1.

Juba mõnda aega olin elanud üksinda. Mu väike korter asus kehvas piirkonnas, tõtt-öelda isegi väga viletsas. Mõnes tsiviliseeritumas kandis asuvate korterite üürihinnad käisid mulle aga kaugelt üle jõu. Minu kasina kodukese lähedal asus väike armetu lasteaed, mille mänguväljaku turnimisredelid olid ammusest ajast roostes; paar keldripoodi ja tohutu palju labürintidena keerlevaid kõrgeid korrusmaju. Korterit ennast võinuks nimetada pigem kolikambriks kui korteriks. Igatahes polnud see just kõige veetlevama välimusega: puidust seinad olid läbinisti pehkinud, niisamuti põrand. Eelmine üüriline oli heaks arvanud ühe katkise akna ette naeltega lauad lüüa ning keegi teine kangelane kirvega ukse sisse augu peksta. Akendest nõrgus aeg-ajalt suure vihmaga vett sisse ja vannitoas pidin hoidma mitut pange katuses olevate aukude all. Ükskord, kui mind ennast vihma ajal kodus pangesid vahetamas polnud, ujutus terve vannituba üle ja alumised naabrid tulid kaebama, et vesi on neile kööki voolanud. Peale väsitavat tööpäeva, jõudes öö hakul koju, tahaks igaüks eest leida kosutavamat ja turvalisemat pesa.

Kord koduteel märkasin, et üks hirmuäratava välimusega mees mind piidleb ja järgneb mulle paari sammu kaugust vahet hoides. Tundsin end ohustatuna ja põgenesin elavama liiklusega tänavale. Mees järgnes aga visalt edasi. Lootuses jälitajat eksitada või segadusse ajada põikasin sisse mitmesse poodi ja tormasin mööda majatreppe, ent mees püsis ikka mu kannul ja ainus, kes hakkas suunataju kaotama, olin ma ise. Viimaks juba paanilises hirmus põgenesin ühte toidupoodi ja ütlesin poe turvamehele, et mind jälitatakse, ning näitasin kõnealust jälitajat, kes seisis otse akna taga. Oma veenvusest hoolimata sain vastukajaks vaid õlakehituse, niisiis kõndisin peaaegu hiilides riiulite vahel ja piidlesin ühe silmaga akna poole. Tagasi välja minna ma ei julgenud. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui õudne ja jõle see mees välja nägi! Mitte et ta oleks olnud kuidagi kärnas või mädanev nagu enamik kodutuid, aga tema tolmune mantel oli sellegipoolest kortsus ja räbaldunud. Nii ta seal luuras, peas mingi vanamoodne kaabu, millel polnud, kes teab mis ajast, enam lage; juuksed lõikamata ja kergelt võidunud ning silmis julm pilk.
Aeg oli hiline ja päike loojumas, tehes ruumi sünkjale pimedusele. Poodi hakati juba sulgema ja müüjad ajasid mind tigedalt välja. Mina karjusin neile paaniliselt vastu, et ei kavatse varvastki üle läve asetada, kuni see rõvedik akna taga mind piidleb. Lõpuks soostus turvamees isehakanud spiooni minema kihutama ning minul ei jäänud muud üle, kui hakata kodu poole sammuma, misjuures ma pidevalt üle õla vahtisin ja hirmust värisesin. Koju jõudes tänasin ma kõiki pühakuid ja jumalusi, kes aga meelde tulid, et nad ei lasknud hirmsal mehel uuesti minu jälgi üles võtta.

Säherdune lugu kordus üsna pea. Oleksin kõige parema meelega jälitajale juurde astunud ja talle vahetult välja ladunud, mida ma sellest ennekuulmatust häbematusest arvan, ent ta nägi ikka nii kuradima jube välja, et ma siiski ei söandanud. Kui see õudik oli mul juba pool nädalat kannul käinud, hakkasin ettevaatusest ja umbusust taskunuga kaasas kandma. Kodule lähenedes surusin selle taskus pihku, et kindlam tunne oleks. Igal ööl koju jõudes olin surmani väsinud ja kukkusin nõrkenult voodisse, ent ülierutusest ei suutnud magama jääda ning järgmisel päeval suutsin vaevu silmi lahti hoida. Et oma elukohta varjata, pidin regulaarselt jänesehaake tegema, kuid kahe nädala möödudes oli jälitaja selle kuidagiviisi siiski teada saanud.

