Moens.
Teatan, et olen tagasi. Erektor on seljataha jäänud ja on aeg seksipatust
määritud ulmehingi taas läikima lööma hakata.
Eelmise kuu lõpp möödus HÕFF-i lainel, mai algas filmifestivaliga Stalking
Eastern Europe, mida me ka kajastame, ja kui see läbi sai, algaski vist see
mulle niii meelepärane palavus. Ehk siis kägu kukkus sada korda ja kirju
liblika suvi hakkas peale.
Võib-olla on just seetõttu sellekuine Reaktor filmikunsti poole kergelt
kreenis. Tuleb juttu „Tulnukas 2-st“, „Falloutist“ ja juba ülalmainitud
filmifestivalidest.
Puhkusteaegse suvejoomarluse ja terava vaimu ühildamieks pakub Erkki Kõlu meile
välja 17 lõiku Strugatskite teostest, mida klaasikese tõstmise kõrvale lugeda.
Seda siis selleks, et hing puhas ja vaim hoolitsetud oleks, ja päris erektorijärgse
vaimukirkuse säilimise eest hoolitseb ka Raul Sulbi oma suures artiklis „Eesti ulme – hiilgus ja viletsus.
Kuna käima läinud sarja „Kaarnakirjas”* esimene võsuke, lootusekeskne
ulmekogumik „Kübeke elutervet vihkamist”
on juba küljenduses ja peagi trükikoja poole teel, kuulutame me välja järjekordse laksaka
laitemaatilist ulmet, ja kuna kaks korda järjest sama kurge sama kirvega ei
löö, siis leidsin, et on aeg saata nii lootus kui ka Kääramees ajutiselt
loomingulisele puhkusele ja astuda samm süngema oleviku või mineviku või siis
tuleviku poole.
Seega, uueks üleskutseks eestikeelsetele kirjutajatele on - romantiline sünkfantastika või siis teisisõnu
kandvama romantikaliiniga tumeulme.
Kui Reaktori praegune peatoimetaja Manfred Kalmsten palus mul kunagi aasta alguses kirjutada ajakirja poleemiline artikkel sellest, kuidas minu meelest on moodne eesti ulmekirjandus üks paras jama ning 1990ndatel ja sajandivahetuse paiku kirjutati palju etemat fantastikat, teadsin, et hästi see lõppeda ei saa. Et sellises toonis loo ilmumise järel saan juurde palju vihapidajaid ja ei ühtegi sõpra. Paraku valdas Kalmsten õiget infot ja just nõnda ma viimastel aastatel arvama olen hakanud. Kelmika kummardusena on mõeldud ka käesoleva kirjatöö pealkiri, mis on identne ajakirjanik Fagira D. Morti minuga tehtud intervjuu pealkirjaga Eesti Ekspressi kultuurilisast Areen 2005. aasta alguses, mis põhjustas fändomis palju paksu pahandust.
Kevadkuu mai algas volbripäevaga. Rahvasuu räägib, et volbritulel on maagiline omadus tõrjuda eemale kõik halb. Ebausust ja nõidadest inspireerituna otsisin sel korral õuduslugude autoreid üheksakümnendatest. Nõidade pidu sai peetud ja autorid leitud. Hoolimata aina soojemaks muutuvatest ilmadest sai ka artikkel kuu viimastel päevadel valmis kirjutatud. Teie ees on sel korral Herta Laipaik kogumikuga „Hauakaevaja lood” (1991) ja Tananarive Due seeria „Aafrika surematud“ („African Immortals“) esimese raamatuga „My soul to keep” (1997).
Herta Leilia Laipaik
(1921-2008), tüdruk Hummuli mägedelt, nagu kutsus teda Albert Kivikas, õppis
esmalt Tartu Ülikoolis meditsiini ja hakkas selle kõrvalt kirjutama lugusid
kodukandist. Elusaatuse keerdkäigud viisid ta Siberisse, kuhu ta koos tütrega
oma teisele abikaasale vabatahtlikult järele sõitis.
1. Alustame üldisest. Nuhkisin natuke su taga ja ei saanud ajapuuduse tõttu just väga palju targemaks. Ajad mingit keeruliselt tänapäevast töövärki ja sul on olnud mitmeid maalinäitusi. Seega on sul nüüd ideaalne võimalus mõne lausega öelda, kes sa veel oled?
