Tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep
"Idioodid!" ulgus Grant Calthorpe. "Narrid-juhmardid-imbetsillid!" Ta otsis raevukalt veelgi ilmekamaid väljendeid ja maandas neid leidmata oma meeleheitlikku raevu, andes prügihunnikule maapinnal tigeda jalahoobi.
Tegelikult, liigagi tigeda; ta oli taas unustanud, et viibib Io normaalsest kolm korda nõrgemas gravitatsiooniväljas ja nii järgnes ta keha ta jalahoobile pika, kaheteistjalase kaarega.
Kui ta maapinda tabas, neli luunit itsitasid. Nende suured, idiootlikud pead, mis meenutasid kõige rohkem laste poolt pühapäeviti lennutatavatele õhupallidele maalitavaid naljanägusid, läksid Granti randme jämeduste viiejalaste kaelte otsas viltu.
"Kasige välja!" karjus ta püsti koperdades. "Tõmmake lesta, visake varvast, kõtt! Ei šokolaadi. Ei kommi. Mitte niikaua, kuni teile jõuab kohale, et ma tahan fervalehti ja mitte iga suvalist rämpsu, mida te üles korjama juhtute. Laske jalga!"
Luunid – Lunae Jovis magnicapites ehk sõna-sõnaliselt Jupiteri kuu suurpead – taganesid, itsitades nukralt. Kahtlemata pidasid nad Granti täielikult samasuguseks idioodiks nagu tema pidas neid ega suutnud ta viha põhjusi mõista. Aga kindlasti mõistsid nad, et kommi polnud tulemas ja nende itsitamine omandas teravalt pettunud alatooni.
Pettumus oli tõepoolest nii terav, et juht, olles saatnud Granti poole oma naeruväärsele sinisele näole manatud imbetsilse irve, laskis kuuldavale oma viimase itsituse ja purustas oma pea sätendava kivikoore-puu vastu. Kaaslased korjasid ta laiba nagu muuseas üles ja kõndisid edasi, pea nende taga oma kaela otsas järel lohisemas nagu vangi kuul ahela otsas.
Grant pühkis käega laupa ja pöördus väsinult oma kivikoore-puust palkidest ehitatud sara poole. Tema tähelepanu köitis tillukeste, säravate silmade paar ja näppuri – Mus sapiens'i – kuuetolline kogu sööstis üle lävepaku, kandes oma tillukese, luise käsivarre vangus midagi, mis meenutas väga Granti meditsiinilist termomeetrit.
Grant karjus vihaselt olendi peale, haaras kivi ja viskas mööda. Võsa serval pööras näppur oma rotiliku, poolinimlaadse näo tema poole, vadises peenel piiksuval toonil, raputas inimlikus vihas oma mikroskoopilist rusikat ja kadus, nahkhiire tiibade laadsest koest "kapuuts" mantlina laperdamas. See meenutas tõesti väga keepi kandvat musta rotti.
Grant mõistis, et olendi pihta kivi viskamine oli olnud viga. Nüüd ei jäta need pisikesed paharetid teda iial rahule ja nende tilluke kasv ning liba-inimlik intelligents tegid neist põrgulikult tülikad vaenlased. Siiski ei suutnud ei see tõdemus ega luuni enesetapp talle erilist muret valmistada; viimast tüüpi juhtumeid oli ta viimasel ajal liigagi sagedasti näinud ja lisaks oli tal tunne, nagu tabaks teda kohe järjekordne valge palaviku hoog.
Ta astus sarasse, sulges ukse ja heitis pilgu oma lemmikloomale parkassile. "Oliver," urises ta, "sa oled ikka üks tore elukas küll. Miks kuradi päralt sa näppuritel silma peal ei hoia? Milleks sa siin oled?"
Parkass tõusis oma ainsale võimsale tagajalale ja kratsis oma kahe esijala küüntega mehe põlvi. "Punane soldat musta emanda peale," märkis see rahulikult. "Kümme luunit teevad ühe poolearulise."
Grant sai mõlema avalduse mõttest kergesti aru. Esimene kajastas muidugi tema eelmise õhtu pasjansimängu ja teine eilset kohtumist luunidega. Ta urahtas mõtlikult ja hõõrus oma valutavat pead. Jälle valge palavik, selles polnud kahtlustki.
Ta neelas kaks ferveriinitabletti ja vajus jõuetult oma koiku servale, mõtiskledes, kas see blanka-rünnak kulmineerub deliiriumiga.
Ta kirus oma lollust, et oli töö Jupiteri kolmandal asustamiskõlblikul kuul, Iol, vastu võtnud. See tilluke maailm oli hullumeelsuse planeet, kasutu kõiges peale fervalehtede tootmise, millest Maa keemikud tegid sama palju mõjusaid alkaloide nagu nad olid kunagi teinud oopiumist.
Arstiteaduse jaoks mõistagi hindamatu väärtus, aga mida see tema jaoks luges? Mis kasu oli isegi heldest palgast, kui ta naaseb pärast Io ekvatoriaalpiirkondades veedetud aastat Maale märatseva hullumeelsena? Ta tõotas kibedalt, et kui järgmisel kuul tuleb lennuk Junopolisest tema ferva järele, lendab ta sellega tagasi polaarala linna, hoolimata sellest, et tema leping Neilan Drugiga oli tehtud terve aasta peale ja lepingu rikkumisel jääb ta palgast ilma. Mis kasu oli rahast vaimuhaigele?
Kogu väike planeet oli hull – luunid, parkassid, näppurid ja Grant Calthorpe – kõik olid hullud. Vähemalt igaüks, kes riskis väljuda kahest polaarala linnast, Junopolisest põhjas ja Herapolisest lõunas, oli hull. Linnades võis elada valget palavikku kartmata, ent igal pool kahekümnendate laiuskraadide vahel oli hullem kui Kambodža džunglites Maal.
Ta lõbustas end unistustega Maast. Vaid kaks aastat tagasi oli ta seal õnnelikku elu elanud, rikka ja populaarse sportlasena. Nii oli see olnudki; enne kahekümne üheseks saamist oli ta küttinud Titaanil nuga-tuulelohesid ja niitusse ning Veenusel triopse ja unipeede.
See oli olnud enne seda, kui 2110. aasta kullakriis oli ta laostanud. Jah, olgu, kui ta pidi tööd tegema, siis näis loogiline kasutada elatise hankimiseks oma interplanetaarseid kogemusi. Võimalus ühineda Neilan Drugiga oli temas tõelist entusiasmi tekitanud.
Ta polnud kunagi varem Iol viibinud. See metsik väike maailm oma idiootsete luunide ja õelate, intelligentsete ning tillukeste näppuritega polnud just sportlase paradiis. Väikesel palavikust painatud kuul, mis kümbles vaid veerand miljoni miili kaugusel asuva Jupiteri soojuses, polnud midagi küttimist väärivat.
Oleks ta juhtunud Iot külastama, mõtles ta kurvalt, poleks ta iialgi seda tööd vastu võtnud; ta oli kujutlenud Iot millegi Titaani-laadsena, külmana, ent puhtana.
Paraku oli see oma hoopis oma hõõguva emaplaneedi tõttu sama kuum nagu Veenuse Kuumad Maad ja seal esines poolt tosinat sorti kuumaaurust päevavalgust – Päikesepäev, Jupiteri päev, Jupiteri ja Päikese päev, Europa valgus ning vahel juhuslikult ka tõeliseid pimedaid öid. Ja lisaks leidsid enamik neist muutustest aset Io neljakümne kahe tunnise pöörlemise jooksul – hullumeelne erinevate valguste vaheldumine. Ta vihkas uimaseid päevi, džunglit ja sara taga kõrguvaid Idioodimägesid.