Keerasin parajasti ust lukust lahti, kui järsku seisis see kohutav kuju minust kümne trepiastme jagu allpool. Jõllitasin teda hirmust haaratuna ega teadnud sekundi murdosa jooksul sugugi, kas parem oleks karjuda või tuppa põgeneda. Mees hakkas minu poole tulema, jõle pahatahtlik pilk silmades, mis läikisid kuidagi tabamatult tühjalt ega pilkunud kordagi. Kartsin, et kui ukse avan ja sisse põgeneda üritan, jõuab kole tundmatu mulle tuppa järele ning ma olengi lõksus. Surusin taskus noa pihku ja ütlesin kartmatul ja vahest isegi ülbel häälel: „Jääge seisma!“

Ta tuli aeglaselt lähemale, hall porine mantel laperdamas, ise ilmselgelt minu piinamist nautides.

„Jääge seisma, kus olete!“ karjusin.

Nüüd aga toimus ootamatu pööre: mees hüppas kaks viimast astet korraga võttes minu poole. Olin hirmust ja vapustusest tardunud, kuid ei taganenud. Tuli viivitamatult reageerida. Rabasin mehel särgikaelusest ja surusin taskunoa ribide vahele, mitte sügavale aga piisavalt, et ta noa tera läbi mantliriide tunneks. Kõik toimus nõnda kiiresti, et mees tõepoolest peatus, ja ühe viivu jooksul nägin tema näos hämmeldust.

„Käed üles, raisk!“ käratasin nüüd juba vihaselt ja imestasin ise, kust ma leidsin säherduse julguse. Seekord karjumine mõjus. Mees tõstis veel enam hämmeldunult käed õhku – vist pigem jahmatusest, mida oli põhjustanud minu järeleandmatus.
„Ära mõtlegi liigutada, kuradi kaabakas, või ma pussitan su surnuks,“ hoiatasin teda.

Toimunu võib jätta mulje, nagu oleksin ma hulljulge, aga uskuge mind – mu põlv värises. Ma ei tea, mida edasi kavatsesin teha. Mees oli tõenäoliselt arust ära. Ta hakkas oma õudseid krudisevates nahkkinnastes käsi mulle õlgadele panema ning enne, kui ta mind vastu seina tõugata jõudis, pidin talle selgeks tegema, et mul oli oma sõnadega siiski tõsi taga olnud. Lõin noa kogu vihast, hirmust ja hüsteeriast saadud jõuga koletisele keresse. Seejärel lõin haavatut jalaga kõhtu. Valust rabatuna taarus mees viivu või paar ning kukkus trepist alla. Seal jäi ta vaikselt inisedes lebama. Mina põgenesin metsikus hirmus koduuksest sisse ja jõin sedamaid ära pool pudelit konjakit, et end pisut turgutada. Mõni aeg hiljem torkas mulle pähe, et keegi alumistest naabritest võib mehe laiba õige pea leida ning minu taskunuga oli tollel ikka veel keres. Avasin ettevaatlikult ukse ja uurisin ümbrust, ühes käes enesekaitseks ahjuroop ja teises lihahaamer. Mees oli end kätega pisut edasi tõmmanud, ent muidu lebas ta ikka sealsamas, kuhu kukkunud oli. Kuradi kurat, ta oli elus! Õnneks ei olnud ta, minu vana hea sisekattelukuga varustatud taskunuga keres, minema roomanud. Sel olid veel mingid poolvääriskivid peal. Tahtsin nuga rögiseva ja grimassitava inimeluka seest välja tõmmata, aga kurat ja põrgu, see oli roiete vahele kinni jäänud. Hakkasin nuga keerama nagu korgitseri, et see hõlpsamini kätte saada, ent neetud tolvan ajas seepeale silmad lahti ja üritas mind jalust tõmmata. Lõin mehele lihahaamriga näkku. Ammutanud sellest seigast uut jõudu, sain noa kätte ning jooksin sellise auruga tuppa, et isegi ei mäleta, kuidas sinna jõudsin. Seedisin toimunut terve öö. Vabisesin jahmatusest, aga rohkem kui toimunu hämmastas mind see, kust olin leidnud enda kaitsmiseks sellise julmuse ja üleinimliku jõu. Sellest õhtust peale hakkasin iseennast kartma.

