Maal on perearstidega olukord nagu on. Seetõttu polnudki ma väga üllatunud kuuldes, et Villemil osutab külarahvale meditsiiniteenuseid veterinaar Toomas. Just nii oligi.
Kes käis Toomase juures haiget hammast ravimas, kes seedevaevuste vastu abi lunimas, kes põletikke alandamas ja nii edasi ja nii edasi. Kahe Villemil elatud aasta jooksul oli minuski tärganud uudishimu Toomase raviteenuseid kasutada, sest külajuttude järgi polnud mees Jeesusest teps mitte kehvem tegelane. Katlamaja Petsi olla Toomas üleöö terveks ravinud neljandas staadiumis verevähist ning Üleaia Pille pojal ära kaotanud raske vaimupuude.

Külajutud külajuttudeks. Ega siin endise kolhoosi ääremaal muud meelelahutust ei olnudki kui üksteisel külas käia ja üksluisest igapäevaelust imelugusid genereerida. Ju siis veterinaar Toomas oli tänuväärne kuulaja ja platseebo efekti mõjus ei kahtle tänapäeval enam keegi.

Aga ühel õnnetul laupäeval avastasin, et mu toakoer Pitsu na isutu. Koer oksendas välja selle vähesegi, mis oli suutnud suust sisse ajada ning tema kõht tundus katsudes kahtlaselt kõva. Olin nädalavahetuseks auto õele välja laenanud ja õhtul kell kuus linna startivast, päeva ainsast liinibussist kasu ei olnud. Hale oli piinlevat looma vaadata. Otsustasin võtta üllatusvisiidi Toomase juurde. Ehk saab abi. Kui ei, peab loom kannatama esmaspäevani.

Toomas elas külakeskusest eemal, keset põldu ehitatud nelja korteriga endises laudatöötajate majas. Suurlaut ise oli ammu tondilossiks varisenud, kortermaja veel püsis. Ehkki Toomas oli nüüd selle ainus elanik. Toomase viimane naaber, kunagine staarlüpsja Liidia – kelle saja viie aasta sünnipäeva puhul veel kohalik valla leht erinumbri välja jõudis anda, suri neli kuud tagasi.
Kortermaja hämar trepikoda rabas mind oma ebahügieenilisusega. Uksi-aknaid, rääkimata elektrisüsteemist, polnud ilmselt maja ehitamiseajast saadik kordagi uuendatud. Arvukad ämblikuvõrgud olid kaetud paksu tolmukihiga ja kuivanud pori- ja liivakirme kattis ühtlaselt tumedat kivipõrandat. Tekkis hirm, et mitte ainult mu lemmik, vaid ka ma ise lahkun siit kolme uue nakkusega. Valmistusin trepikojast lahkuma, kui korraga avanes esimese korruse korteri uks ja lävel seisis ei keegi muu kui Toomas ise.

„No mis sa pabistad, tule aga sisse,“ julgustas ta mind laia naeratuse saatel. „Kaua peab koer kõhuvalu kannatama!“
Olin jahmunud. Kuidas ta ometi teadis? Oli ju koer vaguralt kandekotis peidus. Kas tõesti imemees või lihtsalt terav ja kogenud pilk.
„Vabandan, et ma niimoodi ootamatult sisse sajan,…“ kokutasin.
„Ega mul nii käibki. Ega mina mingi mobiili ega arvutiinimene ei ole. Kel häda käes, proovib ise üles leida.“
„Kas vastab tõele, et ravite ka inimesi?“ ei suutnud ma uudishimule vastu panna

„Vahet pole, kas inimesed või loomad. Kurivaim piinab kõiki ühtemoodi ja see tuleb igatahes välja imeda. Noo anna oma Pitsu nüüd mulle vaadata.“
Jälle ta tegi seda.
„Kust sa teadsid, et mu koera nimi Pitsu on?“
„No ta on ju Pitsu nägu,“ ütles Toomas muheledes ning võttis koera kandekotist välja. Pitsu suhtus sellesse rahulikult, kuigi ta võõrastega väga leplik ei ole. Küllap Toomas kuulus nende isikute hulka, kellel räägitakse olevat selline eriline usaldust tekitav aura. Ma ka ise tundsin kummalist hingesoojust selle pisut nurgelise olekuga vanahärra seltskonnas viibides. Tema ajast ja arust mööbliga sisustatud korteris oli kohe hea ja õdus olla.

