustunudki, kui see pakkumine poleks lekkinud konservatiivsetesse ringkondadesse, kes oma meelepaha avalikult väljendasid. Nii et ei mingit õukonda, ainult reveransi ning mõne õukonnalaulu ja seltskonnatantsu oskus. Vürst ei kutsunud teda enam pidudele.

«Ma tõin sinu juurde oma poja, kes on nüüd täisealine ja peaks teadma, mida naisterahvaga ette võtta. Ma loodan, et sa näitad talle, mida tuleb teha, ja juhendad teda, kui peaks vaja olema.»

Neiu kummardus uuesti. «Jah, teie hiilgus.»

«Pole vaja. Naised, kellega ma olen seksinud, ei pea mind hiilguseks kutsuma. Lihtsalt õpeta minu poega. Panin kinni kaks tundi ja tasusin ülekandega.»

Neiu kummardus veel kord ja jäi Vürstipojaga kahekesi. Nad istusid külalistetuppa madala laua taha vastamisi ja neiu küsis:

«Kas tahad midagi juua? Vett, mulliteed, mahla, kohvi?»

Vürstipoeg kõheles. «Kas sa pakud kõigile kundedele kohvi?»

«Noh, kunded teavad, et kui tahaksid, siis saaksid kohvi, aga enamik ei võta seda.»

«Mul on kõht täis ... Enne siiatulekut sõin.»

«Mida sa õigupoolest seksist tead?»

Vürstipoeg kehitas õlgu. «Ma vaatasin pealt, kuidas isa minu õpetajaga seksis.»

«Kuidas?» imestas neiu. «Kuidas sa seda nägid?»

«Puu otsast pikksilmaga.»

«Ja kuidas sa selle peale tulid, et pikksilmaga puu otsa ronida?»´

«Õpetaja ütles, et roniksin, ja laenas mulle oma pikksilma.»

Neiul vajus suu lahti ja Vürstipoeg vaikis samuti pisut häbelikult.

Nüüd otsustas neiu asja juurde asuda. «Nii et täna on siis sinu esimene kord.»

«Kui päris aus olla, siis ei ole esimene. Aga ma ei rääkinud sellest isale, sest ta poleks kiitnud. Peale selle ma tahtsin sind lähemalt näha ja kui isa kinni maksis, siis muidugi tulin.»

«Mida sa selle all mõtled, et isa paneks sinu esimest suhet pahaks? Sellega oli ta ju ometi nõus, et sa minuga seksid.»

«Tüdruk on madalast soost. Rikas, aga ikka lihtrahvas. Niisugusega ei tohi lapsi saada. Isa seksib ainult emaga, tema Seltsidaamiga ja Õpetajaga. Seltsidaam ja Õpetaja on aadlisoost, ehkki vaesed.»

«Aga tüdruk meeldib sulle ometi.»

«Ta on nii ilus!» ajas Vürstipoeg käed laiali. «Ent kui ma temaga abielluksin, siis jätaks isa mu pärandusest ilma.»

«Kui ta nii ilus on, siis võta ta kaasa ja näita teda isale, võib-olla isa leebub.»

Vürstipoeg kõverdas suud ja kaela ning lubas selle üle mõelda. See ei mõjunud lootustandvalt.

Neiu mõistis, et on aeg asja juurde asuda. Ta avas kleidivöö ja kaks ülemist nööpi ning libistas kleidi üle õlgade maha, jäädes aluspesu väele.

Vürstipojal vajus suu ammuli. «Sul on kaks rinda! Kas see tähendab, et sa saad lapsi kahekaupa?»

«Ei tähenda. Inimesed saavad lapsi ükshaaval.»

«Aga meil munevad naised neli muna korraga ning neil on neli tissi ja meestel on neli peenist!»

Neiu kehitas õlgu. «See ei ole tingimata nii. Mehel võib olla kolm riista rikki läinud ja ta võib endiselt naisele neli muna korraga teha. Isakassidel arenevad välja ainult kaks peenist, emased munevad ikka neljakaupa.»

«Aga see? Mis sul see on?»

«See on naba,» kasutas neiu omakeelset sõna.

«Kas ma tohin seda puudutada? Mis tarbeks sa seda kasutad? Mis ülesanne nabal on?»

Malepoksija oli öelnud, et naba on neiu erootika ja seksuaalsuse keskpunkt, kuid naba oli neiul olnud eluaeg, enne igasugust erootikat ja seksuaalsust.

«See on mul ainult ilu pärast,» vastas neiu.

Pärast naba silitamist ja sinna ükshaaval kõigi sõrmede toppimist tõstis Vürstipoeg käe neiu pea juurde, aga peatus ja küsis: «Kas ma tohin sulle pai teha?»

Neiu naeratas. «See meeldiks mulle.»

Vürstipoeg silitas teda, kuid siis hämmeldus, lükkas juuksesalgu kõrvale ja imestas: «Ma leidsin kõrva! Sul on siin kõrvad peidus!»

«Kas sa mõtlesid, et ma kõrvutu olen? Kuidas ma muidu kuuleksin?»

Vürstipoeg kehitas õlgu. «Ma ei mõelnudki midagi. Ma lihtsalt nägin, et kõrvu ei ole näha, ja ma ... ei mõelnudki muud. Aga kuule, kui sul on kõrvad juuste all, kas see kuulmist ei takista?»

Ta silitas ühe käega neiu juukseid pealaelt juusteotsteni ja küsis: «Kuidas sul peakarvad nõnda pikaks kasvanud on? Kas sa oled mutant?»

«Ei ole,» vastas neiu rahulikult. «Inimestel on kõigil niimoodi, kui just lühikeseks ei lõika. Need on juuksed,» kasutas ta jällegi omakeelset sõna.

«Aga kas sa tunned, kui ma sinu juukseid paitan?»

«Kui väga lähedalt, siis tunnen,» vastas neiu. «Aga kui sa üksnes juukseotsi silitad, siis seda ei tunne.»

Ta võttis Vürstipojalt ära särgi ning endalt rinnahoidja ja püksikud.

Vürstipoeg vahtis teda suurisilmi. «Sa oled üleni karvutu! Noh, peaaegu,» torkas ta sõrmega häbet. Siis katsus ta neiul nii puusa kui selga. «Kas kogu sinu karvakasvamisvägi on läinud pea sisse, nagu sa ütled, juustesse?»

«Näib nii,» vastas neiu. «Meil ei ole soojendavat karvkatet ja sellepärast peame külmal ajal rohkem riideid kandma.»

«Ja kui sa murdeikka jõudsid, siis kukkusid kõik karvad peale juuste välja? Meil langevad naistel ainult rinnakarvad välja.»

«Ei. Meil lapsed sünnivad karvutuina ja juba väikesest peale on kogu nende keha peale juuste paljas.»

Vürstipoeg plaksutas käsi. «Hämmastav! Aga kas inimestel on meestel kaks peenis? Neid peab ju olema sama palju kui naisel tisse, eks?»

«Ei, ühest piisab täiesti.» Ta võttis Vürstipoja ülemise vasakpoolse riista pihku.

Vürstipoeg muutus jälle häbelikuks ja neiu pidi talle meenutama, et üldiselt naistele meeldib, kui neid seksi ajal silitatakse. Ta võttis peenistest kätega vaheldumisi kinni ja see meenutas pisut seda, kuidas vanaema oli käsitsi lehma lüpsnud. Neiu küsis, kas on hea, ja vürstipoeg vastas, et mõnus.

Nad lamasid teineteise kõrval selili. Siis Vürstipoeg suudles neiut kohmakalt, tõusis istuli ja vaatas neiut. Ta silitas neiut kummagi käe nimetissõrmega ja ütles:

«Aitäh. Sa said kõigist neljast riistast seemne kätte. Ma juba kartsin, et üks on rikkis.»

«See oli üks alumistest, eks? Kõik peemsed ei saa korraga küpseks. Alumised võivad vahel hiljem valmis saada.»