Mul ei olnud sellest mehest kahju. Mul on kahju lastest ja loomadest ja mõnest haigetest vanainimestest, aga mitte rõvedast tolmumantlis vanamehest, kes õhtuti noori tütarlapsi hirmutab. Mille paganama pärast ta mind jälitanud oli? Mida ta minust tahtis? Millist kasu ta oma tegevusest saada lootis? Eelkõige oli hämmastav järjepidevus, millega ta mind luuras, püüdmata oma tegevust minu eest isegi mitte varjata. Mul oli palju vastamata küsimusi ja palju hirme. Politseisse helistada ma ei julgenud. Tahtsin, et see tõbras, kes mind nädalate kaupa hirmutanud oli, ära kõngeks. Siis tabas mind mõte, et laiba leidmisel tuldaks kindlasti mind küsitlema, sest laip lebas ju minu trepimademel. See mõte tundus küllatki jube ning ma otsustasin end nii palju kui vähegi võimalik kogu sellest loost puhtaks pesta. Pesin ja hõõrusin hoolega oma taskunoalt vereplekke maha. Plaanisin taparelva esialgu maha matta, kuniks sündmusest mõni aega mööda on läinud. Kuid ma ei saanud kohe toast väljuda, sest mul polnud ju õrna aimugi, mis koridoris toimub. Kuulatasin kõrv vastu ust. Kõik oli vaikne, ilmselt polnud keegi veel laipa leidnud. Ma ei kahelnud, et mees nüüdseks surnud pidi olma. Otsustasin esialgu magama minna, kuid see ei olnudki nii lihtne, nagu arvasin. Närvitsesin terve öö, magamata silmatäitki, ja hommikul jätsin töölegi minemata. Olin vihane, et see tõpper ei rikkunud mitte ainult mu õhtut ära, vaid ka järgmise päeva ja kui mind lõppeks veel kinni pannakse, siis ka järgnevad aastad. Surm on sellisele veel vähe, mõtlesin. Õhtul, see oli päev pärast koletut sündmust, pistsin pea uudishimulikult toast välja. Mees oli kadunud, vereloik trepil aga alles. Astusin tänavale.
Ma ei teadnud, kas vahepeal oli midagi tähelepanuväärset toimunud või mitte, küll aga tundus tänaval kõik rahulik, justkui polekski mitte midagi juhtunud: ei paistnud politsei- või kiirabiautosid ega ühtegi hämmeldunud naabrit kardinate vahelt piilumas. Esialgne juurdlemine kinnitas ümbruskonna ohutust. Mina aga liikusin edasi kartlikult, peaaegu hiilides. Kõndisin pea maas ja salli näo ees hoides ning surusin pihku oma kallist taskunuga, mis mulle pisutki julgust andis. Iga vastutulija, kes mind vaatas, tundus kahtlustavat minu koletut veretööd. Kiirendasin sammu ja otsustasin edaspidi mitte kellelegi otsa vaadata. Läksin inimtühja parki ning hämaruse katte all kaevasin ühe suure põõsa keskele maasse küüntega augu. Viskasin noa auku, vaatasin seda hüvasti jättes kurbusega ja ajasin mulla peale. Jätsin koha hästi meelde ja kõndisin koju tagasi.
