celes(c) ARAD (arad-at-fimfiction.net)
(c) Tõlge eesti keelde Osvald Soobel

Equestria kuningriik on püsinud üle tuhande aasta. Kaks iidset alikornist printsessi – Celestia ja Luna – on taganud selles riigis väikestele ponidele rahuliku ja rõõmuküllase elu. Celestia valitseb päeva ja päikest, tema õde Luna aga ööd ja kuud. Enne õdede troonileasumist valitsenud maal aga kaos: kolm ponihõimu – ükssarvikud, pegasused ja maaponid – võidelnud ja tülitsenud omavahel, nende negatiivsed emotsioonid kutsunud aga välja kurjad talvevaimud windigod, kes tõid igavese talve ja ähvardasid ponitsivilisatsiooni sootuks välja suretada. Muistendid pajatavad, et kolm hõimu leidnud siiski ühise keele ja harmoonia ja nende sõpruse leek peletanud talve ja windigod. Aga kas kõik ka tegelikult niimoodi läks, nagu neis muistendites, mida märad varssadele talvepühade aegu jutustavad? Vaid üks poni teab. Printsess Celestia soovib tõsiselt, et möödanik püsiks unustuses...

My Little Pony. Minu väike poni. Eks algselt tähendas see ikka lasteaiatüdruku väikest poni, millise vanemad pidid ostma, iga kord uuesti ja uuesti, kui multifilmis järgmine tegelane end näole andis. Eks sellepärast multifilm loodud oligi, et vanemad lastele ikka väikseid ponisid ostaks. Aga mõni laps kogus neid ja kasvas suureks. Ühest lapsest sai kunstnik ja temal täitus tema eluunistus – sai ponimultifilmi tiimi juhtima. Sealtmaalt olukord muutus – karakteritele lisati kõvasti sügavust, maailm arendati suureks ja võimsaks ja... Polnud enam selge, kelle väikesed ponid need ikkagi on, kas lasteaialaste omad või nende tuhandete kesk- ja ülikooliealiste noorte omad, kes My Little Pony fändomi moodustavad ja kes end bronydeks nimetavad. Fändom nagu iga teinegi – arutletakse filmi ja kirjanduse üle, joonistatakse pilte, tehakse cosplayd ja kirjutatakse fanfictioneidki. Ja mitte vähe.

USA ponifännist kirjanikul ARAD-il on aga sellest oma nägemus, kelle väikeste ponidega meil tegemist on, tema kahtlebki selles, kas kurjade talvevaimude peletamine ja harmoonia ja sõpruse leidmine käis ikka nii lihtsalt ja kas printsess Celestia ikka on niiväga helde ja lahke valitsejanna. Või on ta hoopis midagi muud...

Originaali leiab siit.

--

Iga poni teab Hearth Warming Eve lugu. Nad teavad lugusid kolmest ponirassist – ükssarvikutest, pegasustest ja maaponidest – ja kuidas nende tüli meelitas windigod koos igavese talvega nende peade kohale ning kuidas Sõpruse Leek päästis nad surnuks külmumisest. Lugu on kandunud läbi lugematute põlvkondade, aga kuidas võiks see aastate jooksul muutunud olla?

Kas sellel ongi üldse mingit tõepõhja?

Vaid üks poni teab. Printsess Celestia tahaks, et möödanik püsiks unustuses.

--

1. Jutusta mulle üks lugu..

„Ja see oli...“ peatus valge laka ja halli karvaga turvaükssarvik poolelt lauselt ning pöördus poisi poole, kes ta järel kõndis. „Kas midagi on valesti? Ma loodan, et pole sind oma jutustamisega ära tüüdanud.“

Poiss kohendas kehahoidu, kuid raputas kohe pead. „Ei, söör! Lihtsalt tundub, nagu oleksime siin mitu tundi jalutanud. Kas me võiksime ehk vaheaja teha?“

Ükssarvik kallutas pead ning kaalus seda mõtet. Siis noogutas ta: „Pole paha mõte ja me oleme vaheaja tegemiseks sobiva koha peal.“ Ükssarviku sarv sähvatas ning poisi kõrvale tekkis baaripukk. Vaatamata selle jubedalt kõverakspaindunud jalgadele, ei vänderdanud pukk hetkekski, kui poiss vihjet taibanult selle otsa hüppas. Kui poiss oli end mugavalt sisse seadnud, jätkas ükssarvik: „Niisiis, kuidas oleks pisut teistsuguse looga, seni kuni jalgu puhkad? Kas sa Hearth Warming Eve lugu tead?“

Lapse näkku tõusis tüdinud ilme. „Muidugi ma tean. Ma ei tea kedagi, kes seda lugu ei teaks.“

„Kas sa tõesti tead seda lugu?“ küsis valvur kerge üllatusega hääles.

„Jeah.“

„Kas sa tõesti tead seda lugu?“ küsis valvur uuesti.

„Ma olen kuulnud, mida Equestria vahetusõpilased meie koolis...“

„Kas sa tõesti...“ hakkas valvur veelkord küsima, kuid peatus, kui nägi lapse silmis teravat pilku. „Mida sa peamiselt sellest loost tead? Et kolm ponihõimu ei saanud omavahel hakkama, see tõi nende peale windigote raevu ja talve, siis nad võitsid windigoid, kui kolm hõimu avastasid Sõpruse Leegi, eks?“

„Jah, õige, nii ta on,“ tuli kiire vastus.

„Hmm,“ noogutas ükssarvik. „Kas sa tead midagi ka kuninganna Solariast?“

„Ei, söör,“ vastas poiss. Ta hääl oli nüüd ebakindlam.

