weinberg portrait

Ulmetähed


Heinrich Weinbergi pseudonüümi kandva autori näol on tegemist värskelt alustanud aga vägagi produktiivse kirjutajaga. Ta debüteeris Reaktoris aastal 2013 ning seejärel on Weinberg avaldanud veel kolm lühiromaani. Lisaks sai ta äsja toimunud jutuvõistlusel auväärse teise koha ning tegi sel kuul Täheajas ka enda trükidebüüdi.
1. Mida praegu loed?
Sai loetud "Täheaeg 13" - loomulikult eksju!? Ikka tohutu huvi oli, mis teised autorid kirjutasid, ja samamoodi ootaks järgmist numbrit, sest võttes aluseks Triinu Meresi lõppsõna kogumikule, on ka seal kindlasti häid ja huvitavaid asju. Ürita(si)n lugeda Ann Leckie "Ancillary Justice" (Hugo-laureaat), kuid jäin sellega toppama kuhugi 1/6 peale. Nii neetult segane tundus see jant, mis seal käis. Aga mõtet edasi lugeda pole veel päris maha matnud. Peaks ju hea raamat olema?

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Huvitav peab olema. Ma ilmselt mingi päris (kirjandus)kunstiasjatundja pole. Mõnele raamatule tuleb ka aega anda. Näiteks kui ma olin 18 ja püüdsin lugeda (koolis pidi, noh) "Tõde ja õigust", siis no andke andeks... Mida on minul ühist elukogemuslikult 19. sajandi lõpu taluperemehega Kõrvemaalt? Aga läks 10+ aastat mööda ja ennäe - täitsa lahe raamat! Nii "Hyperion" kui "Mõtle Phlebasest" jäid esimesel katsel pooleli ja paar aastat hiljem tundusid nii head, et oi-oi-oi. Eks ikka peab hästi kirjutatud ka olema. Iain M. Banks on näide autorist, kes kirjutab hästi, kuid (vähemalt osad) teosed on väga keeruka struktuuriga, mis muudab nad minu jaoks raskesti loetavaks. Teemad ja tegelased ja tulemused peavad ka olema kordaminevad. Lihtsam on võibolla loetleda oma nõrku kohti ulmes: fantasy - jätab suht-koht ükskõikseks; õudus-, zombi- ja vampiirilood pole samuti "minu tassike teed". Ma ikka pigem ehedalt selline SF-i fänn. Ja mis on veel oluline: hea raamat kõlbab mitu korda lugeda.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Kui peab valima ühe klassikutest, siis oleks selleks Simak. Ta oli niisugune muhe jutuvestja. Ma olen veel tollest ajastust, mil ulmefännid kasvasid üles koos härjapõlvlaste, veerejate, Maad üles ostvate keeglikuulide ja nähtamatu ajamulliga. Tänase päeva autoritest... Noh - raske valik. Bujoldi Vorkosigani-saaga on mõne erandiga läbi loetud ja heaks või väga heaks peetud. Üksiti võib ju neile teostele seda ja teist ette heita nagu ikka, kuid selle kõige taustaks olev maailm on hästi välja mõeldud. Scalzi ja McDevitti vahel on raske valida. Pigemini siis McDevitt oma realismiga, kui nii üldse sobib ulmeteoseid iseloomustada. Täheaja autoritutvustuses oli tegelikult see põhiloetelu olemas.

Kuidas ulmefännid Estoniat mälestasid


ene annemai

Laupäev, 27. september, Estonia huku 20. aastapäev. 10-pealine (kui aus olla, siis pisut suurem ja kindlasti kogukam kui tavaline) reisiseltskond, sealhulgas paar saarlast, vaatab mõtlikult Kalasadamas väikest paati.

Ehk ainsat kindlat pinda, mis pidi meid ligi kahe tunni jooksul stiihiast lahutama. Tuul oli 13–14 m/s ja laine kõrguseks lubati 3,2 meetrit.

Hommikul Viimsist piki mereäärt sadamasse sõites oli kõigile autos viibijatele üsna ühekorraga selge, et sellise ilmaga merele küll ei lähe. Väikese paadiga. Ning plaanitud Naissaare-retk tuleb asendada hoopis rahuliku Viimsis viibimisega. Meri peksis segast Pirita randa, valged vahuharjad turjal. Väljas möllas noor torm ehk tugev tuul, nagu saarlane ütleb.

