Seekordses Erektori erinumbris tutvustaksin ma Teile kahte animet: Cross Ange: Rondo of Angel and Dragon ja Mahou Shoujo ni Akogarete (Gushing over Magical Girls). Esimene neist tuli välja kümme aastat tagasi, teine alles sellel aastal.

Kes on neid mõlemaid näinud, teab et neid on väga raske samasse patta panna, kuid ometi on neil minu jaoks kummaline ühisosa.

Esiteks kompavad mõlemad animed vaataja taluvuse piire. Cross Ange teeb seda alastuse, vägivalla, vere ja vägivaldse seksuaalsusega. Mahou Shoujo samas on ecci anime vaid nime järgi ning paljud tahaks seda pigem hentaiks nimetada

Teiseks põhjuseks oli minu peas tekkinud seos. Inimesed on kummalised ja leidlikud ning suudavad teha erootikat pea igast teemast ja igal moel. Mõlemad animed tuletasid mulle meelde teismelisena korteripeol nähtud 1976 aasta pornomuusikali “Alice in Wonderland”. See film oli sürreaalne kogemus ning seda olid ka need animed.

Ning nii jõuamegi me kolmanda punkti juurde. Kogu nende jaburuses ei suutnud ma nende animede vaatamist lõpetada. Hoolimata kõigest olid need animed oma veidruses huvitavad.

Nojah, neljandaks võiks ju ka lisada, et mõlema anime peategelane on tüdruk, kelle elu keeratakse ühel hetkel täiesti pea peale ja nad asuvad eneseotsimise teekonnale.

Viiendaks see, et mõlemas neist on maagia.

No ja kumbagi ei tohiks vaadata laste läheduses, aga see on vast antud numbris juba ilmselge.

Käputäis sarnasusi.

Nüüd mõlemast natukene lähemalt.

Pilt2

Cross Ange: Rondo of Angel and Dragon sattus mulle ette juba mõni aasta tagasi ning selle vaatamine oli piisavalt traumeeriv, et ma tahtsin juba siis arvustust kirjutada, kuid ei jõudnud selleni. Pealegi ei sobiks see mujale kui Erektorisse.

Meie loo peategelaseks on ärahellitatud printsess Angelise, kes elab maailmas, kus kõigil on maagilised võimed. Vahel haruharva sünnivad ka lapsed, kellel maagiat ei ole ning need asjad, sest ilma maagiata pole sa ju inimene, eemaldatakse kiirelt ühiskonnast.

Angelise on just saanud kuueteistaastaseks ning peab läbi viima piduliku maagilise tseremoonia, kuid selle käigus selgub tõde, mida vaid tema vanemad teadsid - kogu tema eelnev elu on olnud vale. Tal, kuningliku soo esindajal, ei ole maagiat.

Angelise kaotab oma ema, kes proovib teda viimase hetkeni kaitsta, ning saadetakse isoleeritud saarele, kus elavad vaid ilma maagilise väeta inimesed. Seal alandatakse teda nii vaimselt kui füüsiliselt.

Selgub, et ka kasututest inimestest on maailmale kasu - need ilma maagiata inimesed kaitsevad oma robot-lennumasinatega ülejäänud ilma draakonite eest, kes proovivad sellesse ilma tungida ning ka Angelise pannakse sellesse rolli. Valik on lihtne: sure nüüd või võitle ja sured äkki hiljem. Äkki hiljem, sest surma tuleb väga tihti ette - saarel on isegi oma kalmistu just selle tarvis.

Printsess Agelise proovib sellest õudusest põgeneda, kuid on lõpuks sunnitud olukorra ja uue eluga leppima. Tema pehme ja hellitatud kesta alt koorub peagi raevukas võitleja Ange.

Nii nagu tema koor mureneb, hakkab murenema ka maailma enda koor ja Ange ei võitle varsti vaid enda ja maailma püsima jäämise nimel.

Väga palju rohkem ei tahaks rääkida, kuna see rikuks vaatamise-mõnu, sest olgugi et lugu ise pole ehk just väga originaalne, on see täis ootamatuid pöördeid. Leidub reetmist, leidub siiraid hetki ja emotsioone, leidub kohti kus silmanurgas hakkab pisar kurbusest alla voolama ning leidub ka puhast õudu. Tihti on need ka väga üksteise otsas ja sinna vahele on topitud seksuaalse alatooniga juhtumisi, nii et emotsionaalseks protsessimiseks pole aega.