„Hästi siis! See lugu algab hiilgavast kuningannast Solariast ja päevast, mil ta lõi draakonitega rahu...“

--

2. Raev

Alikorn ei vajanud ei enda tutvustamist ega saabumisest teatamist, kui ebaloomulik külmalaine tabas vulkaanikraatrit. Mulisevad laavajärved jahtusid kiiresti ja mõranesid trööstituks mustaks tühermaaks, kui tiibadega ükssarvik maandus graatsiliselt ning hakkas kõndima kraatri teises servas olevate koobaste poole. Soomustatud kapjade klipp-klapp kuhtus peatselt, kui aukudest sööstis välja pooltosinat draakonit ja pikeerisid sissetungija suunas.

Esimene neist oli vaevalt jõudnud oma varitsuspaigast välja söösta, kui juuspeen maagiakiir ta pikuti pooleks lõikas. Teine ja kolmas kukkusid purustatud liha, soomuste ja luude hunnikuteks, kui neid tabas telekineetiline löök. Neljandat ja viiendat tabasid jääst odad, mis naelutasid nad kraatri kaugema seina külge, kus nad tõmmeldes surid. Viimane paiskus vastu maad, kui ta tiivad keha küljest rebiti. Vaatamata ränkadele vigastustele tõusis ta, et sissetungija peale tuld pursata, kuid ainult selleks, et telekineetiline jõud väänaks iiveldama ajava raginaga talt pea otsast. Kogu lühike heitlus polnud alikornile niigipalju, et edasi astumisel ühte sammugi vahele jätta.

„KÜLLALT!“

Ta peatus ning naelutas jäise pilgu suurimale koopaavale, kust ilmus veel üks draakon. Erinevalt eelmistest ründajatest, olid selle draakoni soomused valged nagu värske lumi ning ta oli palju-palju suurem. Möödus mõni hetk, kuni draakon koopast täielikult nähtavale ilmus ning oma suurusega alikorni hirmutada püüdis, vaadates talle ülevalt alla.

„Mina olen Shirogane, viimane matriarh. Kogu mu allesjäänud rahvas on nendes koobastes ja kui sa tahad tappa neid, pead esimesena võitma mind, koletis!“ möirgas draakon ja valmistus rünnakuks.

„Kui irooniline öelda minu kohta „koletis“, kui Kuroganel olid minu alamatega samasugused plaanid,“ ütles alikorn, väljendamata hiiglasliku draakoni ähvarduste ees mitte mingisugust hirmu.

„Kurogane ja ta hõim olid lollid ja nad said, mis tahtsid!“ nähvas Shirogane. „Aga Hagane ja tema lapsed või kurnad idas? Neil ei ole plaane sinu vastu, minul samuti mitte!“

„Draakonid on ahned olendid, see on vaid aja küsimus, millal järgmine kurn mu kuningriiki rüüstama tuleb. Nagu iga korralik aednik, pean ka mina umbrohu välja juurima, et tagada kultuurtaimede kasvamine,“ solvas sissetungija ja astus sammu edasi. „Ma tulin selle järele, mida sa proovid kaitsta, Shirogane. Ma tahan seda, mis on selles koopas ja kui ma pean selleks kõndima sinu hõimu viimaste jahtuvate laipade peal, siis ma teen seda.“

„Sa tahad minu mune? Minu koorumata lapsi!“ karjus Shirogane võrdselt hirmunult ja raevunult. „Sinu tegu Kurogane vastu oli karistus ja ma vannun, et ei ründa enam kunagi! Ma ei tee kunagi...“ Ta jutt katkes, kui maagia ta paigale kangestas.

„Kokkulepe Kuroganega muutus tühiseks kui nende kurn ei suutnud pärast kaotust sõna kuulata. Sealtmaalt olen ma lepingut muutnud,“ teatas alikorn ja õhk kraatris külmenes veelgi. „Sa annad mulle kõik koopas olevad munad ning ma pean neid hoiul, kuni olen veendunud, et su sugu on sellest õppinud. Kui sa aga ei nõustu...“ Alikorni lumehelveste pöörist meenutava laka varjust piidlev üksik nähtavalolev silm tõmbus kissi. „Siis ma tapan kõik su selja taga peituvad draakonid ja lõhun viimase kui muna otse su enda silme all. Ja jätan su mõtlema asjaolu üle, et oled viimane oma liigist. Valik on sinu.“

Shirogane pingutas nii füüsiliselt kui vaimselt, et põgeneda talle peale surutud kohutava valiku eest, kuid lõpuks oli siin vaid üks ainus valik. Ta ei suutnud sõnagi öelda. Ta sai vaid alistumiseks kummardada, kui sissetungija läks koopasse ning tuli varsti välja, munad ta järel reas maagiaväljas hõljumas.

Shirogane vaikne lein katkes, kui kraatris kajas teleportatsiooni pauk ning ükssarviku muskuseline hirmu ja higi lõhn ründas ta nina. Ehkki ta ei reageerinud mitte mingil moel, püüdis ta terav kuulmine kinni kõik sõnad, mida uustulnuk ütles.

„Teie majesteet, palun andestust häirimise pärast...“ ükssarviku hääl sumbus veidi, kui ta kummardus ja lömitas oma valitsejanna ees. „Mul on kuninglikust linnast kohutavaid uudiseid. Meistrite, sõdurite ja tööliste vahel on puhkenud kodusõda! Me ei saa...“ Kõik muu, mida sõnumitooja rääkida tahtis, jäi aga kuulmata, kuna kivistamismaagia raksatus lõpetas ta jutu, sellele järgnes teleportatsiooni pauk. Viimaks tõstis Shirogane pilgu ja avastas ükssarviku kujuga kuju, kes kandis kaunistustega soomusrüüd ning kelle näkku oli tardunud hirm. Alikorni polnud enam kusagil.