Sadamas aga selgus, et pisikese Mari kapten oli ootamatult optimistlik, laadis heatujuliselt reisijad ja pagasi peale ning – minek. Esialgu hõisete ja naeru saatel... Ma ei imestaks, kui tagumise otsa seltskond ei oleks rõõmsameelselt manustanud "mitut sugu" alkoholi. Hoolimata tormisest merest. Jana klammerdus masti külge, meile Anne-Maiga aga tundus, et paadi ninas on päris äge vaade ja puha. Tegelikult oligi. Kuni sinnamaani, kui laine polnud veel oma täit kõrgust saavutanud. Ja kuni me laeva ninas maas ei istunud. Seal piirdus meie vaade paraku vaid tohutute laineselgadega. Tõusvate ja vajuvatega, õõtsuvate ja ebakindlatega.

Kuid veel enne, kui jõudsime maa varjust välja, sai selgeks, et tuleb päris korralik, merelist sorti “Ameerika raudtee“. Ilma turvaelementideta. Mis seal ikka, nina saare poole, mis õieti ei paistnudki veel, ja tormi nautima. Sest alati saab ju laeva tagaossa minna. Kuigi, kui ma paarimeetriste lainetega tõtt vaatasin, ei olnud päris kindel, kuidas seda osa paadi ületada, kust polnud millestki muust kinni hoida kui oma käest.

Inimesed lahkusid üks-ühe haaval tekilt, kes kabiini, kes alumisse konkusse. Meie kõige lähem sideisik oli Mant, kes pidas oma pühaks kohuseks meid hommikusöögi teemadega kursis hoida. Noh, peamiselt selle teemaga, mis sees ei püsinud. Mõne aja pärast selgus, et kõik need, kes konkus istusid, said söögi väljutamisest osa. Ja korduvalt.

Ainus, kes suutis hommikusööki konkus kiivalt hoida, oli Gilderich... Vapper mees, pole midagi öelda. Kõik ülejäänud andsid endast parima. Metsavana tabas isegi kapteni pükse, aga ega stoliline merekaru sest heitunud. Surus paadi vastu lainet nii et laksas ning paat hüppas nagu pähklikoor. Kapten ei kaotanud närvi isegi siis, kui laev köhima hakkas – mootor jooksis vett täis. Ja lausa paar korda.

Kõik, kes vähemalt üks kord on paadiga merel olnud, teavad, et ninas viskab. Nojah. Viskab siis viskab. Tegin vaprat nägu, tagumik muutus üha sinisemaks, aga ära ma ei läinud. Põhjuseks lihtlabane kabuhirm – kui ma sellest köiest (selgus, et köis oli lahtine) lahti lasen, siis ma üle parda lendan. Niisiis ootasin laeva nina põhjas aega, mil saab tagumistesse sfääridesse roomata, kus troonis Ove. Vahepeal jälgisin, kuidas Mant, Indrek ja Heli trotsisid merd. Ka neil õnnestus hommiusöök endale hoida. Kuigi vahepeal olime lainetega üsna paralleelselt – Helil on vb pilte – jäi Õhtuleht seekord ilma müüvast pealkirjast - "Kuulus kirjanik Hargla lendas üle parda". Indrek oli täpselt niimoodi parda vastas, et... vaadata oli päris õõvastav.

Aga ühesõnaga, kui ma madalamate lainetega lõpuks paari tagumisse ossa jõudsin, lendas ka minu hommikune kartulisalat kaladele.
Ning juba ette huvitavaks mõeldud merereis kujunes niisiis päris ekstreemseks suure katastroofi mälestamiseks. Piisab, kui öelda, et keegi kaduma ei läinud ning merehätta paat ei jäänud.
Aga kogemus ise on hindamatu – seda juba raha eest ei osta.
Sellest, mis me seal saarel tegime, ehk järgmine kord ja järgmine inimene...

Krafinna
10540722 10204933202955722 8139930641506933594 o
10648461 10204933202875720 2152255788420774804 o
10604684 10204933203275730 204721414034056907 o
10682279 10204933203115726 8191695616382881503 o

Kuu arvustus


berg

Võibolla tõesti keegi veel ei tea, aga on olemas selline wõrgukoht nagu Ulmekirjanduse BAAS, kus maakeelsed ulmehuvilised omi lugemiselamusi vahendavad. Neid elamuste kirjeldusi nimetatakse arvustusteks. Jah, tavapäraste kirjanduskriitiliste tekstidega on neil sageli vähe ühist, kuid kas peakski. Pealegi on tänapäevane lehearvustus enamjaolt mingisugune taandarenenud tekstiliik, et parema otsa BAASiarvustus teeb taolisele enamjaolt pika puuga ära...

