Hiilisin koopa varjudes ühe stalaktiidi tagant teise taha ja jälgisin, et all, hiiglasliku kaljukoopa põrandal askeldavad inimesed mind ei märkaks. Mu karvased, küüniselised ämblikujalad tabasid iga pragu ja nukki millesse klammerduda, ilma et oleksin pidanud oma liikumisele eraldi tähelepanu pöörama. Vastaseid oli hetkel näha kümmekond, enamus neist relvastatud, lisaks mõned valverobotid ja kaks seiredrooni. Droonid olid kõige ohtlikumad, sest need liikusid peaaegu hääletult ja laveerisid ennustamatu mustri järgi siinsamas minu lähedal lae all. Just nende pärast liibusin nii vastu kaljusid kui sain. Mu varasem kogemus selliste droonidega ütles, et nende andurid olid kõik suunatud allapoole ja seda, mis toimub nende kohal, nad ei näe ja pole ette nähtudki avastama. Mu kogemus nende võimetest sai veelkord kinnitust, kui üks hall metalne valvur minu alt läbi hõljus, mind peaaegu puudutades, kuid mitte märgates.

 

Minu sihtmärk asus koopa keskel. Sinna oli ehitatud muljetavaldav konteinerlinnak ja ühest nendest arvututest metalsetest elamutest tuli lõhna, milles ma teiste seas tundsin eksimatult ära Helle lõhna. Manööverdasin ettevaatlikult konteinerite kohale ja jäin sinna pidama. Kaalusin edasist tegevusplaani ja loobusin alla laskumast enne kui olen saanud rohkem teavet vastaste jõudude kohta. Eritasin võrgunäärmest koopa laega sama karva niiti ning kudusin enese ümber kookoni, mis eemalt meenutas väljaulatuvat kivi kaljulaes. Jätsin väiksed vaateavad strateegilistesse kohtadesse ja tardusin ootama ja jälgima.

 

Helle ei olnud ainus ohver, keda selles inimröövidele keskendunud seltskonna konteinerlinnakus kinni hoiti. Rohelised Rästikud olid rühmitus, kes oli oma põhitegevuse rahastamiseks muutnud inimröövid ja ohvrite eest lunaraha küsimise oma tavapäraseks sissetulekuallikaks. Kas see ka nende peamine sissetulek oli või ajasid nad ka muud musta äri, seda ma ei teadnud, kuid ainuüksi inimröövidega liikusid igal aastal nende käest läbi mitmed sajad miljonid galaktilist krediiti. Mingi osa sellest läks neil tõepoolest oma vabadusvõitluse rahastamiseks, kuid enamus oma juhtide luksusliku elu tagamiseks ja vaid väga väike osa jäi selle äri enda rahastamiseks. Seepärast polnud imestada, et turvameetmed ei olnud siin kuigi head ja peamiseks kaitseks peeti seda kaljumägede alust keerukat tunnelisüsteemi ennast. 

 

Koobas milles ma praegu asusin, oli sügaval Käsnamägede all, sadade kilomeetrite pikkuste tunnelite labürindi keskel. Tunnelid ise olid koduks kõikvõimalikele sünteetilistele eluvormidele, kelle Planetaarvalitsus oli oma biolaboratooriumites lasknud valmis teha ja kui Rohelised Rästikud oma vabadussõda alustasid, said enamus neist elukatest laboritest plehku ja paljud neist hakkasid kiiresti ja kontrollimatult paljunema. Planeedi originaalne floora ja fauna oli ammu sünteetiliste eluvormide poolt üle võetud ja unustatud juba mitme tuhande aasta eest. Rohelised Rästikud ja Planetaarvalitsus sõdisid aga siiamaani selle üle, kumb neist planeedi peremees peaks olema. Siiani olid mõlemad pooled viigis.