Praegu oli Jupiteri ja Päikese päev ning see oli kõigist hullem, kuna Jupiteri hõõgusele lisandus kauge Päikese kasin kiirgus. Ja et Granti ebamugavus oleks täiuslik, ähvardas nüüd valge palaviku hoog. Ta vandus, kui ta pead läbis järjekordne valutorge, ja neelas veel ühe ferveriinitableti. Ta märkas, et ta tabletivaru vähenes; ta pidi meeles hoidma, et neid oli vaja juurde küsida, kui lennuk tuli – ei, ta pidi selle lennukiga tagasi minema.
Oliver hõõrus end tema jala vastu. "Idioodid, lollid, juhmardid, imbetsillid," märkis parkass kiindunult. "Miks ma pidin sinna neetud tantsupeole minema?"
"Misasja?" küsis Grant. Talle ei meenunud, et ta oleks öelnud sõnagi tantsupeo kohta. See pidi olema öeldud ta viimase palavikuhulluse ajal, jõudis ta otsusele.
Oliver kriiksus nagu uks ja itsitas siis nagu luuni. "Kõik saab korda," kinnitas ta Grantile. "Isa on varsti koju tulemas."
"Isa!" kordas mees kajana. Tema isa oli surnud viisteist aastat tagasi. "Kust sa selle võtad, Oliver?"
"See peab olema palavik," märkis Oliver rahulikult. "Sa oled tore kiisu, aga ma soovin, et sul oleks piisavalt mõistust mõistmaks, mida sa räägid. Ja ma tahaksin, et isa tuleks." Ta lõpetas summutatud vulinaga, mis võis märkida nuuksumist.
Grant heitis talle oimetu pilgu. Ta polnud ühtki neist asjadest öelnud, selles oli ta kindel. Parkass pidi olema neid kuulnud kelleltki teiselt. Kelleltki teiselt? Kuskohas viiesaja miili raadiuses oli keegi teine?
"Oliver!" röögatas ta. "Kust sa seda kuulsid? Kust sa seda kuulsid?"
Parkass taganes ehmunult. "Isa on idioodid, lollid, juhmardid, imbetsillid," ütles ta murelikult. "Punane soldat toreda kiisu peale."
"Tule siia!" möirgas Grant. "Kelle isa? Kus sa oled... Tule siia, sa paharet!"
Ta hüppas olendi peale. Oliver painutas oma ainsat tagajalga ja lennutas end pööraselt puuküttega pliidi kattele. "See peab olema palavik!" karjus ta. "Ei šokolaadi!"
Ta hüppas kolmejalgse sähvatusena lõõriava poole. Kõlas metalli kraapivate küünte hääl ja siis oli ta sealt läbi roninud.
Grant järgnes talle. Tema pea valutas pingutusest ja oma mõistuse endiselt terve osaga teadis ta, et kahtlemata oli kogu selle episoodi näol tegu valge palaviku deliiriumiga, ent ta rühkis edasi.
Pildi autor Jana Raidma
Tema rännak oli luupainaja. Pikast verirohust kerkisid pidevalt luunide pead pikkade kaelte otsas ja nende idiootsed itsitused ning imbetsilsed näod muutsid muutsid üldise õhustiku veelgi hullumeelsemaks.
Läpatanud, palavikku kandvad aurupilved kerkisid iga poorsel pinnal astutud sammu järel. Kuskil temast paremal piiksus ja vadistas näppur; ta teadis, et sealpool asus tilluke näppurite küla, sest ta oli ühel korral märganud kenasid väikesi hooneid. Need olid ehitatud väikestest, omavahel täiuslikult sobituvatest kividest ja moodustasid kokku justkui miniatuurse keskaegse linna, mida täiendasid tornid ning müürid. Räägiti, et toimusid koguni näppurite sõjad.
Ta pea sumises ja käis ringi ferveriini ning palaviku segamõjust. Kindlasti oli tegu blanka hooga ja ta mõistis, et on imbetsill, luuni, et rändab oma sarast nii kaugele. Ta peaks koikus lebama; palavik polnud tõsine, kuid rohkem kui üks mees oli Iol surnud deliiriumi ja sellega kaasnevate hallutsionatsioonide tõttu.
Nüüd oli ta deliiriumis. Ta teadis seda niipea, kui ta nägi Oliveri, sest Oliver vaatas nüüd rahulikult veetlevat noort daami, kes kandis 22. sajandi teise kümnendi stiilis täiuslikku õhtukleiti. Väga ilmselgelt oli see hallutsinatsioon, sest tüdrukutel Io troopikaaladele asja polnud ja isegi kui mõni neist oleks siia juhuslikult sattunud, poleks ta kindlasti kandnud pidulikku riietust.
Ka hallutsinatsioon põdes ilmselt palavikku, sest ta nägu oli valgeks kahvatunud, sümptom, mis blankale selle nime andis. Neiu hallid silmad vaatasid meest, kes looklevat rada mööda läbi vererohu tema poole tuli, ilma, et neis oleks üllatus peegeldunud.
"Tere päevast, õhtust või hommikust," märkis mees, heites tõusvale Jupiterile ja loojuvale Päikesele segaduses pilgu. "Või ehk lihtsalt ilusat päeva, preili Lee Neilan."
Neiu vaatas talle tõsiselt otsa. "Kas te teate," ütles ta, "et teie olete esimene hallutsinatsioon, keda ma pole ära tundnud? Olen näinud juba kõiki oma sõpru, aga teie olete esimene võõras. Te teate mu nime – aga te ju peategi seda mõistagi teadma, sest te olete mu oma hallutsinatsioon."
"Ärme vaidleme, kumb on kumma hallutsinatsioon," arvas mees. "Teeme hoopis niimoodi. See, kes haihtub esimesena, on illusioon. Vean viie dollari peale kihla, et teie haihtute."
"Kuidas ma raha kätte saan?" küsis neiu. "Ma ei saa omaenda hallutsinatsioonilt just väga hästi raha korjata."
"See on probleem." Mees kortsutas kulmu. "Minu probleem muidugi, mitte teie oma. Mina tean, et ma olen reaalne."
"Kust te mu nime teate?" nõudis tüdruk.
"Ah!" ütles Grant. "Tänu sellele, et loen ajalehtedest, mida mu varustuslennuk mulle toob, põhjalikult seltskonnakroonikat. Kui aus olla, siis mul on üks teie pilt välja lõigatud ja koiku kõrvale seinale kleebitud. Ilmselt sellepärast ma teid praegu ette kujutangi. Tahaksin tõesti teid kunagi kohata."
"Kui galantne märkus ilmutiselt!" hüüdis neiu. "Ja kes te peaksite olema?"
"Misasja, mina olen Grant Calthorpe. Tegelikult töötan ma teie isa alluvuses, kauplen luunidega ferva saamiseks."
"Grant Calthorpe," kordas tüdruk kajana. Ta kissitas oma palavikust tuhmistatud silma, justkui soovides meest teravamalt näha. "Oh, te oletegi tema!"
Neiu vaikis hetke kõhklevalt ja pühkis siis käega oma kahvatut laupa. "Miks te pidite mu mälestustest esile kerkima? See on veider. Kolm või neli aastat tagasi, kui ma olin romantiline koolitüdruk ja teie olite kuulus sportlane, olin teisse hullumeelselt armunud. Mul oli terve raamat, mis oli täidetud teie piltidega – parkasse riietunud Grant Calthorpe valmistub küttima niitusse Titaanil – Grant Calthorpe hiiglasliku unipeedi kõrval, kelle ta tappis Igaviku Mägede lähedal. Te... te olete tõesti kõige meeldivam hallutsinatsioon, mis mul seni on olnud. Deliirium oleks lõbus," ta surus oma käe taas vastu laupa, "kui pea... niimoodi ei valutaks!"
"Vau," mõtles Grant, "sooviksin, et see raamatusse puutuv osa vastaks tõele. See on see, mida psühholoogias kutsutakse soovide täitumise unenäoks." Ta kaelale langes kuum vihmapiisk. "Pean voodisse minema," ütles ta valjult. "Vihm on blankale halb. Loodan teid taas näha järgmine kord, kui mul palavik kallal on."