Juhtus nõnda, et minu arvustus Aleksandr Gromovi jutule «Бобугаби» pälvis BAASis parima juulikuise arvustuse tiitli. Enam kui ootamatult... Kuu arvustaja tiitel toob aga kaasa kohustuse määrata järgmise kuu parim arvustaja ning üsna kohe hakkasin ma mõistma ka Prontot, kes mulle juulikuu parima arvustaja tiitli andis – Pronto nimelt jahutas mu rõõmu, öeldes, et ega tal paljust eriti valida polnudki.

Ühe kuu lõikes on valik tõesti nutune, eriti minusugusel, kes valib esiarvustuste seast. Teisisõnu, ma valin nende arvustuste seast, mis on konkreetse teose esmaarvustused. Ja taolise kitsendusega oli valik praktiliselt olematu. Millega ei taha ma muidugi öelda, et alljärgnevalt mainitud arvustused oleks kehvad olnud... ei, sugugi mitte, aga võiduarvustuse valimisel on vähemalt minul üks oluline kriteerium – kui palju konkreetselt minule see kõik korda läheb.

Augustikuu ei olnud BAASis just eriti viljakas – parematel päevadel seitse arvustust, kuid oli ka n-ö kuivi päevi. Keskeltläbi siiski üks kuni kolm arvustust päevas, sealhulgas ka vaid kommentaarideta hinded ja sellised „mina ka“ tüüpi hõisked. Ei, ma ei kavatse siin hakata tegema etteheiteid teemal, kuidas peaks välja nägema õige BAASiarvustus, sest mingeid raudkindlaid reegleid ei saa olla isegi lehearvustusel, BAASist kui vabatahtlikust wõrgukohast rääkimata.

Oluliste arvustustena jäid meelde:
Tõnis Hallaste arvustus John Chu jutule „The Water That Falls on You from Nowhere“ – oluline hoiatus, aga masendab, et inimene tuleb üle hulga aja BAASi selleks, et midagi negatiivset öelda.
Urmas Roolaid ja tema arvustused ühele India ulmetriloogiale – tore, aga millal ma saan lugeda mõnest teosest, mis sellele arvustajale tõesti meeldis.
Silver Sära, kes järjekindlalt arvustab maailma õuduse olulisi nimesid, kuid seekord puudus Sära arvustustes minu jaoks see sära, mis need vingeks teeks.

Minu jaoks jäid sõelale eelkõige kolm:
Arvi Nikkarevi arvustus Siim Veskimehe jutukogule „Kaugete päevade naeratus“ – asjalik n-ö lugemispäeviku tekst, kuid oluline pigem arvustajale kui minule.
Musta Kassi arvustus Roger Zelazny lasteromaanile „A Dark Traveling“ – hämmastav, et BAASis oli siiani mõni Zelazny romaan arvustamata, tore, et nüüd on see arvustatud, aga ei läinud see raamat mulle omal ajal korda ja läinud ka arvustus nüüd nii palju, et tiitel anda.
Kristjan Rätsepa arvustus Michael Moorcocki romaanile „The Warlord of Air“ – peaaegu võitja, aga see võitnud arvustus läks mulle rohkem korda.

Võitjaks saab siiski Joel Jans ja tema arvustus Lew R. Bergi kogumikule „Üle piiri: Palgasõdur Willardi seiklused“.
Määravaks ei saanud ei Bergi manalas olemine ega arvustaja ja minu sõbrasuhted. Määravaks sai, et see arvustus kõnetas mind. Ma pean väga oluliseks, et Bergi Willardi-lood said lõpuks ühtede kaante vahele, aga samas oli mul teatavaid kahtlusi selles, et kas on õige neid sedavõrd palju toimetada. Jah, kunagi Reaktori sünnipäeval sel teemal Veiko Belialsiga vesteldes, sain ma omajagu rahustatud, aga väike hirm siiski jäi. Ehk pisiasi, aga mainitud BAASiarvustus võttis neid hirmusid mul veel vähemaks ja eks see arvustus oli ka muidu muhe lugemine.

