Pühendus:
Laurile, kes on viimased aastad jehoovatunnistajaliku järjekindlusega Estconidel tervislikke eluviise jutlustanud ja seeläbi inspireeris mind seda ettekannet tegema :)


Tänapäevane maailm on lausa lummatud rasvast, ülekaalust, tervislikkusest ja fitness’ist. Ükskõik mis seltskonnas sa oled, lõpuks kipub jutt ikka rasvale ja kaaluprobleemidele. Võiks arvata, et seda on märgata ka kirjanduses − ja loomulikult ka ulmekirjanduses, mis on kirjanduse loomulik osa −, aga võta näpust. Või noh, tegelikult nii ja naa. Lopsakatele kangelannadele pühendatud kogumiku „Such a Pretty Face“ toimetaja Lee Martindale kirjutab selle raamatu sissejuhatuses, et üks põhjus, miks nii paljud loevad ahnelt ulmet ja fantaasiakirjandust, on asjaolu, et see kirjandusžanr on üks väheseid, mis hoiab elus vanu ühiskonnas unustusse vajunud ideid ja kontseptsioone ning toob need lugejateni piisavalt köitval moel. Lühidalt öeldes − ulmekirjandus loob kangelasi maailma, milles kangelased puuduvad. Ja kuna meie tervislikkusest hulluvas maailmas on kaalukaid enam kui küll − ka ulmekirjanike ja -lugejate hulgas −, siis võiks ju oletada, et ka lopsakaid kangelasi leidub piisavalt. Lihtne on ju samastuda kellegagi, kelle probleemid on sulle tuttavad.
Aga kui hakkasin loengu tarvis materjali koguma, oli varsti sein ees – vähe sellest, et koloriitseid trullasid leidub kirjanduses vähevõitu, veelgi vähem on selle üle keegi enam või vähem tulemuslikult aru pidanud, et mis see siis on, et meie ümber on nii palju tüsedaid, aga kui hakata lugusid vaatama, siis neid õieti polegi. Või noh, on, aga praktiliselt mitte kunagi peategelase rollis. Miks? Aga sellepärast, et paks pole kangelane. Reeglina. Lihtne eksperiment: küsi suvaliselt sõbralt või tuttavalt, milline pilt tal sõna „kangelane“ peale silme ette kerkib. Raudselt on see mõni trimmis kaunismees nagu Superman või Conan või siis mõni karusem stalkeri tüüpi sell. Aga kohe kindlasti pole ta paks.
Üks kõige paremaid näited eranditest on kindlasti G. R. R. Martini „Jää ja tule laulu“ sarja paksud (nt Varys ja Sam, aga ka ammulahkunud hea kuningas Robert), kes esindavad ühest küljest küll kõiki paksude stereotüüpe, aga teisest küljest jälle murravad neid. Aga sellest veidi hiljem.

Paks on kuri ja/või loll
Ülekaalulisel tegelasel on raamatus sageli kaks eesmärki: kas külvata hävingut ja kaost või ajada lugeja naerma.

* Esimesel juhul on ta kas võimukas, kuri, ablas ja küllastumatu kurjam, kelle isu maailma ja selle hüvede järele ei ole võimalik rahuldada – täiuslik näide on parun Vladimir Harkonnen Frank Herberti „Düünist“ või ka weave-lord (kudumiisand) Vyrrch Chris Woodingi süngest fantaasiatriloogia „The Braided Path“ esimesest raamatust „The Weavers of Saramyr“.
* Teisel juhul on võimalused laiemad – palju nalja võib saada tigeda ja lolli paksmao arvel, aga ka mõne rõõmsameelse, aga araverelise pehmoga. Esimese puhul on heaks näiteks enam-vähem kõik Potteri saaga tüsedikud eesotsas Dursleydega. (Välja arvatud Neville, kes kuulub pigem teise tüüpi. Aga temaga on üldse huvitav lugu, kui jälgida tema arengut just filmis − ma ei mäleta, kas seda oli ka raamatus märgitud, aga filmis on tegelane selleks ajaks, kui temast saab kangelane, kõvasti kaalust maha võtnud.) Teise alatüübi näiteks sobib enam-vähem ükskõik milline kääbik. (Ja isegi Bilbo oli oma seikluse lõpuks vöö kõvasti rohkem koomale tõmmanud.)

