rahe



Esimese päeva õhtu

Rahe libistas sõrmedega üle järgmise armi Vihavalla soojal nahal.

„Kirves?”

„Mhmh.”

Sujuvalt liikus naine järgmise juurde. Ta tundis ja teadis neid kõiki peast, kuid ometi meeldis talle iga kord uuesti mehe keha avastada.

„Mõõk?”

„Jahah.”

„Ah, see veider kaardus kujuga... soe kihvad,” sõnas naine, kui ta sõrmed olid jõudnud oma retkega mehe puusani.

„Susi tikkus jah persest purema,” vastas Vihavald muheldes.

„Haa...!”

Rahe helisev naer täitis korraks õhu nende vahel.

„Mhmh, parem sealt kui eest poolt. Soel läks kehvemini kui mul,” nentis Vihavald.

Naine liikus oma sõrmedega aeglaselt mööda armide rägastikku edasi, tunnetades õrnade puudutustega igat neist.

Tundes erutust endas paisuvat, libistas Vihavald käe mööda naise reit nii kõrgele, et teda tervitas niiske kutsuv soojus. See käivitas mehes midagi metsikut, mis pani iha ta sees kasvama tuhande pikselöögi jõuga.

„Selili! Ma tahan sulle seal suud anda!”

Ta haaras Rahe puusadest ja tõmbas ta ligemale. Too avas reied ja mees puudutas huulte naise häbet, esmalt õrnalt ja otsivalt, kuid leidnud soovitud punkti, järjest tugevamalt ja nõudlikumalt, muutes naise kurgust tulevad madalad helid üha valjemaks. Mehe keel tegi väiksemaid ringe, hellitades paisuvat kohta, mis saatis üha uued ja uued naudingulained naise kehasse, pannes ta selja kaarduma ja ühe käega mehe juustest haarama ning teisega voodit katvasse niigi kortsus palakasse klammerduma. Reied avanesid veelgi ja varsti viskles naine täielikus joovastuses, kuni tema kurgust vabanes karje, ta surus mehe pea reite vahele, viseldes naudingu lainetel hõljudes ühelt küljelt teisele. Kõrgpunkti saavutamise hetkel liikus mees mööda naise keha üles ja suudles naudinguuduste silmade ja sassis juustega naist suule, samal hetkel kindla lükkega temasse sisenedes. Uus madal häälitus pääses naise kurgust, kui ta oma jalad ümber mehe puusade mässis ja teda oma soojas süles vastu võttis. Aeglaste järjepidevate tõugetega liikudes muutusid naise oiged taas sügavamaks, ta tõstis oma puusad ja  mees liikus üha sügavamale. Kerge pettumusohe lahkus naise huulilt kui Vihavald ennast välja tõmbas, kuid asendus kohe kiirenenud hingamise ja uue erutuse tulvaga, kui Vihavald ta kiire liigutusega kõhuli keeras ja temasse tagant sisenes. Rahe tõusis neljakäpukile, mehe käsi libises üle ta kumerdatud selja ja teine hoidis puusakumerusest kinni. Tõugete intensiivsus ja sügavus viis Rahe erutuse viimse piirini ja tõukas siis uuesti metsiku vabanemiseni, mille tõestuseks oli kogu sisemusest täitev tukslemine ja temast väljapaiskuv karjatus. Vihavalla vabanemine oli pea sama tugev ja ta vajus naise peale, suudeldes tolle sassis juuste vahelt piiluvat põske. Vihavald keeras end koos Rahega küljele ja põimis oma käed ja jalad ümber tema. Mõlemal läks mitu hetke, enne kui hingamine taas rahulikumaks muutus ja nad üksteise embuses uinusid.

 

Teine päev

Soe tuul puhus ukseavast sisse, keerutades Rahe lahtised juuksesalgud mehe näole. Päike oli tõusmas ja lindude vidistamine oli erakordselt vali. Vihavald avas silmad, lükates naise kiharad ettevaatlikult kõrvale. Tõusis siis voodist. Pea hääletult riietudes heitis ta pilgu naisele, kelle paljas rind liikus ühtlase hingamise rütmis. Rahe oli samast külast pärit, kuid pisikesena orvuks jäänud ja külanaiste poolt üles kasvatatud. Nad tundsid üksteist lapsest saati ja nad olid aastatega kui kokku kasvanud, ei osanud ilma teineteiseta kuidagi olla. Kohustused nõudsid ta tähelepanu – kuigi sängis nähtav oli väga kutsuv, siis rebis Vihavald pilgu eemale ning astus kojast välja. Esimesed tormipilved terendasid kauguses, tal tuli kärakotta ja loodetavasti ka tagasi jõuda enne, kui pikne paukuma hakkas. Ilm muutus siin hetkega, uputades kord laevu ja hävitades vilja ning rahunedes siis päevadeks, nagu midagi poleks juhtunudki. Ta tõmbas kuue hõlmad koomale ja asus küla keskväljaku poole teele.

 Kärakotta astudes vaatas talle vastu hulk mehi ja külavanem Unipäiva põletusarmiline ühe silmaga nägu, mis oli sama tume nagu eemalt lähenevad pilved. Teise silma asemel haigutas külavanema näost vastu must, tuhaga täidetud koldeava meenutav tühimik, mille katmisega Unipäiv ennast enam ammu ei vaevanud.

„Koerakoonlased hävitasid taas suure hulga meie karja. Nii me talvele vastu minna ei saa. Need saatana sigitised saadavad meid nii näljasurma. Nood saavad vaid jõudu juurde, kui on kord vere meki suhu saanud.”

„Seni on nad ainult loomadega piirdunud,” lausus üks vanematest meestest vaevukuuldavalt, vaadates seda öeldes mõtlikult enda kulunud nahast pastelde ninasid.

„Kes teab, mis toimub nende värdjate peades. Kaugel seegi aeg, kui nad inimese külge tikuvad. Nad on ajaga vaid targemaks ja kavalamaks muutunud,” karjus Unipäiv üle kärakoda täitvate häälte.