Et su aiad mädaneks ja kõrbeks, kuninganna Solaria, mõtles Shirogane kibedalt, kui ta suundus koopasse oma viimaseid liigikaaslasi lohutama.

--

Kuninganna Solaria vaatas troonilt alla, kui troonisaali uksed avanesid. Esimene siseneja oli ükssarvikumära, kellel olid hõbejad triibud lakas ja sabas ning kuninglikud maneerid, mis rääkisid aristokraatlikust päritolust. Teine oli soomusrüüs pegasus, kes paistis pendeldavat distsiplineeritud erapooletuse ja ükssarvikule tuliste pilkude heitmise vahel. Viimane, kes saabus, oli ahelais maaponi täkk, keda valvasid külgedel kaks pegasust.

Grupp peatus enne trooni ja Solaria lihtsalt vahtis neid seal. Maaponi pidas neist kõige kauem vastu, kuid lõpuks tõmbusid nad kõik tema pilgu ees kössi. „Sa selgitad seda mulle nüüd ja kohe,“ ütles Solaria, pöörates silmad ükssarvikule.

„Teie majesteet,“ ütles ükssarvik ja kummardus sügavalt. „Alates teie lahkumisest eelmisel aastal, kui läksite tegelema draakoniohuga, on töölised unustanud oma õige koha. Nende tööeetika on langenud, sest reetlikud ja mässumeelsed mõtted on neisse juuri ajanud, nagu näiteks raha nõudmine sellise töö eest, mille tegemiseks on nad sündinud. Mõned on läinud isegi nii kaugele, et nõuda puhkepäeva, mis on täiesti vastuvõetamatu! Kas haamer vajab raha, et liikuda? Ei, ja nii ei vaja seda ka töölised.“

„Kõlab, nagu mõni poni pole oma küllusliku elu jooksul päevagi tööd teinud, printsess,“ tatistas maaponi, mispeale andis üks tema valvuritest ponile vastu pead ja teine naeris lühidalt.

„Ja seal on teine süüdlane,“ jätkas ükssarvik, tegemata teravast ütlusest välja. „Endine komandör Taifuun ei suutnud neid mässumeelseid mõtteid töölistest välja tampida ja tema reetmise tipuks oli, et ta näitas nende suhtes välja isegi sümpaatiat.“

„Ja sa tapsid ta selle eest,“ katkestas pegasusest ohvitser printsessi ja vaatas teda teravalt.

„Kuninganna Solaria seadus on järgimiseks ja seda ignoreeriv element kuulub likvideerimisele,“ nähvas ükssarvik tigedalt. „Sinu hooletusest, komandör Orkaan, see kõik algas. Sa ei teinud midagi, vaid vaatasid pealt, kuidas õiglaselt volitatud kaevandusagent oma kohuse täitmisel külmavereliselt tapeti.“

„Su palgamõrvar suri kiunudes nagu hellitatud siga,“ irvitas maaponi ja ta jätkas irvitamist, kui kumbki valvuritest teda märkuse eest ei löönud.

Ükssarvik krigistas hambaid, tema enesevalitsus hakkas murenema. „Kui komandör Taifuun kõrvaldati ametist, hakkasid töölised mässama. Nad hävitasid põllud ja töökojad ja mõnel pool julgesid koguni meistreid rünnata! Komandör Orkaani üksused ei teinud midagi, et rahutusi maha suruda.“

Eelmainitud pegasus pööritas silmi. „Mu üksus ei tee tillematki asja, et päästa sind, printsess. Sina tõid selle jama meile kaela, sina vastutad selle mässu eest samamoodi kui mullassonkija.“

„Ja ka sina, söör, oled osa probleemist, samamoodi, nagu printsess,“ ütles maaponi. Vaatamata oma pekstud ja mustale välimusele, tõmbas ta kogu ruumi tähelepanu enda peale. „Nimetad mind mullassonkijaks? Tore. Mudakabjaks? Tore. Ma pean seda meeles, kui sina ja sinusugused toitu kerjama tulete. Me peame meeles kõike, mida olete teinud. Igat surnuks töötatud täkku. Igat mära, keda võeti kõrgklassi kapriise rahuldama.“ Ta silmad tõmbusid kissi ja ta irvitas tigedalt: „Te näete uuesti toitu kasvamas vaid siis, kui me saame teenitud austuse, ja komandöri murtud tiivad ja printsess olgu aheldatud mu voodi külge.“

Kõik kolm poni hakkasid üksteisest üle karjuma, süüdistades üksteist ülekohtus. Lärm täitis täielikult audientsisaali ja kui kuninganna Solaria ütles vaid ühe sõna, oli vaikus kõrvulukustav.

„Süüdi.“

Kõik silmapaarid pöördusid troonilt laskuva kuninganna poole tabamaks, kelle kohta otsus käib. „Printsess Plaatina, oled selles juhtumis süüdi enda volituste ületamises,“ ütles ta külmalt ning enne kui ükssarvik kohapeal kivistus, moondus ta kaunis nägu õuduses. „Komandör Orkaan,“ kuninganna Solaria jätkas ja kättemaksuhimuline irve kadus pegasuse näolt. „Oled süüdi hooletus suhtumises oma kohustesse jättes mässu maha surumata.“ Pegasusel oli just niipalju aega, et suu avada, enne kui ka tema kiviks muudeti. Kuninganna Solaria pöördus viimasena maaponi poole ja tollel oli julgust vaadata kuningannale otse silma ning surus lõuad kokku. „Oled süüdi mu aja raiskamises,“ ütles ta, ning astus värskelt kivistatud töölisest mööda.