Vürstipoeg oli nõus. «Kõik õunad puu peal ei valmi korraga ja kõik sama liiki lilled ei puhke ühel päeval.»

Siis vaatas ta neiut tähelepanelikult. «Seeme ei ole sinu kehasse imendunud. See on endiselt sinu naha peal. Kas sa sellepärast ei saagi lapsi?»

«Ma pole kordagi elus lapseootele jäänud. Me oleme eri liikidest. Nii nagu koerad ja kassid ei saa omavahel lapsi. Nad on sugulased, ent ikkagi eri liikidest.»

«Aga mida sa seemnega siis teed?»

«Pesen duši all maha.»

Vürstipoeg läks elevile. «Ma tahan vaadata, kuidas sa seda teed!»

«Seal ei ole mitte midagi huvitavat vaadata. Sa tead ju küll, kuidas duši all käiakse ning seepi ja šampooni maha pestakse.»

«Palun, palun, ma tahan näha, kuidas sa end duši all pesed!»

See ei kuulunud neiu plaanidesse, aga Vürst oli maksnud kahe tunni eest ja pealegi oli Vürstipoeg hakanud talle pisut meeldima, niisiis ei hakanud ta vaidlema ja tõusis. Spermalärakad võdisesid tema kõhul, aga hoidsid end kinni ja kui äkilisi liigutusi ei tehtud, siis ei pudenenud maha. Neiule meeldis, et kui tal õnnestus sperma oma kehale püüda, siis jäi see naha külge püsima, selle sai vannituppa viia ja see ei määrinud tuba.

 

MAJOR

Vürstipoeg jäi äraminekuga hiljaks. Major saabus nagu ikka minutipealt õigel ajal, aga Vürstipoeg oli veel neiu juures, ehkki õueriided seljas. Lahkumislaul jäigi talle laulmata – nagu majorile tervituslaul, major ei soovinud kuulda mingit muud muusikat peale sõjaväeorkestri oma. Temagi võis olla ebamusikaalne.

Major andis neiule au ja pöördus Vürstipoja poole. «Noormees, kui arvad, et siin käimine sind kuidagi mehemaks muudab, siis võta teadmiseks, et see ei ole nii. Meheks muudab ikka ja ainult sõjavägi. Oled oodatud igal tööpäeval tööajal ükskõik millisesse värbamispunkti. Saad niisuguse kogemuse, et ei pea enam kunagi ühelegi naisele maksma. Nad kukuvad sulle ise kaela!»

Vürstipoeg noogutas tagasihoidlikult ja kadus, aga major riietas lahti algul iseenda – sõdur ei vaja abi – ja siis ka neiu.

Neiu puudutas ja sikutas majori peeniseid, sel ajal kui major hüüdis: «Üks, kaks, üks, kaks, vasak, parem, ülemine, alumine!» Siis hakkas ta hüüdma: «Tuld! Ja veel kord: tuld! Täistabamus! Sihtmärk hävitatud! Pihtas-põhjas!» Seejärel lebasid nad teineteise kaisus ja major tunnistas: «Sinuga ma läheksin rindele küll.»

Pärast majorit saabus Kaupmees, kes püüdis talle edutult tsemendisegistit maha parseldada. Kaupmees pidi talle tingimata seemet laskma selja peale ja näkku ja juustesse ning pärast teda oli alati vaja end eriti põhjalikult üle pesta.

Järgmine kunde oli Vaimulik, kes kõigepealt tantsis temaga muusika saatel, kusjuures neiu tegi mehe samme ja Vaimulik naise samme. Enne ja pärast seksi kutsus Vaimulik teda oma kogudusse või vähemalt koguduse koori liikmeks. Neiu võttis mõtlemisaega, aga sisimas tundis, et vist ei lähe. Ta polnud jumalate vaenlane, aga tal polnud ühegi jumalaga mingit tegemist ja ta lootis, et ühelgi jumalal temaga samuti pole.

 

INSPEKTOR

«Tere päevast, neiu Doremifasol. Mina olen maksuinspektor ja meile saabus märgukiri maksudest kõrvalehoidmise kohta. Võib-olla istuksime natuke ja ajaksime kõigepealt juttu. Sul on siin väga uhke elamine ja pole päris selge, kuidas see sobib kokku sinu sissetulekuga.»

Neiu pahandas. «Sa ei usalda minu tuludeklaratsiooni? Aga kas sa natukenegi arvutada mõistad? Kui ei, siis arvelaua kasutamine on lubatud.»

Ta ohkas. «Ma ei võtnud sult sugugi rohkem raha kui teistelt. Kas sa ikka tead, kui palju sa maksid? Ühele kundele on ette nähtud üks tund. Tööpäev kestab 8 tundi, järelikult mul on 8 kundet päevas. Korrutame. Ühe päeva sissetulek on 160. Nädalas on 5 tööpäeva. Korrutame. Nädala sissetulek on 800. Aastas on 5 nädalat. Korrutame. Aasta sissetulek on 4000. Sedasi ma tuludeklaratsiooni kirjutasingi.

Mul ei ole kalleid hobisid, minu hobid on lugemine ja kodus filmide vaatamine. Ma õmblen endale kõik riided ise ja valmistan endale ise söögi. Mul ei ole meest ega lapsi, teenijat ega palgalist sõbratari. Mul ei käi koristajat, ise koristan. Mul on kass. Ma ei mängi hasartmänge. Niimoodi ma saangi endale 4000 eest aastas seda üsna suurt maja lubada.»

Inspektor võttis ajalehe ja näitas seal üht reklaami. «Kas oled seda kuulutust näinud?»

Neiu raputas pead, see oli talle võõras.

«Lugupeetud daamid, kas soovite enda munastamiseks kuulsuste seemet osta? Kõrgaadlikud, tippärimehed, sportlased, teadlased ja väga ilusad mehed on oma seemet annetanud just teile mõeldes!»

«Mis paneb sind arvama, et mina kuidagi sellega seotud olen?»

«Mis sa ise arvad, kust selle äri pidajad kuulsuste seemet saavad?»

«Ei saagi. Kasutavad isiklikku ja valetavad, et kuulsuste oma.»

«Aga kui ei valeta, kes neile seemet hangib? Valik on üsna piiratud. Ma alustasin sinust. Mida sina oma kundede seemnega teed?»

«Läbi duši kanalisatsiooni.»

Inspektor kõndis vannituppa. Dušialune oli märg. Siis tõstis ta pilgu ja nägi kappi. Kapiuksel polnud käepidet. Inspektor leidis nurgast madala pingi ja tõstis kapi ette, astus pingile ja püüdis ust kõrvale nihutada, aga see polnud ka liuguks. Uksel oli viis auku. Inspektor püüdis oma lühikesi töntsakaid sõrmi aukudesse toppida. Uks ei avanenud ikka.

«Ava see!»

«Kas sul läbiotsimisorder on?»

«Tead, mina saan ordereid nii kiiresti, et ma ei vaja neid.»

Neiu plaksutas käsi. «Küll on vahva! Mõõdame, kui kiiresti sa läbiotsimisorderi saad! Tähelepanu, valmis olla, läks!»

Inspektor uuris uuesti kapiust. Uks oli suur. Selle teises servas olid samuti viis auku, mis paiknesid esimese viiega sümmeetriliselt. Inspektor ajas käed laiali, aga tema käed olid liiga lühikesed ega küündinud ühest augurühmast teiseni. Ta silmitses oma sõrmi, nelja kummalgi käel, ja püüdis viit auku täita oma kummagi käe sõrmedega. Seegi ei tahtnud õnnestuda.

Inspektor pööras ringi ja nägi, et neiu oli lahti rõivastunud. «Sa oled maksnud terve tunni eest ja meil on veel aega. Kas soovid nüüd natuke kukimuki ka teha?»