"Aitäh," ütles Lee Neilan väärikalt. "See soov on üsnagi kahepoolne."
Mees noogutas, mis saatis valutorke läbi ta pea. "Siia, Oliver!" ütles ta tukastusse langenud parkassile. "Lähme!"
"See pole Oliver," ütles Lee. "See on Polly. Ta on pakkunud mulle seltskonda kahe päeva jooksul ja ma nimetasin ta Pollyks."
"Vale sugu," pomises Grant. "Igatahes, see on mu parkass, Oliver. Kas sa pole Oliver?"
"Loodan teid taas näha," ütles Oliver uniselt.
"See on Polly. Oled ju Polly?"
"Vean viie dollari peale kihla," ütles parkass. Ta tõusis, ringutas ja kalpsas alustaimestikku, märkides kadumise hetkel: "See peab olema palavik."
"Peab olema," nõustus Grant. Ta pööras ringi. "Hüvasti, preili – või ma võin teid samahästi kutsuda ka Leeks, sest te pole reaalne. Hüvasti, Lee."
"Hüvasti, Grant. Aga ära mine mööda seda teed. Seal rohus on näppurite küla."
"Ei. See on hoopis seal teiselpool."
"See on seal!" käis neiu peale. "Ma olen näinud, kuidas nad seda ehitavad. Aga nad ei saa sulle niikuinii viga teha, mis? Isegi näppur ei saa teha viga ilmutisele. Hüvasti, Grant." Ta sulges väsinult oma silmad.
Nüüdseks sadas kõvemini. Grant rühkis läbi vererohu, mille punane mahl kogunes verevate tilkadena ta saabastele. Ta pidi kiiresti oma sarasse tagasi saama, enne, kui valge palavik ja sellega kaasnev deliirium ta täielikult eksiteele juhivad. Ta vajas ferveriini.
Äkitselt ta seisatas. Maapind tema jalge ees oli rohust puhastatud ja väikesel lagendikul seisid näppurite küla inimese õla kõrgused tornid ning müürid. See oli uus küla, sest teiste seas olid ka ehitusjärgus majad ja kivide kohal rügasid kuuetollist kapuutsidega kujud tööd teha.
Kostis piiksuv-vatrav protestikisa. Ta taganes, ent ta ümber vihises tosin tillukest noolt. Üks jäi hambaorgina ta saapasse kinni, ent ükski ei kriimustanud ta nahka, mis oli vedamine, sest kahtlemata olid nooled mürgitatud. Ta kõndis kiiremini, ent kõikjalt tema ümbert paksust, lihajast rohust kostis kahinat, piiksumist ja arusaamatuid needusi.
Ta eemaldus ringiga. Luunid kergitasid järjekordselt oma õhupallitaolisi päid taimestiku kohale ja aeg-ajalt itsitas mõni neist valust, kui näppur teda hammustas või torkas. Grant lõikas otse nende olendite rühma poole, lootes rohus peituvate tillukeste paharettide tähelepanu kõrvale juhtida. Pikk, purpurpunase näoga luuni kõverdas oma pika kaela otsas oleva pea tema kohale, itsitades ja osutades oma kondiste sõrmedega kompsule kaenla all.
Ta ignoreeris olendit ja pööras oma sara poole. Ta näis olevat näppurite käest pääsenud, nii et ta rühkis visalt edasi, sest vajas hädasti ferveriinitabletti. Siiski seisatas ta äkitselt, kortsutas kulmu ja hakkas oma jälgi mööda tagasi minema.
"See ei saa nii olla," pomises ta. "Aga ta rääkis mulle näppurite küla kohta tõtt. Ma ei teadnud, et see seal on. Aga ikkagi, kuidas saaks hallutsinatsioon öelda mulle midagi, mida ma ei tea?"
Lee Neilan istus endiselt kivikoore-puu palgil, kuhu ta oli tast maha jäänud, Oliver taas ta kõrval. Tema silmad olid suletud ja kaks näppurit lõikusid ta pikka kleidisaba oma tillukeste, sätendavate nugadega.
Grant teadis, et Maa tekstiilid pakkusid neile alati erilist huvi. Ilmselt ei suutnud nad imeliselt sätendavat satiini järele teha, ehkki nende paharettide tillukesed käed olid põrgulikult osavad. Kui ta lähenes, tõmbasid nad neiu kleidist välja säärest pahkluuni ulatunud riideriba, ent tüdruk ei liigutanud ennast. Grant röögatas ja õelad väikesed elukad karjusid talle kirjeldamatuid needusi, vudides oma siidja röövsaagiga minema.
Lee Neilan avas silmad. "Jälle sina," pomises ta ähmasel toonil. "Hetk tagasi oli isa siin. Nüüd oled sina." Ta oli muutunud veelgi kahvatumaks; valge palaviku tavaline kulgemine.
"Su isa! Seda siis Oliver kuuliski – kuula, Lee! Ma leidsin näppurite küla. Ma ei teadnud, et see on seal, aga ma leidsin selle täpselt sealt kohast, kus see sinu jutu järgi olema pidi. Mõistad sa, mida see tähendab? Me mõlemad oleme reaalsed!"
"Tõesti?" küsis neiu tuhmilt. "Üle su õla kõõritab purpurpunane luuni. Aja ta minema. Ta paneb mind ennast... halvasti tundma."
Grant vaatas ringi; tõesti, purpurpunase näoga luuni oli ta selja taga. "Kuule," ütles ta ja haaras Lee käevangu. Tolle sileda naha puudutus oli piisavaks tõendiks. "Sa tuled mu sarasse ja võtad ferveriini." Ta tõmbas neiu jalgele. "Kas sa saad aru? Ma olen reaalne!"
"Ei, ma ei saa," ütles tüdruk uimaselt.
"Kuula mind, Lee. Ma ei tea, kuidas kuradi päralt sa siia sattusid või miks, aga ma tean, et nii hulluks pole Io mind veel ajanud. Sa oled tõeline ja mina samuti." Ta raputas neiut jõhkralt. "Ma olen tõeline!" karjus ta.
Lee segaduses silmades peegeldus nõrk mõistmine. "Tõeline?" sosistas ta. "Tõeline! Oh, Issand! Siis... vii mind sellest hullumeelsest kohast minema!" Ta tuikus ja tegi kangekaelse katse end kontrollida, vajudes siis mehe najale.
Mõistagi oli ta kaal Iol tühine, vähem kui kolmandik Maa normaalkaalust. Grant tõstis Lee oma kätele ja alustas teekonda oma sara poole, hoides mõlemast näppurite kolooniast eemale. Tema ümber vupsatasid välja erutatud luunid ja aeg-ajalt itsitas, osutas käega ning žestikuleeris purpurpunase näoga luuni või mõni täpselt temataoline.
Vihm oli tugevnenud, kuumad nired voolasid tema kaela mööda alla ja, et olukord veelgi hullumeelsemaks muutuks, komistas ta nõelpalmide tihniku otsa, mille kidalised hoobid valusalt läbi ta särgi tungisid. Haavade desinfitseerimata jätmise korral olid nõelad ka väga mürgised. Nõelpalmid olidki peamiseks põhjuseks, miks kauplejad luunidest sõltumise asemel ise fervat ei kogunud.
Teispool madalaid vihmapilvi oli Päike vahepeal loojunud ja Jupiteri õhetav valgus tekitas teadvusetu Lee Neilani põskedele võltspuna, muutes ta tardunud näo veelgi veetlevamaks.
Ehk oli Grant oma pilku liiga kindlalt neiu näol hoidnud, sest äkitselt leidis ta end taas näppurite keskelt; nood piiksusid ja turtsusid ning purpurne luuni hüppas valust haaratuna õhku, kui tillukesed hambad ja nooled ta jalgu puurisid. Aga luunid olid mõistagi mürgile immuunsed.
Tillukesed saatanad olid nüüd mehe jalge ümber. Ta vandus madalal häälel ja andis tugeva jalalöögi, saates rotilaadse kogu viiekümne jala kõrgusele õhku. Ta kandis puusadel nii automaat- kui ka leegipüstolit, ent ta ei saanud neid kasutada mitmel põhjusel.