„KUULAKE MU KÄSKU JA ALLUGE!“ müristas rõdule astunud kuninganna Solaria ning vaatas üle kogu oma pealinna. Sõdurid müüridel ja õhus pöörasid näod rõdu poole, sama tegid kõrgseltskonna meistrid maa peal. Vähesed lihttöölised, kes paistsid, ei julgenud pilku üles kuningannale tõsta. „SEE MÄSS PEAB LÕPPEMA NÜÜD! IGA PÄEVA EEST, MIL SEE KESTIS, KARISTAN MA TEID KÕIKI TALVEGA!“ hüüdis Solaria ning ta päike hakkas taevast laskuma. Külmad tuuled hakkasid linnas möirgama juba siis, kui kuninganna alles pöördus, et oma troonil istumist jätkata.

--

Kuninganna Solaria talv oli kestnud pea aasta, kui ta tajus tuttavlikku tunnetust oma meelte taga.

„Mitte lähemale tulla, Rändaja,“ käskis ta ja asi tema taga peatus. Kui ta veendus, et olend ei ilmu ta vaatevälja, jätkas ta: „Kuidas edeneb su projekt kauguste taga? Kui me viimati rääkisime, mainisid mõningasi käsilolevaid eksperimente, kuid see oli tuhat aastat tagasi.“

Noh see..

„Tule korra veel mu meeltesse ja see jutuajamine on läbi,“ nähvas Solaria ja asi tema taga tõmbus ohates tagasi.

„Hästi,“ ohkas see dramaatiliselt ja mitmehäälselt. „Mul oli nii-öelda mitu rauda tules, aga pidin mõnest neist loobuma. Andsin neile ühe lihtsa käsu ning nad läksid proportsioonist välja.“ Veel üks mitmehäälne ohe eelnes entusiastlikumale jutule: „Viimane projekt on päris paljulubav. Avastasin, et armastan rahvast, kel on loomulikul teel arenenud irooniatunnetus.“

„Oh?“ küsis Solaria viisakalt.

„Ma just lõpetasin nende vaatlemise. Miskipärast arvavad nad, et üks suur ja tähtis tegu oli ühe puusepa naelutamine puutüki külge. Kui nad teineteist ära ei tapa, võiks nad tulevikus päris huvitavad olla.“

Jääsinine alikorn raputas selle peale vaid pead. „Kui jätta irooniamõistmine kõrvale, siis sinu projektid kipuvad läbi kukkuma, kuna sa ei valva nende järele. Neid olendeid ei saa usaldada selles, et nad iseennast ei hävitaks, kui peale ei passi. Neil ei ole vaja vabadust, et oma elu niisama ära raisata. Neil on vaja korda ja distsipliini, mis annab elule mõtte. Ma olen oma maailmas sisse seadnud märgid, mis on selle korda seadnud. Kui keegi minu väikestest ponidest saab märgi, siis ta teab, mis ta peab tegema. Ei mingit ängi ega mõtisklemist eksistentsi mõtte üle.“

„Noh, see ei ole lõbus. Ma olen alati arvanud, et parimad surelikud on ikka need, kellel on võimalus pead murda selle üle, milleks nad olemas on, et see ei ole neile tagumikule joonistatud.“ Järgnes vaikus ning asi suunas oma tähelepanu mujale. „Sa tead ju, et sellele, kellele meeldib nii suur kontroll asjade üle, ei paista ka rahvas kuigi riiakas. Mitte midagi sellist, et „vana hea sõda kannustab arengut ja muutusi,“ eks? Kuigi, kui see talv veel kestab, siis ei tarvitse sellestki midagi järgi jääda.“

„See ongi asja mõte, Rändaja,“ ütles Solaria. „Surelikud on suvatsenud vastanduda süsteemile, mille mina olen paika pannud. Nad kas alluvad süsteemile või talv jätkub.“

„Ja mis juhtub siis, kui nad jätkavad vastuseisu, kuni talv räsib nende tsivilisatsiooni piirini, kust maalt see enam ei taastu?“

Kui Solaria küsimusele vastamata jättis, oli Rändaja vastus pilgeni täis peaaegu kombatavat uskumatust: „Ega sa seda tõsiselt mõtle!? Need olendid on kõik omamoodi imelised, igaüks oma erilisel moel! Sa jätad neile valiku, kas nad põlevad läbi või surevad! Kas sa ei näe, milline tragöödia see on? See on nii kultuuriline kui ka täiesti otsene genotsiid! Nad on minu maitse jaoks küll veidi kinnised, aga kui sa lased neil lihtsalt toimetada, võivad nad õnnelikud olla. Kui sa selle õigesti välja mängid, võivad nad sind isegi armastama hakata!“

„Pole mulle nende armastust ega õnnelikkust vaja. Mul on vaja, et nad kuulekad oleks,“ teatas alikorn. „Kui nad ei paku mulle seda, mida vajan, siis talv jätkub. Mitte miski minu maailmas ei ole asendamatu, isegi mitte rahvas. Kui vaja, võin puhtalt lehelt uuesti alustada.“

Rändaja põrkas tagasi ning esmakordselt ajast, kui Solaria olendit kohtas, oli see liikumatu ja vait. „Hästi siis. Ma näen, et mul pole muud valikut.“

Rünnak toimus nii äkki, et Solaria peaaegu magas selle maha. Ta viskus ümber ning sööstis troonist eemale, et näha, kuidas tema võimutroon alla neelati. Reaalsus moondus Rändaja ümber, kui tulnukas moonutas saali oma relvaks. Muutumine peatus, kui Solaria poolt plahvatas maagialaine ja kangestas ümbruse. Sajad jääodad ilmusid Solaria ümber nagu tuisk ja sööstsid vaenlase poole. Viimne kui üks neist küll tabas, aga ei takistanud läheneva silmade, lõugade, nokkade, küüniste ja kombitsate kaost. See oli nagu oja tõkestamine kabjaga: iga hävitatud jäsemekimbu asemele kasvas sada uut. Tema õuduseks hakkasid osad maharaiutud jäsemed omal jõul üle põranda tema poole roomama.

