440757452 1157864165222794 8020095238365895715 n



„Kaunis sina"

Chuck Palahniuk

Kunst, 2014

196 lk

------

„Penny tahtis selgitada, kuid ta oli rampväsinud. Selle asemel heitis ta pikali, vajudes sügavamale naudingusse, kui mees ta kliitorilukku hellitas. Ta selgitas, kuidas lühike kõdisti korgaskeha naha sisse taandub. Orna survet rakendades ajas ta sõrmega kõdisti järge, kus see kaheks haruks jagunes, mida ta „säärteks" nimetas. Maxwell seletas, et need sääred põimuvad ümber tupeõõnsuse."

 

Mõtlesin tükk aega, kuidas seda raamatut „sildistada". Nimelt on tegu.... keerulise...? mitmetahulise…? vastandliku…? jabura…? teosega, mida ühe nurga alt liigitatakse näiteks pseudofeministlikuks. Ise võtsin raamatu endale esmakordselt lugemisse, kuna „Kaklusklubi" meeldis väga. See on tiba teine teema, kuid „Fight Club" on üks väheseid erandeid, kus väga hea raamatu järgi on tehtud veel parem, suurepärane film. „Kaunist sina" pole küll filmistatud. Lugesin esimest korda raamatut aastal 2017, seitse aastat hiljem üle lugedes selgus, et nii mõnigi asi oli täiesti ununenud.

 

Raske ütelda, kas tegu on nö. tavalise ilukirjandusega, kus väljamõeldud tegelased tegutsevad tavalises, argises keskkonnas. Või on tegu ulmega, sest raamatu tehnoloogiline pool + veel mitmed nüansid ei ole just väga tavapärased? Võinoh, on vägagi kindel, et raamatul on mitmeid fantastilisi elemente, selles pole kahtlust ka ning minu jaoks mõjus raamat blackmirrorlikuna. Nii enda vindi peale keeramisega kui üldse sellega, et milliseks tehnoloogia areng võib inimest muuta. Kui ma natuke mööda erinevaid ulmehoovuseid oma peas ringi sõudsin, siis mingist hetkest on tegu vägagi žanriteosega zombimaailmast. Lihtsalt, et oma olemuselt, vormilt on see mõnevõrra teistsugune, kus eesmärgiks pole teps mitte ulme, vaid midagi muud.

 

Kui korraks sisu poolele piiluda: raamat räägib noorest Penny Harriganist, tavalisest inimesest, kes sisimas vaatab rikaste ja ilusate elu ning õhkab, läbivalt on palju juttu „naiselikest" teemadest, logodest, brändidest, kosmeetikast, riietest, jalanõude kaunitest vormidest. Ühel hetkel tutvub neiu miljardär C. Linus Maxwelliga, elu saab täis kulda, karda ja ennenägematuid seksuaalnaudinguid. Nimelt uurib Maxwell naise keha ning aistinguid, loomaks tooteliini „Kaunis sina" slogan’iga „Miljard abikaasat asendatakse üsna pea". Jah, me räägime üldnimetajast „seksmänguasjad“ (kuigi mängust on antud juhul asi kaugel). Ning see on siis ka punkt, kus esmapilgul tavaline olmeromaan keeratakse pea peale ja ulmekahurid täiega paugutama hakkavad.

 

Kes on Palahniuki varem lugenud või kasvõi „Fight Club’i" filmi näinud – jah, ka siin raamatus võetakse asju suurelt ette. Õnneks ma sirvisin enne esmalugemist  ühte sisukokkuvõtet, sest muidu oli esimese veerandi puhul juba tunne, et kuradile! See, mis algul tundus erootiline, läks üsna kiirelt hoopis teise seina, raamatu läbiv noot ongi juhtida tähelepanu inimeste kerglastele kiirnaudingutele. Kui muidu räägitakse peamiselt (noorte) meeste lembusest arvutimängude ning netiporno vastu, siis see raamat keskendub naissoo kiirmeelelahutusele. Ning mida edasi, seda rohkem läheb pilt üldisemaks – kuidas me, inimesed, oleme kõik ikka üsna ajudeta lambad ja kergesti mõjutatavad.

 

„Maxwell selgitas, kuidas arstid alates Hippokratesest kuni 1920ndateni olid alati ametlikult treenitud tehnikas, millega oma naispatsiendid „paroksüsmini" viia. Sõrmi ja õli kasutades oli see arstidel ja ämmaemandatel standardmeetod hüsteeria, unetuse, depressiooni ja hulga muude naistele tavaliste haiguste ravimiseks. Seda nimetati praefocacio matricis'eks. Või „ema lämmatamiseks". Isegi kuulus antikaja Kreeka arst Galenos soovitas tuppe hoolega stimuleerida, kuni see kogutud vedeliku vabastab."

 

Kui rääkida erootilisest poolest – jaa, seda on palju! Samas kui ma näiteks mõtlen Emma Deani peale, siis Palahniuki raamatus pole mõnusat ja helget naudingut, „Kauni sina" erots on toores, ebameeldiv ning mis peamine – mitte-erootiline. Taotluslikult tuim, raskepärane, teinekord isegi nüri ja maitsetu. Mis teebki mu silmis raamatu hurmavaks, kuna tegu on siiski väga karmi hoiatusteosega, mis näitab, kuhu suunas maailm võib keerata (võinoh, on ju juba keeranud), kui laskuda sügavasse hedonismi. Seega erotsi, pornot, põrutamiskirjandust leiab siit palju. Kuid see pole selline „võtan ja loen mõnuga head erutamisraamatut", oh ei. Palahniuk viib lugeja ebamugavustsooni, võtab ära igasuguse lootuse ning mis eriti hull – see pole mingi ebarealistlik ulme, see on vastik reaalsus, mis kärtsroosade kaante vahelt ulmekuues vastu vaatab.

 

Kokkuvõttes: seksukas? Jah, ka seda. Aga kõige rohkem saab ütelda, et tegu on eriti musta huumoriga – ise pakun, et mingi nurga alt on raamat tõesti märkimisväärselt irooniline, seda ongi liigitatud satiirilise romaani valda…. Aga muigama ei pannud kordagi, pigem nimetaks hoiatusromaaniks. Sest tõesti, kui vaadata ümberringi, siis raamatus kirjeldatu ei pruugi olla (kauge) tulevik, juba praegu asendatakse iga päev inimsuhteid masinate, erinevate ekraanide ning virtuaalmaailmaga. Palahniuk keerab selle kõik üle võlli, kus elu käib „kärtsroosa plastikrahulduse jahis". Või kas keerab? Äkki ongi tegu dokumentaaliga?

 

5/5 („vastik ja vajalik raamat")

 

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0566)