„Meil tuleb need enne maha nottida, kui see juhtub,” sõnas armistunud näoga noormees, kes just oli oma isalt majapidamise pärinud ja seisis nüüd võrdsena kärakojas teiste külameeste hulgas.

„Koerakoonlane on vilgas ja tugev, parimadki on pidanud peale nendega kohtumist mulda sööma. Ja nüüd on miski need sigitised liikvele ajanud, neid koguneb siia aina rohkem,” ütles Vihavald sõna sekka.

Üks hiievahtitest, kes sel korral saadikuna kärakotta oli saadetud, köhatas ja lausus murelikul häälel: „Hiievana ütleb, et tumedad jõud on maast tõusnud. Ohvrikivi olla nutnud eile öösel ja hiiepuud kahisenud kurja ennustades kaasa.”

Kõik jäid seda kuuldes mõtlikuks, oli Hiievana alati kõiki endeid õigesti tõlgendanud ja polnud nüüdki kellelgi põhjust kahelda, et tumedad ajad olid saabumas.

Unipäiv lajatas toobi lauale ja lausus käriseval häälel: „Relvad olgu kõigil käepärast kõigi toimetamiste juures. Siin ei tea, kui tuleb kaitsele tõusta. Rohkem mehi vahti pidama.”

Jutud said räägitud ja kärakoda valgus meestest tühjaks, aga elav arutelu kestis veel hoovi peal edasi. Kõigil oli oma arvamus selle kohta, mis oli juhtumas.

Vihavald kõndis tagasi enda koja poole, mis asus külast eemal metsatuka veeres. Pilved olid kohale jõudnud ja esimesed suured piisad langesid ta õlgadele. Vihm tihenes veelgi, taevas kärgatas esimene pikselöök ja nüüd piitsutas taevast langev vesi halastamatult ta selga ja pead. Lahtised salgud kuklale seotud juustest kleepusid ta näole, kus veenired alla voolasid.

Rahe ootas teda uksel, ta nägi ta kaunist kuju juba eemalt ka läbi mööda nägu alla voolava tormivee. Kotta astudes kooris Vihavald ülakeha paljaks ja naine ulatas talle rätiku.

„Sa saad nii veel külmatõve külge, kui vihmas nii ringi trambid,” hurjutas Rahe ja naeratas siis.

„Ma tean, mis mind ravitseks...”

Pilk Vihavalla silmis muutus hoopis teistsuguseks, kui ta õrna liigutuga lükkas Rahe kleidisaba ülespoole. Ta näpud leidsid otsitava    sooja ja pehme, nii kutsuva. Vihavald tundis sööstu ja paisumist alakehas. Rahe silmadesse ilmus udune läige ja Vihavald haaras mõlema käega ta tuharatest, suudeldes naist nõudlikult. Rahe lasi sellel sündida, paotades kutsuvalt oma suu. Vihavald haaras Rahe puusadest, kui too ühe sujuva hüppega oma jalad ümber mehe keskkoha põimis. Ta toetas naise selja vastu koja seina ja tundis, kuidas naine ühe käega ta suguliikme järele haaras ja selle pükste seest välja päästis. Kindla tõukega sisenes Vihavald Rahesse, kes tuge otsides käed mehe õlgadele asetas.

 

rahe

Kolmanda päeva varahommik

Vihavald ei saanud aru, kas oli veel õhtu või juba hommik. Hädakisa ja kaikuv sarvehüüd olid ta äratanud sügavast unest ja nüüd ei mõiganud ta kohe, kas kõik toimub unes või ilmsi. Kogunud ennast veidi, haaras ta ühte kätte kirve, teise mõõga ja tormas välja.

Rahe oli samuti ärganud ja asus kompse kokku koguma, et järvede vahel asuvasse pelgupaika pageda. See oli naiste ja laste jaoks ammu selge, kuhu ja kuidas sellises olukorras varjuda. Võõrad seal liikuda nii naljalt ei osanud, kuid külarahvas tundis teed läbi kitsaste radade, mis sadade järvede vahel laiali hargnesid.

Osad neist kitsukestest maaribadest kandsid hästi ja teised olid eksitamiseks, viies märga hauda ja vetevaimude küüsi, kes aeg-ajalt janunesid uute ohvriandide järele. Külarahvas oli igal aastal neile ühe ohvri toonud, et järvistut saaks vajadusel pelgupaigana kasutada. Veed selles järvistus olid jääkülmad, sügavad ja tumedad. Laetud pikselöökide jõuga, mida nad endasse iga kord imesid, kui välk järvede kohal taevast alla sähvis. Pimedatel aegadel helendasid kõuenooled nende sügavustes lummavalt vastu, saates sähvakuid mööda tumeda vee pinda. Näkid ujusid nende vahel, hoidudes hargnevate joonte teele sattumisest.

Rahe jõudis järvistu piirile koos teistega, kes järjest siis päästvale rajale astusid. Ta seisatas hetkeks, võttis sõrmest hõbesõrmuse ja asus loitsusõnu lausuma. Siis poetas ta sõrmuse vette, endal viimased sõnad veel huulil. Hiievana Meltsas oli talle neid  sõnu õpetanud, kui ta ohvrikivi juures abiks käis. Nüüd lootis ta sisimas, et need sõnad aitavad Vihavalda ja toovad nad taas kokku. Mõte mehe kaotamisest pitsitas ta südant liiga valusalt.

Järvestikus liikumine nõudis aega ja täpsust. Rahe haaras ühe lastest enda sülle, nähes, kuidas tema ees liikuva ema jõud hakkas kahte pisikest kandes raugema. Rinnalaste lalin täitis rusuva vaikuse, suuremate laste kohustus oli emade kõrval kõndides abistada väiksemate või vanuritega. Õhk oli ärevusest tiine, igaühel oli keegi lähedane praegu tapluse keerises ning teadmatus, mure ja hirm keerlesid mustade pilvedena kõigi meeltes. Rahe oleks soovinud nüüd, et ta oleks saanud samuti mõõga haarata ja Vihavalla kõrval seista, kuid tema südame all kasvav uus elu ei lubanud tal enam seda teha. Lapsuke Rahe süles oli toppinud pool rusikat endale suhu ja seepeale magama jäänud.