 

AGENT

«Tere jälle, Doremifasol! Täna tervituslaulu ei tulegi? Olgu. Ma olen sinu kundede nimekirjaga täitsa rahul. Näiteks Vürstipoja seemnele on mul juba ostja olemas.»

«Täna on meie viimane kohtumine. Maksuametil on sinu ärist hais ninas.» Ta näitas agendile kuulutust ajalehes, mille inspektor oli maha unustanud. «Kas sinu äri?»

«Kuule nüüd, ma pean ju kusagilt kundesid saama.»

«Mul käis täna maksuamet ja tahtis minu korterit läbi otsida. Ma mõtlesin juba vangla trellidest, aga tal polnud orderit ja praegu ta hangib seda. Tule nüüd ruttu!»

Neiu juhtis agendi vannituppa. Seal tõusis ta pingi peale kikivarvule ja ajas käed laiali. Kummagi käe viis sõrme läksid kümnesse auku ja ta tõmbas ukse lahti. Neiu tõstis poolsada pisikest pudelit kapist välja. «See on nädala saak. Vii nad kähku kõik ära!»

Agent kommenteeris: «Kollane punase kirjaga – meie tippsportlane, malepoksija. Hall musta kirjaga – meie tippsõjaväelane, major. Roheline valge kirjaga – pastor, vana loll, see läheb eriti ilusate meeste lahtrisse. Tippärimees, tsemendisegistite müüja. Kes sul säravvalges pudelis on?»

«See inspektor, kes mind läbi tahtis otsida.»

«Vahva! Nüüd on ta omadega sees. Nüüd on mul, millega teda pigistada. Ära karda, ta ei tee enam meile midagi.»

Kui pudelikesed olid portfelli kadunud, imestas agent: «Ma ei näinud Vürstipoega. Kus tema on?»

«Kujuta ette, ta nõudis pealt vaadata, kuidas ma tema seemet maha pesen. Püüdsin teda ümber rääkida, aga ta jäi enda juurde. Ma ei saanud ju tema nähes tema seemet pudelisse toppima hakata!»

Agent oli pettunud: «Mul oli tema seemnele juba ostja olemas. Järgmisel korral Vürstipoeg ei taha enam seda vaadata, siis saaksid talt seemne kätte, ainult kas järgmist korda üldse tuleb? Paku talle millalgi tasuta, kui muidu ei saa.»

Neiu kehitas õlgu. Vürstipojast rääkimise asemel ütles ta: «Meil on veel üle poole tunni jäänud. Kas seksi tahad?»

Agent pomises: «Kuule, alles eelmisel nädalal seksisime ju. Ma ei suuda nii sageli.»

Neiu muigas. Natuke suutis ta siiski agenti alandada. Tegelikult ta ei tahtnud temaga seksida, sest polnud teada, kui kiiresti inspektor läbiotsimisloa saab. Agent pidi pudelite eest sularahas maksma, siis ilma lahkumislauluta kaduma ja vähemalt kuu aega mitte tagasi tulema.

 

TITIRITI

Kuna agent oli poole tunniga läinud, eeldas neiu, et nüüd on tal pool tundi vaba aega. Ta võttis nõela ja niidi ning katsus kindlaks teha, kas hommikul rebitud püksisäärt peaks parandama või tuleks uued püksid teha. Võimalik on ka ainult üks säär uus teha. Neiu otsustas algul rebendi kinni õmmelda ja vaadata, kuidas säär niiviisi välja näeb, ning kui halvana tundub, siis uued püksid õmmelda.

Uksekell. Ja mitte esiukse, vaid tagaukse kell. Neiu imestas väga, kõndis tagaukse juurde ja vaatas piiluaugust. Ning avas ukse.

Seal seisis Titiriti koos oma teenijaga. Titiriti käis kõikjal kas oma ema või seltsidaamiga, koolis ka. See oligi vaeste tüdrukute peamine võimalus hea haridus saada: olla mõnele rikkale tüdrukule teenija-sõbratar-seltsidaam-ihukaitsja.

Titiriti manas näole naeratuse, kallutas pea viltu ja alustas küllatulekulaulu. Sõbratar lõi kaasa ja nad laulsid kahel häälel. Neiu tabas viisi ära, õnneks oli ta seda varem kuulnud, ja suutis õigel hetkel laulu lülituda. Külalised olid teretulnud.

Nad vaatasid elutoas ringi ja Titiriti ütles: «Sul on nii kõrge lagi. Sa ei ulatu seda puudutamagi!»

«Ulatun, kui hüppan,» vastas neiu. Ta tõstis käed ja hüppas, kuid ei küündinud laeni. Oot-oot, mõtles ta, laskus poolkükki, hüppas kõigest jõust ja lagi oli kindlalt ära katsutud.

«Issand,» ütles Titiriti, tõstis käed üles ja vaatas lage. Tema käed ei ulatunud kõrvadest palju kõrgemale.

Neiu teatas: «Ja nüüd kuulan teid.»

Titiriti valis sõnu, kui Sõbratar pahvatas: «Palun müü meile kummalegi sada grammi viina!»

«Ohoo,» ütles neiu. «Kuidas see asi juhtus?»

«Me käisime peol,» jutustas Sõbratar. «Mina pean hoolitsema, et keegi Titiritit ära ei varastaks või täis ei joodaks. Tema hakkas kudrutama ühe viisaka heast perest poisiga ja nad saatsid mu ära, et ma pealt ei kuulaks. Mõtlesin, et neid ei ohusta miski, ja jätsingi nad omavahele. Peosaalis pakuti kõigile kohvi ja kõik jõid ja ma vist jõin tassikese liiga palju. Igatahes seda ma mäletan, kuidas ma laua peal tantsisin, ja seda mäletan ka, kuidas mina olin üks neljast naisest, keda diskor seemendas, ja siis jõin ma veel kohvi ja siis mul oli vist pisike mäluauk ja siis ma ärkasin üles ja hakkas valgenema ja ma olin piljardilaua peal ihualasti selili ja minu kõhul oli seemet. Ihu imaks ühe ja vist isegi kahe mehe seemne endasse, öö jooksul vähemalt, aga minul olid hommikul veel seemnejäljed peal, nii et ma pidin olema olnud seksinud vähemalt kolme ja võib-olla rohkemategi meestega ja kui ma nüüd muneksin, siis ma ei teaks, kes nende isa on. Ma ei taha selliseid lapsi, nii et anna mulle nüüd viina.»

«Nojah, su seltsidaam jättis su omapead,» pöördus neiu Titiriti poole. «Ja mida sina jutustad, kas sul on ikka viina vaja?»

«Mina olen viisakas ja hästikasvatatud tüdruk. Ma ei joonud tilkagi kohvi. Seal oli üks poiss, keda olin varemgi näinud, ja kui teised purju jäid, siis me jätsime nad maha ja ta viis meid salatuppa. Me ajasime juttu, laulsime teineteisele ja koos ning vahetasime telefoninumbreid. Olime keskküttekatla kõrval, meil oli palav ja me võtsime särgid ära. Ta puudutas minu tisse, sest ta polevat kunagi tisse katsunud, ning mina vaatasin tema peeniseid ja puudutasin neid, ma polnud seda varem teinud. Esialgu ei juhtunud midagi ja ta palus mul jätkata, sest olevat mõnus, ja korraga purskas sealt seemet minu kõhu peale ja me ehmatasime, aga see kadus mõne minutiga ära ja seda polnud enam. Siis ta ütles, et kõik on korras, ja me silitasime veel teineteist, kuni tema teisest ja kolmandast riistast samuti seeme välja tuli. Aga neljandast ei tulnudki midagi. Siis panime riided selga ja ta tõi mind kella kümneks koju, nagu ema oli käskinud.»

«Nõndaks. Üks on patune ja põhjakäinud, teine on kombekas ja hästikasvatatud, aga lõpptulemus on ikka see, et seisate mõlemad minu ees ja palute viina.»

«Ma pean!» hüüdis Titiriti õnnetult. «Ma olen kihlatud printsiga ja kui ma olen munenud, kui minu munanahk on rebenenud, siis ta ei võta mind enam naiseks!»

