tagasi-minevikkuEsiteks pean ma tänama Veiko Belialsi, sest ilma tema soovituseta oleks mul üsna kindlasti see Ben Eltoni ajarännuraamat lugemata jäänud. Varem jäi sellest mulje kui pigem väga väheulmelisest põnevikust ja alles Veiko kiitmine tekitas asja vastu huvi.

Raamatu peategelaseks on värskelt pere kaotanud kõrgharitud sõdurpoiss, kes saab ootamatu kutse enda vanalt ülikooli õppejõult. Kohalejõudes selgub, et õppejõud kuulub Cronose-nimelisse salaseltsi, kellele on teada Isaac Newtoni kõige olulisem ja salajasem ajarändu puudutav avastus. Cronos on otsustanud saata inimese tagasi 1914. aasta Sarajevosse, et peatada Franz Ferdinandi mõrvar ning sedamoodi hoida ära järgnev maailmasõda ning Euroopa üleüldine allakäik.

Raamatut on ennast üsnagi raske defineerida. See meenutab mulle „Ajakaarti” ja seda peamiselt aeglase jutustamisstiili poolest, aga võrreldes „Ajakaardiga” on „Tagasi minevikku” kompaktsem, üks kindel liin jookseb ja ulmeline element paljastub kohe alguses. Aga tegemist pole žanriautoriga ja seda on kogu lugemise käigus kuidagi ebamääraselt tunda. Pean silmas seda, et žanriautorid on pigem armunud erinevatesse hullumeelsetesse ideedesse, ent Eltoni idee on üsna klišeelik. Võetakse mees, saadetakse ajas tagasi kuulsat liidrit tapma ja üllatus-üllatus, sellest läheb ajalugu veelgi rohkem perse. Pigem on ajaränd autorile hädapärane abivahend, et elada välja enda hirmsat kirge kirjeldada 20. sajandi algust läbi tänapäevase inimese pilgu ja elada välja ka mõned sotsiaalsed kinnisideed. Umbes nagu tähelend, mis on sisse kirjutatud selleks, et saaks kirjeldada väga vingeid planeete ja nende geoloogiat-geograafiat. Seal, kus üks tõsine žanriautor üritaks mõelda, kuidas ajada ajarändu ja selle tagajärgi pöörasemaks, tuua sisse aina ulmelisemaid maailmu nt Baxteri „Ajalaevade” stiilis, rahuldus Elton märksa vähemaga. Eks mõlemal lähenemisel on oma plussid. Tõsiusklikule žanrikirjanduse fännile võib Elton ehk liiga igav tunduda. Isegi vaatasin mingi hetk, et sada lehte loetud, tegevus venib ning kui raamat oli poole peal, tundsin isegi killukest pettumust, kuna lootsin, et selleks ajaks on juba mitmeid paradokse üles keerutatud. Samas pean kindlasti tunnustama Eltoni oskust luua hästi pinget, tuua loosse sisse ootamatuid pöördeid ning ka Franz Ferdinandi mõrva ülitäpne kirjeldus oli üllatavalt meelelahutuslik ning hariv. Jääb üle vaid peategelasega nõustuda, et oli tõesti ime, kuidas sedavõrd käpardlikud palgamõrvarid suutsid viimaks (seejuures poolkogemata) eesmärgini jõuda.

Ühesõnaga: kuigi ma eelistaksin pigem pöörasema fantaasialennu ja kiirema tempoga tekste, polnud „Tagasi minevikku” sugugi halb raamat, vaid igati korralik ajarännuteemaline ajalooline põnevik.

Ning kui alguses piirdus Elton vaid ühe ajarännuga, muutus ta raamatu arenedes julgemaks ning lisas lõppu veel ulmelisi paralleelmaailmu ja paradokse. Samas on lõpp ka antud teksti õnnetus ja põhjus, miks ma ei pane tekstile viit, vaid ainult nelja. Asi on nimelt selles, et viimaks läks siiani tasakaalukalt ja aeglaselt kulgev tegevus liigseks vuristamiseks ja peategelase saatusele tõmmati liiga järsult joon alla.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0601)