Esiteks, automaatpüstoli kasutamine nende tillukeste hordide vastu oli nagu sääseparve pihta tulistamine; kui kuul ka tappis ühe, kaks või tosina, ei avaldanud see allesjäänud tuhandetele erilist mõju. Ja mis puutub leegipüstolisse, siis see olnuks nagu kasutada Paksu Berthat sääse lömastamiseks. Leegipüstoli võimas tulepurse oleks kindlasti tuhastanud kõik oma teele jäävad näppurid, nagu ka rohu, puud ja luunid, ent seegi avaldanuks ellujäänute hordidele väikest mõju ja nõudnuks püstoli uut laadimist uue musta teemantiga ning uue raua paigaldamist, mis oli töömahukas protsess.
Tal olid saras gaasiampullid, ent praegu polnud need kättesaadavad ja lisaks polnud tal maski, ühelgi keemikul polnud aga siiani õnnestunud välja töötada gaasi, mis tapaks näppureid, olemata seejuures surmav ka inimestele. Ja lõppude lõpuks ei saanud ta praegu üldse mingit relva kasutada, sest ta ei tihanud Lee Neilanit oma kätelt maha pillata.
Eespool paistis sara ümbritsev lagendik. See oli paksult näppureid täis, ent sara ise pidanuks olema näppurikindel, vähemalt arvestatava aja jooksul, sest kivikoore-puust palgid pidasid nende tillukestele hammastale väga hästi vastu.
Ent Grant märkas, et rühm pisikesi saatanaid oli kogunenud ukse juurde, ja mõistis äkitselt nende kavatsust. Nad olid uksenuppu ümber mingisuguse nööri keeranud ja olid nüüd hõivatud selle väänamisega!
Grant röögatas ja pistis jooksu. Kui ta oli veel poolesaja jala kaugusel, sööstis uks sissepoole ja näppurite parv valgus sarasse.
Ta tormas uksest sisse. Sees valitses tõeline kaos. Väikesed kapuutsidega kogud lõikusid tekke ta koikul, tema tagavarariideid ja kotte, mida ta oli lootnud täita fervalehtedega, ning sikutasid minema keedunõusid ja kõiki muid liikuvaid objekte.
Ta röögatas ja lõi parve jalaga. Metsiku piiksumise ja vatramise saatel karglesid ning põiklesid olendid tema ümber. Paharetid olid piisavalt intelligentsed mõistmaks, et ta ei saanud midagi teha, kuni ta Lee Neilanit kandvad käed olid kinni. Nad vudisid ta jalalöökide eest ära ja kui ta ähvardas ahju ümber kogunenud kampa, hakkas teine jõuk ta tekke rebima.
Meeleheitest haaratuna sööstis ta koiku juurde. Ta pühkis oma koiku tüdruku kehaga näppuritest puhtaks, heitis tolle koikule ja haaras rohtharjaga luua, mille ta oli teinud sara koristamise hõlbustamiseks. Ta ründas näppureid luuavarre laiade kaarlöökidega ja piiksumised segunesid valukarjete ning -oietega.
Paar näppurit murdis ukse juurde välja, vedades kaasa kogu kättesaadavat röövsaaki. Grant pöördus õigeaegselt ringi, et näha poolt tosinat näppurit Lee Neilani ümber siblimas, tirides ta riideid, käekella randmel ja satiinist õhtukingi ta väikeste jalgade otsas. Ta needis neid röökides ja peksis nad minema, lootes, et ükski neist polnud torganud läbi neiu naha mürgitatud pistoda või mürgihambaga.
Ta hakkas löömingus peale jääma. Veel enam olendeid tõmbasid oma mustad kapuutsid tihedalt endi ligi ja sibasid röövsaagiga üle läve. Viimaks lasksid allesjäänud kuuldavale rea piiksatusi ja põgenesid, kes röövsaaki kandes ning kes tühjade kätega, ohutusse, jättes tosina karvaseid, paharetlikke kehasid tapetute või haavatutena maha.
Grant pühkis need oma võitluses kasutatud relvaga uksest välja, sulges ukse selle taha vupsatanud luuni nina ees, riivistas ukse, et näppurid ei saaks oma trikki korrata, ja vahtis lootusetul pilgul oma rüüstatud elamist.
Konservipurgid olid minema veeretatud või ära veetud. Kõiki oma kohale kinnitamata asju olid käppinud näppurite väikesed räpased käed ja Granti riided rippusid nartsudeks kistuna konksude otsas. Ent tillukestel röövlitel polnud õnnestunud avada kappi ega lauasahtlit ja seal oli toitu alles.
Kuus kuud elu Iol olid temas arendanud filosoofilist mõtlemist; ta vandus südamest, ohkas saatusele alistunult ja võttis kapist oma ferveriinipudeli.
Ta enda palavikuhoog oli taandunud nii kiiresti ja täielikult, nagu blanka ravimise korral ikka taandub, ent tüdruk, kes polnud ferveriini saanud, oli paberkahvatu ning liikumatu. Grant heitis pilgu pudelile; kaheksa tabletti oli järel.
"Olgu, ma võin alati ferva lehti närida," pomises mees. See oli vähem efektiivne kui alkaloid ise, ent see toimis ja Lee Neilan vajas tablette. Ta lahustas kaks tabletti klaasitäies vees ja tõstis neiu pea üles.
Too polnud neelamiseks liiga nõrk ja mees valas lahuse ta kahvatute huulte vahelt suhu, pannes ta seejärel võimalikult mugavalt magama. Neiu kleidist oli jäänud järele rapitud siidräbal ja mees kattis ta tekiga, mis polnud vähem räbaldunud seisukorras. Siis desinfitseeris ta oma palminõela-torkehaavad, tõmbas kaks tooli kokku ja heitis neile magama.
Ta võpatas küünistekraapimise peale katusel, ent see oli vaid Oliver, kes testis innukalt, kas ahjulõõr on parajasti tuline. Hetke hiljem koperdas parkass sealt läbi, ringutas end ja märkis: "Sa oled tõeline ja mina samuti."
"Vaat siis!" urahtas Grant uniselt.
Kui ta ärkas, paistsid taevas Jupiter ja Europa, mis tähendas, et ta oli maganud umbes seitse tundi, kuna väike särav kolmas kuu oli just tõusmas. Ta tõusis ja heitis pilgu Lee Neilanile. Neiu magas sügavalt ja kerge õhetus ta näol polnud täielikult punava valguse teene. Blanka oli möödumas.
Ta sulatas vees veel kaks tabletti ja raputas siis tüdrukut õlast. Too avas kohe oma hallid silmad ja vaatas meest nüüdseks päris selgel ning üldsegi mitte üllatunud pilgul.
"Hei, Grant," pomises ta. "Nii et see oled jälle sina. Lõppude lõpuks polegi palavik nii halb."
"Võib-olla oleksin pidanud sind palavikku jätmagi," irvitas mees. "Sa ütlesid nii armsaid asju. Ärka üles ja joo seda, Lee."
Äkitselt sai neiu teadlikuks sara sisemusest. "Miks... Kus see on? See tundub... reaalne!"
"Ongi reaalne. Joo nüüd seda ferveriini."
Tüdruk kuuletus, nõjatus siis tagasi ja vahtis meest segaduses pilgul. "Tõeline?" küsis ta. "Ja sina oled tõeline?"
"Arvan, et olen."
Ootamatult tuhmusid neiu silmad pisaraist. "Siis... ma pole enam seal kohas? Seal õudses kohas?"
"Kindlasti pole sa enam seal." Mees nägi, et ta kergendus muutub hüsteeriaks ja ruttas ta tähelepanu kõrvale juhtima. "Kas sa räägiksid mulle, kuidas see juhtus, et sa sinna sattusid – ja pealegi veel peoriietes?"