«Ja kas sa armastad printsi siis nii väga?»

«Ta on jälk. Tal juba on kaks naist. Aga ta tahab mind, sest minu vanematel on palju raha, ja nemad tahavad mind printsiga naita, sest minust võib sündida järgmine kuningas.»

«Aga võib-olla tahaksid hoopis sellele noormehele minna, kes su ära munastas?»

«Tema isa ei lubaks seda, sest ma pole aadlik.»

«Kas tead ikka, et laulatusel küsitakse pruudi ja peigmehe käest, kas nad tahavad teineteisega abielluda, aga peigmehe vanemate käest ei küsita midagi?»

«Jah, noh...»

«Sul on ju tema telefoninumber. Helista talle, et jäid munaseks. Kuula, mida ta vastab.»

Titiriti jäi ärevana üksi elutuppa, aga neiu ja Sõbratar läksid kööki. Neiu võttis pudeli ja mõõteklaasi, valas sada grammi välja ja andis Sõbratarile.

«Titiriti maksab,» teatas Sõbratar. Ta kummutas klassi põhjani ja kiitis: «Head aega, munakesed, rohkem ma teid ei näe!»

Seepeale põrnitses Sõbratar avatud kohvipakki ja küsis: «Kas sina jood iga päev kohvi?»

«Jah, aga mina olen teisest liigist. Mind kohv ei pane purju. Joon seda igal hommikul, kohv teeb mind erksaks ja võtab une ära. Kui õhtul joon, siis ei saa magada.»

Nad kuulsid, kuidas Titiriti laulab elutoas telefoni munaseksjäämislaulu. Varsti seejärel tuli Titiriti kööki, imelik nägu peas. «Kas tohib, et ma täna ei osta viina? Homme või ülehomme pole ka veel hilja. Ma hüppan homme või ülehomme hilisõhtul läbi, kui vaja.»

 

KOSMONAUT

Kosmonaut oli neiule täiesti tundmatu. Kuid ta oli ennegi lasknud võõrastel registreeruda. Kui ta alustas, siis olidki kõik tundmatud.

Kosmonaudid jäidki üldjuhul võõrasteks. Läksid uuele reisile ja jäidki. Paar tükki olid siiski tagasi tulnud ja ta uuesti üles otsinud. Kuid raha neil oli ja nad tahtsid head meelelahutust.

Ent ukse avamise järel ta ahhetas, astus paar sammu tagasi ja lõi käsi kokku. Mandoliini päästis mahakukkumisest ainult pael, millega see kaelas rippus. Seal seisis uhke lillega potti käes hoides naeratav mees, kellesarnast ta oli näinud oma kodumaa filmides.

Kosmonaut trügis uksest sisse, enne kui see kinni vajus, ulatas poti ja lisas: «Palun!»

Neiu tundis end punastavat ja kahvatavat, tal oli korraga külm ja kuum.

Kosmonaut oli inimene. Neiuga samast liigist. Neiu mäletas mehi oma lapsepõlvest ja ta oli neid näinud oma filmides.

«Rõõm, rõõm näha kedagi endasugust!»

Neiu polnud aastate viisi seda keelt rääkinud rohkem kui iseendaga ja päevikusse kirjutanud. Päevikut pidas ta just selleks, et mitte keelt unustada.

Tal hakkas kiire. Ta sibas elutuppa ja pani lillepoti aknalauale – kas peaks selle rõdule viima? Mitte praegu! Kohv! Kohvikann! Tervituslaul unus üldse ära!

«Ära näe laulmisega vaeva,» sõnas kosmonaut. «Olen siin kuulnud juba nii palju mitmesuguseid tervituslaule, et aitab täiesti. Ning kosmoselaevas ei vilistanud ma kordagi ja võõrdusin vilistamast, nii et siin planeedil on mul sellega alguses raske. Luba, et ma ei pea sinuga koos laulma!»

Neiul ei jäänud üle muud kui lubada. «Aga kas minu laulmist või pillimängu tahad kuulata või eelistad muidu juttu ajada?»

«Doremifasol... Viis esimest nooti. Millest niisugune nimi?»

«See meenutab minu kodumaad ja tutvustab Maa muusika aluseid.»

«Aga sa ei sündinud ju selle nimega. Sul peab pärisnimi ka olema.»

Pärisnime küsimine oli privaatsuse ränk rikkumine. Sellegipoolest polnud kosmonaut esimene, kes seda oli teinud. Mõni kunde lihtsalt arvas, et litsiga tohib kõike teha. Neiu ei öelnud kundedele oma pärisnime. Ja kosmonaudilt ei saanud ju oodata, et ta siinseid kombeid tunneks, nii et neiu ei solvunudki.

«Jutusta, kuidas sa siia planeedile sattusid. Aga mitte pikalt,» palus kosmonaut.

«Tulnukad röövisid minu ja Vissimuu ära, kui ma olin 6-aastane. Nad tegid meiega katseid ja imestasid väga, kui mina sain IQ-testis parema tulemuse. Nad olid arvanud, et maailma valitsevad lehmad, kes on ju palju suuremad, ja inimesed on nende teenijad. Vissimuule mõjus kaalutus väga halvasti ja ta viidi koju tagasi, aga mind jäeti laeva ja toodi siia.»

«Me ju lõime tulnukad pihuks ja põrmuks ning rahulepingu järgi tuli kõik vangi langenud sõdurid vabastada!»

«Mina ei olnud sõdur ja ma ei langenud vangi. Mind rööviti. Ja toodi siia. Ja õpetati siinses keeles rääkima, juba laevas. Lend kestis 6 aastat. Olin 12-aastane, kui siia jõudsin. Lõpetasin siin maailmas kooli, sain meie mõistes keskhariduse.»

«Ma arvasin, et kui 6-aastane laps teise keskkonda viiakse, siis ta unustab oma emakeele.»

«Oleksingi seda teinud, aga kui tulnukad Vissimuu koju viisid, siis nad tõid mulle raamatuid ja filme. Mitte ruumilisena, digitaalselt. 1200 lasteraamatut, mitu tuhat tundi lastefilme ja ligi tuhat lastelaulu. Ma olin ju kuueaastane. Ma vaatan neid iga päev, et mitte emakeelt unustada. Nüüd ma juba otsin nendest uusi sõnu ja püüan arvata, mida nad tähendavad.»

«Ja miks sa otsustasid selles äris kaasa lüüa?»

«Mul ei lubatud saada sportlaseks. Naistel on kõige pikem jooks olümpiamängudel pool kilomeetrit ja ma täitsin peaaegu olümpianormi. Kilomeetris arvestatakse maailmarekordeid, aga seda ei ole olümpial. Ma jooksin kilomeetri alla 4 minuti ja see oli naiste maailmarekordist kiirem. Meestel on kõige pikem jooks poolteist kilomeetrit. Ma jooksin sedagi maailmarekordist kiiremini, alla 6 minuti. Muidugi, see ei ole täpne, ma tõlkisin pikkuse ja aja Maa ühikutesse. Minu peale kaevati ja mul keelati jooksus võistelda. Siis hakkasin ketast heitma. Mul on pikemad käed kui kohalikel ja ma saan kettale suurema hoo sisse. Täitsin jälle olümpianormi. Rekordite raamat maksis, et jookseksin kümme kilomeetrit ühe jutiga, keegi polnud seda varem suutnud, ja ma tegin seda vähem kui tunni ajaga. Siis mul keelati üldse kergejõustik ära. Aga poksi ei keelatud ja ma harjutan praegu poksi.»

«Ohtlik naine. Sulle on parem maksta.»

«Kui sa poleks maksnud, poleks ma sind vastu võtnudki.»

«Niisugused mulle meeldivadki. Kas musi ka saab?» küsis kosmonaut.

Neiu asetas talle käed õlgadele ja limpsas tal keelega üle nina.