 

Helle oli Planetaarvalitsuse Käsnamägede sektori asedirektori tütar. Tema eest nõuti 10 miljonit galaktilist krediiti ja seda juba kolmandat korda. Selles mõttes kolmandat, et nad olid tüdruku juba kaks korda röövinud ja kaks korda oma raha kätte saanud. Esimest korda miljoni, teist korda viis ja nüüd nõuti kümmet. Seekord keeldus isa maksmast ja niipalju kui mina aru sain, siis seetõttu, et ta oli eelmiste lunarahamaksete tõttu suht pankrotis. Seekord ei olnud röövlid taustatööd korralikult teinud ja röövisid juba vaeseks jäänud mehe tütre. Küllap kolm milli nad tema eest oleks ehk saanud, kuid kümme käis vanamehele juba selgelt üle jõu ja nad oleksid pidanud tal vahepeal veidi kosuda laskma. Küllap loodeti, et ta laenab selle raha kokku, kuid nagu alati, kus häda kõige suurem, seal sõpru kõige vähem. Keegi vanamehele midagi ei laenanud. Rästikud olid tuntud selle poolest, et kui nad olid juba summa öelnud, siis kauplema ja hinda alla laskma nad ei hakanud, nad pakkusid alati võta või jäta kokkulepet.

*

Mu kannatlikkus tasus ära. Teise päevatsükli lõpus viidi vange kuumaveeallikasse pesema. Viisteist naist ja nende seas Helle. Neid valvasid kolm elektripiitsadega relvastatud valvurit, kuid vaatemängu tulid nautima enamus koopa asukatest. Vangid olid juba alasti, neil kas ei olnudki riideid või olid need eluruumidesse jäetud. Rästikud vältisid võimalusel oma vangidele viga tegemist, kuid alandused olid igapäevased, et kellelgi ei tuleks kuurordi tunnet ja siit vabanedes räägiksid nad oma jubedatest kogemustest. Lihtne PR-töö, et omaksed võimalikult kiirelt raha ära maksaks ja võiks samas kindlad olla, et kui nad seda teevad, siis saavad pantvangi ka ühes tükis tagasi. Aastasadade pikkused kaubanduslikud traditsioonid.

 

Niipea, kui ma olin kindel, et Helle oli teiste seas, väljusin ettevaatlikult kookonist ja nihkusin vangide kohale. Teel sain kätte ühe valvedrooni, mis minu alt läbi liikus. Haarasin selle kahe jäsemega ja surusin koibade otsas olevad küünised läbi masina õhukese plastikkatte. Sellesama drooniga viskasin ma alla järgmise, mis mõni hetk hiljem tuli uurima, miks tema kaaslane levist kadus. Oma kahe inimkäega tõmbasin kabuuridest relvad ja võtsin kiiresti maha kõik valverobotid. Nood vajusid suitsedes kokku enne kui reageerida jõudsid. Nüüd oli hetkeks ohutu end näidata. Kõik see kokku tegi palju vähem müra kui inimsumm, kes oli vangide pesemisürituse ümber kogunenud ja häälekalt käratsedes ja kommenteerides oma emotsioone igal võimalikul moel välja näitasid. Torkasin relvad kabuuri tagasi.

 

Sülitasin võrgunäärmest Helle pihta oma kõige kleepuvama ja tugevama võrguniidi ja tõmbasin ta sujuva liigutusega lae alla, haarasin temast oma kahe koivaga ja sööstsin ülejäänud viiega laeõnarustesse klammerdudes üle lae minema tagasi selle pisikese tunneli poole, läbi mille ma olin koopasse sisenenud. See oli kõrgel lae all ja ma mahtusin sellest oma kandamiga üsna napilt läbi. Helle karjus kogu selle aja. Ta arvas ilmselt, et ma kavatsen ta ära süüa. Kartus oli igati õigustatud, sest siinsetes koobastes võis tõepoolest liikuda mu sünteetilisi suguvendi, keda ei saanud ehk enam pidada meie liigi intelligentseteks esindajateks, vaid pigem meie väärastunud järglasteks. Mitte minu järglasteks, mina ei olnud paljunemisringi oma panust veel andnud. Ma maskeerisin väljumisava kiiresti kaljukarva võrguniidiga ja võis loota, et see annab meile mõned lisaminutid pagemisaega. 