Nagu eelnevalt mainitud, on kõik surmad ja vigastused väga verised ja võikad, meenutades

Tarantino filme. Selle kõige juures on inimkonna nimel võitlejate “lahingvorm” sisuliselt bikiinid ja “kaamera operaator” ei jäta seda igal võimalusel kasutamata. Mis mind isiklikult häiris, oli see, et kuskil polnud ka põhjendust, miks kõik kogu aeg nii paljad olid.

Kui ooperis on narratiiv selleks, et siduda omavahel laule (sest ilma lauluta poleks see ooper), ning pornos on narratiiv, et siduda omavahel seksi-tseene (ilma selleta poleks ju porno) siis selle anime puhul pole ma päris kindel, mida see narratiiv seob. Pigem tundub, et tegemist on Mecha animega, mis võiks töötada ka ilma seksi ja vägivallata. Jah, see poleks ehk midagi väga meeldejäävat, kuid ka mitte üdini halb. Lugu iseenesest on olemas ja selle käigus toimub karakterite ja suhete kasv ning areng.

Praeguses kombinatsioonis on see aga kummaliselt lummav üllitis, mis kriibib mitmes valdkonnas hinge ja ihasid - anime, mida paljud kas kiidavad või laidavad, külmaks jätab aga väheseid. Teist korda enam ei vaataks, kuna ootamatud pöörded pole nii enam ootamatud, kuid kustumatu mulje jättis sellegipoolest.

Pilt1

Mahou Shoujo ni Akogarete on eelnevalt mainitud animega võrreldes hoopis teisest puust tehtud. Kui Cross Ange on pigem tõsine ja “erootilise sisuga” justkui poolkogemata, siis Mahou Shoujo on ilmselgelt erootiline ja humoorikas. Ka siin on võitlust, kuid (peaaegu) keegi ei sure ja ka võitlus on pigem maagiliste tüdrukute stiili pilav. Sealjuures sisaldab anime omajagu lihtsat elu ja Slice of Life elemente.

Loo peategelane Utena on väga häbelik tüdruk, kellel on elus vaid üks tõsiselt suur kirg - ta armastab kogu südamest kohalikke maagilisi tüdrukuid, kolmikut keda tuntakse nimega Tres Magia. Ühel päeval ilmub Utena juurde olevus, kes pakub ka temale maagilisi võimeid. Muidugi ütleb ta jaa, kuid see tehing ei ole nii lihtne, kui esmapilgul tundub.

Maagilise tüdruku asemel saab Utenast hoopis Magia Baiser - succubuse sarnane piitsaga pahalane, kellele Tres Magia koheselt vastu astub. Utena, kes on oma uuest rollist šhokis, kasutab oma uusi võimeid alguses vaid enesekaitseks, kuid selle käigus ujub pinnale ka midagi sügavamat tema seest. Miks hakkab ta keset võitlust punastama? Mis on see kummaline tunne? Paistab et ta mitte lihtsalt ei armasta maagilisi tüdrukuid vaid ka seda, kui nad on kinni seotud või valust oigavad.

Sealt algab tema seksuaalsete veidruste avastamise teekond ning peagi selgub, et ta ei võta seda ette üksi. Kuigi BDSM on püsivam, käib paljudest osadest läbi ka teisi seksuaalseid kiikse ja fetišeid, mida Utena kas avastab ise, avastatakse tema peal, tema sunnil või tema uute sõprade poolt. Seda loo, mis täitsa lustlik, kuigi ilmselgelt mitte väga originaalne, raames.

Kui jätta kõrvale, et peategelased on (enamuses) 14 aastased tüdrukud, siis on tegemist üsnagi kiiksuga, kuid eluterve suhtumisega seksuaalsusesse kogu selle kummalises värvikirevuses. Lisaks on värskendav näha ecci animet, kus pole ühtegi meest (keda haaremitäis tüdrukuid taga ajab), ning fookuses on just seksuaalsed ihad, mitte “poolkogemata millegi erootilise” tegemine. Anime on aus ja läheneb seksuaalsusele uudishimu ning omamoodi lustiga.

Öeldakse, et anna mehele mask ja ta näitab, kes ta tegelikult on. Just seda ideed on näha ka siin - Utena õpib pahalase maski taha peitudes ennast ja teisi lähemalt tundma. Mitte ainult oma ihasid, vaid ka oma tegelikku olemust. Kui anime esimeses osas on Utena häbelik tüdruk, kes igal pool üks käib, siis selle lõpuks on tal oma sõprusringkond, kellega asju ette võtta.

Tema tegemised ei muuda aga ainult teda ennast, vaid ka Tres Magiat.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0646)