tumeaineKui autor paneb romaani nimeks “Tumeaine” (“Dark Matter”), kargavad esimeste asjadena pähe emotsionaalsete vampiiride pühalikud riitused kooli higises riietusruumis või mõne põhuse Ameerika osariigi küüniromantika lõdvas füüsikaulme kastmes. Viimase puhul oleks see ilmselt ainsaks lõdvaks või siis dimensionaalselt puudulikuks komponendiks.

Blake Crouchi teos on õnneks täiesti teisest ooperist. Küll mitte kosmose, vaid hoopis maistel teemadel. Autor on meie lugejatele (ja miljonitele televaatajatele läbi samanimelise seriaali) tuttavaks saanud triloogiaga “Wayward Pines”, mille esimese osa avaldas kirjastus “Helios” Andreas Arduse tõlkes 2013. aastal. Kui nimetatud triloogia kujutab FBI agendi tegemisi Twin Peaksilikult müstilises väikelinnas, siis “Tumeaine” on teadusulmega vürtsitatud põnevuslugu armastusest, tegemata jäänud valikutest, armastusest, sellest, kui kaugele oleme nõus minema, et unistusi täide viia ja lõppeks veel kord armastusest.

Kui veidi täpsustada, siis lugu räägib ühest füüsikaprofessorist, Jason Dessenist, kes tubli pereinimesena Chicagos oma kunstnikust naise ja teismelise pojaga täiesti tavalist elu elab. Ühel õhtul, kui Jasoni naine on perele õhtusöögi valmistanud, läheb mees hetkeks välja magustoitu hankima ja ei oska aimatagi, et koju ta tagasi ei jõua. Jason röövitakse tundmatu maskis mehe poolt ja sellest hetkest muutub professori jaoks kogu sündmuste kulg täiesti arusaamatuks. Viimased sõnad, mida mees röövijalt kuuleb, moodustavad tähendusrikka küsimuse: “Kas oled oma eluga rahul?”. Tasapisi selgub, kas see nii on, ja ka see, et teekond endise elu juurde kujuneb kohutavamaks, kui Jason oleks iial arvata osanud. Rohkem ei tahaks sisust rääkida, sest (antud) põneviku parimaks nautimise viisiks on absoluutselt mitte midagi ette teada. Raamatu tagakaanel asuvale tutvustusele on juba ette heidetud, et see rikub täielikku lugemiselamust. Hoian siis end tagasi.

Peab ütlema, et raamat on tõesti köitev ja kutsub lehekülgi keerama. Need pöörduvad valguse kiirusel, sest…

Lugu on äärmiselt tihe.
Tegevusest paks.
Hästi fokusseeritud tekst.
Lühilaused.
Tihti on iga lause eraldi real.
Mitte küll kogu aeg.
On tunda, et autor on stsenaristi kalduvusega.
“On hämar.”
“Mees astub tuppa.”
“Laual aurab tassis kohv.”
“Nurgas on diivan.”
“Perepilt kaminasimsil.”
“Laud.”
“Kolm tooli.”
“Räpane aken, millel kardinad ees.”
“Uks sulgub.”
“Täiesti üksi.”
“Küsin: Kus mu naine on? Poeg?”

Lugedes tekkisid mitmed “mida-kuradit?” hetked.
Nii peategelasel kui lugejal.
Hämming!
Nagu näha, siis napid kirjeldused.
Peamiselt sisu ja tegevus.
Palju põgenemist ja üllatusi.
Teadust.
Armastust.
Perekonda.

Nii, põnevik küll, aga kus siis see teadus ja ulme, mida üks pesueht Reaktori lugeja hõõgveil silmil ootab? Crouchile meeldib ulmet julgelt kasutada ja antud juhul on teemaks paralleelreaalsused, teadlaste poolt väljatöötatud salapärane psühhoaktiivne aine, kvantmehaanika reeglite painutamine jne. Ei saa öelda, et autor oleks pelgalt ulme mõningase populaarsuse tõusu ajel (nii kirja- kui visuaalkunstiteostes) thrillerile vägisi “tehno” ette keevitanud. Seda mitte. Pigem keskendus Crouch asjade põgusale seletamisele ja ei vaevanud lugejat pikalt füüsika alustõdedega. Tegelased tormasid ühest situatsioonist teise ning enamasti polnud aega ülearu filosofeerida. Meil jääb ainult südame põksudes professorile kaasa elada ja aeg-ajalt rahutult kella piiluda, kas saaks magusast uneööst veel mõne minuti napsata. Romaani viimast osa ongi soovitav lugeda ööpimeduses, et efekt suurem oleks, sest siinsel arvustajal oli mõnes kohas ikka parajalt kõhe küll. Ma ei imesta põrmugi, et “Tumeaine” on plaanis järgmisel aastal kinolinale tuua – korralik filmimaterjal.

Crouch oskab raamatu kestel lugejat oma haardes ja lugu kenasti koos hoida. Autor suutis ühe sisupöörde osas arvustaja osavalt haneks tõmmata, kui see oli juba enesega rahulolevalt mõttes muianud - “mees, ma tean, mis nüüd saama hakkab” – ja valmistus mõnuga jälgima protsessi koondnimega “kuidas”. Tugevad plusspunktid selle eest. Kuid romaani päris lõpp ei andnud rahu. Tundub, et Crouchil tuli kõigele vaatamata seina nurk vastu, kui oldi liiga suure tuhinaga end põrandat värvima unustatud. Arvustajal tekkis nõutuse tunne, et kuidas siis niimoodi?! Pinge-pinge-pinge ja… nii lihtsalt saigi? No tegelikult normaalne inimene ongi ju südames hea loomuga.

Võiks ju öelda, et ahvatlus järje kirjutamiseks on päris suur, kuid samas võiks lugu täpselt nii lõppeda, nagu selle romaani viimaselt leheküljelt kogeda saab. Kohustuslik lugemine kõigile põnevikefännidele ja kergeks vahelduseks ka tõsiulmikutele.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0629)