See lühike kõhklushetk otsustas võitluse.

Pirakas kombits viskus Solaria poole ning jääkildude torm viilutas selle tükkideks. Kõik katsed selle rünnaku tõkestamiseks jäid abituks, kuna iga tükk moondus uueks kombitsate puntraks. Need kõik löödi pöörlevate jäämõõkade poolt tagasi, kui alikornini jõudsid, kuid kõige kiuste tuli üks läbi. Kole asi, täiesti karvutu lame peopesa, mille külge oli kinnitatud viis sõrme, pikim neist tõmbus konksu, ning pinguldus kõige lühema ja tüsedama sõrme taha. Viimaks pikim sõrm vabanes lühikese tagant ning nipsas Solaria sarve tipu pihta... Rändaja naer andis teada, et võitlus oli läbi.

„Eh, see oli raskem, kui ma ootasin, Solaria.“ Reaalsus hakkas taas troonisaali naasma, vormitu kombitsate ja jäsemete mass taandus ja hajus. „Su vägi on peaaegu minu rahva vääriline. Braavo!“

„Mida sa tegid?“ nõudis Solaria, püüdes samal ajal manada järgmist jääterade pilve, et viilutada viimaseid kuhtuvaid kombitsaid enese ees. Maagia lihtsalt keeldus aktiveerumast. Energia sai koondatud ning loitsumaatriksid formeeritud... Kuid külma surma ei järgnenud. Ei kiviksmoondamine ega ükski muu paljukasutatud karistamisloits ei toiminud. „Mida sa teinud oled?“

„Kui sa kasutad haamrit, kallis, siis näib iga probleem naelana,“ vastas Rändaja salapäraselt. „See on mõistetav ja lihtne. Kui oled leidnud meetodi, mis hästi toimib, siis miks seda vahetada, on’ju? Vastuseks on see, et mitte iga probleem ei ole nael ja sul on vaja õppida selgeks ka teised riistad, mis toimivad samahästi, kui oled valmis veidi pingutama.“ Üks kogu ilmus hajuvast kestast, mis oli olnud Rändaja, see vaatas Solariat kollaste hullude silmadega ja irvitas kõverate hammastega naeru. Sõna lausumata tõstis see greifiküünised üles ja napsas neid.

„Mu kuninganna, kas midagi on valesti?“ hüüdis hääl ukse tagant.

Solaria pilk kaldus murdsekundiks oma vaenlase pealt ära ja ta oli kadunud, nagu ka kõik muud jäljed nende lühikesest võitlusest.

„Mu kuninganna, sõdurid ja töölised teatavad tugevast vastasseisust. Kas teil on abi vaja? Või tuleb allesjäänud kõrvaldada?“ küsis taas hääl ukse tagant ja uks hakkas avanema.

Solaria pilk langes uksele ning ta püüdis lajatada tohmanile, kes suvatses loata siseneda ja... Mitte midagi ei juhtunud. Nagu Rändaja vastu, ei toiminud ka siin ükski tappev maagia, ei kivistamine, külmutamine, samuti ei õnnestunud troonisaali piiluva pegasuse lõhki kiskumine. Miks mitte miski ei toimi, nentis ta ja judin käis läbi ta keha. Kui ma ei saa enam karistada, kuidas saan ma siis valitseda? Kuidas ma saan manitseda neid armetuid surelikke, kui nad oma volitusi ületavad? Ilma karistuse ohuta ei pruugi nad alluda! Nad ei pruugi tunnustada mind, kui mul pole mu väge!

„Mu kuninganna?“ küsis sõjaväelane alandlikult, pistes pea ukse vahelt sisse.

Solaria avas suu, et käratada sissetungija peale, kuid sõnad jäid talle kurku kinni. Emotsioon, mida ta kunagi varem tundnud ei olnud, õõnestas ta tahet ning ta avastas, et ta taganeb ukse juurest, kui pegasus viimaks ruumi sisenes. „E... Eemale!“ karjus ta ning haihtus sähvatuse saatel.

--

3. Segadus

celes


Mitte karjuda nõudis Solarialt rohkem tahtejõudu, kui ta oli valmis tunnistama, kui maagia keeldus kangekaelselt toimimast nii, nagu ta tahtis. Lugematu arv päevi ja öid möödus maagiat toimima sundides, kuid iga ebaõnnestunud katse kasvatas tema pettumust veelgi. Ei lõhkenud mäed, ei külmunud mered, ega ka linnad ei põlenud ta kapjade ees maha. Kõige alandavam oli see, et ta ei saanud isegi väikest jänest lõhki rebitud, kes süütult talle vastu vaatas. Soomustatud kabi tõusis, kuid peatus poolelt löögilt jänku pea kohal. Seekord vabastas Solaria oma hääle, et pettumust väljendada ning jänes põgenes nüüd elu eest.