Killuke eluenergiat olen. Paljude erinevate tahkudega, ja on teemasid, mida ma jagan avalikult, ja teemasid mida hoian privaatsetena. Töö ja eraelu katsun lahus hoida, kuna töö sisaldab teatud esindusfunktsioone ja värvika isiksusena on niigi pisut keeruline raamidesse mahtuda.
Usun, et minu kohta võiks öelda „loovisiksus“. Eksperimenteerin erinevate loomingu vormidega ja kirjutamine on minu jaoks uus asi. Loov säde sisimas, mis ei lase paigal püsida ja asjadel olla nii, nagu nad on, on mind kogu aeg kiusanud. See otsib väljapääsu. Leides selle, keerab saba rõngasse minu ümber ja tirib kaasa.
Roland Barthes esitab oma essees „Autori surm." keerulise küsimuse. Kes on autor? Kes on see, kes tegelikult lugu räägib? On see autori persoon, on see kultuur, on see keskkond, on see loo kangelane või on need sõnad, mis loovad loo?
Mis juhtub siis, kui me kustutame ära kõikidelt maailma raamatutelt autori nime. Mida on siis kriitikul kritiseerida? Kas kirjutis ise muutub seetõttu, et seal ei ole enam autori nime küljes? Ja mis on see. mis järgi jääb? Kas see on kõigest tekst või kirjutis?
Barthes lööb selgelt erinevatesse lahtritesse autori, kirjutise, kriitiku ja lugeja. Kujutame ette, et autor on ammu surnud ja lugeja ei tea, kes on autor. Siis jääb ju järgi ainult kirjutis, ainult tekstikogumik, sinna ei saa külge kleepida enam autori halbu isikuomadusi, kuritegusid või tema suhtumist mingisse konteksti.
Strugatskite looming sisaldab kaht püsielementi: huumorit ja alkoholi. Kui
esimesest on palju kirjutatud, siis teine on paraku jäänud tagaplaanile.
Järgnev püüab seda andestamatut puudujääki pisutki korvata.
Alkohol ei ole Strugatskitele kunagi asjaks iseeneses. See aitab tegelasi
iseloomustada, tegevust edasi viia, lisainfot anda. Humanistidena – kelle hulka
kuuluvad kõik suured (ulme)kirjanikud – ei püüa vennad alkoholi muuta,
millegagi asendada või keelata. Muutuma ei pea alkohol, muutuma peavad inimesed.
Ka XXII sajandi Keskpäeva-maailmas („Tagasitulek”) joovad inimesed veini, kuid
ei kuritarvita seda.
Ka baaridel on Strugatskite loomingus oluline koht. Loomulikult, seal juuakse
ja vahel ka kakeldakse, ent nende teoste kontekstis loob alkohol ainult fooni,
mitte rohkem.
.thumbnail.jpg "rsz 1jaak tomberg kuidas taita soovi kaas veebi-scaled-1-591x1024 (2)")
Senised Tombergi-käsitlused:
1)
Sissejuhatus:
Välispilk: Tombergi monograafia sissejuhatus
Soojendusmelanhoolia
Mulluse seikluslogistika taustal tundus seekordne kohaletulek mugavuse tipp. Õige pisut närvikõdi pakkusid Keskeesti tsoonis zombi-lume kägarad, samuti püüd ühe ja sama viie minuti sisse mahutada check-in, strateegiline sokivahetus ja lühifilmide seansi algus.
Sokid võitsid ja nüüd olen ühele Korea tondiloole kuus minutit võlgu.
Lühifilmide vaatamise ajal meeled alles kohanesid “nüüd on kino” reaalsusega ja sellepärast ühestki lühikast ülearu eredat muljet mällu ei talletunud. Välja arvatud ehk viimane, ühtlasi seansi kõige pikem ja kõige melanhoolsem Põgenemiskatse.
Eriprogramm algas esmaspäeva õhtul Ukraina NSV-s 1959. aastal valminud venekeelse filmiga „Taevas kutsub“ („Небо зовет“).
Brian Stableford on surnud. Ta lahkus meie hulgast 24. veebruaril 75-aastaselt pärast pikka ja laastavat haigust. Stableford oli inglise ulmekirjanik, kelle loomingust on eesti keelde jõudnud küll vaid üksainus üsna vähetähtis jutt – «Jutuvestja lugu» (The Storyteller’s Tale; 1994), mis ilmus Mario Kivistiku tõlkes kogumikus «Mardus. Vereta jaht» 2001. aastal. Nii et meie jaoks on ta sisuliselt tundmatu nimi.
