See on noorteulme, õrnemale sugupoolele. Ladusalt kirja pandud, nii et kuigi ma ei ole sihtgrupp, juhtus mul õnneks olema vaba päev ning lugesin ta ühe jutiga läbi.

Raamatu peategelane on tüüp, kellel ei ole oma keha. Sünnist saadik ärkab ta iga päev erineva omavanuse inimese kehas, surudes tolle isiksuse tagaplaanile ja võttes juhtimise üle. See on üsna segane ja segadusse ajav elu, kuid peategelane on 16 aasta jooksul sellega leppida jõudnud ja ära harjunud. Peategelane seisab mitmel korral eetilise küsimuse ees – need on ju teiste inimeste elud, millesse ta sisse murrab ja kelle ta jätab pärast silmitsi oma tegude tagajärgedega. Ühel päeval aga armub ta ühte tüdrukusse ja hoolimata sellest, et ta on iga päev väliselt erinev inimene, eri sugu ja eri ühiskonnaklassist, tahab ta olla oma armastatu lähedal ja talle enda kohta viimaks tõe avaldada. Läheb suuremaks sekeldamiseks ja tagajärjed on palju suuremad, kui peategelane arvata oskab.

Raamat on huvitav ja üsna hoogne. Omapärane peategelane loob suurepärase võimaluse näidata läbilõiget Ühendriikide teismeliste eludest. Antud võimalust autor ka kasutab – noored, kellesse peategelane satub, on üsna erinevad. Me näeme sportlasi, oivikuid, enesetapjaid, narkomaane, joodikuid, geisid, lesbisid, transvestiite, vaeseid ja rikkaid, tavalisi ja ebatavalisi noori. Kuna peategelane on terve elu koos kehadega ka sugu vahetanud, on talle üsna enesestmõistetav tolerantsus samasooliste suhete suhtes. Tema armastatud tüdruk aga ei kipu sugugi temaga suudlema ja käest kinni hoidma, kui A ilmub lagedale tüdrukuna. Autor käsitlebki peategelase kasutatavate kehade-mosaiigi kaudu üsnagi tõsiseid teemasid. Seda küll üsna põgusalt, rõhk on siiski seiklusel ja armastusel. Raamatu keskel oli ühel hetkel tunne, et suhteprobleeme on juba nõksu võrra liialt, võiks olla vähem, ent see hetk sai õnneks kiirelt läbi ja edasi läks jälle põnevamaks.

Mis mulle isiklikult kummaline tundus, on ameerika 16-aastaste elu. Eks seda ole ju filmidest juba nähtud, aga siiski oli üsna võõristav lugeda, kus suhteliselt enesestmõistetavalt on 16-aastasel oma auto ja kui juhtumisi ei ole või masin ei käivitu, saab ema-isa oma laenata. Teiseks ema-isa äraolekul kodus toimuvad suured joomisega peod, kus rahvast on nii palju, et suvaline võib julgelt juurde minna, niikuinii pooled ei tunne üksteist. Okei, see on ehk minu lapsepõlve eripära, et see veider tundub.

Kui nüüd lõpus püüda määratleda, kellele võiks seda raamatut soovitada, siis esiteks muidugi kõigile, kellele meeldib mõnus ajaviiteraamat; teiseks naisterahvastele ja ma isegi ei hakkaks mingit vanusepiirangut seadma – laiema lugemusega vanemad naisterahvad ei naudi seda vast sugugi vähem kui varateismelised tüdrukud, sest oluline ongi, et lugu on kirja pandud hea sulega. Ja muidugi võivad seda lugeda ka mehed, vanusest sõltumata, kui veidikene suudlemist ja kallistamist ja pisukese jagu õhkamist just koledasti vastukarva ei ole. Ainsad ehk, kellele ma ei julge seda lugu soovitada, oleks need, kes tahaks kõik vikerkaarelipu kandjad paljaste kätega ära kägistada. Samasoolised paarid on siin positiivses võtmes sees.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0707)