Lee sai enesekontrolli tagasi. "Ma olingi riietunud peo jaoks. Peo... peo jaoks Herapolises. Aga ma olin Junopolises, mõistad."
"Ei mõista. Kõigepealt, mida sa üldse Iol teed? Iga kord, kui olen sinust kuulnud, on see olnud seoses New Yorki või Pariisi seltskonnaeluga."
Neiu naeratas. "Siis see kõik polnudki deliirium, või mis? Sa ütlesid, et sul on üks mu piltidest – oh, see!" kortsutas ta foto poole seinal kulmu. "Järgmisel korral, kui uudistereporter tahab mind pildistada, pean meeles pidama mitte irvitada, nagu... nagu luuni. Aga mis puutub sellesse, kuidas ma Iole sattusin, siis ma tulin siia koos oma isaga, kes otsib võimalusi kauplejatest ja luunidest sõltumise asemel kasvatada fervat istandustes. Me oleme siin olnud kolm kuud ja mul on olnud kohutavalt igav. Arvasin, et Iol oleks põnev, aga ei olnud – kuni hiljutise ajani."
"Aga mis selle tantsupeoga oli? Kuidas sul õnnestus jõuda siia, tuhande miili kaugusele Junopolisest?"
"See oli niimoodi," ütles tüdruk aeglaselt. "Junopolises oli kohutavalt igav. Ei etendusi, spordivõistlusi ega midagi muud, ainult juhuslikud tantsupeod. Harjusin Herapolise vahet lendama, kui seal tantsupeod toimusid. Kiirel lennukil teeb see ainult neli või viis tundi, tead küll. Ja eelmisel nädalal... või millal iganes see oli... oli mul plaan lõunasse lennata ja Harvey – ta on mu isa sekretär – pidi mind ära viima. Ent viimasel hetkel otsustas isa, et tal on Harvey't Junopolises vaja ja keelas mul üksi lennata."
Grant tundis Harvey' suhtes tugevat vastumeelsust. "Ja siis?" küsis ta. "Nii et ma lendasin üksi," lõpetas neiu rõhutatult tagasihoidlikult.
"Ja sadasid alla, mis?"
"Ma oskan lennata sama hästi, kui kestahes teine," vastas Lee. "Asi oli lihtsalt selles, et ma lendasin teistsugusel marsruudil ja äkki olid mu teel ees mäed."
Mees noogutas. "Idioodimäed," ütles ta. "Mu varustuslennuk teeb viiesaja miilise ringi, et neid vältida. Need pole kõrged, ent ulatuvad selle hullu planeedi atmosfäärist välja. Atmosfäärikiht on siin tihe, ent madal."
"Ma teadsin seda. Teadsin, et ei saa neist üle lennata, aga mõtlesin, et ehk saan neist üle hüpata. Tead küll, saavutada täiskiirus ja keerata siis lennuki nina üles. Mul oli õhukindel lennuk ja gravitatsioon on siin nii nõrk. Ja lisaks olen ma näinud seda mitmel korral tehtavat, enamasti reaktiivmootoritega õhusõidukitega. Düüsid aitavad lennukit toetada ka pärast seda, kui õhupuudus tiivad kasututeks muudab."
"Mis kuradi loll trikinumber!" hüüdis Grant. "Kindlasti saab seda teha, aga sa pead olema ekspert, et pärast teisel pool taas atmosfääri tabades vabalangusest välja tulla. Atmosfäär saabub kiiresti ja pole palju kukkumisruumi."
"Selgus, et oligi nii," ütles Lee kurvalt. "Sain peaaegu vabalangusest välja, aga mitte päriselt, ja kukkusin mõnede nõelpalmide vahele. Usun, et kokkupõrge ajas nad segadusse, sest mul õnnestus lennukist välja saada, enne kui nad hoope jagama hakkasid. Aga ma ei pääsenud oma lennuki juurde tagasi ja see oli... tegelikult mäletan ainult kaht päeva sellest... aga see oli õudne!"
"Pidi olema õudne küll," ütles mees õrnalt.
"Teadsin, et kui ma ei söö ega joo, on mul võimalik valget palavikku vältida. Söömata jätmine polnud nii hull, aga mis puutub joomisesse... olgu, lõpuks andsin ma alla ja jõin ojast. Ma ei hoolinud tagajärgedest, tahtsin vaid kasvõi mõneks hetkeks janupiinast vabaneda. Ja pärast seda oli kõik segane ning ähmane."
"Sa oleksid pidanud fervalehti närima."
"Ma ei teadnud seda. Ma poleks isegi ära tundnud, millised nad välja näevad ja lisaks ootasin, et mu isa kohale ilmuks. Ta peab olema nüüdseks otsingut alustanud."
"Ilmselt ongi alustanud," vastas Grant irooniliselt. "On sulle kunagi turgatanud, et väikese Io pindala on kolmteist miljonit ruutmiili? Ja niipalju, kui tema teab, võid sa olla alla kukkunud igal ruutmiilil neist? Kui sa lendad põhjapoolusest lõunapoolusele, pole ühtki lühimat võimalikku teekonda. Sa võid ületada iga punkti kogu planeedil."
Neiu hallid silmad läksid pärani. "Aga ma..."
"Lisaks," ütles Grant, "on see ilmselt viimane koht, mida otsingurühm kontrolliks. Nad ei arvaks, et keegi, kes just täiesti napakas pole, püüaks Idioodimägedest üle lennata, ja selle arvamusega ma nõustuksin. Nii et paistab, Lee Neilan, et sa pead siia minu juurde jääma, kuni mu varustuslennuk järgmisel kuul siia jõuab!"
"Aga isa läheb arust ära! Ta arvab, et ma olen surnud!"
"Kahtlemata arvab ta seda juba praegu."
"Aga me ei saa..." Ta vakatas, vaadates pisikese sara ainsas toas ringi. Hetk hiljem ohkas ta alistunult, naeratas ja ütles pehmel toonil: "Olgu, Grant, see oleks võinud ka hullemini minna. Püüan oma ülalpidamise välja teenida."
"Tore. Kuidas sa ennast tunned, Lee?"
"Päris normaalselt. Hakkan kohe tööle." Ta viskas räbaldunud teki eemale, tõusis istuli ja pani jalad põrandale. "Teen lõunasöö... Taevas hoidku! Mu kleit!" Ta tõmbas teki kiiresti enda ümber tagasi.
Mees irvitas. "Meil oli siin väike mürgel näppuritega, kui sa olid teadvuse kaotanud. Nad hoolitsesid ka mu varugarderoobi eest."
"See on rikutud!" ulgus neiu.
"Kas nõelast ja niidist poleks abi? Vähemalt jätsid nad need mulle alles, sest need olid lauasahtlis."
"Misasja, ma ei saaks sellest enam isegi korralikku ujumiskostüümi teha!" vastas Lee. "Las ma proovin üht sinu riidekomplekti."
Lõikamise, lappimise ja paikamise abil õnnestus neiul viimaks üks Granti riidekomplektidest sobivasse suurusesse kohendada. Ta nägi särgis ja pükstest äärmiselt veetlev välja, ent mees märkas murega uuesti ta näole ilmunud äkilist kahvatust.
See oli riblanka, teine palavikuhoog, mis tavaliselt järgnes tõsisele või pikaajalisele palavikuhoole. Grant ulatas talle tõsisel ilmel kaks oma viimasest neljast ferveriinitabletist.
"Võta need," käskis ta. "Ja me peame kuskil veidi fervalehti leidma. Eelmisel nädalal viis lennuk mu kogutud varu minema ja pärast seda on mul luunidega halb õnn olnud. Nad pole toonud mulle midagi peale umbrohu ja rämpsu."
Lee kibrutas ravimi kibedat maitset tundes huuli ja sulges siis silmad selle tekitatud hetkelise peapöörituse ning iivelduse tõttu. "Kust sa fervat leiad?" küsis ta.