Minule sai ta tuttavaks, kui hakkasin 1990ndate algul TÜ raamatukogus leidunud tuhaploki suuruse teatmeteose, nn. Punase raamatu, nagu seda tundsid ulmefännid, abil looma oma peas süsteemset pilti angloameerika ulmekirjanduse ajaloost. Tegu oli lugemissaali avariiulil olnud Curtis S. Smithi koostatud ja St. James Pressi väljaandel 1986. aastal A4 formaadis ilmunud kõvakaanelise 933-leheküljeline ulmekirjanike leksikoniga «Twentieth Century Science-Fiction Writers» (teine trükk).
KUU ASTRONOOMIA: "Mercury" seitsmik (9. aprill, 65. aastapäev)
Kui NSV Liit laskis kosmosesse sputniku ja Laika, oli USA-le selge, et varsti on inimese kord, ja püüdis ise kosmosevõidujooksu võita. Valiti 7 astronaudikandidaati. Kõik olid alla 40-aastased katselendurid vähemalt 1500-tunnise lennukogemusega, kõik olid abielus ja isad, kõik olid pere ainsad või vanimad pojad, sündinud USA-s ja kasvanud väikelinnas, enam kui pooled olid oma isa nimekaimud. Kõik olid valged mehed: naisi tollal lennukooli ei võetud ja esimene neeger oli lõpetanud alles aasta varem. Kõik olid protestandid, et vältida omavahelisi usuvaidlusi. 9. aprillil 1959 näidati neid pressile ja saabunud oli kakssada ajakirjanikku, kes astronautidele üllatuslikult ei huvitunud üldse nende sõjaväe- ja lendurikarjäärist, vaid ainult eraelust. Kas teie naised on nõus teid nii ohtlikule ettevõtmisele laskma? Mehed imestasid: keegi neist polnud seda naisega arutanud.
Kodumaises kogumikus on kokku pandud üheksa kassidega suuremal ja vähemal määral seotud lugu. Autorite nimekirjas on mitmeid kordi Stalkeritega pärjatud nimesid, nii et lootused lugude suhtes olid vägagi kõrged. Positiivselt üllatasid aga hoopis vähem tuntud nimed: näiteks oli kogumiku nimilugu ka uuesti lugedes antud kaante vahel üks parimatest. Seega peaksid kassisõbrad selle kindlasti läbi lugema ja ega ulmesõbradki elamuste poolest tühjade kätega jää – nii mõnigi lugu paneb suunurgad ülespoole liikuma ja täidab lugeja väga hea emotsiooniga.
Kassi nimi – Indrek Hargla
Mõnus krutskiga maaelu kirjeldus, kust ei puudunud eestluse igapäevased tundemärgid: metsamüük, päranduse jagamine, võõra vara ihalus jms. Kuigi lugu oli ladus ja igati nauditav, jäi ulmelist elementi siiski veidi väheks – seda iseäraliku kassi tausta oleks võinud veidi rohkem lahata.
Ma peaksin alustama vast ülestunnistusest: mulle meeldib kirjanduses vaheldus. Jah, mulle meeldib kontrollitud kraam, aga samas meeldib ka vaheldus. No ei hakka ma lugema mingit üldmeedias kiidetud kahtlast raamatut, aga mulle meeldib teinekord proovida midagi muud, lugeda mitteulmet, võtta kätte mõne tundmatu kirjastuse üllitis.
Ja kui mind siis Prima Vista päevil Tartus, Raekoja platsil peatas verisulis kirjastaja, vehkis raamatuga ja nõudis arvustust, siis pole ju üldse üllatav, et ma pikemalt kõhklemata võtsin raamatu vastu ja lubasin arvustust. Noh, et just selle eelpoolmainitud vahelduse asjus. Minu meelekindlust ei kõigutanud isegi tõsiasi, et romaani üks autoreid on Triinu Meres. Arvan, et oleks aus märkida, et ma pole Triinu Merese loomingu austaja. Enam veel – ma pole mitte üht ta raamatut ostnud ja lugenud. Kuna aga kaanel oli ka Kristo Jansoni nimi, siis mõtlesin, et ehk tasub seekord proovida.
