Kui Ove ütles, et ma võiks jooksvalt kirjutada Reaktoris ilmuvatest novellidest, siis mainis ta: nagu ma toona tegin, kui kunagi ennemuiste Reaktoris jututoimetajana tegutsesin. Siis oli endalgi näha, milline töö võib minna tekstide peale, mida enamik esmapilgul üldse lugema ei hakka, sest sõnade arv on suurem kui niisama sirvimiseks tahaks. Lehekülgede arvu pole näha, aga avad teksti ja näed, et scrollimisriba on pea nähtamatult kitsas ja jätadki asja katki, sest pole teada, kas ikka maksab.

Toona oli kahju, kui tekst jäi lugemata seepärast, et ei osata aimata, millega on tegemist. Too oli natuke ka algusaegade värk ning tõenäoliselt polnud keskmisel lugejal tekstide hääduse osas mingeid ootusi. Kui on pikem tekst, siis grafomaania; kui lühem, siis mingi mõttetu nupuke. Päris nii see siiski ei olnud ja metatekst toimetajapoolse tutvustusena tundus toona põhjendatuna.

Seekordne tutvustus- või arvustustegevus erineb ent selle poolest, et ma pole nende tekstide osas teinud koostööd, seega võin hoida üsna rahulikku lugejadistantsi. Toona oli iga teksti tutvustav nupuke mõeldud tagantjärele tänuna meeldiva koostöö eest kirjanikega, seekord on lihtsam jätta kirjutaja teksti tagant välja ja vaadata ainult tekste endid.

Minu kommentaarid neile tekstidele ei pretendeeri küll erilisele asjatundlikkusele – füüsika oli mul keskkoolini „kolm”, keemia nõndasamuti. IT-asjandusest tean seda, et kui arvutil vajutada üht nuppu, tuleb sealt kohvitassihoidja välja ja et sellele ei tohi keraamilisi kruuse asetada (see on väga vana nali, aga mu teadmised on suht samaks jäänud nagu toona). See tähendab, et ma ei erista asjatundlikku tehnoloogilist sõnavara, mis kasutatud täiesti õiges kontekstis, sellisest tehnilisest tiraadist, mis tegelikkuses ei tähendagi midagi. Seosetu, aga hästi rakendatud TechnoBabble on parem kui halb (igav või kuiv) tehniliselt täpne arutlus. See tähendab, et üldiselt hoidun ka loogilisi eksimusi välja toomast, sest mine tea, tekstimaailmas võib kõik olla võimalik. Pigem püüan arutleda teksti õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle jälgides selle muid aspekte.

Kasutan ka kümnepallisüsteemi, mida kasutan täpselt nii meelevaldselt kui tahan.

Kultuurirevolutsioon
Silver Türk

Kosmoselaev Synergy läheneb planeedile Proxima Centauri B, et üle vaadata kunagise Hiina kosmoselaeva Nui Peng vrakki ning näha, mis on saanud nende terraformimise katsest. Ilmselt pole spoiler öelda, et asi läheb allamäge.

Žanrinimetuseks ütleks midagi pikka ja kohmakat nagu „tehniliste terminite lembene eksoplaneediavastus skafandrites”. Ei ole üldse žanrinimetuse moodi, aga lugedes pakub ikkagi äratundmisrõõmu – tegelased skafandrites kirjeldamas küllaltki teaduslikult oma jalgsirännakut ammulangenud kosmoselaeva vraki ümber ja sees. Kena klassikaline näide ühest sellisest jutust.

Teksti juures on positiivne see, et lugeja saab tehnilise sõnavara tõttu ulmeelamuse kätte küll. Ega päris igaüks ei suuda sellist teksti kirjutada. Ka on positiivne, et laused on üldiselt hästi loetavad, tehnojutt ei muutu hoomamatuks, kõik on kenasti lugejale kätte antud.