Mees raputas segadusse aetuna pead, heites siis pilgu hiiglaslikule loojuvale Jupiterile, mille vöödid särasid kreemjalt ja pruunilt ning mille läänepoolses servas kees Suur Punane Laik. Madalal selle kohal oli Europa väike särav ketas. Ta kortsutas kulmu, heitis pilgu oma käekellale ja siis almanahhile kapiukse siseküljel.
"Viieteistkümne minuti pärast hakkab Europa paistma," pomises ta, "ja kahekümne viie minuti pärast on tõeline öö – esimene tõeline öö poole kuu jooksul. Ma mõtlen, kas..."
Ta heitis Lee näole mõtliku pilgu. Ta teadis, kus ferva kasvab. Keegi ei julgenud tungida läbi džungli enda, kus nõelpalmid, noolväädid ja surmavad ussid, keda kutsuti hamburiteks, tegid sellise ettevõtmise puhtakujuliseks enesetapuks kõigile olenditele peale luunide ning näppurite. Aga ta teadis, kus ferva kasvab...
Io harvaesinevas tõelises öös oli isegi lagendikel viibimine ohtlik. Isegi mitte ainult näppurite pärast; ta teadis väga hästi, et pimeduses ronisid džunglist välja olendid, kes muidu püsisid džunglisügavuste igavestes varjudes – hamburid, kuulpäised konnad ja kahtlemata ka hulk muid tundmatuid limaseid, mürgiseid ning salapäraseid olendeid, keda inimsilmad polnud iial näinud. Herapolises räägiti neist lugusid ja...
Aga ta pidi fervat hankima ja ta teadis, kus see kasvab. Isegi luunid poleks püüdnud seda sealt korjata, ent väikestes aedades või farmides näppurite linnade ümbruses kasvas ferva.
Tiheneva pimeduse tõttu lülitas ta lambi põlema. "Ma lähen hetkeks välja," ütles ta Lee Neilanile. "Kui blanka hakkab tagasi tulema, võta need viimased kaks tabletti ära. Nende võtmine sulle halba nagunii ei tee. Näppurid viisid mu termomeetri ära, aga kui sa tunned ennast jälle uimaselt, võta tablette."
"Grant! Kuhu..."
"Ma tulen tagasi," ütles mees, sulgedes enda järel ukse.
Esile vupsatas luuni, kes Europa sinakas valguses purpurpunasena paistis, ja itsitas pikalt. Grant lükkas olendi kõrvale ja alustas ettevaatlikku lähenemist näppurite küla ümbruskonnale – vana küla, sest vaevalt oli uues jõutud alustada ümbritseva maa harimisega. Ta roomas ettevaatlikult läbi vererohu, ent teadis, et ta katse varjatult püsida rajanes puhtale optimismile. Ta oli täpselt samasuguses olukorras, nagu sajajalane hiiglane, kes püüab märkamatult inimeste linnale läheneda – raske ülesanne isegi täieliku ööpimeduse tingimustes.
Ta jõudis näppurite lagendiku servale. Tema taga langes Europa sama kiirelt kui ta kella sekundiseier püstloodis horisondi poole. Ta seisatas, tunnetades hetkelist üllatust ilusat väikest linna nähes. See paistis saja jala kauguselt, teispoolt tillukesi ruudukujulisi põldusid. Majakeste käelaba-laiustes akendes võbelesid tuled. Ta ei teadnud varem, et näppurite kultuur sisaldas valgusallikate kasutamist, ent seal need olid, tillukesed küünlad või ehk ka miniatuursed õlilambid.
Ta pilgutas pimeduses silmi. Teine kümnejalastest põldudest paistis nagu... See oli ferva. Ta küürutas madalale, hiilis vererohust välja ja sirutas käe lihajate, valgete lehtede järele. Ja sel hetkel kostsid tema selja tagant kriiskav itsitus ning rohu pragin. Luuni! Idiootne purpurpunane luuni!
Kostsid piiksuvad kriisked. Ta krabas kaks peotäit fervat, tõusis ja sööstis oma sara valgustatud akna poole. Tal polnud soovi teiste vastamisi mürgitatud okaste või nakatunud hammastega ja näppurid olid kindlalt unest üles aetud. Kõlas nende vatrav koor ja maapind oli neist must.
Ta jõudis sarani, sööstis sisse, lõi ukse pauguga kinni ja riivistas selle. "Sain kätte!" Ta irvitas. "Las nad märatsevad nüüd väljas."
Nad märatsesidki. Nende vatramine kõlas nagu kulunud masinate kriiksumine. Isegi Oliver avas oma unised silmad ja kuulatas. "See peab olema palavik," märkis parkass rahulikult.
Ilmselgelt polnud Lee kahvatumaks muutunud; riblanka möödus ohutult. "Vuih!" ütles ta, kuulates mäsu väljas. "Olen alati rotte vihanud, aga näppurid on hullemad. Kogu rottide kavalus ja tigedus pluss saatanate intelligentsus."
"Olgu," ütles Grant mõtlikult, "ma ei näe, et nad midagi teha saaksid. Neil oli minuga niikuinii kana kitkuda."
"Kõlab, nagu nad läheksid ära," ütles tüdruk kuulatades. "Hääl jääb vaiksemaks."
Grant piilus aknast välja. "Nad on ikka siin. Nad on lihtsalt lõpetanud sõimamise ja hakanud planeerima ning ma sooviksin teada, mida täpselt. Ühel päeval, kui see hull väike planeet hakkab iialgi inimasustust väärima, algab inimeste ja näppurite vastasseis."
"Ja siis? Nad pole piisavalt tsiviliseeritud, et endast tõsist takistust kujutada, ja pealegi on nad nii väikesed."
"Aga nad õpivad," ütles mees. "Nad õpivad nii kiiresti ja sigivad nagu kärbsed. Oletame, et nad õpivad gaasi kasutama või arendavad oma mürginoolte väljatulistamiseks välja väikesed vintpüssid. See on võimalik, sest praegu töötlevad nad metalli ja nad tunnevad tuld. Ründerelvastuse osas paneks ma nad inimestega sisuliselt ühele pulgale, sest mis kasu on meie hiidkahuritest ja rakettlennukitest kuuetolliste näppurite vastu? Ja olla nendega võrdses vastasseisus oleks meile saatuslik; üks näppur ühe inimese vastu oleks põrgulik vahetuskaup."
Lee haigutas. "Olgu, see pole meie probleem. Ma olen näljane, Grant."
"See on hea. Näitab, et sul on blanka üle läinud. Sööme ja magame siis mõnda aega, sest järgmised viis tundi on pimedat aega."
"Aga näppurid?"
"Ma ei näe võimalust, kuidas nad meile midagi teha saaksid. Nad ei suuda end kivikoore-puust seintest viie tunni jooksul läbi lõigata ja kui mõnel neist õnnestuks ka kuskilt sisse lipsata, hoiataks Oliver meid."
Oli juba valge, kui Grant ärkas ja sirutas oma valusaid krampis lihaseid üle oma kahe tooli. Miski oli ta äratanud, ent ta ei teadnud, mis täpselt. Oliver sammus ta kõrval närviliselt edasi-tagasi ja vaatas nüüd murelikult üles tema poole.
"On mul luunidega halb õnn olnud," teatas parkass nukralt. "Sa oled tore kiisu."
"Sina oled samuti," ütles Grant. Miski oli ta äratanud, aga mis?
Siis ta teadis, sest see tuli taas – kivikoore-puust põranda vaevumärgatav värin. Ta kortsutas segaduses kulmu. Maavärinad? Mitte Iol, sest tilluke kera oli kaotanud oma sisemise kuumuse juba lõpmatult kaua aega tagasi. Mis siis?
Äkitselt koitis mõistmine. Ta kargas nii raevuka karjega jalule, et Oliver komberdas põrgulikku lalinat kuuldavale tuues eemale. Siis hüppas parkass ahjule ja kadus lõõri. Lõõrist kostis Granti karje nõrk imitatsioon.
"See peab olema palavik!"
Lee oli koikus istuli karanud, hallid silmad uniselt pilkumas.