Jätkasin oma elu tavapärases rütmis. Keegi ei tulnud mind tülitama ega küsitlema. Siiski jälgisin suure tähelepanelikkusega uudiseid, et mõrva avastamine mulle teadmata ei jääks. Ma olin mõrvar! Oh, kui jube see mõte oli! Kuid keegi peale minu enda ei paistnud minu kohutavast teost teadvat. Aga keegi ometi teadis! Keegi oli ju laiba minema lohistanud. Kui ma ka vahepeal toas magama võisin olla jäänud, oleksid kiirabi- ja politseisireenid mind ometi äratanud. Ma polnud veel kunagi tundnud seesugust hirmu ja paranoiat, mida tundsin sellest kohutavast õhtust alates iga päev, iga tund. Ma muutusin aja möödudes ikka enam ja enam närvilisemaks. Inimesed tänaval, inimesed tööl, inimesed poes – nad kõik vaatasid mind kahtlustavalt, mõni isegi irvitas pilkavalt. Proovisin juhtunut unustada. See oleks pidanud kerge olema, sest minu elukorralduses ei olnud pealtnäha mitte midagi muutunud – peale minu enda meelerahu. Võisin osutuda kohutavalt tigedaks. Viimaks muutus mu meeleseisund nii katastroofiliseks, et ma enam üldse tööle ei ilmunud. Püsisin toas, et keegi ei saaks mulle kahju teha. Jõin looma kombel. Räuskasin purjus peaga aknast välja ja hirmutasin mööduvaid jalakäijaid. Siis kahetsesin oma tegu, sest võib-olla oli pussitatud mees või mõni tema tuttav mööda läinud. Sulgusin uuesti tuppa ja kössitasin kahetsedes vaikselt nurgas. Taevake, milliseks elajaks ma olin muutunud! Ma ei olnud enam inimenegi! Olin peaaegu olematuks varjuks taandunud. Ma sattusin nii suurde ahastusse, et ei läinud enam terve pooleteise nädala jooksul välja, kuni kogu söök otsa sai. Polnud ei leiba, jahu, makarone ega isegi mitte sibulaid, sest ka need olin ma paljalt nahka pistnud. Kui mul peale ajalehtede enam midagi suhu pista polnud, sõin needki suhkruga ära ja viimaks pool kotti suhkrut takkaotsa – vot siis polnud enam tõesti mitte kui midagi. Ma oleks ehk saanud telefonitsi sööki tellida, kuid ma ei käinud enam tööl, seega polnud mul raha. Ehk oli ka mu telefon välja lülitatud, aga ma isegi ei kontrollinud seda asjaolu. Viimaks taipasin, et sedamoodi läbi ajada pole enam võimalik, keerasin end põhust välja ja läksin õue. Ma ei läinud niisama värsket õhku hingama, vaid olin otsustanud minna oma kuritegu üles tunnistama. See pidi olema ainuke viis deemonitest vabanemiseks. Läksin otsejoones politseijaoskonda, kus istus valvelauas üks vanem härra. Viskasin end tema laua ette põlvili ja ütlesin, et tahan üles tunnistada. Härra vahtis mind imestunult ja vahest isegi hirmunult. Mina aga karjusin edasi, et lastagu mul aga kohe üles tunnistada.

