Vihm. Lõputu veekardin, tundus, et keegi on taevaluugid lahti unustanud ja käed taskus minema kõndinud. Sest vihm ei jäänud järgi. Sadanud oli juba aegu. Ilma ühegi vaheajata. Päike küll korra piilus ühel või teisel ajal pilvede vahelt, tekitades imelisi vikerkaari, aga see oli ka kõik. Nii võis isegi unustada, et kunagi oli päike olnud nii ere, et raske oli päevasel ajal väljas liikuda isegi kõige tumedamate päikeseprillidega.

Kui vihma oli juba nädal aega sadanud, hakkas ühismeedia vaikselt hädaldama. Kui oli sadanud kuu aega, hädaldas ka üleriigiline meedia. Kolm kuud, ja vihmateemat olid kogu maakera ajalehed, raadiod ja telejaamad täis. Sotsiaalmeediast rääkimata. Algul tundus see asjade võimendamisena, teemana, millele ei ole lihtne pidurit tõmmata. Möödus veel kolm kuud ja vihm tundus nii tavaline, et vahel harva kerkis mõni kliimasoojenemisest rääkiv lugu esile. Vahel ilmus ka mõni viimsepäevakuulutaja lagedale, täites meedia mõneks ajaks värvikate kirjeldustega maailmalõpust  ja muu taolisega.

Ühel päeval otsustas Maaren õue minna. Öeldes endale, et ei ole halba ilma, on vaid vale riietus, pani ta selga kõik selle, mida ta oskas vihmakindlaks pidada. Vihmamantlit täiendas vihmakindel keep ja jalas olid kummisaapad.

Lõputult see muidugi vihma kinni ei hoia, mingil hetkel hakkab ikka see või teine asi läbi andma, kasvõi õmblustest või muudest liitekohtadest, aga võis loota, et vähemalt paar tundi hoiab see riietus tema ihu kuivana.

Maaren astus sel päeval otse vikerkaarte algusesse. Kogemata. Sest jälle paistis päike pilvede vahelt, sest jälle värvus taevas korraks heledaks, ja nii mitu korda järjest. Ja need kolm vikerkaart algasid sealt, kus oli vana kaev, mille lauad andsid lõpuks järele.

_______________

Maailm teispool vikerkaart tundus ühtäkki poolik. Jah, seal olid varjud, jooned, seal oli taevas, oli rohi, oli puud... aga see kõik oli võõras. Teistsugune. Vale kuidagi. Nagu midagi oleks ära võetud, midagi sellist, ilma milleta ei saa ükski asi olla terviklik.

Täius... Maaren polnud kindel, mida see sõna õieti tähendab. Talle piisanuks lihtsalt sellest, kui maailm oleks taas terve. Ei saa ju juua poolikust tassist, et saa kasutada poolikut kätt. Poolikud linnud ja loomad on ka kummalised.

Kui ta koju jõudnuna ennast peeglist vaatas, paistis sealt tavaline inimene. Tumedate silmadega, tumedate juuste ja kaame jumega ebamäärases eas naine. Naine, kellele  paljud võõrad ja tuttavad naeratavad.

Peegelmaailm oli lihtsalt tavaline. Vihma ladistas nagu ikka. Niipea aga, kui ta pööras pilgu eemale, niipea kui ta ei vaadanud, vaid lihtsalt lasi endal näha, oli kõik vale. Viimane kui üks asi.

Ta astus peeglile lähemale ja vaatas. Seekord vaatas päriselt. Kui ta väga hoolega vaatas, siis tundus, et raamide seest paistis aken, aknast aga suur kasepuu, mille oksad langesid allapoole, otsekui tunneks puu millestki puudust, otsekui leinaks ta midagi. Kaunis puu nuttis vihmas, nuttis oma okste ja lehtedega.

Maarenile oli see suur, valge ja natuke katkise koorega puu alati meeldinud. Võib-olla ei olnud meeldimine õige sõna. Puu oli osake temast endast. Sest see võimas leinakask oli vaadanud tema esimesi samme, näinud, kuidas naaberküla poiss tuli rattaga iga päev poodi ja jäi mitmeks tunniks Maareni õuele.

Puu alumistel okstel oli kiikunud Maareni pisike eluarmas kass, kes jooksis koera haukumise peale kõrgele pakku ja ei osanud enam kuidagi tagasi tulla. Ülemised oksad aga ulatusid üle kõrge vanaaegse kahekordse maja, pakkusid varjupaika kevadise õela päikese eest, mis oli seadnud eluülesandeks kõiki pimestada oma raevuka värskeltleitud  eredusega.

Peeglis oli kodu. Värviline, turvaline, tavaline. Tõsi küll, vihmane.