«Mis see oli?»

«Nagu tahtsid.» Ja limpsas uuesti.

«Kuule, neiu, inimesed suudlevad teisiti.» Ta haaras neiul ümbert kinni, surus ta enese vastu ja oma huuled tema huultele.

Neiu silmist paistis üllatus ja hämmeldus. «Nina ei jäänudki ette,» pomises ta. «Kuidas ometi... Veel!» Ja seekord oli tema see, kes oma huuled teise suule pani. «Vaat nii!» rõõmustas ta. «Meil on ninad nii väikesed, et see üldse ei takista!»

Kosmonaut päästis tema kleidinööbid lahti ja küsis: «Aga kas tissi saab näha?»

Neiu naeratas ja oli kohe ilma rinnahoidjata. «Sul on naba nagu minulgi,» märkis ta.

Kosmonaudil olid naba ja üks peenis. Sellest sai neiu aru, et nad on tõepoolest samast liigist.

Muide, kosmonaudi seemet ei saa müüa. Sellele pole ostjat. Või kas mõni ksenobioloog ostaks uuringuteks? Pakkuda võib ometi. Kui kaua see säilib? Kas säilitamine nõuab eritingimusi või tohin tavalises pudelis hoida? Ma ei tea!

Neiu taipas korraga, mis nüüd tulemas on. Kosmonaut laseb talle oma seemet peale, see imendub tema kehasse, sest nad on samast liigist, ja ta saab lapse. Kosmonaut kaob oma raketiga, võib-olla juba nädala jooksul, ja neiu peab oma last üksi kasvatama ilma isata, kes oma lapsest iialgi teada ei saa.

«Kas tohib paluda, et sa oma seemet mulle kõhule ei laseks?»

«Muidugi,» imestas kosmonaut. «Mul polnud seda plaaniski.»

Neiu rahunes. Asi lahenes üllatavalt edukalt.

Kosmonaut soovis ta pitsilised püksikesed samuti ära võtta. Mitte iga kunde ei tahtnud seda. Seejärel ta käskis: «Puuduta seda!»

Neiu võttis riista pihku.

«Ai! Mida sa teed!»

«Sa ju palusid...»

«Mitte otsast tõmmata!»

Kosmonaut on sealt õrnuke, taipas neiu.

«Sa pead seda silitama, mitte kiskuma. Vaat nii!» Nad istusid mattidele ja ta silitas neiu rindu.´

Neiu hoidis peenist ühes käes, sõrmitses selle otsa teisega ja nägi midagi veidrat. «See on hiiglaslik! Ja kasvab järjest suuremaks! Miks ta nii suur on?»

«Selleks, et sulle mõnu pakkuda!»

«Aga paku siis!»

Kosmonaut puudutas neiu häbet nimetissõrmedega ja hakkas neid mööda nahka liigutama. Sealt oli omakorda neiu õrn. Nimetissõrmed liikusid tema kehaavale järjest lähemal. Kosmonaut heitis matile pikali, puudutas häbet ninaga ja peatus.

«Hmm. Sa poleks nagu kunagi mehega olnud.»

«Noh, ma pole munenud, minu munanahk on terve.»

Kosmonaut mügises rahulolevalt, lükkas neiu pikali, neiu kiljatas ja kosmonaut heitis end talle peale. Neiu tundis midagi endasse tungivat ja miski temas rebenes. Riist liikus tema sees tükk aega ja siis peatus. Ah inimestel käib siis sedamoodi, mõtles neiu.

Pärast istusid nad rõdul ja jõid kohvi. Kosmonaut polnud pärast Maalt lahkumist ehtsat kohvi saanudki, ainult mingit ersatsit.

«Kas juba kaua töötad selles ametis?» tahtis kosmonaut nüüd teada.

Praegu oli raske kiiresti peast rehkendada, aga ta oli seda arvutanud varemgi ja vastas pigem mälestuste põhjal eelmistest arvutustest: «Maa ühikute järgi ... 5 aastat.»

«Ülehomme varahommikul sõidan kodumaale tagasi. Kas sa ei taha minuga kaasa tulla? Viiksin su koju.»

«Ei taha. Minu kodu on nüüd siin. Ma juba kaotasin oma elust 6 aastat. Jäin lapsepõlvest ilma, olin selle kosmoselaevas. Kaotaksin veel 6 aastat, jääksin ka noorusest ilma. Arvan, et jäängi igaveseks siia.»

Kui kosmonaut lahkus, katsus ja vaatas neiu oma kõhtu. See oli kuiv, mehe seeme polnud seda puudutanud. Neiu naeratas.

Rohkem ei taha ma seda inimesega teha, mõtles ta. See oli valus ja ma jooksen pisut verd. Iga kord veritseda nagu kuupuhastuse ajal ei ole hea. Õnneks oli kosmonaut täna viimane kunde. Ning õnneks käib minu liigikaaslasi siin väga vähe ja ma ei kahetse, kui see jääb ainsaks korraks minu elus, aga samuti ma ei kahetse, et seegi on nüüd ära tehtud. Maa naistel juhtub seda ju hoopis sagedamini kui korra elus.

Ahjaa, võimalik on seegi, et verejooks tekkis munanaha rebenemisest. Sel juhul seda järgmistel kordadel enam ei ole. Kahjuks pole kelleltki küsida, kuidas sellega on, ja ega järgmisi kordi vist tulegi.

 

ÕPETAJA

Esmaspäevad olid neiul vabad. Ta ei võtnud siis ühtki kundet vastu. Sellepärast üllatus ta, kui hommikul sörkjooksuks väljudes nägi aias aeglaselt ringi jalutamas endast pisut vanemat naist.

Naine laulis talle tervituslaulu, mida kasutati vürsti õukonnas, neiu võttis tervituse vastu ja siis naine ütles, et kavatses just uksele koputada. Ta tahtis rääkida Vürstipojast. Noormees ei tulnud õhtul koju ja on teadmata kadunud.

Naine oli liiga noor, et olla Vürstipoja ema, ja liiga vana, et olla tema õde – Vürstipojal polnud vanemaid õdesid. «Kas sa oled tema õpetaja?» taipas neiu.

Õpetaja noogutas. «Jah.»

Neiu kutsus ta sisse. Vürstipoeg saabus eile koos isaga keskpäeval, õigupoolest mõned minutid varem, oli kaks tundi kogu aeg neiuga koos ja lahkus kell 14:01 – järgmine kunde nägi teda.

«Andesta minu taktitu küsimus, aga kas te seksisite? Kas ta oli selles tubli? Ma olen tema õpetaja, ma peaksin seda teadma.»

«Me seksisime ja ta sai hakkama, hinne 5+. Isa palus, et õpetaksin talle, mida vaja. Minu arvates on tal põhiline selge ja ta ei vaja selles osas täiendkoolitust.»

«Olgu, siis ma ei pea temaga seksima,» ohkas Õpetaja ja neiule näis, et Õpetajal on sellest pisut kahjugi.

Õpetaja püüdis pinnida, mis võis Vürstipojaga juhtuda. Neiu ei teadnud midagi. Niihästi enesetapp, terviserike, õnnetusjuhtum kui kuriteo ohvriks langemine tundusid talle ühtviisi ebatõenäolistena.

«Kui ma juba siin olen, kas sa saad mulle sada grammi viina müüa?»

Neiu imestas. Keegi vürsti õukonnast polnud kunagi varem temalt viina ostmas käinud.

Õpetaja noogutas. «Õukonnas teistel ei ole lapsi. Nunnadel ei tohi lapsi olla, nii et iga kord, kui Nunn uue kurna muneb, viib ta munad Kokale toidu valmistamiseks. Koka endaga on midagi untsu läinud, ta on kõigiga seksinud ja pole ikka munastunud. Toatüdruku kõik lapsed surevad, juba enne koorumist läheb osa mune mädaks. Meeste vahetaminegi ei aita, isegi piiskopi seemnest ei saanud eluvõimelisi järglasi. Praegu on tal viimasest kurnast üks laps, seegi närb ja hädine, ei usu, et sellest elulooma saab. Õmbleja pole kunagi kellegagi seksinud» – neiu oli Õmblejat näinud, oligi väga kole naine – «ja Seltsidaam viib kõik oma munad ülikooli füüsika instituuti katsete jaoks, kogub raha. Õuelaulikut Vürstil polegi, mina ja Seltsidaam täidame seda rolli.»