Jüri Kallas

Kõhe folk


10402762 10202656257995465 7872689035377962575 n

Alates eilsest (26 august postitatud) saab Helsingis Eesti Majas näha uut eestimaist koomiksinäitust Kõhe folk / Spooky Folk / Kammottava kansa.
Näitus sisaldab kümme kaheleheküljelist koomiksit, mis põhinevad eesti folklooril ja mis, nagu nimigi vihjab, on kõhedamat sorti lood, kus tegelasteks libahundid, kummitused, paharetid, kratid ja muud kummalised olevused. Autorid kuuluvad kõik viimaste aastate aktiivsemate ja huvitavamate kodumaiste tegijate sekka. Ka visuaalselt ja tehniliselt on kümme lugu üsna mitmekesised, nende seas on nii algusest lõpuni paberil tehtud asju, vektorit, fotode kasutamist kui tavapärast "kontuur paberil, värv ja tüpograafia arvutis" lähenemist.
Näitus jääb üles 12. septembrini, seega on paras aeg seda külastada septembri esimesel nädalalõpul kui toimub Helsingi Koomiksifestival.
Eesti Majja jõuab kõige lihtsamini trammiga (näiteks rongijaama eest peatusest), liiniga 6, minnes maha peatuses Vilhonvuori ja suundudes siis samanimelisele tänavale. Orientiiriks on suur kahe kõrge korstnaga hoone.
(Eelteatena võib lisada, et korraldajatel on plaanis sama näitust eksponeerida ka hilissügisel Tallinnas, seda isegi ilmselt mõnevõrra laiendatud kujul.)

Essen Spiel 2014


imgp3697

Essen Spiel on üks suurimaid lauamänguüritusi maailmas, kuhu tuleb igal aastal tuhandeid ja tuhandeid fänne. Samuti toovad lauamängukirjastused sinna tutvustamiseks kõik oma uuemad mängud. See on koht, kus nad saavad end huvilistele tutvustada ning loomulikult on see koht, kus huvilised saavad tutvuda kõige uue ja põnevaga.

Aga mis see siis ära ei ole? Palju neid lauamänge ikka olla võib? Enamus eestlasi kujutab ette Saku Suurhalli – selliseid on seal palju (suisa 10, kui ma õigesti mäletan), mõned suuremad, mõned väiksemad, kõik mänge, mängijaid ning tutvustajaid täis. Esseni messile läheb 2014. aastal üle 800 mängututvustaja 41-st riigist, kes mahutatakse ära messi 58 000-le ruutmeetrile (kontrollisin, Saku Suurhalli pindala on u. 6600 ruutmeetrit).

Külastajate arv on varasematel aastatel jäänud enam-vähem 150 000 kuni 200 000 vahemikku. Seda muidugi kõigi nelja päeva kokkuvõttes. Mess algab nimelt juba neljapäeval, kuid kõige tihkemalt valgub rahvamass messihallidesse laupäeval, kui ka kohalikud saavad peredega uusi lauamänge kaema tulla.
Põhimõtteliselt mängitakse igal pool ning vaatamist-uudistamist on tohutult. Saalide keskel on õue-alad, kus saab vaikselt einestada ning vaadata, kuidas larparid mõõtu võtavad. Ka kostümeeritud tegelasi on palju ning kostüümide kvaliteet on üpris kõrge.

Keda aga lauamängud niipalju ei huvita, leiab põnevust kas miniatuuride, rollimänguraamatute või koomiksite juurest. Nimelt toimub antud ürituse raames ka Comic Action ’14.

Selleaastane (juba 32. mess) Essen Spiel toimub 16. – 19. oktoobril ning väidetavalt tuleb üritusele üle 850 uue mängu. Kel suurem huvi, võib heita pilgu peale Esseni mängude nimekirjale Boardgamegeek-is.

Ulmeromaan noorteromaani võistlusel


Selgusid Tänapäeva noorteromaani võistluse tulemused ja seal sai kolmanda koha ka üks ulmeromaan: Mann Loperi käsikiri "Algus pärast lõppu" on noorteromaani sugemetega postapokalüptiline lugu. Tuumasõja järgses maailmas on osa inimkonnast koondunud suure kosmoselaeva moodi keskkonda, kust mõned tegelased aga põgenevad tagasi Maale ja avastavad, et neile on seni palju kohta valetatud. Žüriile meeldis käsikirja hoogne algus, kus on hästi õnnestunud luua pingeline ja tempokas meeleolu.

Tartu ulmikute teine reede


Toimus traditsioonilises kohas ning möödus eriliste vahejuhtumiteta. Räägiti loomulikult palju ulmest, Eva Luts müütas uut täheaega ja kohal olid mitmed autorid, kes jagasid soovijaile autogramme.
2014-09-12 20.01.11
2014-09-12 19.42.16
2014-09-12 19.42.05
2014-09-12 19.42.00
2014-09-12 19.41.50
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0754)