„See pole vaid mu maagia, vaid ka keha? Mida sa tegid, vastik värdjas? Mida sa mulle tegid?“ halas Solaria. Mu maagia siiski veel toimib kuidagi, aga nii juhuslikul kujul, et ma ei saa sellele toetuda. Miks pani Rändaja mulle sellise needuse? Mis väärtust näeb ta neis surelikes, kes minu jaoks elavad vaid silmapilgu?

Vaikne praksatus teda ümbritsevas metsas ehmatas alikorni valvele ning kiire kammimine tuvastas kaks ükssarvikut, kes talle ettevaatlikult lähenesid. Nad olid veel üsna kaugel. Solaria esimeseks mõtteks oli endast teatada ning nõuda kuulekust ja abi, kuid ebameeldiv emotsioon, mida ta troonisaalis esimest korda tundnud oli, haaras ta taas. Ilma mu täisjõuta, mida saan ma oma nõudmiste toeks välja käia? Nad võivad kohe näha võimalust mitte alluda, kui oht neid ei ähvarda. Mul on vaja... Teistmoodi läheneda. Kui ma lähenen neile sellisena, nagu praegu olen, ei saa ma nõuda neilt kuulekust. Lihtrahvas tunnistab eeskätt liigikaaslasi endaga samast rassist. Kui need ükssarvikud juhataks mind kuhugi, kus ma saaks vabaneda Rändaja needusest, saaksin ehk olukorra veel päästa.

Veendudes kiire kontrolliga ükssarvikute asukohas, hakkas Solaria ennast moondama. Ta tiivad haihtusid ja ta keha kahanes tavalise suuruseni. Ta karv ja lakk vahetasid tooni, karv värvus puhasvalgeks ning lakk muutus roosaks. Kõige viimaks ilmusid ta tühjadele puusadele päikese pildid. Kui Solaria arvas, et ta välimus on nüüd piisavalt varjatud, hakkas ta lähenevate ükssarvikute suunas traavima.

„Peatu ja tutvusta ennast!“ hüüdis hääl metsasügavusest ning ere valgus lõi valge ükssarviku hetkeks pimedaks. Kuni ta silmad taas ümbritseva valgusega harjusid, tajusid ta teised meeled ühte neist ponidest ta kõrval hämaruses luuramas, teine ootas kaugemal.

Solaria ajas end sirgu ja hingas sisse, et rääkida, kuid sõnad jäid kurku kinni. Kuidas ma end tutvustan? Küsimuse lihtsus tundus alandav, kui ta hakkas vastust välja mõtlema. Mul on heeroldid, kes mind tutvustavad! Ma ei saa end Solariaks nimetada, siis läheks moondumise mõte kaduma! Teda haaras kasvav rahutustunne, kui ta pingutas meenutada, kuidas lihtrahvas sellisel suhtlemisel rääkis.

Valguskera ta ees kustus, kuid teine jäi hõljuma ükssarvikutäku kõrvale, kes ühe puu tagant välja astus. Ta oli varjul kulunud keebi all, mis lohises lumes, laia äärega kübar varjas kõik muu peale ta koonu ning tagasihoidliku habeme. „Vabanda mind, laps, ma ei tahtnud ehmatada,“ ütles ta, kui oli veidi ümbrust vaadelnud. „Kuidas sa siia sattusid? Sa pole omale külma kaitseks riideid õmmelnud ja sul pole muidki asju, mis laanes ellujäämiseks hädavajalikud.“

„Ma..“ alustas Solaria, kuid vaikis taas. Lõpeta pärimine, kuni sa end tutvustanud pole, tahtis ta kamandada. Ja kes sa üldse oled, et mulle „laps“ ütled? Ma olin iidne juba siis, kui sinu rassi olemaski ei olnud!

Kübar kaldus viimaks nii, et Solaria nägi ükssarviku valvsat pilku. „Sa pead olema pealinnast põgenenud. Kuulduste järgi on mässajad linna vallutanud, kuid minu teada maagide kants püsib veel. Ilmselt on vaid aja küsimus, millal seegi langeb. Oled sa üksi?“

„Jah, üksi,“ vastas viimaks Solaria, aga ta mõtted olid sellest täiesti segi, mida täkk öelnud oli. Mässajad on linna vallutanud? Kui kaua olen ma ära olnud?

Täkk vaatles viimast korda ümbrust ning noogutas. „Ma lähen koos kaaslasega tagasi turvapaika. Kui soovid meiega liituda, võin ma sinu eest rääkida.“ Kui Solaria noogutas, pöördus täkk sinnapoole, kust tulnud oli ja tõstis ühe kabja keebi varjust välja. Selle ümber oli kuljustega rihm, mis helises rõõmsalt, kui ta kapja kaks korda raputas.

Peaaegu otsekohe sööstis oma peidukohast välja keepi mässitud varss, tormas läbi lume nende suunas ja... Komistas ja kukkus näoli. Täkk naeris ja noomis: „Kuukene, kas panid ikka selle tajumisloitsu, mida me harjutasime?“

„Ma unustasin,“ vastas varss kohe, kui oli tõusnud ning ta jätkas oma sprinti. Ta peatus paari ees ning kapuutsis pea pöördus ühele, siis teisele poole. „Oh, kes tema on? Ta on ükssarvik! Ja ta on mära! See on suurepärane! Ma loodan, et meist saavad sõbrad ja sa õpetad mulle maagiat! Ristik on liiga pahur ja Tähepööris on nii igav...“

„Kuule, ma seisan siinsamas,“ ütles täkk väsinud naeratusega, kuid temast ei tehtud välja.