«Aga sina? Võiksid ju ka muneda ja oma munad füüsika instituudile müüa.»

«Ma olen seda elu jooksul nii palju teinud. Mitte füüsika instituuti, mina õppisin bioloogiat. Seal katsetati, kuidas munad hallitustele vastu panevad, kuidas nad eri pinnastesse maetuna säilivad ja nõnda edasi. Peamiselt osteti muidugi omadelt, kõik meie eriala naistudengid olid suurema osa ajast munased ning aeg-ajalt korraldas meie eriala naiskoor mõne meeskooriga pidusid, mille lõpuks olid kõik alasti ja kõik naised munastatud.

Kui ülikooli lõpetasin ja sain Vürsti aednikuks, siis ma ühe kurna Vürstile kinkisin. Vürst lubas nad mul ellu jätta ja isegi lossis üles kasvatada tingimusel, et ma neid rohkem ei saa. Üks kahjuks suri, aga kolm last mul siiski on. Ja kui peaksin kunagi abielluma, võin neid veel saada.

Kui ma õigesti aru saan, siis sinul lapsi ei ole ega tule? Sest sa oled omast liigist ainuke? Kui sul oleks omast liigist mees, võiksid lapsi saada?»

Neile kolmele küsimusele vastas neiu ühe pearaputuse ja kahe noogutusega.

«Ma olen bioloog ja Vürsti laste koduõpetaja, sina kui teisest liigist isend huvitad mind. Kas ma tohin su läbi vaadata? Ma ei taha mingeid katseid teha, ainult vaadata.»

«Arstid ja teadlased on mind läbi vaadanud küll. Ja täna on minu puhkepäev, täna ma ei võta kedagi vastu. Lähim vaba aeg ...» Ta otsis märkmiku välja. «Neljapäeval kell 4.»

Neljapäev oli Õpetaja tööpäev, ta ei saanud. Pühapäeval oli esimene vaba aeg alles ülejärgmisel nädalal. Kokku lepiti järgmise nädala kolmapäeval kell 7 õhtul. Üks tund sama hinna eest kui kõigile meestele.

Neiu kallas Õpetajale sada grammi viina ja Õpetaja kulistas selle alla. «Öäkk, mis jälkus. Nüüd on seegi ära tehtud, esimest korda elus. See näitab, et olen saanud paremale järjele, ei pea enam oma mune müüma. Eelmise kurna ma munesin, aga annetasin heategevaks otstarbeks munalaskmisvõistlusele.»

 

LÄBIOTSIMINE

Kui neiu sörkjooksult naases, olid tema aias neli meest, nende seas eilne maksuametnik. Too näitas tema peale sõrmega, võttis taskust helihargi, andis tooni kätte ja mehed hakkasid neljal häälel laulma läbiotsimislaulu. Seda oli neiu vähemalt krimifilmidest korduvalt kuulnud ja suutis vajalikul hetkel lauluga ühineda. Kohtud loeksid seda kergendavaks asjaoluks.

«Ah nüüd sa lõpuks tuled! Me arutasime juba, missugust sinu ust või akent maha lõhkuma peaks.»

«Ja nüüd lõpuks oled sa tagasi. Sul läks loa saamisega peaaegu terve ööpäev! Näita nüüd oma kauaoodatud luba ette!»

Neiu uuris tükk aega läbiotsimisluba ja laskis mehed oma majja. Maksuametnik käsutas kõik mehed vannituppa ja see sai rahvast täis. Neil oli kaasas kaks pinki, kummagi peale ronis kaks meest ja ametnik käsutas:

«Toppige oma pöidlad ja nimetissõrmed aukudesse! Teised sõrmed teil nagunii sisse ei mahu. Uhh neid tulnukaid võtku, neil on nii ebagabariidilised sõrmed, viis tükki veel kummalgi käel, et sõrmeaukude täitmiseks on nelja meest vaja!»

Kapiuks avanes. Kapp oli tühi. Neiu oli selle lapi ja sooja veega puhtaks pesnud.

Üks meestest uuris seda periskoobi ja suurendusklaasi ristsugutisega ning teatas: «Siin on hoitud mingeid tillukesi anumaid. Kapipõhjal on palju rõngaid läbimõõduga mõni sentimeeter. Kapp on puhtaks pestud, aga rõngajäljed pole kõikjalt maha tulnud.»

«Varbarõngas,» improviseeris neiu kähku. Ta tõmbas suure varba ümbert rõnga ja asetas kappi.

«Sul on nii palju varbarõngaid?»

Neiu kehitas õlgu, võttis teisestki suurest varbast rõnga ja asetas selle eelmise kõrvale.

Maksuametnik vaatas: «Suurus sobib. Tulnukad on ikka täitsa pentsikud. Varbarõngaste kollektsioon!»

Seejärel läks jutt kadunud Vürstipojale. Neiu rääkis maksuametnikele sama mida Õpetajalegi.

«Ahaa! Meil on tunnistaja! Mis ta nimi on?»

Neiu pidi vastama.

«Major? Ma arvasin, et tunnen siin linnas kõiki majoreid. Telefon!»

Neiu viis ta telefoni juurde. Ametnik haaras toru, vajutas teise käe ühe töntsaka sõrmega klahve ja teatas majori nime. Ta ootas pisut ja imestas: «Seersant? Kontrollime.» Ta asetas toru hargile ja teatas: «Ta pole mingi major. Küll on olemas sellenimeline seersant. Kes valetab ühes asjas, võib muudeski asjades valetada. Meil on kahtlusalune.»

«Boss,» teatas teine mees arglikult. «Nad ei lahkunud koos, Vürstipojal oli enam kui kolmveerandtunnine edumaa ja ta ei öelnud, kuhu ta läheb.»

«Peedistada saame teda sellegipoolest. Või lõbunaisele valetama! See on väga kahtlane.»

Kui neiule tundus, et nüüd on ometi kõik, ütles inspektor:

«Mulle meeldib, et kuigi sinu sissetulekud pole teab kui suured, pole need ka väga väikesed. Sa oskad ennast majandada ja suudad tagasihoidlikult elades jätta endast päris jõuka inimese mulje. Sul ei ole lapsi ja ei tule ka. Sellist ma olengi otsinud.»

Ta andis helihargil uue tooni ja alustas kosimislaulu, teised kolm laulsid tausta. Neiu tegi suured silmad. Sedagi laulu oli ta televisioonist korduvalt kuulnud ja mõnikord igatsenud, et seda tallegi kunagi lauldaks, aga niimoodi, sellise vaevu tuttava poolt ...

Neiu ei laulnud refrääni kaasa, ent ei laulnud ka korviandmislaulu. Ta hoidis mõlemat kätt rinnal ja ootas lõpuni. Siis ütles ta: «See tuleb liiga ootamatult. Ma peaaegu ei tunnegi sind. Me peame enne omavahel tutvuma.»

Ma pean malepoksijaga rääkima. Teda ma tunnen rohkem. Aga kui ta ei taha, siis võib-olla kõlbab see maksuametnikki.

Maksuametnik kiitles: «Tule homme õhtul munalaskmisvõistlustele! Ma tahan näha, kui täpse käega sa oled. Mina olen proff, lasen ainult pihta!»

Aga neiu mõtles: taevane arm, ma pean endale varbarõngaste kollektsiooni saama, muidu tuleb minu vale välja.

Ta saatis mehed välja ja lehvitas neile, kuni nende auto oli kadunud.