Muidugi ei ole asjad heades lugudes õnneks kunagi päris nii must-valged, aga tõsiasjaks jääb, et paks on raamatus selline tegelane, kellega on seotud hulk eelarvamusi ja stereotüüpe. On ilmselge, et suur osa autoritest ei suuda (või ei viitsi) murda tüsedusega seotud mõttemalle. Judy Sullivan, kes samuti panustas eelmainitud kogumikku, kirjutab oma eessõnas: „Sõltuvalt oma meelelaadist ja kultuuritaustast loovad nad [autorid] kangelasi, kes on tugevad, nutikad, nägusad, inimesed või tulnukad, robotid, pikakõrvalised, sinised, rohelised või karvased, kuid peaaegu mitte kunagi paksud. Žanris, kus praktiliselt iga tegelane peaks olema loodud väljakutsena meie reaalsustajule, ei ole üldse pakse kangelasi.
Mõned kesksed positiivsed tegelased muidugi on − Robert A. Heinleini loomingust leiab isegi mitu, nt Jubal Harshaw, ja Anne loost „Stranger In a Strange Land“ (see räägib inimlapsest, kelle marslased üles kasvatavad). Heinleini peategelast loos „The Man Who Sold the Moon“ on samuti kirjeldatud liiga vana ja paksuna, et kuu peale minna, aga ta teeb seda siiski. Veel mõned raamatut, kus paksud saavad õiglase kohtlemise osaliseks, on Marion Zimmer Bradley „Two To Conquer“ ja Rosemary Edghilli „Sword of Maiden's Tears“. Kuid need on pigem erandiks kui reegliks.“
Tundub, et paksud on inimkonna seas veel üks neid viimaseid inimgruppe, kellesse suhtutakse kirjanduses juba ette eelarvamuslikult ning kes ei ole veel oma õiguste kaitseks raevukalt üles tõusnud, nagu seda on teinud mitmed teised tagakiusatud.

Palusin seda ettekannet ette valmistades ulmelistis kõigil teada anda paksudest tegelastest ulme ja fantaasiakirjanduses ja sain päris viljaka tagasiside. Panin neist tuntumatest kokku väikese nimekirja ja nüüd võib igaüks mõtteharjutusena püüda paigutada rida tüsedikke skaalale hea-paha ja tark-loll. Ma püüdsin seda kodus teha ja sama harjutuse tegime ka Estconil, ning tulemus on suhteliselt ettearvatav, nagu eespool juba öeldud. Aga mul oli suur rõõm näha, et mõned tüübid ei lasknud ennast kuidagi ära liigitada ja tõusis lausa tuline diskussioon.

  • parun Vladimir Harkonnen („Düün“)

  • Dursley (Harry Potteri sari)

  • Bombur („Kääbik“)

  • Jora (Perni loheratsanike sari)

  • poeet Silenius („Hyperion“)

  • Sam ja Varys (Jää ja tule laulu sari)

  • Nanny Ogg (Kettamaailma sari)


Siit nähtub päris hästi see, milleni ma tegelikult tahtsin välja jõuda – hea kirjaniku jaoks ei ole tegelase kehakaal või ümbermõõt tema isiksust defineeriv omadus, kui tegu pole just looga, kus kaaluprobleemidel on kandev roll, kaaluka inimese elust on tehtud näide (seda on üliohtralt noortekirjanduses) või kasutab kirjanik tegelase kehakaalu just nimelt teatud psühholoogiliste probleemide selgitusena. Tegelikult on veel ka neljas tüüp lugusid, nimelt sellised, milles paksusel on loomulikult lugu kandev roll, see on maailma loomulik (või ellujäämiseks vajalik) osa. Hea näide on Robin Hobbi Soldiers Sun triloogia, kus maagiaenergia akumuleerub võluri kehakaaluna, või siis suurem osa lugusid kogumikust „Science Fiction Weight Loss Book“ (koostajad Isaac Asimov, George R.R. Martin, Martin H. Greenberg).

Huvitava selgituse sellele, et miks paks pole kangelane, leidsin ma aga hoopis amatöörkirjanike foorumist Nanowrimo. Seal oli sel teemal üles võetud päris mitu päris tulist lõnga, ning lõpuks koorus välja kaks seisukohta:

* fantaasiakirjandus on eskapism, inimene ei taha lugeda sellistest, kes teda iga päev ümbritsevad;
* paks kangelane ei pea lihtsalt vastu – kuna väga suur osa fantaasiakirjandusest on seikluspõhine, siis varem või hiljem võtab kangelane kaalust alla või saab lihtsalt surma.

Teine seisukoht on muidugi loogiline, sellega on raske vaielda. Aga esimene on tegelikult märksa huvitavam, sest tegelikult – parandage mind, kui ma eksin, siin on kõvasti inimesi, kes teavad kirjutamisest ja karakteriloomest märksa rohkem kui mina – on ju äärmiselt oluline, et lugeja suudaks peategelasega mingil määral samastuda. Tundub ju loogiline, et kui ma olen ülekaaluline, on mul märksa lihtsam samastuda kangelasega, kes on samuti keskmisest kopsakam. Sealsetest tulistest diskussioonidest koorub aga välja, et see pole päris nii – mingis osas soovivad inimesed siiski lugeda ilusatest ja edukatest ja sellest, et ka nende elu on väga raske. No mine võta kinni.