„Muinasjutt"
Stephen King
Fantaasia, 2024
558 lk
--------------------
„Ma saatsin ta ukse juurde. Kaheksandas klassis tuli kirjanduse tunnis haikudest juttu, ja nüüd meenus üks neist mulle. Ma puudutasin hästi õrnalt sõrmega tema kärnas suud. „Armastaja pilgu jaoks on armid sama kaunid kui naerulohud. Ma armastan sind, Leah.”
Ta puudutas mu huuli, nagu mina olin tema omi puudutanud.
„Mina armastan sind ka.”
Ta lipsas uksest välja ja kadus."
Jah, Stephen King, õuduskirjanduse kroonimata kuningas, ja-jaa... ma ei väsi ütlemast, et King on meister paljudes valdkondades lisaks oma õõvaleivanumbrile.
Mul on alati hea meel, kui kirjutatakse Eesti tulevikust. Mida kaugemast, seda parem, aga ega ma ei põlga ära ka lähitulevikku. Eks see olegi veidi ulmekirjanike asi vaadata veidi kaugemale oma ninaotsast ja püüda – ei mitte ennustada, vaid fantaseerida, mis kõik tulevikus juhtuda võib, milline oleks Eesti, kui mingid asjad läheksid hästi, ja milline oleks ta siis, kui mingid asjad lähevad halvasti. Joonas Kollo on oma romaanis „Tilk tõrva tulevikku” teinud mõlemat. Tema tegelased elavad tuleviku-utoopilises Eestis, kus üldiselt on kõik palju parem kui meil täna ja see tundubki hea ja mõnus maailm. Samas ei ole see tulevik pilvitu ja sealgi juhtub uusi teadusavastusi jahtides õnnetusi, kui näiteks katsetatakse uusi tehnoloogiaid kiirustades ja ohutuseeskirju eirates. Jah, inimeste sügavam sisu ei muutu, mis sest, et keskkond nende ümber muutub aina mõnusamaks.
Manfred Kalmsteni nimi on ilmselt tuttav pea igale ulmest huvituvale eesti lugejale. Olin minagi seda nime juba varem korduvalt kuulnud ning paari tema lugu ka Reaktorist lugenud, kuid “Götterdämmerung” on esimene Kalmsteni raamat, mida täies pikkuses lugenud olen.
Kogumiku kaanepilt on vaimustav, andeka Liis Rodeni kätetöö. Hoolimata ingliskeelses maailmas levinud tarkuseterast, et raamatu üle ei tohiks otsustada selle kaane põhjal, ei saa ma midagi parata, et kaunis kujundus pilku püüab ning teosele väärtust lisab.
Sisu ei jää kaanele kuidagi alla. Mulle meeldivad jutukogud, kuna lühemates juttudes keskenduvad autorid tavaliselt kõige olulisemale ega jää tähtsusetute asjade üle heietama. Pean tunnistama, et autor oskab väga hästi kirjutada. Esimest lugu “Igaviku väravale” lugedes tundsin pidevalt väikest kadeduseussi närimas, sest Kalmsteni fantaasialend erinevate maailmade ja tegelaste loomisel on muljetavaldav.
Selle aasta aprilli esimesel päeval linastus järg 18 aastat vanale kultusfilmile „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” – või vähemalt nii meeldib meile mõelda. Tegelikult oli antud kultusfilm kooli lõputöö raames tehtud 21 ja pool minutit pikk raju andmine. Natuke liiga pisike, et seda päris filmiks nimetada, või kuidas?
Samas oli selle lühikese ajaperioodi sisse surutud nii palju nüansse, et vaadates tundus see aeg oluliselt pikem. Lisaks oli selles midagi sõnulseletamatult eestlaslikku.
Umbes 15 aastat tagasi palus mu Kanada eestlasest endine töökaaslane soovitada uusi Eesti filme, mida ta võiks koos sõpradega vaadata. Eks ma siis lajatasin teiste filmidega koos letti ka „Tulnuka#. Hiljem, kui ma uurisin, kuidas ta sõpradele „Tulnukas“ meeldis, oli tal üsna raske seda loogiliselt seletada. Tema sõbrad, kes olid eesti verega, naersid kõht kõveras, samas kui mitte-eesti juurtega sõbrad vaatasid seda vaikides, ise näost kaamed.
Juba tükk aega tagasi internetis ringlema hakanud teate sellest, et „Fallouti” maailmasse on planeeritud telesari, tekitas esialgu kahetisi tundeid. Nüüd on esimese hooaja välja tulemisest juba omajagu vett mere voolanud, nii et välkarvustusest on asi kaugel, tunded on aga ikka kahetised.