„Kui lahe võib olla sinult maagiat õppida! Kas sa saaksid õpetada mulle igat sorti maagiat, palun-palun-palun-paaaalun?“

Uus annus frustratsiooni hakkas Solaria hinges arenema, kui ta pidi järjekordse suhtlussituatsiooniga tegelema. Vanem paistab lapse suhtes tolerantne olevat, äkki teenin minagi tunnustuse, kui nõustun... „Ma kindlasti saan midagi korraldada...“ vastas Solaria ja varsa vastus ei olnud see, mida Solaria oodata oskas.

„Sa oled nõus? Jah! Jahjahjahjhajah...“ kilkas varss õhku hüpates ning kisas tundega, mille kohta Solaria oletas, et see on rõõm. Varss hakkas ümber Solaria hüplema ja kukkus jälle näoli. „Aia, see oli nüüd küll valus,“ kaebas ta istudes ning kapuutsis pea pööras täku poole, kes abivalmilt ta kõrvale istus.

„Mu nimi on Tähepööris ja see on mu pojatütar, Kuupaiste Hällilaul. Ta eelistab küll lihtsalt „Kuukest“,“ tutvustas täkk ennast ja varssa, võttes oma kotist peenelt kootud taskurätiku. Ta lükkas hoolitsevalt kapuutsi Kuukese näo eest tagasi ning küsis: „Ma ei ole vist su nime kuulnud, miss...?

Solaria peaaegu ei kuulnudki küsimust, kui Kuukese nägu nähtavale tuli. Enamik ta näokarvast oli põlenud ja nahk kortsus ja põletushaavu täis. Pilkumatud piimvalged silmad vaatasid tühjalt Tähepöörise poole, kui ta telekineesiväljas hõljuv taskurätik pühkis varsa näolt lund ja mulda.

„Sa päikesetaevas...“ suutis Solaria viimaks öelda, kui ennast tutvustanud ponide sõnad ta teadvusse jõudsid. „Mu nimi on Päikesetaevas.“

„On see kõik?“ küsis täkk ja Solaria nägi taas lühikest pilguheitu Tähepöörise kübaraääre alt. Ta ei teadnud näoilmetest nii palju, et mõista, mida see pilk võis tähendada, kuid see tundus kahtlustav ning sundis ennast varjava matriarhi rohkem pingule. See hetk möödus ning täkk pani taskuräti tagasi ja patsutas varsale pähe. „Peame kiiresti laagrisse naasma. Öise metsa külmus on küll ohtlik, kuid see pole siin ainus asi, mis su tappa võib.“

„Muidugi. Lähme siis laagrisse. Meil on vist paljust rääkida,“ vastas Solaria, kui ta pilk libises nüüdseks kapuutsi varju tõmbunud varsa näolt täku näole. „Milleks viivitada?“

Jälle tundis Solaria Tähepöörise valvsat pilku ja vaikus venis ebameeldivalt pikaks, kuni täkk küsis: „Kas külm ei ole või? Ma olen näinud, kuidas täkud ja märad külmuvad sellises olukorras mõne tunniga. Võta see, laps. Sellest aitab, kuniks me laagrisse jõuame.“ Lihtne raske keep tekkis ükssarviku maagias ning mähkus ümber Solaria selja ning hetke pärast küsis Tähepööris ettevaatlikult: „Kas aitan sul siduda?“

„Ei, ei ole vaja,“ vastas Solaria kangelt, paelad väänlesid juba ta maagiaväljas ja tõmbusid kaela ümber sõlme. Sa ei tohiks pakkuda selliseid asju, kui ma ei nõua, mõtles ta ja Solaria pahameel ükssarviku vastu asendus teise emotsiooniga, mida Solaria oli harva tundnud: segadus. Miks peaks need surelikud raiskama oma aega ja väge teiste heaks, kes ei küsi seda? Selle pillamisel pole ju mõtet arvestades, kui vähe neile elamiseks aega ja väge on antud. Edasine mõtisklemine Tähepöörise motiivide ümber jäi katki, kui ta avastas, et ükssarvikud olid juba kaugele metsa jõudnud. Ta traavis neile järele.

--

Pimedus süvenes juba kiiresti, kui Tähepööris kolmiku peatas. Ta hingas korra välja ja rääkis Solariale: „Me oleme peaaegu kohal, kallis, ja on mõningased asjad, millest ma tahan rääkida. „Laager“ on meie sihtkoha kohta pisut ebatäpne väljend, kuna seal elavad terved perekonnad ja nad hoiavad lihtsalt kokku, et sooja saada ja teineteist ohtude vastu toetada. Oled oodatud kogukonnaga liituma, kui sa panustad sellesse, kuid ma mõistan sind, kui sa tunned vajadust lahkuda. Kui oled pealinnas üles kasvanud, siis selle küla tingimused ei tarvitse...“

Jutu katkestas ergas sähvatus ja igast suunast kostev kole karje. Mõlemast oli rohkem, kui küll, et panna Solaria end väga ebamugavalt tundma. Ta kahtlustas, et miski siin metsas võib olla tema jaoks ohtlik. Siiski...

„Ristik! Jäta see jura!“ käratas Tähepööris ning karjed ja sähvatused katkesid. Kiire pilguheit vanemale ükssarvikule näitas tõsist ärritust tema ilmes, kui ta ümbritsevat metsa seiras. Üks ükssarvik astus suurte puude tagant välja, seljas riided, mis meenutasid Solariale ähmaselt maagide kaardiväe vormi. Ta heitis Tähepöörisele tõsise pilgu.