 

*

 

Operatsioon oli niivõrd kiire ja ootamatu, et Helle ei saanud tükk aega aru, et see olen mina, kes ta kaasa haaras ja röökis nagu ratta peal ja ma olin sunnitud viimaks ta suu võrguniidiga kinni panema. Läks päris tükk aega, et naine mõistaks, et tulin teda päästma ja koju viima. Viimaks tundis ta mu ära ja rahunes. Ta andis mulle märku, et võin nüüd ta suu avada ja et ta sooviks liikuda ise omal kahel jalal. Suu võisin tal avada, kuid ise liikumine ei olnud kahjuks võimalik, sest niiviisi oleksime me sinna labürinti jäänudki. Paljud käigud, mida ma kasutasin, asetsesid tema jaoks koopapõrandast liiga kõrgel ja olid tema ronimisvõimetele ligipääsmatud. Ka ei olnud tunnelite seinad loodud kahel paljal inimjalal liikumiseks. Meie mõlema parema liikuvuse huvides mässisin ta võrguniidiga endale selga ja tõmbasin tihedasti kinni. Ta püüdis alguses protestida, kuid sai peagi aru, et mingil muul moel me sellest mäest elusalt ei lahku ja ta andis alla. Mul oli kiire ja seepärast ei saanud ma teda oma seljale kõige mugavamalt ning kahjuks hakkas mu ühe jala puusakont iga sammuga vastu tema alakeha käima. 

“Ah, kuule, nii ei saa, see nukk hõõrub mulle siin…” ütles Helle ja tema hääl kõlas üsna hädiselt, nagu häbenedes, et ta oma päästjat sellise triviaalse asjaga tüütab, samal ajal kui mina jooksin meie mõlema elu eest. 

“Esimesel võimalusel tegelen sellega,” vastasin talle napilt ja tormasin vaheldumisi mööda koopalage ja põrandat, klammerdudes iga väljaulatuva nuki taha. Plaanisin selle ebamugavuse esimesel võimalusel parandada ja ta mugavamalt sättida, kuid mitte kohe. Ta oli liiga kõvasti ja liiga kaua kisendanud ja mulle tundus, et droonid olid juba õige lähedal mu maskeeritud väljapääsu avastamisele. Kõigepealt pidi saama siit eemale.

“Mida varem, seda, ooh, aah, aah, seda ooh, aah, parem,” vastas Helle ja tema oigamist kuulates mõistsin, et hõõrumine pidi talle tublisti liiga tegema. Kuid parem veidi ebamugavust, kui surnud ja seepärast kihutasin ma edasi, püüdes lihtsalt võimalikult vähe kasutada seda jalga, mis vastu teda hõõrus. Tundus, et ta mõistis, et ta elu on kaalul. 

“Ahh, see käib mulle siin, ei, aah, tegelikult, ei ole viga, aah, aah, ära nüüd seisma küll jää,” hingeldas Helle, kui mul õnnestus jalga tõepoolest üsna vähe kasutada. Küllap ta arvas, et ma kavatsengi seisma jääda.

”Jookse edasi,” ägas ta. “Jaa, väga hea, rutem, ooh, rutem, ooh, veel rutem, aah, aah.” 

Ja ma jooksin, püüdes küll tema kannatusi võimalikult vähestena hoida. Kahjuks see suurema osa ajast ei õnnestunud, sest koopamaastik oli üsna raske ja keeruline. See oli muidugi ka meie õnneks, sest takistas potentsiaalseid tagaajajaid tõenäoliselt rohkem kui mind. Kuid juba paari kilomeetri pärast sain aru, et on aeg peatuda ja Helle paremini seada, sest enam ta isegi ei oianud, vaid lausa karjus. Seepärast, esimeses koopas mille seintel lumineseerusid seeneniidistiku võrgud, peatusin. Mina nägin ka pimedas, Helle mitte ja veidi valgust kulus ära, et ta ennast pilkases pimeduses ei vigastaks. Kui ma seisma jäin, vajus ta täiesti lõdvaks. Lõikasin võrguniidid lahti ja võtsin Hele sülle. Ta oli täiesti sült, nagu oleks korralikult läbi pekstud. Miski nirises mööda mu jalga alla, katsusin oma puusakonti, mis kogu see aeg tema vastu oli hõõrunud ja see oli imelikul kombel ligumärg. Ma ei osanud seda kuidagi seletada, sest veri see ei olnud, kui, siis olin ta ehk liiga kõvasti enda vastu köitnud ja ta lihtsalt higistas kogu selle aja kõvasti, kuigi higi lõhna sellel samuti ei olnud, pigem nagu midagi muud, midagi kutsuvat ja ta jalge vahe, kuhu mu puusakont oli vastu hõõrdunud, lausa lirtsus. Ja see lõhn. Ma ei ole kunagi tundnud ühegi inimese juures säärast lõhna. See pani mulle pähe mõtted, mida ma olin siiani mõelnud vaid öösel ja üksi olles ja mida seal praegu keset pagemist ei tohtinud kindlasti olla. Ja siis hakkasin ma aimama, mis niiskus see minu peal oli. Ma ei osanud selles suhtes seisukohta võtta, kuid millegipärast tegi see mulle heameelt. 

