Tegemist siis Clarke idee põhjal Baxteri poolt kirjapandud teos. Seega mitte kahe võrdväärse autori ühisteos, vaid pigem ikkagi puhtalt Baxteri kirjutatud asi. Baxterlikku stiili on tunda küll. Kuigi olen temalt lugenud varemalt vaid ühe raamatu („Ajalaevad”), on "Kaugete päevade valgus" samaoodi väga mastaapne ja suurejooneline. Baxter mängib väga suurte ideedega, ta sukeldub ajalukku, uurib Jeesuse elu, vaatleb esimeste elusolendite tekkmist läbi miljardite aastate ning analüüsib paralleelselt tehnoloogia mõju inimkonnale. Täpsemalt siis teeb üks firma avastuse, mis võimaldab neil luua väikesi ussiauke igasse aegruumi nurka ja läbi selle jälgida abosluutselt kõike, ajalugu, teisi planeete ja eriti muidugi teiste inimeste intiimelu.
Paljuski ongi see raamat tegelikult üks vägagi mahukas essee või mõtisklus. Baxter arutleb siin mõnuga ja kümnete lehekülgede viisi küll ussiurgete tehniliste detailide ja küll ajaloolise tõe üle. Raamatu tegelased jäävad selle kõrval üsna üheplaanilisteks ja ilmuvad pigem episoodiliselt. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega see ühe multibiljonäride melodramaatiline pere-elu nii põnev pole ka. Kisa ja pisaraid on ohtralt nagu mõnes Mehhiko seebis, aga ühtegi sellist karakterit nagu polnudki, kes oleks siiralt köitnud. Mind huvitas näiteks palju rohkem Baxteri nägemus Jeesusest kui peategelaste askeldamine.
Ilmselt kõlab senise kirjelduse alusel päris masendava teosena? Ehk palju autoripoolset monoloogi ja kõhnavõitu karakterid? Tegelikult mitte sinnapoolegi! ”Kaugete päevade valgus” on üks paremaid SF romaane, mida ma sel aastal lugenud olen. Ideed on tõesti haaravad ja huvitavad ja need annavad inspiratsiooni ning mõtisklusteks kütust veel päris pikalt peale lugemise lõpetamist. Vähemalt minule Baxteri visioonid ja mõtted istusid, oleksin tahtnud sel maailmas kauemgi olla ja rohkem asjadest teada saada. Seega lõpp oli mulle natuke liiga kiire, alles jõuti transhumanismi reele hüpata ja üks väga sellealane põnev idee välja käia, kui juba oligi läbi.
Ühesõnaga lugesin mõnust mühisedes. Nii hea filosoofiaga ulmekat pole SH ikka kaua avaldanud. Aga kesse paneb raamatu tagakaanele raamatu AINSA erootilise lõigu? Enamus aega räägitakse teadusest ja erootikat on seal samapalju kui sõiduauto Žiguli varuosade kataloogis, aga sellest hoolimata tutvustatakse teda väikeste rindade ja püksikutega? Miks küll? Ka kaanepilt on minuarust Meelis Krošetskini väärkasutamine – selleks, et joonistada sinine poolkera, pole küll vaja kunstnikku palgata, selle võib igaüks Paintis ära teha.
Kas tegemist on mingi kaval nükkega, et ainult pühendunud ulmefännid leiaksid tee selle tõesti suurepärase ulmeraamatuni? Palun igaljuhul kõiki seda postitust lugevaid ulmefänne, et ärge alluge kirjastus Fantaasia provokatsioonidele, ärge tagakaant lugege ja ostke see raamat endale ära. See on seda väärt :)