"Välja!" karjus mees teda jalule tõmmates. "Tule välja! Ruttu!"
"Mi... mida... miks?"
"Tule välja!" Mees lükkas ta läbi ukse, pöördus siis ja haaras oma vöö ning relvad, fervalehtede koti ning paki šokolaadi. Põrand värises jälle ja ta sööstis metsiku hüppega uksest välja segaduses tüdruku kõrvale.
"Nad õõnestasid selle ära!" hüüdis ta lämbuval toonil. "Saatanad õõnestasid..."
Rohkem polnud tal aega midagi öelda. Äkitselt vajus sara nurk alla; kivikoore-puust palgid kriiksusid ja kogu hoone varises kokku nagu klotsidest kokkupandud laste mängumaja. Varingule järgnes vaikus ja kõik tardus otsekui paigale, kui välja jätta laisa auruvine tõusmine maapinnast, paari musta, rotilaadse kogu vudimine rohul ning purpurpunase luuni kerkimine varemete taha.
"Räpased saatanad!" vandus Grant kibedalt. "Neetud väikesed mustad rotid! Pagana..."
Nool vihises nii lähedalt mööda, et see kriimustas ta kõrva ja rapsas siis Lee pruunide juuste üht lokki. Vererohust kõlas piiksumise koor.
"Tule!" karjus mees. "Sel korral on nad kohale tulnud, et meid hävitada. Ei, seda teed. Mägede poole. Sealpool on vähem džunglit."
Nad suutsid tillukeste näppurite eest küllaltki kerge vaevaga ära joosta. Mõne hetke pärast olid nad piiksuvad hääled seljataha jätnud ja peatusid, heites kahetseva pilgu kokkuvarisenud eluasemele. "Nüüd," ütles Grant meeleheitele aetud toonil, "oleme me mõlemad samas olukorras, milles sa algul olid."
"Oh, ei." Lee vaatas talle otsa. "Me oleme nüüd koos, Grant. Ma ei karda."
"Me saame hakkama," ütles mees talle kindlust sisendada püüdes. "Me püstitame kuidagi ajutise sara. Me..."
Nool tabas terava "plahhi!" saatel ta saabast. Näppurid olid neile kannule jõudnud.
Taas jooksid nad Idioodimägede poole. Kui nad viimaks peatusid, oli neil võimalik vaadata kõrgelt nõlvalt alla Io džunglitele. Paistsid kokkuvarisenud sara ja lähema näppurite linna põldude ning tornide kena ruudustik. Ent vaevalt olid nad jõudnud hinge tõmmata, kui võsast kostis vatramist ja piiksumist.
Nad olid aetud Idioodimägedesse, piirkonda, mis oli inimestele sama tundmatu kui Pluuto jäised tühermaad. Näis, nagu oleksid tillukesed paharetid nende taga jõudnud otsusele, et seekord tuleb nende vaenlast, hiiglaslikku põldude tallajat ja rüüstajat, jälitada, kuni ta surnud on.
Relvad olid kasutud. Grantil polnud isegi võimalik heita pilku nende jälitajatele, kes libisesid kapuutsidega rottidena läbi taimestiku. Kuul, isegi kui see läbinuks juhuslikult mõne näppuri keha, oli kasutu ja ta leegipüstoli välgulöök pidanuks süütama tonnide kaupa võsa ning vererohtu, ent see oleks nende piinajate hordide vahele vaid kitsa raja lõiganud. Ainsad relvad, millest oleks võinud kasu olla, gaasiampullid, olid jäänud sara varemetesse.
Grant ja Lee olid sunnitud ülespoole ronima. Nad olid tõusnud tuhande jala kõrgusele tasandiku kohale ja õhk hõrenes. Siin polnud džunglit, vaid ainult suured vererohuga kaetud maalapid, mille kohal oli näha mõnesid luunisid, kelle pead pikkade kaelte otsas hüplesid.
"Mäetippude... poole!" ahmis Grant õhku, kannatades nüüd piinarikka õhunappuse all. "Võib-olla me talume hõredamat õhku, kui nemad."
Lee ei suutnud vastata. Ta ahmis õhku, rühkides nüüd visalt mehe kõrval üle palja kalju laikude. Nende ees olid kaks madalamat tippu, justkui värava sambad. Heites pilgu tagasi, märkas Grant lagedal alal tillukesi musti kogusid ja tulistas puhtas vihas ühe lasu. Üksik näppur kargas tõmmeldes õhku, kapuuts laperdamas, ent ülejäänute mass voolas edasi. Neid pidi seal olema tuhandeid.
Mäetipud olid lähemal, mitte rohkem kui paarisaja jardi kaugusel. Paljad, siledad, ronimiskõlbmatud.
"Nende vahel," pomises Grant.
Mäetippe lahutav kuru oli lage ja kitsas. Kunagi muistsetel aegadel olid kaks tippu moodustanud ühe tipu, ent mingi ammuunustatud vulkaaniline kataklüsm oli selle lõhestanud, jättes tippude vahele kitsa kanjoni.
Mees libistas käe ümber Lee, kelle hingamine oli jõupingutuse ja liigse kõrguse tõttu muutunud kriipivahäälseks hingeldamiseks. Kui nad avauseni jõudsid, kõlksatas vastu kaljusid kiiskav nool, ent tagasi vaadanud Grant nägi ainult ülespoole rühkivat purpurpunast luunit ja paari tema liigikaaslast paremal pool. Nad jooksid läbi sirge viiekümnejalase kuru, mis suubus äkitselt suurde orgu – ja seisatasid seal hetkeks, nagu piksest rabatuina.
Nende ees laius linn. Grant arvas hetkeks, et nad on sattunud hiiglasliku näppurite metropoli otsa, ent põgus pilk linnale tõestas vastupidist. See polnud keskaegne kiviplokkidest linn, vaid marmorist arhitektuuripärl, millest õhkus klassikalisele ajastule omast ilu ja mis oli ehitatud inimeste arhitektuurile omastes või peaaegu omastes proportsioonides. Valged sambad, suurepärased võlvkaared, veatult kaardus kuplid – see oli arhitektuuriline ilu, mis võinuks olla sündinud Akropolises. Põhjalikul vaatlemisel aga selgus, et linn oli surnud, hüljatud, varemeis.
Hoolimata oma kurnatusest tajus ka Lee linna ilu. "Kui... kui kaunis!" hingeldas ta. "Neile võiks isegi andestada... et nad on... näppurid!"
"Nad ei andesta meile, et me oleme inimesed," pomises mees. "Peame valima koha, kus neile vastu astuda. Oleks parem, kui valiksime selleks mõne hoone."
Ent enne seda, kui nad jõudsid kanjonisuust rohkem kui paari jala kaugusele, sundis vali lärm neid peatuma. Grant pöördus ja oli hetkeks hämmastusest justkui halvatud. Kitsas kanjon oli täidetud vadistavate näppurite hordiga, justkui iiveldamaajav, voogav must vaip. Ent nad ei suutnud orgu tungida, sest neli irvitavat, hüplevat ja isitavat luunit blokeerisid oma kolmevarbalisi jalgu trampides läbipääsuava!
See oli lahing. Näppurid hammustasid ja torkisid armetuid kaitsjaid, kelle terav valukisa meenutas pigem kriiskeid kui itsitusi. Ent nonde küünistega varustatud jalad trampisid luunidele täiesti võõra otsusekindluse ja sihipärasusega üles-alla.
"Olgu ma neetud!" pahvatas Grant. Siis tekkis tal mõte. "Nad on kanjonisse kokku litsutud, kogu nende kuradima tõug!"
Ta kiirustas avause juurde, lükkas leegipüstoli luuni kondiste jalgade vahelt läbi, sihtis otse kanjonisse ja tulistas.
Puhkes põrgu. Tillukesest teemantist vabanes ühes kohutavas plahvatuses kogu selle energia. Sakiline tulevoog täitis kanjoni seinast seinani ja osa sellest sööstis tulelehvikuna teispoole kanjonit, süüdates vererohu nõlval.