Negatiivseks pean seda, et tekst on liigendatud pikkadeks ja mittehaaravateks lõikudeks. Jutustaja, keda huvitab ebaõnnestunud terraformimisega kaasnev tehnoargoo, ei huvitu tegelastest, kelle ta saadab sinna planeedile. See tähendab, et dialoogijupid üldiselt kaovad pikkade ülevaatlike lõikude sisse ära, ei teki väga elavat situatsioonitaju.

Teiseks, maailm on küll mingis mõttes üsna huvitav – taikonaudid ja nende ülejäänud maailma suhtes ükskõikne terraformimiskatse annab aimu sellest, millised on olnud selle maailma riikide omavahelised suhted. Aga tuumasõda, mis vahepeal toimus, ning tuhandeaastane paus Proxima Centauri B külastuste vahel muudab veidi ebatõenäoliseks, et planeeti taaskülastav laev oleks nii tänapäevaselt ameerikalik. Tuhat aastat, see on keskajast tänapäevani - sinna sisse mahub ikka väga palju. Tuumasõjast tingitud tuhandeaastane paus tundub ühesõnaga natuke veider asi, mida jätta möödaminnes märkuseks.

Kõige silmatorkavam element selles tekstis on tõenäoliselt see, et dialoogi pole tõlgitud. Synergy asukad räägivad kõik inglise keelt ja ühes kohas kõlab (spoilerid-spoilerid) tõlkimata jääv hiina keel. Äkki on tegemist peene kriitikaga kõigile sellistele ajaloolistele filmidele, kus roomlased ja etruskid ja kreeklased ja barbarid kõik räägivad inglise keelt. Või on lihtsalt lähtutud mõttest, et ilmselt kõik oskavad – kellele sa seda ikka tõlgid. Isegi inglise keelt osates tunnen, et eestikeelne dialoog olnuks lugejasõbralikum, oleks mõjunud positiivselt näiteks mu suhtumisele tegelastesse. Nüüd jäi mingi distants minu ja tegelaste vahele. Võib-olla oleks see olnud huvitav tekstieesmärk – keeleerinevusega jätta distants lugeja ja tegelaste vahele, mis muudab meid kiretuteks jälgijateks tegelastega aset leidvates sündmustes. Sellisel asjal oleks potentsiaali, siin ei tundunud sel olevat erilist mõtet.

Üldiselt paneksin tekstile punktisummaks sellise keskmise 5/10. Keeleküsimused ei riku teksti, pigem kummastavad ja veidi häirivad; tehnolora mõjub sümpaatselt, annab ikkagi teadusulmelise elamuse. Aga lugu liigub natuke mittemidagiütleva kiretusega üsna tavalisi rööpaid pidi ja lõpp jääb natukene tobedaks mu maitsele.

Pilvelinna bluus, 2. osa
Rait Piir

Kommenteerides järjejutu teist osa, tuleks ehk mõne sõnaga tutvustada ka esimest osa.
Tegelt on tekstil sissejuhatav lõik juba esimese osa alguses:
Loo autor, Rait Piir vaatleb tulevikus aset leidva Veenuse koloniseerimist läbi küberpungi prisma, arutledes samal ajal koloniseerimise poliitiliste aspektide üle: „Kuidas võiks valitsusvälised osalejad toimida eraldi suveräänse poliitiliste üksustena maavälises koloonias?“ Loost ei puudu ka küberpungilikud mastaapsed vandenõud ning saladused, mis võiks muuta kogu inimkonna arengu edasist kulgu.

Aero-Veenus 1 (keda kõik lihtsalt kutsuvad Pilvelinnaks) on Veenusel asuv hõljuv linn, mida rahastab ja peab ülal korporatsioonide konglomeraat. Seal leiab aset palju inimelusid nõudnud terrorirünnak, mille taga näib olevat üksildane ja vaimselt ebastabiilne Jiro Sawamura. Asja saadetakse uurima loo peategelane Ellis, kes avastab juurdluse käigus selle erandliku olukorra jubedad tagamaad.