„Eks tunnistage siis, mis teil tunnistada on!“ käskis seadusemees nii jahmunult, et tal pisut kohvi topsist maha nirises.
„Mina ei tunnista mingile alamastme valvekoerale mitte kui midagi! Kui tahate tunnistust, siis kutsuge jaoskonna ülem!“ kärkisin edasi.

Minu suure kisa peale toodi mulle jaoskonna ülem, kes vahtis mind esiteks pead kallutades ja ühe käega lõuga sügades, võttis siis tooli ja istus minu ette. Mind valvsalt silmas pidades käskis ta mul ette kanda, mis tarvis, ja seepeale minema kaduda. Nii ma siis tunnistasin ülemale, kuidas olin seda koletut kaabakat enesekaitseks pussitanud, ent ei võinud kindlalt väita, mil viisil ta mulle ohtu kujutas: relvastatud ei paistnud mu ohver olevat. Olles oma südant sel viisil kergendanud, ootasin suure õhinaga, et mind arreteeritakse, kuid jaoskonna ülem ütles mulle rahulikul ja üpris ükskõiksel häälel, et tema ei saa mind ka kõige parema tahtmise juures arreteerida, sest seesugust veretööd ei teata üleüldse juhtunud olevat. Ei ole säherdust meest leitud ei elusa ega surnuna ega otsi teda ükski sugulane, naaber ega tuttav taga. Pealegi, kuna minu jutu järgi oli intsident toimunud kortermajas ja veel taolise kisa saatel, pidi ju ometi leiduma mõni tunnistaja, keegi, kes pidi olema kuulnud vähemalt midagigi kahtlast. Seega, kui ma tahtvat seda toredat lugu korrata, võtku ma tunnistaja kaasa. Läksin löödult jaoskonnast välja. Olin mõnevõrra solvunud ja oleksin hea meelega selle asja kasvõi kohe mingil viisil korda ajanud, ent tunnistajaks paluda ei julgenud ma kedagi. Miski ütles mulle, et vahest olin siiski hoopistükkis hulluks läinud ja ükski naaber ei tuleks seesugust valetunnistust andma. Ei leidunud kedagi, kes mind üles annaks. Pöördusin tagasi koju. Ohkasin sel õhtul korduvalt ega teadnud enam, mida peale hakata.
Möödus mitu kuud. Pussitatud mees oli endiselt kadunud nagu tina tuhka. Hakkasin juba uskuma, et kogu vahejuhtum oli aset leidnud vaid minu omaenda lühisesse aetud ajusagarate vahel. Mine või lolliks! Kui nüüd päris aus olla, siis olingi ma sõna otseses mõttes lolliks läinud. Ei ma söönud, ei ma joonud. Ainult luusisin mööda nurgataguseid, lootuses meest üles leida. Tahtsin teda kasvõi eemaltki näha, et tema olemasolus kindal olla. Käisin mitu korda päevas pargis, istusin pingil ja jõllitasin mööduvaid inimesi. Seesama mees võis olla kümneid kordi minust möödunud; vahest kandis ta teistsuguseid riideid ja ma ei olnud teda sellepärast tähele pannud. Ma pidin tundmatut korrakski nägema! Toodagu mulle siis tema laipki! Aga ei! Mitte vähimatki tõestust selle kohta, et taoline ebard üleüldse on maa peal eksisteerinud. Minu üle võttis võimust meelehärm. Kas ma pidingi leppima arusaamaga, et mu omaenda mõistus on sellise komejandi kokku keeranud? Ma kartsin kohutavalt. Ma ei saanud, lihtsalt ei saanud unustada, millise patu ma olin sooritanud. Ma olin ju kurjategija! Miks keegi mind siis ei karista? Süümepiin ei lahtu iseenesest, ma pean saama karistuse, mida väärib mu süütegu. Juurdlesin ja vaevasin end selle keerulise probleemiga kaua ning otsustasin siis, et kuna keegi teine ei võta vaevaks mulle karistust määrata, pean seda ise tegema. Vanglasse pääsemiseks pidanuks ma sooritama uue kuriteo, aga eelminegi võlg oli veel tasumata. Seepärast tulin välja hoopis uue moodusega: sokutasin end üpris vähese vaevaga hullumajja. Ärge parem küsige, milliseid meetodeid ma selleks kasutasin, teil hakkaks lihtsalt piinlik. Järele mõeldes ei ole ma täiesti kindel, et olin oma plaani teadlikult kavandanud: vahel tundus, et asjalood lihtsalt läksid iseenesest niiviisi. Hullu mängimine sujus liigagi ladusalt. Igatahes oli mul küllaga näitlejaannet, nii et hulluarstil ei jäänud vähimatki kahtlust, et ma püstisegane olen. Kaotasin end viimaks oma mängu nii ära, et hammustasin mitut ametnikku väikesest sõrmest, aga jäägu see sinnapaika. Fakt on see, et ma olin üliusutav maniakk.