Toomas asetas Pitsu lahtikäivale diivanile ja asus koera kõhtu kahe käega keskendunud ilmel silitama, nagu asunuks ta sooritama ülipeent operatsiooni.

„Mis tal viga võib olla?“ uurisin jutu jätkuks „Usstõbi?“
„Üks kurivaim kõik,“ mõmises Toomas ja naases hetkeks transilävelt, et mulle selgitada: „minu suguvõsa meesliikmetele on antud iidsetest aegadest anne haigusi tekitav kurivaim elusolenditest välja imeda. Juba minu rahvatargast vanaisa tegeles sellega, samuti velskrist isa… ka minu poeg, kes praegu kahjuks Soomes meedikuna leiba teenib. Ära muretse, ma teen su koera terveks. Kodu lähed, siis ta lööb sul juba lusti.“
Seda öelnud, jätkas Toomas keskendunult koera silitamist. Kummaline oli see jutt loomulikult, aga kuna mees koerale kurja ka ei teinud, ei hakanud rohkem aru pärima. Koerake isegi näis nautivat hea auraga mehe masseerivaid paitusi.

Kui silitusprotseduur oli lõppenud, näis Toomas justkui midagi peos hoidvat. Rusikat vaevu paotades rögastas ta pihku suure süljeläraka. Võttis kapiriiulilt majapidamispaberit ja pakkis tekkinud jälkuse sinna sisse. Minu õuduseks ulatas ta paki mulle. Võtsin omakorda pabertaskuräti ja mähkisin saadud „kingituse“ okserefleksi tagasihoides sinna sisse ja panin kandekoti võrgutaskusse.

„Su koer on nüüd terve. Kleepisin haiguse kurivaimu oma sülje sisse. Sa pead selle tingimata enne südaööd pühitsetud pinda matma. Aadami teel enne alajaama paistavad vana kiriku varemed – see on igati sobilik koht. Sa tead seda kohta küll.“

Koer oli tõesti mitu kraadi rõõmsameelsem. Seisis suisa naerusuiselt lõõtsutades diivanil ja liputas saba. Otsisin rahakotist teenusele väärilist kupüüri…

„Mis ma sulle võlgnen?“
„Sa ei võlgne mulle midagi. Ole terve.“
Jätsin ikkagi kümneka lauanurgale ja lahkusin koos koeraga.
Kui olin veendunud, et Toomas mind enam aknast ei näe, poetasin süljepaki esimesse ettejäävasse teeperve posti. Tont sellega. Elab homse päeva üle ja esmaspäeval läheb linna loomakliinikusse.
Ent juba samaks õhtuks ei olnud Pitsut piinanud haigusest jälgegi. Loom oli isukas ja ülivitaalne. Püüdsin end veenda, et küllap Toomas oma rahustava massaažiga pani Pitsu seedimise jälle õigetpidi tööle, aga see ei leevendanud järjest süvenevat rahutust. Aga mis siis, kui Toomas ongi kohalik imemees?

Pühapäevahommikuse Pitsu jalutuskäigu suunasin eelmise päeva radadele. Mul oli tung teada saada, mis on saanud sülje sisse kleebitud „kurivaimust“.

Juba kaugelt paistis, et teeposti juures toimub midagi ebaharilikku: see näis olevat kaetud justkui valge vahuga. Mida lähemale jõudsin, seda rohkem silm seletas. Näis, et posti sees oli midagi käärima hakanud ja valget ollust pulbitses torujast avausest üha juurde ja juurde. Aine ei näidanud rahunemise märke ka maapinnale jõudes. See lainetas ja võnkus, justkui oleks sellel elu sees. Koer muutus rahutuks ja hakkas posti suunas närviliselt haukuma. Võtsin Pitsu sülle. Mul oli halb eelaimus.
Kui olin postist umbes meetri kaugusel, rabas mind lõpuks selgus. Postist väljavalguv ollus koosnes solkmetest. Miljonid üksteise küljes sõlmes olevad valged ussid, mis libisesid sültjate troppidena piki posti äärt maapinnale. Neid kerkis posti seest üha juurde ja juurde. Ma ei olnud suuteline õudusest piiksugi tegema, taganesin vaid. Pealegi ei olnud mu kätes enam jõudu hüsteeriliseks muutunud koera kinnihoidmiseks.
Mis iganes see ka oli, ei olnud see kindlasti platseeboefekt.
Mäletan praegu vaid ähmaselt, kuidas ma solkmefontääniks muutunud teeposti juurest minema sain.