Sel ajal loivas teiselt poolt tema suunas kaak, kes oli neiult rusikaga näkku ja põlvega makku saanud, ning irvitas: «Noh, ma ütlesin ju, et minu käes sa veel nutad! Kas oli tore, kui maksuamet sind üle kuulamas ja läbi otsimas käis?»

Neiu naeratas talle. «See on parim päev minu elus. Ta palus mind endale naiseks.»

 

TITIRITI

Õhtul tuli Titiriti uuesti neiu ukse taha. Seekord üksinda.

«Mul on sinu jaoks juba viin valmis.»

«Ei, tead, ma ei tulnud selle pärast. Ma rääkisin Vürstipojaga ja ta kutsus mind endaga koos kodust põgenema. Kas sa saad mu kosmodroomile ära visata?»

«Kosmodroomile? Kas sa soovid põgeneda teisele planeedile?»

«Päikese Kolmandale. Seal on hingamiseks sobiv atmosfäär ja täna õhtul läheb sinna rakett. Ma võtsin reisikoti kaasa.»

Tõepoolest, tal oli suur kohver kõrval.

Neiu ohkas. «Reis sinna kestab kaua. Sul ei ole sealt tagasiteed ja sa jääd elu lõpuni võõra rahva sekka, nagu mina. Mõnikord igatsen ma väga kodumaale, aga see on võimatu, see kestab liiga kaua, et seda teist korda läbi teha. Jää siia, sa saaksid siin normaalset elu elada.»

«Normaalset elu koos Sõbratariga, kes ihkab kohvi juua ja ihualasti laua peal tantsida? Saada Printsi kolmandaks naiseks ja näha iga päev tema kahe esimese naise omavahelist tüli? Olla Printsi ja tema naiste tujude mängukann, kes mind välimuse ja nooruse pärast kadestavad ning taandaksid mu teenijaks, nii et minul ja Sõbrataril polekski õieti vahet? Ma tahan olla ainus naine ja mitte kellegi teenija! Ma tahan, et minu mune ei lõhuks keegi, kes minu lastes konkurente ja ohtu oma võimule näeb!» Ja lisas: «Ma maksan. Päikese kolmandal minu raha ei kehti, võta endale.»

«Olgu siis,» nõustus neiu, kes mõtles, et pulmadeks võib tal raha vaja minna. «Ise tead.» Ja lõpuks oli Titiriti talle ju üsna võõras.

Neiu alustas oma kahekohalise autoga sõitu kosmodroomi suunas. Raadio töötas politseikanalil ja täistunni uudiste lõpus kõlas korraga järgmine:

«Politsei paljastas kurjategijate rühmituse, kes varastas ja müüs mitmesuguste kuulsuste seemet. Sellega seoses on kinni peetud mitu kahtluslaust ja tagaotsitavaks on kuulutatud Päikese Kolmandalt pärit naistulnukas, kes töötas prostituudina.»

«Kas see oled sina?» piiksus Titiriti.

«Kui palju Päikese Kolmandalt pärit tulnukaid siin siis on?» küsis neiu vastu.

«Kas sa annad ennast nüüd üles?»

«Mis mul muud üle jääb. Surma selle eest ei mõisteta. Ma ei pruugi isegi vangi minna.»

 

KOSMODROOMIL

Neiu peatus tõkkepuu ees. Valves oli tuttav seersantmajor. Too astus auto juurde, andis au ja palus sissepääsuluba näidata.

«Tere õhtust, härra major! Üks minu kundedest soovis, et ma ta kosmodroomile ära viskaksin. Palun lase läbi!»

Seersantmajor vaatas Titiritit, lõi uuesti kulpi ja käskis avada tõkkepuu. «Väga naise moodi,» sosistas ta kõrvalseisjale.

«Planeetidevaheline Sürrealism seisab 7. stardiplatvormil. Siit paremale. Järgmisel aastal kohtume, ära seda unusta!»

Neiu juhtis auto parkimisplatsi kõige kaugemasse serva.

Vahepeal oli saabunud öö. «Sa ütlesid, et sa pimedas ei näe ega haista,» ütles Titiriti. «Võta mul käest kinni, ma juhin sind.»

Valgustust ja teeviitasid polnud. Õnneks oli kosmodroom põhiliselt lage, üksainus stardiks valmistuv rakett säras Päikese Kolmanda rahvusvärvides ja paistis kaugele. Neiu nägi Titiriti abitagi, kuhu on vaja minna. Aga neiu mõtles: mis saab siis, kui see on juhuslik kokkusattumus ja Päikese Kolmanda rahvusvärvides on hoopis mingi muu rakett?

Esialgu pidas Titiriti neiu sammu, aga siis hakkas maha jääma ja neiu pidi teda järele vedama. «Ma olen väsinud!» virises Titiriti. Rohkem kui kilomeetri pikkune jalutuskäik väsitas ta ära.

Neiu ei lasknud tal puhata. Rakett oli nüüd juba siinsamas.

Siis aga maandus taevast ühekohaline kopter ja sellest hüppas välja mees, kes kaht naist nähes hüüdis võidurõõmsalt: «Ahaa! Arvasin kohe, et kuhu sa ikka põgeneda tahad!» ning hakkas valjusti ja valesti laulma vahistamislaulu.

Neiu tundis ta häälest ära. See polnud maksuametnik, kes hästi viisi pidas.

«Oota siin,» käskis neiu Titiritit, kes istuli potsatas. Ta astus malepoksijale vastu ja virutas talle rusikaga, aga malepoksija reaktsioon oli kiire ja ta tõstis oma rusika vastu.

Malepoksija püüdis neiut tabada, aga neiu tiirles tema ümber ja enamus malepoksija löökidest ei tabanud. Neiu käed olid pikemad ja ta püüdis distantsilt poksida, taganes ja hüppas eemale, kuid tungis jälle peale. Kui malepoksija talle lähenes, peatas neiu ta täpsete löökidega. Siis läbis tema löök malepoksija kaitse ja too astus tagasi, lisades: «Sul polnud löögis jõudu! Kogu kehaga tuleb lüüa!»

Nähes, et malepoksija seisab nüüd põhiliselt ühel kohal, riskiski neiu kogu ülakeha massi löökidesse panna. Malepoksija pani käed näo ette, kuid neiu lõpetas seeriaga pähe, mille peale malepoksija kukkus selili ja sosistas: «Tubli! See on minu õpilane!» Ja kaotas teadvuse.

Titiriti plaksutas ja samuti tegi seda keegi raketi avatud välisluugil.

«Vürstipoeg!» kiljus Titiriti ja too alustas kosimislaulu, millele Titiriti kohe kaasa lõi.

 

KOSMOSELAEVAS

Neiu oli unustanud, kui kaua stardikiirendus kestab. Õnneks oli tal kõrvaklappides miljon romaani. Lõpuks ülekoormus vähenes. Mees vallandas turvavöö ja ajas end pikkamisi püsti, siis tegi seda neiugi.

Ta seisis põrandal püsti ja imestas: «Siin ei ole kaalutust. Raskusjõud on täitsa maine.»

«Me pole veel täiskiirusel,» vastas mees. «Mootorid töötavad, kiirendus võrdub geega ja nii jääb veel pikaks ajaks. Sedasi simuleeritakse maiseid tingimusi. Pärastpoole, kui Maale läheneme, keerab laev end ringi ja hakkab samamoodi aeglustama kiirendusega 1 gee ja see kestab sama kaua.»

Titiriti teatas: «Ma tunnen ennast täitsa hästi! Aga kas see on ikka kindel, et mu munad selle üle elavad?»

Vürstipoeg vastas: «Õpetaja ütles, et teisel munasusaastal kannatavad munad emaihus välja kuni 5 geed, ilma et see neid kahjustaks. Ülikoolis seda uuriti.»

«Haiglarežiimis üle 4 gee ei tõusegi,» vastas mees.

Juhtpuldil hakkas plinkima punane tuluke. «Teade kosmodroomilt,» ütles mees. «Kuulake ka, see võib olla kohalikus keeles ja ma võin vajada tõlki.»