Kui idataevas hahetama lõi, siis olid nad alles poolel teel. Valguse saabudes kiirenes ka liikumine, sest raja leidmine oli kergem. Hommik tõi mingi uue lootuse, mis andis jõudu. Kohale jõudsid nad siis, kui päike oli juba kõrges. Pelgupaik oli suuremat sorti kindel maapind kahe suure järve vahel, mida kattis madalate kidurate puudega metsatukk, mille äärde nad nüüd pidama jäid, et oma ajutised eluasemed üles seada. Maapõuest välja tungiv allikas varustas neid värske veega, kuid kõigile oli selge, et kauaks nad siia jääda ei saa.

Aeg-ajalt ilmusid veest noorte näkkide pead, kes saabunud inimesi uudistasid, kuid peagi lahtus ka nende uudishimu ja nad pöördusid oma toimetuste juurde tagasi. Emad laususid aeg-ajalt lastele hoiatussõnu, et nood pikse poolt laetud vett ei katsuks ega näkkidele silma vaataks. See oli ammusest ajast teada, et näki silmad olid reetlikud, näidates petlikku tulevikku sellest, mida inimene kõige rohkem ihaldas.

 

Kolmas päev

Külla jõudes avanes Vihavalla ees pilt, mis pani ta hetkeks seisatama. Pikne sähvis, lõhestades taevast oma hargnevate joontega, tumedad pilved särisesid iga löögi eel kurjakuulutavalt. Kodade põlemise suits tõusis kõrgele ja leegid noolisid halastamatult kõike, mis nende teele sattus. Puretud ja lõhkirebitud kehad lebasid maas. Kohutav lehk lehvis õhus, ajades Vihavalla kõhu keerama. See ei olnud ainult surma lõhn, see oli midagi imalat ja vänget üheaegselt, mis ninasse tungides pööras sisikonna pahupidi ja ajas öökima. Eemal raius Unipäev mõõgaga soerdit, kes meenutas kujult suurt koerakoonlast, kuid tolle kollakaspunased silmad, pigist tilkuv karvkate ja piitsana sähviv musta limaga keel olid midagi, mida Vihavald polnud kunagi varem näinud. Ninnatungiv hais ja silmikipitav suits ähmastasid korraks ta meeled, kuid silmanurgast vilksatav vari pani ta kiiresti pöörduma ja mõõka tõstma. Vaid hetk hiljem oleks teda tabanud soerdi keel. Vihavald hüppas eemale. Elukas, sütena põlevad silmad vilamas peas, kõrgus mäena oma neljal jalal Vihavalla ees. Tema sisistamine meenutas piksepilvede särinat, kui Vihavalla mõõk puutus ta keelt, mis piitsana teda sähvata proovis. Vihavald põikles eest ära, suunates uue rünnaku ootuses mõõgateraviku eluka poole. Soerdi silmad lõõmasid, kui too korraks tagasi tõmbus. Pikselöök lõi raksatusega peaaegu eluka kõrvale ja kiire liigutusega püüdis pigine sigitis selle oma keelega kinni. Sähvakud läbistasid ta pigist keha, mis paistis saadud löögist uut jõudu ammutavat, sest soerdi pilk põles veel eredamalt, kui too taas Vihavalda ründas.

Läbi tapluse jõudsid Vihavallani Unipäiva sõnad: „Need raisad surevad ainult siis, kui neilt keele rebid. See ussjätke nende suust paistab nende jõuallikas olevat.“

Unipäeva nägu oli must ja riided tilkusid samasugusest pigist nagu soerdid, kui ta Vihavalla poole neid õpetussõnu hüüdis. Vihavald oli parasjagu leidnud võimaluse ussja moodustise eest ära põigeldes olendile mööda koonu lajatada. Seda kuuldes raius Vihavald soerdi silmnägu seni edasi, kuni suutis keele maha raiuda. Olend varises elutult maha kui hunnik haisvat sõnnikut. Keel väänles mõne hetke ja jäi siis maapinnale musta maona lebama. Lehk tahtis hinge seest võtta. Vihavald kattis oma suu varrukaga, kuid ka tema enda riided olid juba sellest haisust läbi imbunud.

„Need kurjast vaimust seestunud jälkused sadasid kui taevast alla. Selliseid värdjaid pole minu silm varem näinud,“ sõnas Unipäiv, kes, mõõk mõlemas käes, seisis samasuguse hunniku kõrval.

Vihavald ei osanud midagi kosta, ta vaatas, kuidas viimase kahe soerdi ümber oli kogunenud ring mehi, kes koos neile lõpu peale tegid. Taplus külas oli vaibunud. Hetkega lakkas äikesetorm ja hakkas sadama tihedat vihma, mis tasapisi leegid maha surus, kuni need lõplikult kustusid. Pool külast oli tuleroaks langenud.

„Seda haisu ei pese elulõpuni vist maha,” sõnas Vihavald ja saatis siis läraka tatti suust teele. Veejoad voolasid mööda mõlema mehe nägu alla, uhtudes maha sinna kleepunud pigi.

„Mis... kus kohast need...” Karjasepasuna hüüd hiie poolt katkestas Vihavalla poolelt sõnalt ja pani neid pöörduma, et kiirel sammul püha paiga poole liikuda.

Leegid olid roomanud hiie ümbruses, neelates lagendikul kasvavaid puid ja põõsaid, kuid tuli ei olnud tänu kaitsvatele mullast ja veest kraavidele edasi tunginud. Hiis oli terve ja ohvrikivi puutumata. Kraavides olev vesi oli pikselöögid endasse kogunud, olles nüüd tugevalt pikseväega laetud. Vihmapiisad põrkusid korraks veepinnalt tagasi, kuid kadusid siis tumedasse vette. Kõik kohad olid täis sedasama lehkavat pigi. Hiievana Meltsas tuli ühte jalga longates ja käega külge kinni hoides neile vastu, temaga koos veel paar hiievahti, ülejäänud kolm lebasid aga elutult maas.