Kodus, esikus üleriideid nagisse riputades märkasin palituhõlmal valget….. lõngajuppi. Võtsin selle sõrmede vahele ja pillasin samal hetkel jälkustundest põrandale. Üks neist kleepuvatest ussidest oli suutnud mu riietele klammerduda. Haarasin nurgast pürsti, kraapisin pisaratega võideldes eluka kühvlile ning viskasin aknast välja. Ettevaatlikult uurisin mantli sentimeetri haaval läbi ning keerutasin end peegli ees edaspidi ja tagurpidi. Kui olin veendunud, et rohkem polnud kutsumata külalisi koju kaasa tulnud, läksin käsi pesema. Sooja vee vool ja kätepesu rahustav massaaž suutis mu mõtted ängistavast kogemusest peaaegu eemale peletada. Seda seni kuni märkasin kraanist paistmas valget usspead, mis veevoolu survel millimeetri haaval allapoole nihkus. Röögatasin ja tormasin vannitoast välja, vett pahinal jooksma jättes. Jäin keset köögipõrandat seisma ja püüdsin mõista, mis toimub. Näis, et Toomase poolt koerast väljaimetud kurivaim oli saanud vabaduse nakatada usstõvega kogu mind ümbritseva maailma. Aga Pitsu ravis ta ju terveks! Pitsul polnud tõesti häda midagi. Ta oli üsna heas toonuses ja lõrises väikese koera eluterve agressiivsusega külmkapi ukse taga. Ma juba aimasin, mis juhtub, kui ma külmkapi ukse avan…
„Kõik on korras, kõik on korras, kõik on korras,“ manasin endamisi poolvaljult „need on kõigest ohutud ussid, need on kõigest ohutud ussid….“

Kui uskusin end piisavalt enesekindla olevat, avasin külmkapi ukse.
Ma ei ole kunagi täiskasvanueas meelehärmist kõva häälega nutnud. Aga nüüd ma ei saanud teisiti. Solkmed olid vallutanud mu toiduainete varud: nad roomasid munakoortel, rippusid välja salatikausist, olid väändunud ümber võipaki… neid vaatas vastu igalt poolt. Sundisin end rahulikult sisse-välja hingama, et vältida paanika-atakki. Kuid usstõve-kurivaim ei andnud rahunemiseks võimalust. Tundsin õlal pehmet survet ja nägin seal end aeglaselt lahtiharutavat solget. Teine uss potsatas otse mu ette maha ja samaaegselt tundsin pealael samasugust pehmet mütsatust. Tundsin, kuidas miski end mu juustes liigutas. Hüsteeriliselt kriisates püüdsin vabaneda enda külge klammerdunud solkmetest, ent asjatult. Laelambi ühenduskohast roomas välja uss-ussi järel, kus nad gravitatsiooni mõjul laest põranda poole tilkusid.

Pikemalt mõtlemata korjasin kokku majapidamises leiduvad küünlad ja küünlajäägid, mähkisin need vanade ajalehtede sisse, pistsin nutsaku põlema ning viskasin keset köögivaipa.

Tuletõrjujatel maja päästa õnneks ei õnnestunud ning nii läheb meil nüüd kõik hästi. Pitsu elab mu õe juures, on poputatud ja terve nagu purikas. Ka mina saan haiglast välja, niipea kui arstid on veendunud, et ma enam endale ega ühiskonnale ohtlik ei ole. Mina tean, et mul ei ole ei luulumõtteid ega raskekujulist psühhoosi, kuid ma pean vist selle idee siiski omaks võtma. Üsna tulutu on arstidele selgitada, et Villemi veterinaar Toomase poolt koerast väljaimetud kurivaim pääses valla ja nakatas mu elamise usstõvega.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0569)