Juhtus see siis nii või teisiti, hullumajas ma juba olin. Seal sain segamatult kõigile rääkida, kuidas olin pussitanud võidunud juustega meest, kes mind jälitas, ja kuidas keegi seda ei uskunud. Ja kujutage ette – seal uskusid mind kõik! Vähemalt paistis, et nad uskusid. Mitte ükski ei väitnud, et ma kõnelen absurdsust. Nii selle kui ka üleüldise eluoluga meeleparandusasutuses olin kangesti rahul. Süüa anti kuninglikult, magada sai ka hästi, sest unerohu pealt kokku ei hoitud. Peagi hakkasin pussitatud meest unustama, mõtlesin talle üha vähem. Ainult alateadvuses oli ta veel olemas. Küll aga ei suutnud ma kuidagi lahti saada piinavast süütundest. Seda, et ma mõrvar olen, mäletasin selgelt, kuid mil viisil selleks sain, hakkas vähehaaval ununema. Mälestused minu eelnevast elust ähmastusid. Süütunne jäi. Hakkasin end üha rohkemas süüdistama: ma olin süüdi selles, kuidas kõndisin, istusin, rohtu võtsin, sõin, jõin, isegi viisis, kuidas magasin. Ma olin süüdi veel muudeski asjades, mida tahes-tahtmata päeva jooksul õiendama pidin, kuid mida oleks siinkohal banaalne mainida. Mida aeg edasi, seda hullemaks mu olukord muutus. Pagana pihta! Milline asutus sai mind veel aidata, kui isegi siin ei jätnud ängistus mind maha? Ma tundsin, kuidas iga päev mind ainult metsikumaks muutis. Aimasin miskit halba saabumas. Algul eeldasin, et taas kord on asja tuum rohtudes, mis nii mõnigi kord tekitasid pettekujutelmi ja muutsid mind nii loiuks, et ei saanud enam sellestki aru, kas magan, kuna magan, millal algab uus päev ja kes mind parajasti kõnetab. Ma ei pidanud aga vastuseid kaua ootama.
Ühel õhtul, mil kõik hullud olid oma kambrikestesse toimetatud ja magama pandud – kes seotud voodi külge, kes soostus ise rahulikult lebama –, sülitasin halvas eelaimduses unerohu välja ja peitsin madratsi vahele. Ma ei võinud magama jääda. Mul oli surmahirm. Olin juba terve nädala püüdnud ka teisi peagi saabuvast suurest ohust hoiatada. Ma ei aimanud, milline see oht pidi olema, kuid õhk oli paksem ja raskesti hingatavam. Vahest oli saabumas torm? Elektrikatkestus? Mõtlesin ja juurdlesin asjatult, lesides värisedes oma asemel. Tundsin end kui lind, kes tahtis enne maavärinat minema lennata. Kuulsin kuskilt poolt summutatud ininat, mis läks peagi üle karjumiseks, saateks ühtlased kolksud. Ilmselt peksis keegi end vastu seina. Panin näpud kõrva, kuid suurem osa helidest kostus siiski läbi seinte minuni. Kõlasid jooksusammud ja peagi kisa lakkas.
Lebasin haudvaikuses. Kui valged olid seinad ja kohutavalt kõle ruum. Silmalaud vajusid pilukile ja lõug ripakile. Olin iga hetk unne vajumas. Prauhti! Keegi lõi ukse valla. Olin üheainsa hetkega virge, tõusin istukile ja ajasin silmad suureks. Ma ei suutnud uskuda, mida nägin. Ukselävel seisis pussitatud mees! See oli tõesti tema! Ma vannun teile, et neid verd täis valgunud silmi poleks olnud võimalik unustada ka parima tahtmise juures. Nad hiilgasid justkui pisikesed lambipirnid, justkui kollased fosforist terad, nad hõõgusid kättemaksuihast! Kust pagana kohast mees sisse oli saanud? Miks keegi teda näinud polnud? Värisesin nagu märg kutsikas. Millega end kaitsta? Tahtsin karjuda, kuid hirm nööris kõri. Mees pööras oma kollased silmad minu poole. Tardusin õudusest. See üksainus pilk oli nii jube, et halvas mind poolsurnuks. Mees astus kolme raske sammuga minu voodi ette ja lükkas mantlihõlma kere eest koomale. Nüüd nägin midagi veel hirmasamat: haav, mille olin temasse torganud, oli ikka veel alles. Haavast immitses verd, mis oli ojadena mööda mehe külgi alla voolanud ja kuivanud. Veri voolas põrandale ja määris ka minu voodilinad. Hüüdsin ühe täiesti hääletu appikarje. Teist võimalust karjuda ma enam ei saanud: mehe käsi sulgus ümber mu kaela, mis oli nagu polt tema suure ja külma kämbla all. Sekundi jooksul lükkas ta ühe käega akna pärani ja teisega viskas mu sealt alla.