„Häda ja viletsus on me peale langenud. Viimane tormi ja äiksevihm tõi midagi Põhjast kaasa ja see, mis alla sadas, muundas need koerakoonlased  hullemateks tumedate vaimude sigitisteks, kui nad enne olid.” Hiievana hingamine oli raskendatud ja sõnad kohati katkendlikud.

„Palju neid selliseid liikvel võib olla?” küsis Vihavald.

„Kes seda teab...tulega ei saa neist ka jagu. Lootsime, et see must ollus põleb, kuid tuli kustus nende karvkattel, justkui keegi oleks pangetäie vett peale läigatanud,” sõnas üks hiievahtitest.

„Pikne toidab neid.”

Unipäev silmitses seda lausudes vees sähvivaid äiksenooli. Ta oli kuidagi sõnaahtram kui tavaliselt.

Hiievana hingamine oli muutunud vilisevaks.

„Vana kuri ise on siin mängus... pean esivanemate koguga aru pidama.” 

Hiiepuult kostev kahin oli valjemaks muutunud, justkui peksaks keegi puuvõras lehti kepiga. Hiievana Meltsas pöördus, pobisedes endale nina alla: „Kuulen-kuulen, puukene...tulen-tulen, puukene.”

 

Kolmanda päeva õhtu külas

Taplusest suuremate vigastusteta pääsenud mehed ja naised olid koondunud kärakoja ette väljakule. Osad toimetasid haavatutega, keda järjest koja varikatuse alla toodi. Teised kogusid lahkunuid kokku, tehes puupulgale igaühe kohta märke. Kolmandad, sepaga eesotsas, vaatasid relvi üle. Ravitseja käed, mida ta aeg-ajalt kaltsu või põlle pühkis, olid küünarnukkideni verega kaetud. Tema abilised rebisid palakatest sidemeid, mida ta siis taimeleotisega immutas ja haavadele asetas. Kuivanud pigi oli pea võimatu puhastada, see oli tunginud lihasse. Ravitseja teadis ette, et mitmed siin viib ühel hetkel mädanik varajasse hauda ja ükski leotis, tõmmis ega salv ei päästa neid.

Unipäev seisis, käed puusas, keset väljakut ja urhatas siis järsku läbi hammaste: „Kuhu see hiievana jääb oma esivanematult saadud teadmistega? Kas saame naised ja lapsed koju tuua või tuleb uus öö samasugune?”

„Esivanematega nõu pidamine on vaevarikas, peaksid ise seda väga hästi teadma. Surnutel on aega maa ja ilm, nende ilmas kulgetakse teistmoodi,” lausus Vihavald rahulikul häälel.

Ta sai Unipäeva kärsitusest aru, temagi soovis teada, kas Rahe ja teised saavad naasta või tuleb uuesti nende pigiste soerditega koos üks öö mööda saata. Rahe embus oleks korraks muutnud kõik paremaks ja seda ajutist pelgupaika ta praegu igatseski.

Ühelt poolt kepile ja teiselt poolt hiievahile toetudes ilmus nende vaatevälja hiievana. Unipäev ja Vihavald tõttasid kui ühel sammul neile vastu, haarasid Meltsasel mõlemalt poolt kaenlaalt ja kandsid ta kärakotta. Vana mees oli näost tuhkjashall, tal läks hea tükk aega, et hinge tõmmata ja esimesed sõnad suust saada.

„Esivanemad on rääkinud... hõõ-hõõh... Kõuemanaja ootab ohvriandi...” Meltsase hingamine takerdus ja ta hakkas köhima. Tema suunurkadesse ilmusid verised mullid.

Kõuemanaja. Vihavald oli kindel et ta oli läbi vilina õigesti kuulnud. Hiievana oli öelnud Kõuemanaja.

„Hüüdke ravitseja siia! Kähku!”

Unipäeva hääl kõmises üle kärakoja, üks noorematest meestest jooksis uksest välja teda kutsuma. Mehed ja naised valgusid kahte lehte, lastes kotta astunud määrdunud põllega ravitseja hiievana juurde liikuda. Nähes verd vanamehe suunurgas, vangutas ravitseja pead, kompas siis hiievana külge, mille peale vanamees nägu krimpsutas ja taas köhima hakkas.

„Tean-tean... höö-hõõh... pikka laulu siin ei tule ja mul on peagi minek.”

„Ma saan su valusid leevendada, aga ega aega sulle väga palju tõesti enam antud ei ole,” vastas ravitseja.

Ravitseja kulm oli kipras, kui ta ulatas hiievanale savist voolitud anuma, millelt eemaldas puidust punni. Too võttis pudelist korraliku lõuatäie ja jätkas siis katkendlikult: „Kõuemanaja on tõusnud ja vajab ohvri... hõõ-hõõh... ohviandi... Kuni ohvriandi ei ole... seni saadab ta soerdid... höö-hõõh... meid nuh… nuhtlema...”

Hiievana hääl andis järgi ja köhahoog pani kogu keha rappuma.

„Poiss!” pöördus Unipäev hiievahi poole, „sa olid kõrval, kui esivanematega kärati, räägi nüüd kiiremini, mis selle Kõuemanaja ja ohvriga on. Las hiievana tõmbab hinge.”

Nooruke hiievaht muutus näost punaseks, kuid kogus ennast ja hakkas kiirustades rääkima: „Esiisa külavanem Huik ilmus esimesena, siis tulid kõik hiievanad koos, peale neid tuli esiema Lembe koos tütardega. Ja siis...”

„Hästi-hästi, kõik tulid kohale, mis edasi? Mis selle Kõuemanajaga on? Räägi sellest,” lausus Vihavald noorukit tagant kiirustades.