Enne vaatama asumist tekitas teatud tõrget tõik, et küll on juba nähtud neid olemasolevasse maailmasse tehtud filme või telesarju, mis esiteks algavad eikusagilt, teiseks ei jõua mitte kuskile ning kolmandaks saavad need enamasti veel kirvest ka kuskil poole peal.
Kui on „Tähesõjad“, peab filmi alguses ikka olema space crawl. Kuna aga režissöör/produtsent/stsenarist/operaator Zack Snyderil ei ole erilist usku, et tema vaatajaskond oskab lugeda, veel enam teksti, mis jookseb nurga all üle ekraani, saame teada, mis juhtus eelmises filmis, tänu Sir Anthony Hopkinsi monoloogile. Aus, sest ega keegi mäletagi.
„Rebel Moon – Part Two: The Scargiver“ on saaga teine osa ning tagasi on Seitse Samuraid: Kora Skywalker, kindral Spartacus, kõhulihaste-Conan, C3P0/ninja-Raudmees, Korea küborg ja veel paar tegelast, kelle nime või eesmärki eriti ei täpsustata. Vaevarikas kangelaste värbamine on seljataga, mistõttu võib nüüd keskenduda lahingule õela Impeeriumiga, kes tuleb talupoegadelt viie päeva pärast nisu rottima.
Ulmestaar! Joel Jans
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Mitteulmest lugesin läbi kõik kakskümmend neli Boris Akunini kriminaal-põnevusromaani, mis eesti keelde tõlgitud. Fandorini sarja soovitaks kindlasti kõigile, kellele hea stiiliga hoogsad põnevuslood meeldivad.
Teiseks lõpetasin just Juhan Jaiki „Võrumaa lood“, hea kodumaine fantaasiaga segatud folkloor, kus mõned jutud realistlikumad ja teised väga ulmelised.
Lisaks olen lugenud väga palju vanaulmet, sajandialguse eesti autorite ulmelugusid (Tuglas, Viiding, Gailit, Naelapea jpt) ja sama perioodi angloameerika õuduskirjandust (Lovecraft, Howard, London, Wells jne). Selle lugemismaratoni tulemusi võib mõne aja pärast näha ehk ka mõnes mu kirjastatud sarjas kaante vahel.
Filmidest oli viimane elamus „Mad Love“ (1935).
Richard Marsh oli eelmise sajandivahetuse aegse briti menuautori Richard Bernard Heldemanni (1857-1915) kirjanikunimi. Alljärgnev jutt on tema üks esimesi avaldatud tekste, mis ilmus 1890. aastal. Sada aastat oli lugu täiesti unustatud, kuid siis taasavastati ja sestpeale ilmub taastrükke iga nelja-viie aasta tagant nii vanemate õuduslugude kogumikes kui ka maleajakirjades.
I peatükk
„Kuid monsenjöör, vaadake ometi, kui võrratud need on! Ei Finistère’is, ei kogu Bretagne’is ega isegi kogu Prantsusmaal ole teist nii suurepärast malekomplekti. Elevandiluu! Ja need nikerdused – vaadake näiteks nende detailide peensusi.“
See oli tõepoolest vägagi huvipakkuv malekomplekt, suurepärased nupud igas mõttes, ent huvipakkuvad kõigepealt.
Lumi krudises pehmelt Arina jalataldade all, kui ta haokimbu all tagasi tare
poole vaarus. Jõudes tarre oli tuli koldes ammu kustunud. Vaid vaevu
hingitsevad söed tervitasid teda ukseavamisest tekkinud hetkelises
tuuletõmbuses. Arina samm muutus kröömikeste haaval aina kindlamaks ja
kindlamaks, kui ta üle pehkinud põrandapalkidest põranda sammus ja haokubu
looka vajunud ahju kõrvale asetas. Aeg käis temaga ümber järjest halvemini ja
halvemini, ent ta ei jätnud. Jonni. Seda tal jätkus.
Väike kuldkollane tulilohelik ajas enda pika koonu ahju tagant välja ja
silmitses nõida etteheitvalt.
„Jajaa, jäin kauaks ära, tean-tean....” torises nõid lohelikule ja muutus.