Kostis hirmus mürts. Küll kõik valutas! Avasin silmad ja kompasin enda ümber: käe all tundsin külma ja siledat pinda. See küll maapind polnud. Liigutasin jalgu, kuid need olid millegi sees kinni. Keerasin end selili ja vaatasin lakke. Lagi! Selge, taipasin, et olin voodist välja kukkunud. Vabastasin jalad linade ja tekkide puntrast ning tõusin. Võretatud akna tagant paistis kuu, mille õrnad kiired valgustasid minu tuba. Tõmbasin väsinult ja ikka veel hirmust vabisevate kätega läbi juuste. Ohkasin ja nõjatusin vastu seina. Järsku avati kambri uks ja sisse astusid kaks hooldajat.

„Kas te olete ärevil? Ei saa magada?“ küsis õde, keda ma rohkem tundsin ja näinud olin. Teine hoidis end minust kaugemale ja paistis pisut pelgavat. Ilmselt oli siin uus.

„Küllap vist,“ pomisesin õele, kes ikka oma küsimusele vastust ootas.

Kuidas nad teadsid, et ma üles olin ärganud? Kas minu põrandale veeremine oli siis tõepoolest mitmele korrusele kuulda? Vaevalt küll, seinad summutasid helisid küllaltki hästi. Tavaliselt oli naabrite mürgeldamist kõrvaltubades kuulda ainult summutatult. Ei, seinad matsid helid endi vahele, muidu poleks suutnud keegi selles ulgumiste ja huilgamiste ühiskooris mõistuse juurde jääda. Enne kui ma selle küsimuse üle juurdlemisega edasi liikuda jõudsin, tundsin järsku torget kaelas. Piiksatasin ja hakkasin kätega kaela suunas vehkima, haledas katses süstalt välja tõmmata, ent mu jäsemed olid kui vatti täis ja jalad vedasid alt. Enne maha prantsatamist püüdsid kaks õde mu kinni ja tõstsid voodile. Magasin hommikuni kui laip.


Hirmsast unenäost oli mõni aeg möödunud ning ma ei mõelnud viirastusele enam kuigi tihti. Minu käitumine oli samuti rahulik ja väljapeetud ning arstki kinnitas, et mu paranemine on olnud täielik ja enam ei või minna kaua, kuni mind koju lubatakse. Tundsin end entusiastlikult ja hakkasin innukalt vabanemise ajaks plaane tegema. Paar päeva enne väljakirjutamist jalutasin lõuna ajal koos teiste hullumeelsetega aias. Seal olid pingid, millel mõni patsient istus ja vestles teda vaatama tulnud külalisega. Olid puud, mille otsa nii mõnigi turnida üritas; pärast seda, kui üks paks naine oli korduvalt puu otsast kaugushüppeid sooritanud, seisis ikka mõni õde puude all ja valvas, et keegi ei teeks hunnitut katset seda imelist etteastet korrata. Oli muru, päike, lillepeenradki, mis tõsi küll, olid piiratud traatvõrega, ent üldiselt võis aeda lugeda mõnusaks ja õdusaks paigaks. Tegin oma igapäevast ringi: jalutasin ümber õunapuude, vahetades paar sõna õdedega, kes nende all valvasid; ümber lillepeenarde, uurides lillepungade avanemist ja linde, kes lillede vahel hüpeldes sealt nii mõndagi maitsvat leidsid; möödusin maja tagumisest küljes, jättes hoolega meelde kõik aknad ja vihmaveetorud ning esimese korruse rõdud personalile; viimaks möödusin põõsastest, et leida mõni vaba pink, mille lähedal keegi ei oleks huilanud ega hundirattaid visanud või kedagi ainult talle nähtavat sarjanud.