Žanri poolest on tegemist vägagi ameerikaliku küberpungiga, kusagilt kaheksakümnendatest. Esiteks viib sellele mõttele minu meelest film noir'ilik kirjutuslaad, mille peategelast võiks peaaegu et mängida Humphrey Bogart – karm ja napisõnaline, kõigi suhtes kahtlustav (ja need kahtlused pole kunagi asjatud) ning üleni bad ass. Teiseks Aasia kultuuritegur – „Blade Runneris” oli kõikjal hiina keel ning William Gibsoni looming on küllastatud Jaapanist. Kolmandaks on suurte ja ärisaladusi varjavate korporatsioonide hämarate telgitaguste paljastamise teema. Korporatsioonide kasvav mõjujõud tekitas kunagi paanikat, et see ületaks isegi riigivõimu mõjuulatust, ja mulle tundub, et see hirm on tänapäeval suuresti taandunud, ehkki ilmselt ei kahtle keegi, et suurimate firmade mõjuvõim pole vahepeal vähenenud, pigem vastupidi.

Ühesõnaga, stiilipuhas ameerikalik küberpunk. Aga õnneks mitte kahvatu epigoon, vaid mu arust õnnestunud näide sellisest žanrist – tekst teab, millena tahab mõjuda, ja minu arust mõjubki.

Teksti parim osa on ehk selle heade ulmeideede rohkus. Mees lõikab oma kõhu lahti ja paneb sinna pommi, kasutades kuskilt alla tõmmatud pimesoole opereerimise juhendit ning lastes kätel tegutseda allatõmmatud algoritmide juhimisel; väikese ja kitsa linna elanike klaustrofoobiat peletab liitreaalsuse abil kuvatud päikesepaisteline taevas; kõik, mis puutub nanobottide printimisse – ja nii edasi. Mõni teine autor kirjutaks terve teksti ühest või teisest või seitsmendast sellisest nähtusest, siin aga ei lasta ühelgi tõusta ainulaadsena esile, sest need moodustavad tervet teksti läbiva tausta. Mulle mõjub see sümpaatsena.

See huvitavate ideede rohkus tekitab natuke veidra olukorra, milles tekst muutub selle võrra paremaks, mida pikem ta on. Loo peamine väärtus on selle ideed ning sisu. Peaaegu et tahaks öelda, et see on loo ainus väärtus, kuivõrd kirjutusstiil ei muutu väärtuseks omaette., mis kõlab ehk karmima kriitikana kui mõeldud on. Peamiselt pean silmas, et kogu kirjutatu käib pindmisel tasandil, sündmused saavad justkui stsenaariumina välja kirjutatud, kuskil pole aga midagi, mis torkaks silma muljetavaldava sõna- või mõtteosavusega.

Mõnel inimesel on selline stiil, et ta võiks kirjutada ümber telefoniraamatut ja oleks huvi ja austuse ja võib-olla ka hardusega loetav. See näitab omapärast ja huvitavat maailmatajumisviisi. „Pilvelinna bluus” ei tekita muljet sellisest kirjutajast – aga mõne silmis on niimoodi ehk paremgi. Stiil on neutraalne, lugemist ei tõkesta filosofeerimise või tundlemise katsed. Lugu kulgeb ühtlaselt ja stabiilse tasemega. Sa loedki ainult süžee ja heade ulmeideede pärast. Mulle võiks küll meeldida mõni eriliselt õnnestunud lause, mis tõuseks sümpaatsena esile, aga selle järele pole tingimata vajadust.

Pannes punkte ka: kolmest jupist esimesele panen 7/10, teisele 7,5/10, kuna huvitavam. Sisu on hea, žanr on äratuntav ja korralik; tahaks huvitavamat või värskemat stiili. Loo lõpp tuleb järgmises numbris.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0873)