lippRõõm on kohe viimasel ajal lugeda eesti ulmet. Ikka kirjutatakse ja ilmub, ning häid lugusid, millele plaksutada, on ka omajagu. Ka kosmoselugusid tuleb. Siis lugedes eestlaste kirjutatud kosmoseulmet, hakkab mind tihtipeale painama üks küsimus. Kas eestlased ei tahagi kosmosesse? Sest kui tahaks, siis ju pandaks oma unistused kirja ja ulmelugejani jõuaksid seiklused, kus Jaan Mõisakülast teeb Alfa Centauri kandis lendava taldrikuga vigursõitu ja välgutab laserit. Selliseid lugusid leiab aga väga harva. Nii kummaline kui see minu jaoks ka ei ole, siis eesti kirjanike kosmoseooperites ja -operettides kohtab väga harva eesti soost tegelasi. Johne ja Amysid, Clause ja muid, palun väga, niipalju kui kulub, mõnd Jaani või Lindat aga satub väga harva ette. Kuidas see siis niiviisi on kujunenud?

Ehk on asi selles, et tulevikulugudes ei täpsusta autorid tihtipeale tegelaste rahvust ja needsamad Johnid ja Amyd ongi eesti juurtega, lihtsalt vanemad panevad oma lastele võõrapäraseid nimesid? Mõelda nii võib, kuid ilmselt see siiski nii ei ole mõeldud, sest muidu annaks autor mõne vihje veel. Kas kirjameeste ja -naiste arvates tuleviku eestlased ei kipugi kosmosesse, neil on ka marja-Maal mõnus elada, ollakse ju ometigi juba ammusest ajast Maa-rahvas? Lihast ja luust maarahvas oma tegudega minevikus ja olevikus ei ole küll näidanud, et neid stratosfääri tagune piirkond absoluutselt ei huvita. Ometi püsib hoiak, et kirjanduse eestlased on hoiame-kosmosest-eemale-kui-katkust-tüüpi-tegelased, samal ajal kui päriseestlased on oma kirjanduslikest suguvendadega võrreldes tublisti tehnoloogia- ja kosmosehuvilisem rahvas, mida näitab juba kasvõi ulmekirjanduse lugemine. Ajalooliselt on Tartu tähetorn olnud Eesti teadusajaloo pärl ja olulisi maailma astronoomia keskusi, uuritakse praegugi hoolega tähti, NSVL-i aegu oli siin osa kosmosetööstusest, tänapäeval tehakse koostööd Euroopa kosmoseagentuuriga, tudengid saadavad üles Est-kuubikuid, aga vat tulevikus, siis hoiavad eestlased kosmosest eemale nagu siga saunalavalt. Mis sellest, ütlevad eesti ulmekirjanikud. Eestlane kosmoses ei ole usutav, lugejad ei usu seda! Pole tähtis, et mõni eestlane on endale juba reserveerinud pileti Space X-i kommertslennule kosmosesse, pole oluline, et leidus meilgi vabatahtlikke üheotsalisele Marsi-missioonile minekuks ja küllap päriseestlasi trügib kosmosesse edaspidigi, aga vat kirjanduses ei ole eestlaste kosmosesse jõudmine usutav!

Ulmelood peaks ju teoorias olema tulevikkurajavad lood, millest siis selline kummaline olukord, et enamus eesti kosmoseulmet on tagurlikum kui meie reaalne elu? On asi ehk lugeja ootustes? Kirjanikud ei kirjuta eestlasi kosmosesse, sest teavad, et niipea kui kosmosesadamas Marsil astub süstikust välja Mart ja teda tõttab tervitama Mari, siis virutab lugeja kirjatüki nurka ja röögatab Ulmekirjanduse Baasi: „ EI USU! Mingit mõttetut maavillast värki topitakse meile siin! Kus on John ja Mary?” Või kui tindisepp poetab 3014 aastanumbrit kandvasse loosse sisse sõna „Tartu”, siis oiatakse: „Mis fucking eesti anakronism siin jälle on? Kolmas aastatuhat ja Tartu? Lubage naerda!”

Samas – kui Tartu oma mingisugusel kujul oli olemas 1000 aastat tagasi ja on praegu ikka veel olemas, siis miks ei võiks ta ka 1000 aastat hiljem endiselt olemas olla? Muutunud ja arenenud tundmatuseni, nii nagu praegune linn erineb viikingiaegsest asulast, kuid siiski selsamal kohal Emajõe kaldal (mis fucking Emajõgi 1000 aasta pärast, nalja teete või?). Küllap ta päriselt ka püsib, kuid tundub, et mitte kirjanduslike eestlaste juures, kirjanduslikus tulevikus seisab sellel kohal Dumbonia riigis Johnville linn, Sisterriveri kaldal.

Aga mind jääb siiski painama üks mõte. Miks ei võiks eestlaste kirjutatud kosmosejuttudes kohata igas kosmosesadamas vähemalt ühte eestlast?
lipp

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0580)