 

Ma teadsin teda hästi ja tema mind, sest olin viis aastat olnud naise ihukaitsja. Niikaua kuni tema isale tundus viimaks, et me saame veidi liiga hästi läbi ja ta mind vallandas ja soovitas tungivalt planeedilt lahkuda, kuni mul veel kõik kaheksa karvast koiba, kaks varjatud jalga ja kaks kätt ühes tükis on. Nüüd aga olin ma teda päästnud loodetavasti kõige meeldivamal moel tema jaoks, kuid samas ebameeldivaimal võimalikul tema isa jaoks. 

 

Raputasin kõik segavad mõtted kõrvale ja keskendusin kiiresti päevakajalisele. Helle oli täiesti läbi ja vajas puhkust, sest ka edasine teekond ei saa olema kuigi palju kergem. Loodetavasti peab ta selle vastu. Märkasin oma üllatuseks, et kõigist läbielamistest hoolimata särasid naise silmad kirkalt ja unistavalt, See oli hea, rõõm vabadusest kaalus tema jaoks teekonna raskuse siiski üles. See meeldis mulle. Liiga tihti olid mu päästetavad poolsurnud ja hirmust vangipõlve õuduste ja päästmise ehmatuse ja tihtilugu üsna brutaalse pagemisaegse võitluse tõttu. Ning liigagi tihti hirmutas neid lausa ogaraks ka nende päästja, sest ligi kaks tonni kaaluv, kaheksa karvase küünisega lõppeva lülilise jalaga ämblikukere, mille keharindmikul troonis eebenikarva, korralikult musklis mehe torso, võis tavalisele inimesele, kes oli harjunud elama kolkamaailma kolkas, mis oli asustatud vaid inimeste ja temale harjumuspäraste taltsate sünteetikutega, tõepoolest paista kohutava monstrumina. Minusuguseid ei olnud palju ja seda ehmatavam inimestele esmakordne kohtumine minuga oli. Paljud ei saanudki oma arahnofoobiast üle ja ühe päästetu olin ma sunnitud lõpuks hoidma pidevalt uimastatuna, et ta röökimine meile mõlemale saatuslikuks ei saaks. Pärast ei tahetud mulle isegi tasu maksta, sest vennike oli veendunud, et kui ma suujätketega tema peast haarasin ja oma mürgikihvad talle kaela lõin, et ma soovisin teda tappa. Õnneks oli mu tolleaegne partner, kes minu peal oma arahnoloogia diplomitööd tegi, tollal veel minuga ja selgitas neile, et ma suudan oma mürgi koguseid väga täpselt mõõta ja kui ma oleksin toda vennikest tappa tahtnud, siis oleks too ka sealsamas surnud. 

 

Igatahes tegin ma Helle heaks midagi, mida ma mõne teise päästetava heaks ei oleks kunagi teinud. Eritasin võrgunäärmest oma kõige pehmemat ja jämedamat võrku ning kudusin talle kiiresti sinna kaljusele pinnale puhkamiseks pehme aseme. Kogu selle aja kui talle aset valmistasin, lamas Helle mu kätel, hoides mul raugelt kaela ümbert kinni ja lihtsalt puhkas raskest teekonnast. Kõige raskem selle juures oli minu jaoks ignoreerida tema alasti keha. See oli täiuslik ja see lõhn, mis temast altpoolt eritus… Tegin aseme kiiresti valmis ja asetasin ta sellele. Helle ohkas ja vaatas mulle otsa, nagu ootaks ta minult veel midagi. Ma sain muidugi aru, mis talle muret tegi ja kudusin kiiresti oma siidiseimast niidist talle särgi ja lühikesed püksid. Ma võin küll olla sünteetik ja ämblikmees ja koletis, kuid inimeste kommetest tean ma siiski nii ühte kui teist. Mul polnud aimugi, millise moe järgi Helle viimasel ajal riides käis ja see andis muidugi kohe tunda, sest ta vaatas riideid üllatunult ja nagu kahetsusega, et peab need selga ajama. See oli tegelikult ka mulle vastumeelne, sest teda oli ilus vaadata. Õnneks ei varjanud riided tema lõhna mitte vähimalgi määral ja ma pidin end tagant sundima, et tema juurest eemale minna. Seadsin koopasse üles inimsilmale nähtamatud hoiatusniidid ja iga sissepääsu juurde ka mõned kleepuvamad lõksuvõrgud, mis hoiatusniitide peale alla langevad. Nüüd oleksin võinud ka ennast lõdvaks lasta, kui mitte Helle lõhn ja kui mitte droonid.