Plahvatus kõmises Idioodimägedelt vastu ja kui rämpsusadu lõppes, polnud kanjonis alles midagi peale mõne lihatüki ning õnnetu luuni endiselt hüpleva ja veereva pea.
Kolm luunit olid ellu jäänud. Purpurpunase näoga luuni kiskus Granti käsivarrest, irvitas ja itsitas imbetsilses kahjurõõmus. Mees lükkas olendi kõrvale ja naasis tüdruku juurde.
"Taevas tänatud!" ütles ta. "Igatahes saime me sellest jamast lahti."
"Grant, ma ei tundnud hirmu. Mitte koos sinuga."
Grant naeratas. "Võib-olla leiame siin koha, kus viibida," arvas ta. "Sellel kõrgusel peaks palavik vähem muret tegema. Aga – kuule, see pidi iidsetel aegadel olema kogu näppurite tõu pealinn. Suudan vaevu ette kujutada, kuidas need paharetid võisid nii ilusat arhitektuuri rajada – või nii suuremõõtmelist. Kuule, võrreldes näppurite suurusega on need hooned sama kolossaalsed, kui New Yorki pilvelõhkujad meie jaoks!"
"Aga need on nii kaunid," ütles Lee pehmel toonil, libistades pilgu üle varemete hiilguse. "Võiks peaaegu andestada... oi, Grant! Vaata neid!"
Mees vaatas osutatud suunas. Kanjoni sissepääsu siseküljel olid hiiglaslikud tahutud kujutised. Ent see, mis Granti hämmastunult jõllitama pani, oli nikerdistel kujutatu. Seal, kõrguvatel kaljuseintel, paistsid kujutised, ent need polnud näppurite – vaid luunide omad! Peenelt tahutud, pigem kuidagi nukralt, kahetsevalt ja kaastundlikult naeratavad, kui irvitavad – ent ilma igasuguse kahtluseta luunid!
"Vaata aga!" sosistas ta. "Mõistad, Lee? Kunagi pidi see olema olnud luunide linn. Trepid, uksed, hooned – kõik neile sobivas suuruses. Ilmselt rajasid nad kunagi mingil moel võimsa tsivilisatsiooni ja need luunid, keda meie teame, on suure rassi mandunud järetulijad."
"Ja," pakkus Lee, "põhjus, miks need neli näppurite tee blokeerisid, on see, et nad mäletavad endiselt. Või ilmselt nad tegelikult ei mäleta, aga neil on traditsioonilised uskumused kuulsusrikkast minevikust või, mis tõenäolisem, lihtsalt ebausklik tunne, et see koht on mingil moel püha. Nad lasksid meid läbi, sest lõppude lõpuks meenutame me välimuselt rohkem luunisid kui näppureid. Aga hämmastav, et neil on endiselt nood hägused mälestused, sest see linn peab olema juba sajandeid varemetes olnud. Või koguni aastatuhandeid."
"Uskumatu, et luunid on kunagi olnud piisavalt intelligentsed, loomaks omaenda kultuuri," ütles Grant, peletades käeviipega eemale enda kõrval hüpleva ja itsitava purpurpunase luuni. Äkki ta vakatas, vaadates olendit äsjatärganud austusega. "See siin on mind päevade kaupa jälitanud. Olgu, vanapoiss, mis on?"
Purpurpunane luuni ulatas ligase vererohu ja võrsete puntra, itsitades idiootlikult. Ta naeruväärne suu kõverdus ja silmad läksid vaimse pingutuse piinas punni.
"Kaval!" itsitas ta võidukalt.
"Imbetsill!" plahvatas Grant. "Juhmard, idioot!" Ta vakatas ja hakkas siis naerma. "Pole tähtis, ma arvan, et te olete seda väärt." Ta viskas kolmele vaimustunud luunile paki šokolaadi. "Siin on teie kommid".
Lee karjatus ehmatas teda. Neiu vehkis metsikult kätega ja Idioodimägede harjade kohal võis näha möirgavate mootoritega reaktiivlennukit, mis tegi õhus ringi ning hakkas siis orgu maanduma.
Lennukiuks avanes. Oliver kõmpis rahulikult välja, märkides nagu muuseas: "Sa oled tõeline ja mina samuti." Parkassile järgnes mees – kaks meest.
"Isa!" karjus Lee.
Mõnda aega hiljem pöördus Gustavus Neilan Granti poole. "Ma ei saa teid iialgi piisavalt tänada," ütles ta. "Kui ma saan mingil moel väljendada oma tänu..."
"Saate küll. Võite mu töölepingu tühistada."
"Oh, kas te töötate minu alluvuses?"
"Ma olen Grant Calthorpe, üks teie kauplejatest, ja mul on sellest hullust planeedist täiesti kõrini."
"Muidugi, kui te nii soovite," ütles Neilan. "Kui asi on palgas..."
"Te võite mulle maksta kuue kuu eest, mis ma siin töötanud olen."
"Kui te sooviksite siia jääda," ütles vanem mees, "ei peaks te varsti enam üldse kauplema. Me suudame nüüd kasvatada fervat polaarlinnade lähedal ja ma eelistan istandusi ebakindlale sõltumisele luunidest. Võiksin teid määrata istanduse juhatajaks, kuni aastane leping täis saab."
Granti pilk ristus Lee Neilani hallide silmade vaatega ja ta kõhkles. "Aitäh," ütles ta aeglaselt, "aga mul on sellest kõrini." Ta naeratas tüdrukule ja pöördus siis taas tolle isa poole. "Kas te oleksite nõus mulle rääkima, kuidas te meid leidsite? See on kõige ebatõenäolisem koht kogu planeedil."
"See oli vaid loogilise arutluskäigu tulemus," ütles Neilan. "Kui Lee ei tulnud tagasi, mõtlesin ma asjade üle päris põhjalikult järele. Ja viimaks, tundes teda nii hästi, nagu ma tunnen, otsustasin ma kõigepealt otsida kõige vähemtõenäolistest kohtadest. Proovisime Palavikumere kaldaid, siis Valget Kõrbe ja lõpuks Idioodimägesid. Me märkasime sara varemeid ja keset rususid oli see kutt," ta osutas Oliverile, "kes märkis, et "kümme luunit teevad ühe poolearulise". Hästi, "poolearuline" kõlas väga nagu vihje mu tütrele, nii et me ristlesime siin ringi, kuni teie leegipüstoli plahvatus meie tähelepanu köitis."
Lee mossitas ja pööras siis oma tõsiste hallide silmade pilgu Grantile. "Kas sa mäletad," küsis ta pehmel toonil, "mida ma sulle seal džunglis ütlesin?"
"Ma poleks seda isegi meenutanud," vastas mees. "Teadsin, et sa olid deliiriumis."
"Aga... võib-olla ma ei olnud. Kas veidi seltsi teeks su jaoks lihtsamaks siin aastat lõpuni veeta? Ma mõtlen – näiteks – kui sa lendaksid koos meiega Junopolisesse ja naaseksid koos abikaasaga?"
"Lee," ütles Grant kähedal toonil, "sa tead, et see muudaks asju tohutult, ehkki ma ei mõista, miks sa sellest isegi unistad."
"See peab," pakkus Oliver, "olema palavik."
Stanley G. Weinbaum (1902–1935) suri üsna noorelt kopsuvähki ning seetõttu ei ole ta kirjutatu hulk kuigi suur. Mehe ulmedebüüdi "Marsi odüsseia" (A Martian Odyssey, 1934) avaldas Reaktor 2012. a juuninumbris. Siinilmuv jutt "Hull kuu" (The Mad Moon, 1935) oli aga üks viimaseid kirjaniku elu ajal ilmunud tekste. Koos kaheksa muu tekstiga moodustavad need Stanley G. Weinbaumi peateoseks peetava n-ö planeetide tsükli, mis järgmise aasta alguses eesti keeles ka raamatukaante vahele saab.
JK