Maailm ümberringi oli aga mustvalge. Seal ei olnud värve, Maarenil võttis aega, enne kui ta sellest õues aru sai. Enne kui mõtted said mõisteteks. Muutusid konkreetseks. Selles mustvalges maailmas oli asju, mis tundusid kuidagi liigagi tuttavad. Nagu korduvalt unenäos nähtud asjad. Või midagi õpitut, mis on ammu ära unustatud. Mõtted, mida mõtlesid siis, kui olid viieaastane. Tunded, mida tundsid kümme ja rohkem aastat tagasi, ja mis on ikka veel kuskil olemas, aga siis, kui sa ka nad üles leiad, on nad kuidagi... ärakulunud. Vanad ja tolmukorraga kaetud. Sellised, millel ei ole enam kohta su praeguses maailmas. Mustvalge maailm oli täis mälestusi, see oli mõtete ja tunnete surnuaed.

Ta unustas korraks või kaheks end ja jäi uitama sellele kalmistule. Sest neid oli nii palju. Haudasid. Mõnel haual ei olnud plaati, tuli lähemale minna, et vaadata täpsemalt. Puudutada neid ja kukkuda ammu mõeldud mõtetesse ja tuntud tunnetesse. Vaadata, kuidas kaks alasti inimest lamavad selili ühikatoa põrandale laotatud madratsil, ja näha, kuidas mehe käsi uitab sihitult naise kõhul ja reitel... Kuidas veri voolas mööda sääri alla, kui teda oli jõuga võetud. Alandus ja häbi läbisegi. Kuidas tundus mehe riist siis, kui ta vabatahtlikult lasi ennast armastada, siis kui teda võttis mees, kellest tundus, et temast saab naise alatine kaaslane... Kuidas ta maha jäeti. Kord sündimata lapse pärast, kord seepärast, et aeg ei olnud sobiv, kord siis, kui hea sõber lõi noa otse südamesse, sellest aru andmata... Ikka ja jälle armuda, ikka ja jälle pettuda. Armastada päeval, armastada öösel. Varastada hetki. Pühitseda kõiki neid aegu, kui tundus, et elu on elamiseks.

Kuidas on tunda siidist kassikarva käte all ja saada aru, et sellist armastust pole võimalik välja kannatada. Kombata nutust tursunud nägu ja kinnipaistetanud lauge ja püüda uuesti jalule tõusta. Olla iseendaga ja iseendas. Olla all ja olla ülal. Ja niimoodi hetkest hetke. Aastast aastasse.

Maaren puudutas ettevaatlikult peeglipinda. See tundus soe...  ja nagu seal ei olekski tahket pinda. Mitte mingit takistust. Ta hingas sügavalt sisse ja pistis käe läbi peegli, sest elu on seiklus. Nii ütles ta ikka, kui keegi küsis, miks ta midagi pöörast tegi.  Õigemini, pöörane oli see vaid nende meelest, kes ei astunud kunagi rutiinseks tallatud rajalt kõrvale.

Käsi surises. See ei olnud halb. See oli peaaegu hea. Nii hea, et Maaren julges kätt isegi kaugemale sirutada. Õlani välja. Õlani sisse. See oli... mõnus. Nii mõnus, kui võib olla pärast seksi. Siis, kui hingeldad armsama kaisus ja vaikselt palud, et see hetk kestaks igavesti. Sest siis on kõik hästi. Pea on ühtäkki selge, ilma mõteteta. Mitte ükski kuri mõte või tegu ei saa sind puudutada. Oled immuunne maailma kurjuse vastu.

On vaikus, rahulolu, tunne, et kõik on korras ja jääbki korda. See on täiuslik hetk, mis paraku puruneb iga kord, kui üks partneritest otsustab kaisust lahkuda. Tavaliselt on see vesi, mis tahab sisse või välja, või mõnikord ka tõtakas aeg, mis kägardab kokku ka kõige ilusamad hetked, et need lendaks otseteed aju prügikasti või kalmistule... Ja nii tahad ikka ja jälle tagasi. Sinna vaiksesse hetke, mis saabub pärast häälekat või hääletut ühekssaamist. Tahad niimoodi, et vahel võtab see tahtmine nii silmanägemise kui aru peast. Vahel nimetatakse seda ka armumiseks. Armastuseks. Ultimaalselt on aga see igatsus ja vajadus rahu järele. Selle järele, mida isegi unes ei saavuta.

Ja siis ühtäkki, enne kui Maaren arugi sai, mida ta täpselt teeb, oli ta... kuskil. Igal juhul mitte maailmas, mis paistis peeglist.  Ta oli seal, kust kõik saab alguse. Mingi meelega teadis ta, et on surnud. Teadis ka, et surm on ainult algus. Mille, selles ta ei olnud kindel. Ainus, mis oli kindel: ta tahab jääda nii kauaks kui võimalik sellesse hetke, kus pole mõtteid, on ainult täius. Soojus ja turvalisus.

Sest kuskil seal on ka vana leinakask, mida enam ammu ei ole päriselt, mille kändki on maasse ära mädanenud. Ja Maaren toetab oma armastustest väsinud selja vastu valget tüve, vaatab väikest punast kassi alumistel okstel, vaatab poissi jalgrattaga... ja kõik on alles ees.

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0543)