*

Olin teinud targasti, et ei alahinnanud meie vastaseid. Kuigi me olime pagenud kiiresti ja kaugele ja teinud tunnelisüsteemis tublisti käänakuid ja haake, jõudsid nad meile üllatavalt kiiresti järgi. Esimese märguande sain hoiatusniitidelt ja juba järgmisel hetkel prantsatasid esimesed droonid püünisvõrkudesse mähitult koopapõrandale. Niitide hape söövitas nende väliskesti ja imbus läbi selle elektroonikani, hävitades nende ajud. Kuid juba tulid järgmised. 

 

Droonid olidki selles koobastikusüsteemis kõige mõistlikumad tapariistad, sest neid ei häirinud ei jalgu lõhkuvad kaljuteravikud ega suured kõrguste vahed. Kuid oli veel üks palju tõhusam tapariist nendes koobastikusüsteemides, mille olid juba paar tuhat aastat tagasi välja töötanud Planetaarvalitsuse Sünteetilise Bioloogia Instituudi teadurid. See oli üks teatud liik hiiglaslikke, mõistuslikke, sünteetilisi kimäär-ämblikke, koobassõdalasi. Minu liik. 

 

Mu võrgunääre pritsis kallaletungijate pihta söövitavat ja ülikleepuvat võrguniiti, mis ummistas droonide tõukemootoreid ja ma ise jooksin ja hüppasin mööda koobast, selle seinu ja põrandat ja lage, põigeldes droonide laserite eest ja tuues nad üksteise järel vaheldumisi võrguniitidega ja laserpüstolitega alla. Nende laserid olid nõrgad ja energiat nende jaoks oli droonidel vähe, nii et kuigi suurt ohtu nad minu jaoks ei kujutanud. Käsutasin kohe lahingu alguses Helle ühe suurema kaljunuki taha ja üllataval kombel ta täitis selle korralduse ilma vastu vaidlemata ja ilma hirmuletargiasse langemata. Jälle üks punkt tema kasuks. Ta oli mulle meeldinud juba viis aastat tagasi liiga palju ning nüüd, olles temaga vaevalt tunni koos olnud, hakkas ta mulle aina enam ja enam meeldima. Kuid just siis, kui ma olin saanud kõik peale ühe drooni alla, selgus, et vastased olid ka kaotuse-stsenaariumiks valmistunud. Viimasel neist tõbrastest oli kaasas lõhkelaeng ja kui oli selge, et käesoleva kokkupõrke võidan mina, leidis drooni programm, et on aeg käiku lasta viimsepäevarelv. Plahvatus lõi mu kurdiks, tummaks, pimedaks ja vastu koopaseina oimetuks ning kihutas minusse kümneid väikseid teravaid kaljutükke. Olin kindel, et sinna ma suren.

*

 