Lohelikul oli vaatepilt, kuidas vanamoorist hetkega noor ja täies elujõus
naisterahvas saab, juba ammu nähtud, ammu tuttav. Ent sellegipoolest väljus
tema suust madal ja hoiatav urin.
„Kuss,” lausus Arina tehtud tõredusega.
Neiul oli peaaegu ideaalselt ovaalne nägu. Millised geenid olid talle küll sellise andnud? Või kirurg? Miks ta seda tegi? Ah, jätta! See pole minu territoorium. Mees tema kõrval oli aga tavaline, selle kabineti jaoks siin tavaline. Tilluke suu, õbluke keha, suur pea, mille küljelt läigatas oimupistik, kui mees pead neiu poole pööras.
Neiu naeratas, veidi ebalevalt. „Me tahame seda koos ka pealt vaadata.“ Ta vilksas korraks mehe poole. „Magnus on lugenud, et see pidi väga huvitav olema, Erutav.“
„Nataša,“ mühatas mees ja jälle välgatas korraks tema oimupistik.
Noogutasin, naeratasin. „Jah, saab just nii, nagu teie soovite. Aga nüüd veel viimane ametlik osa.“ Võtsin sahtlist kaks paberformulari. Paberit nähes läksid paarikese silmad suureks nagu dessantlase leekuri ots.
„Paber on kõige häkkerikindlam andmekandja ja meie siin hindame andmete kaitstust ja diskreetsust väga.“ Panin lehed, valge pool ülespoole. neiu ette.
Emma pani raamatu käest. Ulmeraamat rääkis, kuidas inimesed kunagi tähtedele minekust unistasid. Jutus kujutelmades mindi ja koloniseeriti teisi planeete. Enne rohepööret kirjutati selliseid palju. Siis oli veel vaba sõna, vaba mõte ja võis ressursikriitilisi ideid avaldada. Naine kohendas pisut närviliselt kaelas olevat kolmest noolest koosnevat ripatsit. Taaskasutus-, taastuvenergia- ja elu jätkumise noolekesed moodustasid ringi.
Emma oli palju mõelnud, et tähtsusejärjekord peaks olema just vastupidi – elu, energia ja asjade kasutus. Mitte nii, nagu ametlikus roheusundis oli kanoniseeritud. Rääkida ta sellest muidugi ei julgenud. Ei ole vaja probleeme. Tal oli muuseumis täiesti mõistlik töökoht ja ta ei tahtnud sellest ilma jääda.
Naine silitas mõtlikult raamatu kaant. Rariteet ja iidvana museaal.
Proloog
Proua Peterson tegi nunnutavat häält ja vaatas lausa piinlikult kiindunud ilmel väikest last, kelle pilgu taga võis tajuda kerget segadust. Veidi tõsisemalt, kuid mitte vähem rahulolevana vaatas last ka härra Peterson. See kõik oli umbes nii, nagu ta ikka lõpututel kordadel varem oli olnud ja hiljemgi sai olema.
Kuigi mõlemad mitte just õnnetud inimesed, olid nad kaua otsinud elu mõtet ja nüüd oli see neile sündinud. Ees oli elu täis avastusi, täitumist ootamas suured unistused.
Oli ju nüüd keegi, kellele jätta oma tagasihoidlik varanatuke. Millise ausa töö tegija pojast õige kasvab? Kalur, tehnik, äkki suisa tohter? Küllap on ta ühel päeval toeks argistes toimetustes, seltsiks vanaduspõlves. Nii olid arutlenud härra ja proua Peterson.
“Olgu Daavi, ma loodan sind niipea mitte rohkem näha,” sõnas doktor Salu kerge muigega, asetades kohvitassi lauale “Kui vajadus tekib, võid julgelt helistada. Numbrit sa juba tead.”
“Ma loodan Teid kah mitte niipea näha,” sõnas noormees vastu muiates. “Mitte, et Te mulle ei meeldiks. Aga seekord ma tõesti arvan, et rohkem pole vaja. Q-est aitab. Nüüd on vaja mul lihtsalt seda rohkem järgida.”
“Mul on hea meel, kui sellest abi on,” vastas doktor professionaalselt naeratades. “Kõike paremat!”
“Teile kah!”
Patsient kadus üle ukseläve.
Doktor Salu ootas paar minutit, tehes peas vestluse kokkuvõtet. Patsiendi olukord oli tõesti paranenud, tal polnud isegi midagi järgmiseks korraks üles märkida. Kui see järgmine kord üldse tuli.
