Kaks autorit üks ajajärk

Aprill jõudis pea märkamatult kätte ja tõi kaasa esimesed soojad ilmad. Sel kuul on Reaktori täiskasvanutele suunatud eriväljaande Erektor kord, seega proovisin leida kahte autorit, kelle teostes on ka selle väärilist sisu. Otsingud viisid mind 2010.ndatesse ja pean ütlema, et kui välismaise autoriga oli lihtne, siis kodumaise kirjaniku leidmine osutus taas parajaks väljakutseks. Kuid peale mõningast uurimist ja otsimist saatis mind siiski edu. Sel korral leiavad kõrvutamist Laura Thalsassa “Pestilence” (2018) ja Kadri Kõusaare “Alfa” (2011).

Laura Thalassa puhul tõuseb esile tema tutvustus Goodreadsis. Selle kohaselt leiti ta metsast, teda kasvatasid haldjad, libahundid röövisid ta ära ja ta anti üle vampiiridele saja aastase võla katteks. Ja see pole veel kaugeltki kõik, mis temaga on juhtunud. Väga hea mõte, kuidas üks fantasy autor võiks ennast tutvustada. Teda tituleeritakse ka indi autoriks ja samuti on ta edukas TikTokis. Spetsialiseerunud on ta romantilisele fantaasiale, mis kaldub tumedama ja pahelisema poole. Ta on avaldanud juba mitu seeriat, kuid siin tuleb tutvustamisele esimene raamat nelja ratsaniku sarjast pealkirjaga “Pestilence”, milles ratsutab ringi kuldselt helendavate märkidega kaetud Katk. Kaanepildis ei pea pettuma, annab väga visuaalse ettekujutuse, millise meesolendiga täpsemalt raamatus tegemist tuleb.

Kadri Kõusaare (sünd 1980) puhul ei ole ulmekirjanik ehk esimene sõna, mis pähe tuleb. Rohkem tähelepanu on ta pälvinud filmidega, millest üks kõmulisemaid oli 2007. aastal välja tulnud “Magnus”. Kokku on tema sulest ilmunud kolm romaani ja avaldatud on tema kirjavahetus Jaan Kaplinskiga, mida nad pidasid 2007-2021. Tuuli Kochile antud intervjuus (“Kadri Kõusaar, ideede vang” Postimees, 10.03.2013) ütleb Kõusaar, et talle meeldivad pahelised karakterid ja tal on ka endal selline pool olemas. “Alfa” kaanel on rõhutatud silmameigiga autori portree, mis justkui kinnitaks seda veelgi.

Mõlema teose puhul on maailmas toimunud muutused. Ühel juhul on saabunud esimene neljast ratsanikust, kes mööda maailma ringi liikudes nakatab enda teel üha rohkem ja rohkem inimesi. Inimesed põgenevad Katku teelt ja proovivad leida kohta, kuhu ta ei jõuaks. Sara Burns seevastu otsustab jääda paigale ja asuda võitlusesse. Teisel juhul on maailmas käivitunud ärevust tekitavad protsessid, mille keskmes on antisemitism ja Lähis-Ida. Ka peategelane Anna asub omamoodi võitlusesse ja varjab oma juudist sõpra. Kumbki raamat ei ole traditsioonilises mõttes erootiline romaan, mõlemas leidub paljugi õõvastavat ja jubedat.

“Alfa” tagakaas ütleb, et raamatus olevad teemad segunevad kangeks ja kummastavaks kokteiliks. Ei saa kahjuks sellega nõustuda, tegemist on hoopis kompotiga, mille puhul on purki sattunud maasikad, kurgid, kartulid ja tikrid. Kõik see on korralikult ära marineeritud ja siis kinni kaanetatud. Autor soovib demonstreerida laia silmaringi ja erinevate faktide tundmist, kuid need muutuvad loo kulgemise käigus sageli koormavaks. Kõike on lihtsalt liiga palju. Annal on nii palju traumasid, komplekse ja nendest tingitud häireid, et tegelikult vajaks ta professionaalset abi. Autor keerab sellele veel korraliku vindi mõrvaga peale. Ei mingit sügavamat siseheitlust või kahetsust. Eesmärk pühitseb abinõu. Selles tulevikunägemuses on alfad ja beetad ning toimub väga palju vastandamist. Voodistseenid jäävad põgusateks ja need kirjeldavad kas meeldivat või ebameeldivat hetke peategelase elust. Raamat on lugude ja unenägude virrvarr, mille käigus saab vähemalt kolmel korral lugeda, miks poes müüdavad jogurtid ei ole head ning kuidas tuleks ise jogurt või smuuti kokku segada.

Vist esimest korda elus tundsin paanikat sellest, et ma ei oska jätkusuutlikult elada -  ma haukan kogemusi siit ja sealt, jäädvustan neid ridadesse ja piltidesse, mul on isegi tänulik publik, aga kodurahulikku püsivust mul pole -  emainstinkt möllab, aga ma lihtsalt ei oska, ei suuda leida seda õiget ja samas ei soostu latti alla laskma.

Thalassa hakkab algusest peale ehitama pinget Sara ja Katku vahele. Kui Sara rünnak ebaõnnestub, sest Katku pole võimalik tappa. See muidugi ei tähenda, et seda ei proovitaks mitmeid ja mitmeid kordi. Autor peatub mõnuga kirjeldusel, kus Katk peale ühte suuremat rünnakut verisest tombust uuesti nägusaks sinisilmaks muundub. Sarast saab Katku vang ja teekonna kaaslane. Kuigi Sara kogeb kurbust ja õudu, kui inimesed, kelle kodudes nad peatuvad, nakatuvad ja surevad, siis ei takista see kuidagi iha, mida ta aina rohkem Katku vastu tundma hakkab. Stockholmi sündroom aina süveneb. Intiimsust tuleb aina juurde ja Thalassa ei hoia ka siin kirjeldustega tagasi. Ühel hetkel saab Sara siiski mingi kaine mõistuse tagasi ja Katku lummuse hämu hajub veidi. Selle ajal läheb ta oma teed, kuid tõelist armastust ei peata miski, ka see mitte, et üks on inimene ja teine on katku külvav jumalik olend.

I wake slowly, languidly, a delicious head enveloping me. I stretch, my spine cracking as I arch my back. The arm around my waist tightens, the hand stroking up and down my back. I open my eyes and stare into two blue ones.

Kui tuleb soov lugeda erootilist ulmet, siis “Pestilence” on igati sobilik.  Apokalüpsises maailm, mida laastab mitte kedagi säästev katkuepideemia, kuid päästjaks saab armastus ja ühel naisel õnnestubki kuldseid jumalikke märke kandvat meesolendit muuta. Kellele esimene osa sobib, seda ootab ees veel kolm raamatut. “Alfat” ma samal eesmärgil soovitada ei saa, sest tegemist on teistsuguse looga, mida tulebki lugeda pigem ühe autori tulevikunägemusena. Kindlasti on teos intrigeeriv, selles on julgeid seisukohti ja avameelsust, kuid seda saadab konstantne negatiivne alatoon. Mõlemad autorid kujutavad omal viisil pahelisust, mis inimestes on peidus ja kuidas see teatud olukordades avaldub.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0609)