„Me ei saa oma julgeolekut lõdvalt võtta, söör. Su optimism ei kaitse meid rändajate eest. Pealegi, naased sa kokkulepitud ajast hiljem ja ma ei saa jätta piirkonda öösel valveta,“ rääkis uustulnuk. „Pealegi ootasime me kahte, aga ma näen, et sul on kolmas kaasas. Oled sa ikka kindel, et sind ei jälitata?“

Pahurus Tähepöörise näost kadus ja muutus ilmeks, mida Solaria polnud kunagi näinud, kui vanem ükssarvik vilksamisi tema poole vaatas. „Ma leidsin selle noore metsast ekslemast ja tal polnud keepigi seljas, Ristik. Kui ta oli ka mingi infiltraator või jälitaja, kes otsib meie varjupaika, siis ma kardan, et tal jääb nii ühest kui teisest asjast puudu, kui ta peakski mingit plaani hauduma.“

Ebamugavustunne Tähepöörise liiga ohtliku kahtluse üle tema kahepalgelisuse pärast muutus kohe pahameeleks selle vihje peale, et ta võiks olla ebakompetentne. Enne, kui Solaria jõudis enda iseloomustuse kohta midagi vastu väita, hakkas teine täkk uuesti rääkima.

„Teadmatus ja oskamatus võivad olla sama ohtlikud, kui halvad kavatsused, Tähepööris. See puudritups,“ ütles Ristik karmilt, „Ei pea olema küll nuhk, kuid kõigi tunnuste järgi on ta üks ehedaim pealinna lödikabi, keda ma kunagi näinud olen. Me ei saa omale ballasti võtta, söör. Meil on isegi peenike pihus.“

„Ma ei vaidle vastu, Ristik, kuid olen kindel, et su abikaasa ei aja ponisid ära. Kui ta seda teinuks, oleksime praeguseks kõik surnud,“ ütles Tähepööris naeratades ja pilk, millega Ristik vanemat täkku jälgis, näitas, et seda vaidlust on nad varem juba mitu korda vaielnud. „Pealegi arvan ma, et sel noorel on meile palju pakkuda. Ma seletan pärast, kui me siit kohutavast külmast minema saame.“

Ristik nohises pahuralt, heitis korra pilgu Solariale ning juhatas trio sügavamale metsa. „Kohas, kuhu sa nüüd jõuad, on kõik võrdsed, printsess,“ ütles täkk ja Solaria tundis pahameeletorget, kui tema poole nii ebaviisakalt pöörduti. „Ainumaski poni pole sinu teenija ja kui sa kavatsed siia jääda, pead tööd tegema koos teiste ponidega, keda sa kahtlemata endast alamateks pead. Või sa lähed minema ja külmud surnuks. Ehk, kui hästi palud, siis kuninganna Solaria lõpetab su piinad kiiresti.“

„Ära pane seda pahurat Ristikut tähele,“ segas Kuukene rõõmsal häälel Ristiku teravale jutule vahele. „Ta käitub kõigi ponidega nii. Ta ei mängi kunagi, ei õpeta mulle maagiat ega naera mu nalju. Mitte kunagi!“ Nimetatud täkk ei öelnud küll midagi, aga vaatas tagasi ja jõllitas Kuukest, Kuukene aga näitas talle keelt.

Mets hõrenes ning nähtavale ilmusid mitmete majade tuled. Ristik juhatas nad suurima maja ukse taha ning kõhkles. Kabi tõusis koputama, kuid uks lendas kolakaga lahti.

See, mida Solaria nüüd nägi, veenis teda, et see maailm on kaotanud arukuse.

„Kas sa tead, kuidas ma muretsesin? Sa lihtsalt hüppasid üles ja teleporteerusid õhtusöögilauast minema, ütlemata ainsatki sõna, miks!“ karjus maaponi mära uksel. „Ma pidin end haigeks muretsema, see oli nüüd küll liiast! Ära arva, et lasen su kotta tagasi, kui sul pole tõeliselt head seletust, Ristik!“

„Keegi peab nüüd koerakuuti minema,“ sosistas Kuukene just parasjagu nii valjusti, et kõik kuulsid ning ta teeskles süütust, kui Ristik teda vihaselt vaatas.

„Väline valve oli nende kahe pärast nõrgendatud,“ rääkis täkk, osutades vana ja noore ükssarviku poole, seejärel osutas Solariale ja rääkis: „Nad hilinevad pealinnast põgenenud mära pärast.“

„Sa vaesekene. On sinuga kõik korras? See koht ei ole enam sinusuguste noorte süüta märade jaoks ohutu,“ ütles maaponi, kelle toon oli hetkega lülitunud nördimusest hoolitsevalt murelikuks. „Tule sisse, me anname sulle sooja ja süüa.“

Solaria oli nähtust ja kogetust sedavõrd uimane, et ta ei puigelnud vastu, kui ta suurde majja juhatati ning ta peaaegu et ei märganud, et Ristik oli ikka veel väljaspool, kui maaponi ukse kinni lõi. Maja sisemus meenutas suurt ja lihtsat banketisaali, siin olid suured lauad, palju rahvast ja kaunistamata, lihtsad pingid. Tuleasemetel mühisesid leegid, mis andsid nii sooja kui valgust ja pea iga koht, kuhu poni istuma mahtus, oli hõivatud. Igas vanuses maaponid, pegasused ja mõned ükssarvikud sõid laudade ääres või vestsid tuleasemete juures lugusid.

Maamära ütles midagi, kuid Solaria ei kuulnud ta sõnu. Viimne kui gramm ta mõistusest ja tähelepanust juurdles... Võimatuse üle, et need kolm rassi siin tema ees niimoodi suhtlesid. See oli kaos. See oli hullumaja. Seda ei saanud olemas olla.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0626)