Lamasin kümnetest haavadest veritsedes külmal kaljupõrandal ja mõtlesin, et olin ikkagi oma vastast alahinnanud. Õnneks oli selleks hetkeks droonidega ühel pool  ja loodetavasti oli meil veidi aega, enne kui inimjälitajad või uus laine droone kohale jõuavad. Tõstsin suure pingutusega pea ja püüdsin aru saada, kus ma koopas olen ja kõige tähtsam - kuidas on Hellega. Näha ega kuulda teda ei olnud, kuid see võis olla tingitud ka sellest, et mu kõrvad vilistasid endiselt ja silmad hõõgusid valust. Seintelt minu lähikonnas oli kadunud kogu helendav seenekoloonia ja enamuses koopas valitses pilkane pimedus. Ajasin end suure vaevaga jalule ja tuikusin Helle asupaiga poole. See, et sealpool olid seinad endiselt helendavate seentega kaetud, andis lootust, et ka naine oli hullemast pääsenud. Kõik mu kaheksa jalga käisid risti-rästi ja haavad nirisesid musta verd. Ma ei jõudnudki Helleni. Vajusin enne seda seina najale ja teadsin, et ma pean kiiresti oma haavadega midagi ette võtma, enne kui on liiga hilja. Minu liigil on küll kiire regenereerimisvõime, kuid selleks, et see saaks toimida, on siiski vaja haavu enne tohterdada. Kuid kogu mu jõud oli kadunud. Nii väga oleks tahtnud puhata ja lihtsalt lamada ja mitte midagi teha. Kuid lihtsalt lamada saab siis piisavalt kui olla surnud ja kuna ma hetkel surra ei kavatsenud, siis tuli end kokku võtta ja haavu ravida. Hakkasin kehavedelikke aeglaselt oma kahe varjatud jäseme sisse suruma. 

 

Minu liigi loomisel oli üks peamisi tingimusi, et peame saama vaenlase tagalas hakkama ilma igasuguse välise abita ja seepärast peab meil olema endal kaasas kõik sõjapidamiseks vajalikud vahendid ja need peavad olema ilma laskemoonata või taastuva moonaga. Relvad - minu mürgihambad ja jäsemete otstes olevad küünised. Toit - võisin seda koguda oma tagakehasse, et kasutada seda kas võrguniidiks või häda korral toiduks, lisaks suutsin vajadusel alandada ka oma ainevahetust üsna suurel määral, et toiduvajadust mõneks ajaks vähendada, ilma et see oleks mõjutanud kuigi palju mu kehalist aktiivsust. Ja viimaks esmaabi, mis toetaks mu eneseregenereerumisvõimet. Ka see oli olemas. Saladus peitus mu kahes varjatud jäsemes, mida ma püüdsin suure vaevaga endast välja pumbata. Kuid isegi teadvusel püsimine oli nii raske, et tundsin - ma ei suuda. 

 

“Hei! Ämblikmees?” kostis eemalt ja tolmust ja pimedusest ilmus mu vaatevälja Helle. Kuid mis veelgi olulisem, minu ninasõõrmeisse tungis tema lõhn. Järsku ei vajanud mu varjatud jäsemed enam mingit sundimist ega pingutust. Kehavedelikud surusid end ise neisse ja kaks süsimusta ning kivikõva sammast kerkisid mu kõhu alt välja. Ka Helle nägi neid, lõi käe suule ja astus sammu tagasi.

“Mu seemnevedelikul on raviomadused,” pigistasin ma endast välja. “Ma pean…” Nüüd astus ta lähemale ja pani mulle oma pehme käe suule.

“Ma tean,” lausus ta. “Kui sa olid veel mu ihukaitsja, uurisin ma sinu liigi kohta välja niipalju kui sain.”

Ohkasin kergendatult. Vähemalt ei pidanud ma talle midagi seletama hakkama. Haarasin ühe käega oma ühest mitte enam nii varjatud jäsemest ja hakkasin seda hõõruma. Hea meelega oleksin teisega sama teinud, kuid mu teine käsi rippus üsna kasutult õla küljes ja iga katse seda liikuma saada lõppes tulise valusööstuga. Helle vaatas suuril silmil kuidas ma endast ravimit välja püüdsin lüpsta, isegi ta suu vajus paokile ja ta huulte vahelt ilmus arglikult roosa keeleots, mis naise kuivama kippuvaid huuli niisutas. 

“Las ma aitan,” ütles ta. Enne kui ma jõudsin midagi öelda, haaras ta mu teisest varjatud jäsemest ja hakkas selle kallal ettevaatlikult, kuid siis aina suurema entusiasmiga toimetama. Mulle tundus, et olin siiski surnud ja kimääride taevasse läinud. Midagi sellist olin ma näinud siiani vaid unes oma üksildastel öödel, kui ma tema ihukaitsja olin ja nägin neid siiamaani. Kuid see ei olnud enam uni. Kõigi mu kaheksa koiva karvad tõusid püsti, kui ta käsi mu võlurisaua maagiaga täitis.

