Küllap olen praeguseks kujunenud Reaktori üheks kõige kuivemaks, professorlikumaks kirjutajaks – tegelen ma peamiselt artiklite vorpimisega ulme kohta, mõtete heietamisega kirjandusteooriast ning selle lähenemisest ulmele. Seetõttu on ehk naljakas tagantjärele mõelda, et mu esimene kaastöö Reaktorile oli jutt, milles oli väga eksplitsiitne seksistseen. Täitsa Erektori-materjal. Vahepeal olen ma kirjutajana sellest küll veidi võõrandunud, hakanud pigem targutajaks, aga pornotarbijana (jaa, tunnistan üles, ma olen üks 99%-st, kes ka vahel satub selle otsa) olen küll hakanud nautima pornojuttude lugemist. Sealjuures tunnen, et avan Literotica siis, kui tahan saada tugevamat elamust, kui saaksin lihtsalt videost. Selle kõige tõttu oli mul mingeid mõtteid pornotekstidest (ja ulmest, kuigi ma pornojuttude lugejana pigem hoidun žanrilisusest), mis ei mahtunud lihtsalt jutukommentaaride ääremärkuseks.

 

Eri meediumite võrdluses olen ikka seadnud kirjandust esikohale - lugemine on meditatiivne tegevus, tähelepanu koondamine ühele infovoole, suurendab sõnavara jne. Olen suhteliselt hiljaaegu hakanud märkama, kuidas loetava pornoteksti ideede- või kontseptsioonidepõhisus, igaühele omade kujutluspiltide kesksus teeb riivatu teksti veelgi sügavamalt mõjuvamaks tühipaljast pildist või videost. Seksikas flirdipõhine kontekst kütab rohkem üles kui niisama pilt palja(ste)st keha(de)st.

 

Võib-olla pole mul piisavalt sellealast lugemust, aga ulme lisamine sellesse valemisse veidi vähendab mõjuvust. Ühelt poolt on asi selles, et hea ulmeidee paneb aju käima, mis suunab vere eemale mõnest teisest kehaosast. Too tahab ent mõtlemise asemel ahmida rohkeflirdilist seksuaalset õhustikku. See on justkui erinevus kehaga lugemise ja meelega lugemise vahel. Võib-olla saab seda erinevust laiendada kaugemalegi, teistelegi emotsioonidele - mõttega loed kontseptuaalselt huvitavat William Gibsonit, kehaga loed kas või Brandon Sandersoni. Mitte, et see mormoon kirjutaks seksuaalselt laetult, isegi “kirglik” tundub kuidagi veidra omadussõnana tema teksti kohta, aga siiski, mingi süžeehaaravus, mingi närvikõdi värk, mis pole intellektuaalne, vaid puhtmeeleline.

 

Seega ulmelisus võib pärssida pornograafilisust. Samas mõjuvad eri inimestele eri asjad. Kunagi oli Kij Johnsonil lugu “Spar”, milles peategelane oli süstikul veidra tulnukliku organismiga, nautimas ja vahetamas lõputult orgasme, häbi ületavat andumist teineteisele. Totaalselt ebaseksikas minu meelest, aga väga huvitav. Ma siiski ei üllatuks, kui see kellelegi mõjuks. Tahate teada, kas ka teile? Võite lugeda, netist kättesaadav, Clarkesworldis nii tekstina kui audiona.

 

Kas pornograafilisus rikub ulmelisust? Kuivõrd pornot kui tarbekirjandust tajutakse sageli alaväärtuslikuna, siis võib nii juhtuda. Samas ei tarvitseks. Seksuaalsus on üks väga lai eluvaldkond, mis hõlmab kõiki meeli - visuaalset, taktiilset, lõhnad. Kui ulmeautor ei piirdu üksnes tegevuse faktilise või tegijate visuaalse kirjeldusega, võiks seksistseeni lisamine olla hea viis harjutada tervikliku pildi maalimist. Rääkimata sellest, et see on alati natukene piinlik - kuidas kirjutada nii, et see mõjuks veenvalt? Kõige juures oleks hea veel see, kui autor ei lahenda pornograafilisust üksnes sellega, et lisab tavapärastele ulmekontekstidele mõne seksistseeni. Tegemist on siiski võimalusega mõelda kastist välja, lisada viise, kuidas maailma kogeda või kuidas seda ärevat hetke veelgi ootamatumaks teha.

 

Küllap kõigi aegade parim koomiksikirjanik Alan Moore on samuti pööranud väga palju tähelepanu pornole. Näiteks kirjutas ta koomiksi “Lost Girls”, milles kolm tuntud lastekirjanduse tütarlast - Imedemaa Alice, "Ozi võluri" Dorothy ja Peeter Paani Wendy - räägivad oma lugudest ja oma seksuaalsetest teekondadest. Ta põhjendas seda järgnevalt (lisan originaali, et saate imestada mu tõlkimisvõime nägurust): “”Lost Girls” sai alguse sellest, et ma taipasin, et seksile pole pühendatud ühtki head, tõsiseltvõetavat kunstiteost, ehkki see on inimtegevus, mille vastu tunneb enamik meist teatavat huvi. On täiesti omaette raamatužanreid, mis on pühendatud näiteks detektiiviks olemisele või kosmosepatrullijaks olemisele või surnust tõusnud zombiks olemisele, mis on suhteliselt harvaesinevad kogemused. Aga ainus žanr, mis tõepoolest tegeleb seksuaalsusega, on üks räpane, ebameeldiv, letialune žanr, milles ei ole absoluutselt mingeid standardeid.

( "Lost Girls originally came about because it had struck me that there really isn't any good, serious artwork dedicated to sex, given that it's a human activity in which most of us have some interest. There are whole genres of books dedicated to the fields of, say, being a detective, or being a space patrolman, or being a zombie back from the dead, which are fairly rarefied in terms of their actual human application. But the only genre that is actually dealing with sexual material is this gritty, unpleasant, under-the-counter kind of genre, where there are absolutely no standards.")

 

Lõpetaks mõtiskluse teise Moore’i kommentaariga: “Elu pole jagatud žanriteks. See on ühtaegu õudus, armastuslugu, tragöödia, komöödia, teadusulmeline kauboi detektiivijutt. Einoh, ja kui sul õnne on, siis veidi ka pornograafia.” (“Life isn’t divided into genres. It’s a horrifying, romantic, tragic, comical, science-fiction cowboy detective novel. You know, with a bit of pornography if you’re lucky.”) Olen varem arvanud ka ulme kohta, et see ei tarvitse olla kitsas žanr, vaid pigem värving või võimaluste küllus, mis hõlmab nii palju eri alažanre. Lood ise võivad ühes oma ulmelisusega olla õudus, romantika, tragöödia, komöödia, kauboilood ja detektiivikad. Selle katuse alla mahuvad ka pornograafilised tekstid.

 

 

 

 

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0620)