„No esivanemad ütlesid, et Kõuemanaja on ärganud.”

„Ja-jah, sellest saime juba aru. Lase edasi.”

„Kõuemanajale tuleb tuua ohver ja lausuda esivanemate antud loitsusõnad, et too taas unne suiguks,” jutustas hiievaht edasi esivanematelt kuuldut.

„Mis ohver?”

„Inimohver... nii… nii esivanemad ütlesid... Vaba taht... tahtega...” kokutas nooruk.

Saalist käis läbi kahin. Sellised asjad jäid vanadesse hallidesse aegadesse. Nüüd piirdusid ohvrid ikka lindude või väiksemate loomadega.

„Inimohver. Kõuemanaja vajab vaba tahtega inimohvrit?”

Kõik kordasid seda ja hääled paisusid kojas aina valjemaks.

Unipäev haaras nooruki õlgadest ja raputas teda. Esmalt noormees ehmus, kuid siis talle meenus, et ta on ikkagi hiievaht. Ta ajas selja sirgu ja lausus kindlamal häälel: „Nii esivanemad kõnelesid.”

„Kui Kõuemanaja on ärganud, siis on pilved teda täis ja vihmad jäävadki koerakoonlasi moondama,” lausus Vihavald need sõnad vaikselt, peaaegu iseendale.

„Mida perset. Kõuemanajaga ähvardatakse lapsi, kui need sõna ei kuula. Nüüd siis on too hirmutis silmad avanud ja nõuab inimohvrit. Ei uskunud, et minu silm sellist asja näeb,” hüüdis Unipäiv.

Hiievana Meltsas pühkis suunurka tekkinud uue veremulli käeseljaga ära ja lausus: „Inimohver on vältimatu... hõõ-hõõh... poiss pani loit... loitsusõnad ka kir ...ja.”

„Taivast antud, kurjast kantud, vaivast antud, verest kantud. Raskus langeb laugudele, sana köidab kammitsasse. Sellised iidse aja sõnad tuleb lausuda kolm korda. Esimesel hiievanal läks jupp aega, et need meelde tuletada,” ütles hiievaht Meltsase sõnade kinnituseks.

Unipäiva nägu oli morn.

„Ma teeks seda is... hõh... ise, aga ohver peab olema noorem ja elujõuga laetud. Hää... hõõh... hääbuva hinge puhul ei pidavat piisavat, et Kõuemanaja taas pikemalt suigataks,” selgitas hiievana katkendlikult.

Kärakojas valitses nüüd haudvaikus, mida häiris vaid hiievana vilisev köhahoogudega segatud hingamine. Taplusest tulnuna oli surma lõhn veel kõigil küljes ja kellegi ohverdamine tundus teenimatu. Kas küllalt pole juba mehi ja naisi ennast nende soerdite läbi ohvriks toonud.

Vihavald astus Unipäeva kõrvale, asetas käe talle õlale ja kummardus lähemale: „Peame olema valmis, et öö tuleb samasugune. Minu vaarisa rääkis Kõuemanaja kammitsemisest unehõlma ja pimedatest aegadest enne seda.”

„Need ajad on nüüd tagasi,” lausus Unipäev, silm põrnitsemas Vihavalda.

„Need ajad on nüüd tagasi,” kordas Vihavald ja liikus kärakojast välja.

 

 Kolmanda päeva õhtu järvistikus

Rahe turi tulitas kõigist nendest okstest ja väiksematest puudest, mis ta metsatukast koos teistega oli välja tassinud. Nüüd olid kõigil peavarjud olemas ja väikesed lõkked lõõmamas. Taevas oli seni halastanud, püsides rahulik, kuid eemalt tõusvad tumedad pilved ennustasid uut äikesepuhangut. Rahe haaras puidust panged, et vett juurde tuua. Ta ei saanud lihtsalt niisama istuda, sest siis kippusid mõtted muutuma liiga painavaks. Ta tahtis teada, kas Vihavald on elus ja terve. Samuti muretses ta küla ja kõigi teiste pärast. Laagriplatsi ääristava järve tasasemas sopis oli allikas, mis andis puhast piksest puutumata vett. Rahe libistas allika südamesse nööri külge kinnitatud pange, mis täitus selge jääkülma veega. Teinud sama teise pangega, võttis ta kaelakoogud õlgadele ja asus aeglaselt mööda järvekallast tagasiteele.

Silmanurgast märkas ta endaga kaasa ujuvat näkki, kes aeg-ajalt oma pea poolenisti veepinnale tõstis ja Rahe poole vaatas. Rahe jälgis teda silmanurgast.

„Mis näkirahval ühe vett kandva naisega asja on?” küsis Rahe rahulikul häälel ilma pilku näki poole pööramata.

„Sssu sssuguvennad taplesid öösi, kaotasssid palju... sssurma palju.”

Näki susisev hääl kriipis Rahe kõrvu.

Ta seisatas, tõstis kaelakoogud õlgadelt. Vesi loksus pangesid maha asetades üle ääre.

„Mida teab näkirahvas ellujääjatest?” küsis Rahe, sundides hääle rahulikuks.

„Näkirahvassss teab. Sssurma palju. Ellujäässssi vähe.”

Rahe tundis, kuidas ta sisikond kokku tõmbus. Üks oli eeldada, et külas on asjad halvasti, kuid näki kinnitus muutis selle tõeliseks. Näki üleloomulikult suured silmad helkisid hämaruses.

Tema peenikeste teravate hammastega suu kõverdus muigeks, kui ta uuesti sisinal rääkima hakkas: „Sssee kessstab. Täna öösi tuleb ssssurma juurde. Häda langeb elavatele.”

„Jutusta, mis külas toimub,” palus Rahe.

„Misss ma ssselle eessst sssaan?”

Muidugi oli näkk tulnud kaupa tegema.

Rahe oli kahevahel, sest näkkidega pidi alati olema ettevaatlik. Näkirahvale meeldis mänge mängida ja kaotajaks ei jäänud nad kunagi.

