mannlMann Loperi nimi sai laiemale avalikkusele tuntuks, kui ta võitis kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ulmejuttude võistluse. Võidutöö andis pealkirja hiljuti ilmunud kogumikule „Täheaeg nr 13 Meister ja õpipoiss“, mis koondab endasse jutuvõistlusel esiüheteistkümnesse tulnud tekstid. Kuid Mann Loper ei piirdu ainult ühe jutu avaldamisega. Avaldamisjärjekorras seisab kaks romaani, millest üks ootab Eesti Kultuurkapitali poolset toetust ja teine sai kirjastuse Tänapäev noorsooromaani võistlusel kolmanda koha. Lisaks on jutuvõistluse võitjast saanud aktiivne osaleja Tartus toimuvatel ulmekirjutamise töötubades, mille korraldajateks on Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana.
Järgnevate küsimuste abil on lugejal võimalik „Meistri ja õpipoisi“ autoriga lähemalt tuttavaks saada:

1. „Täheaeg nr 13 Meister ja õpipoiss“ sirvijale hakkavad nimiloos esimesena silma jaapanipärased tegelaste nimed. Kas seekordne võidutöö jutustabki Jaapanist või piirdub seos ainult nimedega?
Seos ainult nimedega ei piirdu, eks seal maailmas on muudki jaapanipärast (looduslik keskkond, šintoismile omane looduse hingestatus ja piirialade tähtsus jm). Teisalt on siiski tegu fantaasiamaailmaga, ehk kultuurielemente ja -nüansse on laenatud mujaltki (Ilmapuu kui selline on väga laialt levinud kujund; lohed on loos aga läänelikud, mitte Aasia maolaadsed draakonid). Seepärast ei ole ka nimed päriselt jaapanikeelsed, vaid ainult jaapanipärased (ja kui vastavadki mõnele sõnale, siis kogemata).

2. Auhindade jagamisel ütlesid, et sul on sahtlis veel üks jutt, mis jäi võistlusele saatmata. Kas sellest sai avaldamist ootavate romaanide osa või ootab lugu endiselt sahtlipõhjas oma aega?
Lugu on sahtlis ootel – see tahab veel viimistlemist ja mõne nüansi läbi mõtlemist. Tegu on täiesti eraldi tükiga ja ma loodan selle millalgi jälle ette võtta. Endalgi põnev – esimene katsetus kirjutada alternatiivajaloo vallas (aurupunklike sugemetega).

3. Kui saladus pole, millisesse žanri kuulub Kultuurkapitalis heakskiitu ootav romaan „Nelja tee“? Kas ulmehuvilistel on raamaturiiulile lisa oodata?
Žanr on jällegi fantastika (mulle ei meeldi sõna „ime-ulme“). „Nelja tee“ on suurem narratiiv, mille taustale „Meister ja õpipoiss“ kirjutatud sai – sama maailm, osalt samad tegelasedki. Ainult, et ilmumisjärjekord (eeldusel, et romaan ikka õnnestub välja anda) saab nüüd vale: „Nelja tee“ tegevus toimub enne „Meistrit ja õpipoissi“.

4. Millest jutustab romaanivõistlusele saadetud käsikiri? Palun kirjelda, kas tegemist on puhtalt noortele või ka täiskasvanutele mõeldud teosega ja kas tegemist on pigem fantastilise või realistliku looga?
Tänapäeva noorteromaanikonkursil kolmandat kohta jaganud käsikiri „Algus pärast lõppu“ jälgib kahe eripalgelise peategelase kohanemist neile võõrapärase postapokalüptilise maailmaga. See on kahtlemata ulme – ehkki kindlasti mitte puhastverd sf. Algab teos düstoopiana, kuid triivib sellestki klassifikatsioonist eemale. Ühelt poolt püüdsin kirjutada seikluslikult, teisalt lahata probleeme, mida võiks üldistada kui „oma koha või eesmärgi leidmine“ ja „inimlikkus“. Kindlasti ei tahaks romaani täiesti young adult kategooriasse lükata. Enda lugemiskogemus ütleb, et nimetet valdkonnas on rõhuasetused ja käsitletavad probleemid mõnevõrra teistsugused, piirdudes sageli ainult tegelaste omavaheliste suhetega või lahates ainult noortekeskseid probleeme. Suurt teismeliste suhtedraamat teosest igal juhul karta ei ole – seep ei vahuta ja südamed jäävad murdmata! Žürii kommentaaridest võis järeldada, et ma pakkusin neile parasjagu peamurdmist – kas tegu on siis noorteromaaniga või ei ole. Lõplik vastus jääb vist lugejate leida. Seega avaldan lootust, et täiskasvanud lugejad ei lase end noorteromaani-sildist ära hirmutada ja julgevad teose siiski kätte võtta.