Mõne hetke pärast vaatas ta mulle justkui paluvalt otsa ja kui ma noogutasin, võttis ta mu varjatud jäseme oma roosade huulte vahele. See oli nii ootamatu, et kui mu koibadel poleks olnud küüniseid, oleksin ma kindlasti ümber kukkunud. See soe kodu, mille mu varjatud jäse tema suus leidis, oli nii imeline, et ma ei pidanud vastu ja kerge oie pääses mu suust. Nüüd olin ma kindel, et see ei ole uni, sest isegi unes ei olnud see nii magus. Sellest julgustatuna lükkas Helle mu terve käe kõrvale ja võttis mu teise varjatud jäseme oma teise kätte ja hõõrus seda samas hellitavas rütmis oma suuga. Ma lasin kuuldavale uue ebamäärase häälitsuse ja kõik mu valutavad haavad olid korraga unustatud. Tema lõhn, ihalev ja kutsuv, mähkis mind endasse ja ma ei pidanud enam vastu. Astusin temast sammu eemale, et kallist raviollust talle mitte suhu pritsida ja Helle püüdis rõõmsa jahmatusega selle kõik enda rinnale. Ta võttis ühe sõrmeotsatäie ja maitses seda.

“Pole paha,” ütles Helle.

“Ära!” keelasin teda. “See on mu haavade raviks,” ja sirutasin käe tema poole, kuid ta lõi mu käe eemale ja asus ise mind ravitsema. Ta käis kõik mu haavad üle ja valu, mis oli korraks unustatud, kuid kiiresti tagasi tulnud, kadus nüüd juba üsna kiiresti, kui ravim mõjuma hakkas.

“Suur tänu,” ütlesin, haarasin ta käte vahele ja köitsin võrgunääret eritades ta endale selga. Oli aeg lahkuda, enne kui jälitajad veel midagi ette võtavad. 

 

*

 

Mu kiirus ei olnud enam sama, mis enne haavata saamist, kuid õnneks olime väljapääsule juba piisavalt lähedal, et läks vaid mõni tund ja jõudsimegi tunneli lõppu. Kontrollisin, ega väljas meid kedagi ei oota, kuid õnneks oli õhk puhas. Valisin põgenemiseks pikema tee, vahetades igal võimalusel tunneleid ja tänu sellele väljusime mägedest paigas, kustkohast Rästikud ei osanud oodata. Siin, ühes varjatud lõhandikus ootas moondevarju all mu kosmoselaev ja ettevaatlikult minu enda poolt seatud lõksudest mööda laveerides olime peagi laeva juures. Vaikselt sahises trapp alla. Sees olles panin Helle maha ja asusin juhtpuldi taha. Andsin laevale korralduse varem ettevalmistatud marsruudil kiiresti lahkuda ja kontrollisin, ega õhutõrje meid ei sihi või mõni hävitaja ei jälita. Ei midagi, ei kedagi. Alles siis kui me olime planeedi atmosfäärist väljas ja kihutasime maksimumkiirusel avakosmosesse, lubasin ma endal lõdvestuda. Me ei olnud veel kodus, kuid hetkel paistis, et olime väljaspool ohtu. Pöörasin oma tähelepanu taas Hellele.

 

Ta lamas mu magamisvõrgus, kiikudes selles vaikselt edasi-tagasi, looritatud pilk kinnitatud minule. 

“Aitäh, et olid nõus mulle järgi tulema,” lausus Helle. “Ma ei tea, kui palju mu isa sulle maksis, aga ma loodan, et see kompenseerib selle jama, et sa pidid planeedilt lahkuma ja kõik need aastad võõrsil elama.”

“Võta heaks,” vastasin. “Aga su isa ei maksnud mulle midagi. Ta ei tea, et ma sulle järgi tulin. Ei olnud aega talle teatada ja ma ei näinud ka põhjust. Nii kui uudisvoost kuulsin, et sa oled järjekordselt röövitud ja et ta ei ole seekord võimeline maksma, asusin teele.”

“Sa… sa ei väsi mind üllatamast,” ütles Helle pärast seda kui oli veidi aega suu lahti kuuldut seedinud. Ma ise ei olnud sugugi üllatunud, et ma nii tegin. Vastupidi, juba esimesel korral kui Helle rööviti, olin ma valmis asuma teele, et teda vabastada. Ta isa teadis väga hästi, milleks ma võimeline olen ja ma olin üllatunud, et ta eelistas selle asemel maksta miljoni ja siis viis ja oleks tal olnud kümme, läinuks ka see. aga kuna tal enam raha ei olnud, siis eelistas ta lihtsalt tütrest loobuda. Paistis, et ka Helle peast käisid läbi samad mõtted.