„Mul pole midagi anda. Pagemisega jäi kõik maha,” vastas Rahe.

„Assssju mu vaja pole.”

„Mida näkirahval siis vaja on?” küsis Rahe kulmu kergitades.

„Lubadusssst,” vastas näkk.

„Millist lubadust?” uuris Rahe.

Näkk vaatas enda ümber ringi ja vastas vaiksemal häälel: „Lapssss kui sündinud. Tood mulle emakoogi.”

„Milleks näkirahval emakooki tarvis?”

Rahe umbusk kasvas veelgi, sest sellisest palvest polnud ta varem kuulnud. Mis nõidust näkk küll plaanis ja kas see võis kuidagi lapsele tulevikus häda tuua? Rahe piidles silmanurgast näkki, kes korraks näis kõhklevat, kuid siis ajas oma ülakeha veest välja ja naaldus Rahe poole, toetades oma küünistega pikad näpud kalda rohu sisse.

„Sssee teeb mu elu pikemakssss. Mu jõud hääbumasss,” sosistas näkk need sõnad, vaadates ise pidevalt enda ümber ringi, justkui kartes, et tema jutt kellegi kõrvu kandub.

„Näkirahvas tahab minu lapsele halba.”

„Ei taha halba. Ssssinu lapsss ssseda enam ei vaja. Mina vajan. Ssss... pean proovima kõike.” Näki hääles võis aimata meeleheidet.

„Hüva. Annan lubaduse, et toon emakoogi näkirahvale, kui näkirahvas räägib, mis külas toimub.”

Susisev ohe lahkus näki hambulisest suust ja ta piksehaavadega saba laksatas mööda vett, kui ta ennast poole kehaga kaldale vinnas. Rahe ei pööranud endiselt pilku näki poole, vaid istus kaldaäärele maha, vaadates hämarduvasse kaugusesse. Näki pea oli talle nii ligidal, et ta tundis suust levivat roiskunud kala lõhna, kui too talle külas toimunust jutustama asus. Alguses kerkis Rahe rind rahulikus rütmis, kui ta näki susina vahelt püüdis kõigest aru saada, kuid peagi võtsid tunded võimust ja pisarad tungisid Rahe silmadesse. Ta kattis näo kätega, proovides nuuksumist tagasi hoida, et mitte kaotada näki jutust olulisi sõnu.

„Täna öösssssi uuessssti sssurma palju. Sssurma palju,” ütles näkk, pidas väikese pausi ja jätkas: „Mina olen oma osssa täitnud. Sssina pea nüüd oma lubadussst. Kui lapsss ssündinud. Tule järve äärde ja kutsssu mind. Sosssista nime Eeela kolm korda ja ma tulen.”

Rahe noogutas, pühkides käeseljaga pisaraid.

„Ma pean oma lubadust,” kinnitas Rahe.

Saanud lubaduse, pöördus näkk järsu liigutusega minekule, kadudes tumeda vee sügavusse. Rahe tõusis aeglaselt, võttis kaelakoogud ja jätkas mööda rada tagasi laagrikoha poole liikumist. Mõtted peas ei andnud talle rahu. Tema side Vihvaldiga oli alati olnud tugev ja ta oli veendunud, et oma südames ta teaks, kui Vihavallaga oleks midagi juhtunud. Ometi panid näki sõnad teda endas kahtlema. Vihavald võis olla soerdite poolt juba ammu puruks kistud, lebades koos teiste lahkunutega samas rivis. Vihavalla valge koolnunägu vilksatas korraks ta silmade ees ja ta kangestus. Ta polnud sellele mõelnud, kuidas elab ta edasi ilma Vihavallata.

Esimesed vihmapiisad langesid ta ninale, kui ta panged oma varjualuse juurde maha pani. Kui külas oli raske, siis ega siingi neil kerge saanud olema. Piksepilv taamal kumises kurjakuulutavalt, ennustades märga ja rahutut äikselaetud ööd.

 

Neljanda päeva öö külas

Õhtul tõusid kauguses sünkjad pilved, mis paistsid liikuvat küla poole. Kõik, kes veel suutsid vähegi võidelda, olid valmis. Haavatud olid viidud kärakotta varjule, kus ravitseja jätkas nende tohterdamist. Kahjuks ei läinud mööda palju aega, kui taas tuli järgmine hingeheitnu kojast välja kanda. Hiievana olukord polnud muutunud ja tema köhaga segatud vilisev hingamine täitis koos teiste oietega kärakoja saali.

Öö võttis võimust, aga pikne polnud veel külani jõudnud, samuti polnud kuskilt kostnud ka karjase sarve hoiatavat hõiget. Ootamist ja teadmatust oli järjest raskem taluda.

Unipäev tammus sajatades edasi-tagasi. Vihavald seevastu proovis taevast uurides ja kuulatades aru saada, kuhu pilv oli liikunud. Kuhu liikus pikne, sinna kogunesid ka soerdid. Kaugusest kostis müristamine, siis veel teine ja kolmaski.  Vihavald piidles taevast, ta ootas seda esimest raksatust, millega piksenool pilvest alla tungib ja taevasse juti tõmbab, et saada teada, kus pilv oli otsustanud oma pingest vabaneda. Ta ei pidanud kaua ootama, sest taevast lõhestav ere joon ilmus nähtavale. Vihavald kangestus ja taipas siis, kus suunas pilv oli liikunud.

„Äike on järvede kohal,” röökis ta seda nii kõvasti, kui vähegi suutis.

Unipäev peatu ja  haaras siis ühel enda kõrval olevatest meestest õlast. See juhtus Hurmas olema.

„Sina jääd osadega siia. Kui puhume sarve kaks pikka ja üks lühike, siis vajame teie abi. Kui teie vajate abi, siis teete seda sama. Seni valvate küla ja vigasaanuid.”