5. Kohe pärast jutuvõistluse võitmist hakkasid võtma osa Tartu ulmekirjutamise töötubadest, milles osalejad on kirjutanud palju kaastöid ulmeajakirjale Reaktor. Parimad lood on ilmunud kogumikus „Tuumahiid“. On sul plaanis omapoolset panust Reaktorisse saata, et anda sellele võimalust järgmises kogumikus ilmumiseks?
Kohe, kui on midagi tuumakütuseks panna, saab seegi tehtud! Mul üks jutt mõlgub meeles ja vast tuleb lisagi. Ulmekirjutamise töötoad on heaks näpuharjutuseks igal juhul – iseäranis, kui on tahtmist erinevaid alažanre või tehnikaid katsetada.

6. Kuna ja kuidas sa jõudsid jutukirjutamiseni?
Ei mäleta! Väidetavalt esimene kirja pandud lühivorm kandis pealkirja „Minu päev“ ja koosnes üsna trööstitust peegeldusest elule: „Hommikul sõin herkulaputru ja siis nudsin ja nudsin ja nudsin ja oliki minu päev.“ Teisisõnu – ma olen alati midagi kirjutanud. Tõsisemalt (mõttega, et kirjutatust võiks avaldatav jutt või raamatki saada) olen asjaga tegelenud viimase kolme ja poole aasta jooksul. Siinkohal on igati asjakohane tervitada Mairit, kes sellega, et omi varateismelisena kirjutatud tekste üle vaatama hakkas, mulle uuesti kirjutamise isu peale ajas.

7. Püüad sa iga päev midagi paberile/tekstifaili panna või kirjutad sa harvem ja korraga rohkem?
Kui on konkreetne projekt pooleli, siis üritan ikka iga päev natuke kirjutada – seda enam, kui mõni tähtaeg survet avaldab. Üldiselt on mõistlik ka iseendale tähtaegu seada. Tõdemus, milleni viimaste aastatega jõudnud olen, ei ole midagi revolutsioonilist: selleks, et midagi valmis kirjutada, tuleb kirjutada! Ja siis tuleb suurem osa üle kirjutada, sest esimene versioon on niikuinii ilge jama...

8. Kes on su lemmik kodumaised kirjanikud?
Sellised küsimused sunnivad mind pikalt raamaturiiuliga tõtt vahtima, aga vastust ei ole ikkagi lihtne leida... Ühelt poolt on „lemmikumaks“ kujunenud selline üldtunnustatud raudvara nagu J. Kross („Keisri hull“ näiteks, aga mitte ainult) ja K. Riskikivi („Hingede öö“ – kui üks teos välja tuua). Ei saa ilma rahvalemmikuteta: A. Kivirähk („Mees, kes teadis ussisõnu“) ja T. Õnnepalu („Mandala“). Lisaksin nimekirja kindlasti R. Raua („Hector ja Bernard“) ja ja... võiksin loendamist vist kaua jätkata. Harglat loen muidugi ka suurima heameelega. Lisaks on mul suuri lemmikuid ka kodumaise lastekirjanduse hulgas, aga neid ma siinkohal vast üles lugema ei hakka.

9. Kes on su lemmik välismaised kirjanikud?
Ulmeautoreist on varemalt juttu olnud, nimetaks seekord laiemalt esimesed viis, kes kohe pähe kargavad: K. Vonnegut, J. Irving, M. Bulgakov, H. Hesse ja O. Wilde. Osad neist on mõistagi ulmeliselt või otse ulmet kirjutanud, aga nad vist ei ole sellised, keda ilmtingimata ulmega seoses välja tuuakse.

10. Millega sa tegeled siis, kui ei kirjuta? Kas sinu huvi Jaapani kultuuri vastu avaldub ka hobides?
Suure tõenäosusega loen või kulgen niisama argirütmis. Perekondlised toimetused võtavad oma aja, vahel õnnestub ka sõpru näha. Sellest semestrist käin jälle ülikoolis, et ametit õppida.
Jaapani-huvi viimasel ajal suurt välja ei paista. Erialaselt sai pisut Jaapani ajalugu uuritud. Eelmise stuudiumi jooksul õppisin mõned aastad jaapani keelt ja siis tarbisin küll palju Jaapani kultuuri: veidi raamatud, rohkem filme, seriaale ja muidugi animed. Mangat sai ka loetud ja muusikat kuulatud. Nüüd sellise kultuurikümblusega enam ei tegele, aga tore on ikka, kui mõni film või anime ette satub. Karate-trennis sai kah kunagi mõned aastad käidud, aga see harrastus jäi paraku tervislikel põhjustel soiku.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0606)