Erandeid siiski on
Aga edasi uurides jõudsin ma väga huvitava seltskonna juurde ja avastasin, et on olemas lausa alamžanr, mille kangelasteks on ainult ja eranditult lopsakad kaunitarid − jah, tegu on kangelannade, mitte kangelastega. Mis on ka mõistetav, sest ühiskonna igavese ilu-, nooruse- ja saledusekultuse paistel on naised kõige suuremad kannatajad. Kui mehele lisavad kortsud vaid väärikust ja õllekõht on umbes juba samasugune isasuse tunnus nagu naistel rinnad, siis naistel lasub igavene paine näha elu lõpuni välja nagu 18aastane anorektik. Ja need lood pole sugugi sellised, mis algavad trullaka koolikiusamise ohvri või halli kontorirotiga, kes seikluse alguses on paks, kole ja õnnetu ning lõpuks võtab kaalust alla ja saavutab kõik, mille hing ihaldab – kaugeltki mitte. Selle alamžanri kangelannad on täpselt nii suured, nagu nad on, ja nad saavad õnnelikuks täpselt samasugustena. Olin positiivselt rabatud.
Tegemist on romantilise kirjanduse paranormaalse ja maagilise haruga spetsiaalselt neile, kellel on kõrini pulkkõhnadest ja imeilusatest tibidest. Mul ei ole halli aimugi, kui palju on siin inimesi, kes neid raamatuid on lugenud, aga mina ühte lugesin ja ütlen ausalt, et polnud üldse paha. Rõhk rohkem küll romantikal, aga ma usun, et suund on õige.

Kui see žanr tõsiusklikule ulmelugejale ehk liiga võõraks jääb, siis neile julgen soovitada kahte päris hiljuti ilmunud kogumikku, mida mõlemat samuti ühendavad korpulentsed kangelannad. Esimene on juba sissejuhatuses mainitud „Such a Pretty Face“ ja teine „Fat Girl in a Strange Land“.

Lootusetu lugu?
Tüsedaid (pea)tegelasi, kangelasi, kelle iseloomustavaks jooneks pole mitte paksus, vaid inimlikkus, on vähe, aga neid siiski on, ja päris värvikaid. Selliseid, kes ei kujuta endast mingit näidet: traagilist või koomilist. Kes otsib head kirjandust ning paksu kangelast, kes pole mitte klišee, vaid luust ja lihast (inim)olend, võib lisaks eespool mainitud asjadele proovida veel järgmisi teoseid:

  • George R. R. Martin, „Tuf Voyaging“ (Haviland Tuf)

  • Poul Anderson, Technic History lood (Nicholas van Rijn)

  • Robin Hobb, Soldiers Sun triloogia

  • Steven Ericson, Malazan Book of the Fallen sari (suur hulk väga markantseid
  • pakse tüsedaid naisi, lisaks veel Darujuhistani kohalik geenius Kruppe)

  • Lois McMaster Bujold, Vorkosigani sari (Mark Vorkosigan)

  • Roger Zelazny, „Valguse isand“ (Kubera)

  • Dan Simmons, Hyperion“ (Silenius)


Teosed, kus leiab veel trullakaid kangelasi ja antikangelasi:

  • Nikolai Nossov „Totu Kuul“

  • Anne McCaffrey „Nimisha's Ship“

  • Anne McCaffrey Powers That Be sari

  • Arkadi ja Boriss Strugatski, „Asustatud saar“

  • Arkadi ja Boriss Strugatski, „Purpurpunaste Pilvede Maa“

  • Arkadi ja Boriss Strugatski, „Raske on olla jumal“

  • Poul Anderson, „Operation Chaos“

  • Juri Oleša „Kolm paksu“

  • Daniel Manus Pinkwater, „Fat Men from Space“

  • Charles Sheffield, „The Billion Dollar Boy“

  • Mildred Ames, „Is There Life On a Plastic Planet?“

  • Kim Stanley Robinson, „Red Mars“

  • Arthur Clarke, „Breaking Strain“

  • Adam Rex, „Fat Vampire: A Never Coming of Age“

  • Rae Carson, „The Girl of Fire and Thorns“

  • Catherine Gilbert Murdock, „Princess Ben“

  • Jane Porter, „The Frog Prince“


Ja suur tänu kõigile, kes ulmelisti kaudu kaasa mõtlesid ja nõnda minu elu lihtsamaks tegid: Jaana Järve, Jüri Kallas, Tanel Raja, Triinu Meres, Artur Räpp, Arno Põllumäe, Andres Septer, Rauno Pärnits.

Lisaks leiad siit terve rea lopsakate kangelannadega raamatuid, tähed F (fantasy) ja P (paranormal) märgivad siis neid teoseid, mis võiksid ulmelugejale huvi pakkuda.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0566)