“Mis su edasine plaan on?” uuris ta kui oli kuuldu üle veidi juurelnud..

“Ma viin su lähimale turvalisele kuurortplaneedile. Sealt saad isaga ühendust võtta ja siis on see juba teie teha, mis edasi saab. aga ma soovitan teil ihukaitsemeeskond välja vahetada. Millegipärast on mul tunne, et sellesse on pugenud vähemalt üks Rästikute agent, kui mitte rohkem.”

“Mhm,” pomises Helle.

Ma läksin ja ronisin samuti oma võrku. Mu laev oli väike ja selles oli vaid üks suur ruum ning enamuse sellest võttis enda alla mu magamisvõrk. Ruumi oli sellel meile mõlemale. 

“Kui me sinna kuurortplaneedile jõuame, kui turvaline seal on,” küsis ta.

“See on väga kõrge turvalisustasemega planeet.”

Helle ohkas ja langetas pilgu.

“Ma ei ole kindel, et ma ennast pärast kolmandat röövimist enam kunagi kuskil päris turvaliselt tunnen.”

Ta üks käsi näppis võrku ja ilmselt ei saanud ta aru, et iga väiksem kui liigutus, mis ta tegi, levis mööda võrku koheselt minuni. Tahtsin talle juba sellekohast märkust teha, kui ta uuesti rääkima hakkas.

“Ma mõtlen, et ehk saaksin sind endale… kasvõi vähemalt…  mõneks ajaks, ihukaitsjaks palgata.”

Ma olin samuti sellele mõelnud ning jõudnud järeldusele, et see ei sobi mulle. Selles suhtes olin ma iseendalegi meelehärmiks veidi Helle isa moodi, piisavalt isekas, et kuigi see seaks Helle jälle röövimisohtu nagu nii palju kordi oli juba pärast minu lahkumist toimunud, ei olnud ma enam valmis kellegi koerapoisiks olema. Eriti Helle isa omaks mitte.

“Mulle ei meeldi enam inimeste planeedid ja ma ei tööta enam ihukaitsjana.”

“Millised planeedid sulle siis meeldivad?”

“Koobasplaneedid, võimalikult looduslikud, nagu see, millelt me äsja lahkusime. Mul on ühel neist päris kena kärbsefarm.”

Helle noogutas. Temast paistis nukrust, kuid küllap see läheb üle niipea, kui ta paneb jala kuurortplaneedi pinnale ja näeb, millises paradiisis ta elada saab. 

“Ma arvan, et ma tunneksin end mõnes sellises koos sinuga turvalisemalt kui kuskil mujal.”

See avaldus üllatas mind veelgi enam kui hetk, mil ta koopas minu raviks abikäe ulatas. Ja siis suu. See pilt kerkis mulle jalamaid uuesti silme ette ja pidin end kokku võtma, et oma varjatud jäsemeid ohjeldada ja mitte laskma neil välja ronida.

“Ma põhimõtteliselt ei võta koduplaneedile tööd kaasa.”

Helle vajus silmnähtavalt kössi.

“Aga oma mõrsja võin koju viia küll.”

Ta tõstis pea, silmis jahmatus ja lootus. 

“Just üks selline väike kärbes on mu farmist veel puudu, selline kelle järgi ma tulin siia valgusaastate kaugusele kolkaplaneedile. Kõigi kärbeste kuninganna ja minu südame ja farmi emand.”

“Jah,” ütles Helle.

Naeratasin. Esimest korda üle viie aasta. Ja mulle tundus, et üle terve eluea. 

“Lenda siis siia, väike kärbes,” ütlesin ja kutsusin teda esimest korda üle viie aasta selle hüüdnimega. Nimega, millest meie lahkuminek alguse sai, kui tema isa seda kuulma juhtus. See oli hetk, mil ta sai aru, et meie kahe vahel on midagi enamat kui vaid ametialane suhe. Tookord lendas mu kärbes mu embusest välja. Nüüd lendas ta mu käte vahele. Ja sellest võrgust ta enam ei pääse.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0658)