Siis pöördus Unipäev kõigi teiste poole ja andis käsu: „Käputäis mehi ja naisi jääb Hurmasega siia. Teised tulevad minuga. Kui need pigisigitised proovivad pelgupaiga poole liikuda, siis tuleb meil neid takistada.”

Ärevus paisus Vihavallas aina suuremaks, ta ei mallanud oodata, kuni siin kõik ennast liikuma saavad.

„Ma lähen ees,” hüüdis ta Unipäivale, „pean nägema, mis seal toimub.”

Vastust ära ootamata hakkas ta järvistiku poole jooksma. Keegi, isegi Unipäiv, ei oleks saanud teda praegu takistada. Ta pidi ise veenduma, kas küla nõrgemaid ähvardas hädaoht või mitte. Sisimas ta lootis, et järvistik ei lase soerditel edasi liikuda, kuid kindel ta selles ei olnud. Küla ja järvi lahutav metsatukk pärssis ta nähtavust ja tõmbas hoogu maha, kuid mida lähemale ta järvedele liikus, seda kõvemaks piksekärgatused muutusid. Ühel hetkel lisandusid nendele muud kõrged hääled, mille peale Vihavald veelgi kiiremini jooksma hakkas.

 

Neljanda päeva öö järvistikus

Pikne sähvis järvede kohal ja vihm piitsutas halastamatult sisse hädapärastest varjualustest, jätmata ühtegi kuiva kohta. Keegi ei suutnud sõba silmale saada. Emad surusid oma rinnalapsi enda põue ja suuremaid endale ligemale, et neid vähegi saju eest varjata ja neid soojas hoida. Rahe oli proovinud koos teistega vanureid aidata, kuid raju ilm oli nõudnud kahjuks ka oma esimese ohvri. Lahkunuga tegelemine pidi siiski jääma päeva ootama, enne tuli elavate eest hoolt kanda.

Järved tõmbasid ahnelt äikest endasse, sellest särinast ja helkimisest oli kogu laagriplats valge kui päeval. Järsku hakkasid kostma valjud lihast ja luust läbi käivad kriisked. Kananahk tõusis Rahe ihule ja ta liikus vihma trotsides järve poole. Kogu järv kees näkkidest, kes sabade välkudes ja piksenooli vältides võtsid suuna sinna, kust poolt äiksepilv oli tulnud. Rahe süda aimas halba, tal oli selgelt meeles, mida näkk oli soerditest rääkinud. Kui nood peaksid siia jõudma, siis ei ole neil ühtegi võimalust enda kaitsmiseks. Rahe haaras väiksema puulõhkumise kirve ja suundus näkkidele mööda kallasrada järele. Ta liikus hoolikalt rada jälgides, et mitte vette vajuda. Äikese valgus tegi selle lihtsamaks, kuid ettevaatlik tuli siiski olla. Näkkide kriiskamine muutus aina valjemaks, kuni ta nägi selle põhjust. Vesi kihas ja kees, kui näkirahvas järjest soerditele kallale tungis, kui nood ennast vette libistasid. Soerdikeeled sähvisid näkkide ümber, läbistades neid, näkid omakorda lõid oma nõelteravad hambad soerditele keelde ja näkku ning kraapisid neid oma pikkade küünistega. Pikselöök tabas ühte soerditest, kelle must karv kandis äikeselaengu üle tema keha laiali, tappes kõik ta küljes olnud näkid ühe hetkega. Sigitise punased silmad hõõgusid, kui ta ennast kaldale vinnas ja vaid viivu pärast Rahe ees kõrgus.

Rahe taganes paar sammu, ta ei olnud selliseks vaatepildiks valmis. Ta pigistas kirvevarre tugevamini pihku, jälgides soerdikeelt, mis ähvardavalt õhus üles-alla liikus. Soerdi lehk pani ta sisikonna sees keerama. Esimene sähvatus tabas Rahe külge ja käsivart, mille ta viimasel hetkel ette keeras. Valu, mida haavas olev pigi põhjustas, oli talumatu. Järgmist lööki suutis Rahe vältida, kuid sellele kohe järgnenud kolmas piitsalöögina tulnud hoop tabas ta rindkeret ja ta varises kaldaäärele maha.

Läbi pisarate nägi ta kogu, mis soerdit küljelt ründas. Ta tundis ära Vihavalla ja jõnksatus käis ta südame alt läbi. Vihavald oli elus. Ta oli elus ja siin talle nii lähedal. Rahe püüdis meeleheitlikult silmi mitte sulgeda. Ta tahtis näha.

Vihavald tõrjus soerdi keele ja ründas siis kohe ise, raiudes kurja sigitise silmnägu, vigastades tolle sütena põlevaid silmi. Mida rohkem Vihavald soerdile peale tungis, seda vihasemaks too muutus, kuni Vihavallal õnnestus keel lõplikult maha raiuda.

Vihavald tormas Rahe juurde ja haaras ta põlvitades enda embusesse.

„Mul pole palju aega jäänud. Kuulen marrase laulu.” Sõnad Rahe huultel olid vaevukuuldavad.

Soerdi must keel oli läbistanud Rahe rinnakorvi, kust nüüd immitses tumeda pigiga segatud verd.

„Ma ei jäta sind. Me kuulume kokku,” vastas Vihavald, hääles kõlamas meeleheide.

Vihavald hoidis oma naist tugevas embuses, püüdes Rahe hääbuvat pilku.

„Vihavald... mu aeg on otsas. Anna mulle andeks, et ma ei suutnud... me last...”

Rahe hingamine muutus järjest vaevalisemaks.

Unipäev ja teised oli kohale jõudnud, rünnates soerdeid seljatagant, mis andis näkkidele uut hoogu juurde. Koos tungiti soerditele mõlemalt poolt üha rohkem ja rohkem kallale, muutes sigitistel raskeks valiku, kelle poole oma keel parasjagu suunata.

Unipäev märkas, kuidas Vihavald tõusis, haarates endale nii kalli peaaegu elutu keha kätele. Nende pilgud kohtusid ja Vihavald noogutas Unipäivale põgusalt, enne kui suu avas.