«Planeetidevaheline Sürrealism, siin kosmodroom. Planeetidevaheline Sürrealism, siin kosmodroom.»

«Kuuldel,» vastas mees.

«Te võtsite peale naiskurjategija. Kohus arutas kiirkorras süüdistust tema vastu ning mõistis ta süüdi oma kundede seemne ebaseaduslikus müügis, samuti kuritegelikku ühendusse kuulumises, alkoholi müümises ilma loata ja maksupettuses. Peale selle lõi ta mu nokauti, mis on vägivald võimuesindaja vastu tööülesannete täitmisel, aga seda kohus ei teadnud. Kohtualuse põgenemise tõttu mõisteti kohut tagaselja. Karistuseks mõisteti talle 72 aasta pikkune vanglakaristus koos kogu vara konfiskeerimisega. Vangistuse kohaks määratakse kosmoselaev Planeetidevaheline Sürrealism. Samuti võetakse talt kodakondsus ja ta kuulutatakse persona non grata’ks. Peale selle on teadmata kadunud kaks noort isikut: Vürstipoeg ja Titiriti. Ega nad äkki teie laevas ei ole?»

«On mõlemad,» vastas neiu. «Ise tahtsid.»

«Pöörduge viivitamatult tagasi! See on käsk!»

«Sa unustasid lisamast „või muidu",» vastas neiu.

«Või muidu tühistatakse Titiriti ja Printsi pulmad ning Vürstipoega ei võeta ühtegi ülikooli!»

Järgnes homeeriline naer.

Vürstipoeg ulatas Titiritile käe. «Ma tunnen, et meil on uneaeg käes. Ma näitan sulle, kus me magama hakkame.»

Pärast nende lahkumist vaatas mees neiut. «Mind paneb muretsema, et sinu vangistuse pikkuseks nimetati 72 aastat. Loomulikult on tegu kohalike, mitte Maa aastatega.»

«Muidugi. 6 Maa aastat.»

«Vürstipoeg ütles, et Titiriti hakkab munele 3 aasta pärast. Ma küsisin, kas see kestab tõesti nii kaua, ja ta oli nõus, et märksa kauem kui kassidel ja kiilidel. Kas ta pidas silmas kohalikke aastaid?»

«Muidugi. Keegi pole 3 Maa aastat munane.»

Mees haaras kätega peast. «Kohutav! Ma lasin nad laeva sellepärast, et kui Titiriti 3 aasta pärast muneb, siis 6 aasta pikkuse reisi jooksul saame ühe kurna ja selle peab laeva ökosüsteem vastu, aga 72 aasta pikkuse reisi jooksul ... Kui sageli nad munevad?»

«Suguelu korral iga 5 aasta tagant.»

«Jagame 72 5-ga ... Ja korrutame 4-ga, mis on munade arv kurnas ... See ületab paljukordselt meie laeva ökosüsteemi kandevõime!»

Neiu kehitas õlgu. «Pooled surevad nagunii ise ära, loomulikku surma. Oleneb isendist, on nii neid, kellel peaaegu kõik ellu jäävad, kui neid, kellel peaaegu kõik surevad. Kõik kurnad pole neljased, selle põhjust ei teata täpselt, isegi üheseid kurnasid juhtub. Ja kui neid ikkagi liiga palju saab, siis tuleb hakata Titiritile viina andma, see hävitab munad emaihus.»

«Viina? On see tõesti nii lihtne?»

«Muidugi. Ise müüsin. Keegi ei tulnud kurtma, et poleks aidanud. Sada grammi iga kahe aasta tagant ja mune ei tule. Viin on hirmus mürk.»

Mees vangutas pead. Siis juhtis ta neiu tuppa, mis pidi saama nende eluruumiks. Kõik toad olid madalad, kätega ulatus lagesid katsuma, ilma et pidanuks kikivarvule tõusma.

Selleski toas polnud jalgadega voodit. Seinal rippusid kookonid, samasugused kui need, milles neiu oli maganud kogu esimese kosmosereisi ajal. Neiule tuli pähe mõte lihtsalt põrandamattidele heita ja tekk peale võtta nagu kodus, ainult et laevas polnud tekke ega patju.

Mees riietus lahti. Neiu vaatas tema alasti keha ning võttis kõhklemisi ära kingad, sokid ja kleidi. «Ma panen öösärgi ka selga,» arvas ta. «Ma pole harjunud alasti magama.»

«Kuidas soovid, aga kõigepealt anna musi. Inimeste moodi.»

Mees haaras ta embusse ja vajutas nende huuled kokku. Neiu tundis tema üht kätt oma seljal ja teist rindade vahel. Rinnahoidja nööp avanes, mees võttis talt selle ära ja viskas maha. Seejärel lükkas ta neiu püksikud alla.

«Mida sa teed?» imestas neiu sosinal. «Alles eile öösel seksisime ju!»

«No ja siis? Sul ei tohiks ju sellega probleeme olla.» Ta asetas käe neiu tuharate alla ja tõstis ta sülle, kükitas ja pani ta enda kõrvale põrandamattidele istuma.

«Minul muidugi pole, aga sinul? Sa ei suuda ju kaks päeva järjest!»

«Kui sageli siis selle planeedi elanikud seksivad?»

«Korra aastas. Eriti potentsed mehed kaks korda aastas.»

«Reisi ajal Maalt siia mõjutas mind kosmiline kiirgus nii, et ma muteerusin ning seetõttu suudan ma seda teha täna ja homme ja ülehomme ja üleüldse iga päev!»

Neiu uskus seda otsekohe. Ta oli näinud nii oma vanal kui uuel kodumaal toodetud superkangelasefilme, kus kosmiline kiirgus umbes niimoodi mõjuski.

«Aga me peame veel lastest rääkima! Kui ma iga 5 aasta järel munen, siis võib meil Maale jõudes 14 last olla. Õnneks inimesed munevad korraga ühe muna, aga seda on ikkagi liiga palju. Kuid minus tekkis kahtlus, et inimestele mõjub viin teisiti, see paneb mul pea ringi käima ja ajab südame pahaks. Kas see inimestel ikka aitab laste saamise vastu?»

«Ei aita. Aga ma luban, et sa ei mune siin laevas ühtegi muna, küll ma seda juba oskan.»

«Siis on tore,» rahunes neiu.

Neiu hakkas mehe käte ja huulte all end peagi imelikult tundma, veelgi imelikumalt kui eelmisel ööl. Tal oli mõnus ja samas ta justkui tahtis midagi, teadmata isegi täpselt, mida, aga see pidi tulema mehelt.

«Eile tegime väga õigesti, et sa mulle seemet siledale nahale ei lasknud, nabast rääkimata. Pane täna jälle karvasesse, eks? Õnneks on loodus ära näidanud, kuhu tuleb seeme lasta, et mitte munaseks jääda.» Ta juhtis mehe suguelundi sügavale enda sisse.

«Mis sa patrad,» vastas mees. «Küll ma tean juba, mida teha.»

«Ooh,» ütles neiu. «Ooh, kui mõnus ... Ooh, kui hea.» Ta haaras mehel kätega tugevasti ümbert kinni ja siis jalgadega samuti. «Veel, veel ... Oooh!» Miski lähenes ja lähenes, neiu tahtis, et see kohale jõuaks, ja lõpuks jõudiski. Mees suudles teda uuesti suule ja samuti tõmbas tal keelega üle nina.

Neiu teatas: «Ma ei ole iial ligilähedaseltki midagi niisugust ... Kui sa suudad seda iga päev korrata, nagu lubasid, siis olen ma 72 aastat mitte vanglas, vaid paradiisis.»

Enne uinumist käis neiul veel peast läbi: kas peaksin talle oma pärisnime ütlema? Ei, ta on siiski ainult kunde.

 

Taivo Rist

kevad 2022 – kevad 2024

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0640)