Vesi kandis Unipäevani Vihavalla hääle, kes lausus ühtlasel rahuliku toonil: „Taivast antud, kurjast kantud, vaivast antud, verest kantud. Raskus langeb laugudele, sana köidab kammitsasse... Taivast antud, kurjast kantud, vaivast antud, verest kantud. Raskus langeb laugudele, sana köidab kammitsasse... Taivast antud, kurjast kantud, vaivast antud, verest kantud. Raskus langeb laugudele, sana köidab kammitsasse.”

Sõnade kaja polnud veel vaikinud, kui Vihavald tumedasse vette hüppas ja aina sügavamale ja sügavamale ujuma asus. Vesi tema ja Rahe kohal lõi kokku ja külm tungis kõigisse ihuliikmetesse. Piksejoon läbistas Vihavalla keha ja liikus sealt üle Rahele, kes vappus korra ta kätel ja sulges siis igaveseks silmad. Aina uued laengud tungisid Vihavalla kehasse, kuni ta süda alla andis. Vees sähvivad äikesenooled läbistasid nende elutuid kehasid üha uuesti ja uuesti, kui nad tumedasse sügavikkus libisesid, Rahe endiselt mehe kätel. Igaveseks koos, igaveseks ühendatud.

 

Tuhandeid aastaid hiljem

„Väga huvitav. See uus algoritm töötab. Sel korral registreeris arvuti nende kahe vahel liikuvates kanalites seni meie jaoks püüdmatuid võnkeid. Kahju, et me ei suuda säilitada kogu infot, mida nad omavahel vahetavad, kuid nüüd saime kätte esimesed terviklikud pildid. Need primitiivrahva ajud on üsna piiratud.”

Valgetes laborikitlites Leirana ja Thomes jälgisid mõlemad suurt ekraani, millel kuvatud informatsioon pidevalt uuenes. Esimesed pildid, mida neil oli õnnestunud eraldada, olid hägused ja katkendlikud. Nüüd aga suutsid nad salvestada ja taasesitada kõrgresolutsiooniga mälupilte, mida kaks aju olid kõik need aastad alles hoidnud.

„Peame leidma viisi, kuidas kogu info kätte saada,” sõnas Thomes oimukohta masseerides.

Selge sültja vedelikuga täidetud anumas hulpisid kõrvuti kaks aju, mille vahel liikusid sätendavad elektrilised impulsid. Haraliste sähvivate kiirte värvus ja intensiivsus muutus pidevalt, olles aeg-ajalt vaevumärgatav ja siis pannes järsku kogu ruumi eredalt särama.

Leirana jälgis kiiri, mis nüüd olid eriti eredad ja sähvisid tumesiniselt, ning sõnas: „Algusest peale on nad üksteisest sõltunud. Meil tuleb neid vaadelda kui ühte tervikut. Kui nad eraldada, siis hakkab mõlema ajutegevus taanduma. Ühe neist oleksime viimane kord peaaegu kaotanud, kui neid eraldi uurida proovisime. Õnneks peale kokku viimist nende funktsioonid taastusid.”

Thomes viipas Leirana poole ja lausus: „Tule vaata, siin on selge seaduspärasus. Mida eredam ja sinisem on impulsside niidistik, seda detailsema pildi saame. See on huvitav...”

Mõlema pilgud olid naelutatud ekraanile. Naine minevikust viskles täielikus joovastuses, mehe pea tema jalge vahel. Thomes köhata,s kui ta pilgu Leirana poole pööras. Naise põsed õhetasid kergelt ja ta keerutas sõrmede vahel ühte juuksesalkudest, mis ülespandud soengust oli lahti pääsenud. Leirana pilk jälgis ekraanil toimuvat. Kui minevikunaise kurgust vabanes karje ja ta surus mehe pea ühelt küljelt teisele viseldes reite vahele, siis Leirana sulges silmad, asudes aeglaselt kaela silitama. Thomes jälgis nüüd hoopis Leirana liigutusi ja kui naine taas silmad avas, siis pilkude kohtumise hetkel ei suutnud ta ennast enam vaos hoida. Ta haaras Leirana enda embusesse, suudeldes naist jõuliselt. Leirana huuled avanesid ja tema keel tervitas Thomesi keelt, mis ahnelt edasi tungis. Leirana haaras mehe püksirihma järele ja, saanud pandla lahti, avas ka nööbi ja püksiluku. Mehe riist punnitas ta käe all, kui ta selle aluspükste kammitsast vabastas, asudes seda siis käega masseerima. Thomes lükkas Leirana seeliku kõrgemale, silitades ta sääri ja seejärel jõudes naise häbemeni, tundes, kuidas niiskus oli tunginud läbi pitsist pesu, mis nüüd Thomesi abiga põrandale langes. Nende huuled olid sulandunud üheks ja hingamine kiirenenud. Thomes võttis Leirana pihast ja tõstis ta akna all seisva laua peale. Naise reied avanesid, tervitades Thomesi, kes jõuliselt ja kindlalt Leiranasse sisenes. Nende vahel oli seletamatu elekter.

Olles ennast taas korda seadnud, pöördusid nad tagasi ekraani juurde.

„Mis elukad need sellised on?” Thomesi pilk jälgis musti pikkade keeltega olendeid, kellega näkid ja inimesed võitlesid.

„Ennemuistsetes lugudes on selliseid võitlusi kirjeldatud. See oli vist müüt Kõuemanajast, kui ma õigesti mäletan,” sõnas Leirana.

„See polegi siis täielik muinasjutt,” imestas Thomes.

„Paistab nii, ja meil on, millega seda tõestada,” vastas Leirana ja heameel säras ta näos.

Korraks mälupildid katkesid, kuid siis lõi ajudevaheline ühendus eriti eredalt särama. Terve labor oli valgust täis. Nii Thomes kui Leirana jäid tõsiseks, kui ekraanile ilmusid Vihavalla ja Rahe näod, mis neile küsivalt otsa vaatasid.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0576)