Istusin jalad lõua all ja nautisin suletud silmil päikest. Kuulsin lindude vidistamist, mida summutas ülekäte läinud karjuv patsient, keda tagasi majja toimetati, kuulsin tuult, kevade hääli, vilistamist. Mitte linnu vilistamist, vaid inimese. Meil hullumajas ei teadnud ma küll kedagi, kes vilistada oleks osanud. Paotasin silmalauge ja piilusin. Valgus pimestas mind ja esiotsa ei näinud ma mitte midagi, sest silmad valgusid vett täis. Siis hakkas kuju võtma maskuliinne kontuur. See oli mees, kes seisis eemal põõsaste vahel, käed püksitaskutes, ja vilistas, näoga minu poole. Kuivatasin hämmeldunult silmi ja vaatasin uuesti. Ei, ma polnud eksinud. Kes sai see võõras olla? Tahtsin hüüda õe järele, kuid tundmatu pöördus minekule, silmad ikka veel minul. Ta kadus kiirelt põõsaste taha, vile kaugenes. Ma kaalusin, kas jääda paigale või joosta talle järele. Selleks ajaks, kui ma lõpuks hirmust üle sain ja põõsaste poole hakkasin jooksma, oli vile juba vaevukuuldavaks taandunud. Tormasin edasi, kuni mind peatas traataed. Silmasin aia otsas verd ja kanganiite. Tundmatu oli end üle aia hüpates ilmselt vigastanud. Mul ei jäänud palju aega seal seismiseks ja asjasse selguse toomiseks, sest minu kadumist oldi juba märgatud ning mind toimetati ohtlikust alast eemale.

„Ma ei üritanud põgeneda!“ hüüdsin, kui kaks meest mind kinni hoides tagasi tuppa viisid, ehkki ma ei teinud katsetki tõrkuda. Tuppa lukustatuna meenus mulle mu unenägu. Nüüd järsku tundus, et see polnudki pelk unenägu. Ehkki vilistava mehe silmad ei hõõgunud lambipirnidena nagu mu mõrvaril unenäos, olid mehed ometi kohutavalt sarnased. Pingutasin mälu. Kas see mees, kelle ma millalgi ammu – jah, see pidi küll väga ammu olema – surnuks torkasin, võis olla tolle ilmutise sarnane? Ma ei suutnud kuidagi täpselt meenutada. Muutusin rahutuks ja käisin ringiratast rusikaga vastu seinu pekstes, püüdes samal ajal meenutada, mis võis olla minuga mitme kuu eest juhtunud. Kui head ravi mulle küll osutatud oli! Täielik mäluauk. Järsku avati minu toa uks ja sisse astus üks arstidest või õdedest, kumb, sellele ei pööranud ma tähelepanu.
„Oleme täna jälle veidi närvilised, kas nii?“ küsis naine luba palumata toolil istet võttes. „Vahest me ei kiirustaks siiski teie vabastamisega? Teie katse haigla territooriumilt omavoliliselt lahkuda näitab selgelt, et te ei saa reaalsetest situatsioonidest aru.“

Kui ta mind tõesti püstihulluks pidas, miks vaevus ta siis minuga üldse rääkima? Ma polnud ringiratast kõndimist katkestanud, vaid vaevu kuulasin tema juttu, olles endiselt oma mõtete juures.

„Teeme nüüd veidi koostööd,“ jätkas naine, „ma palun teil need kaks tabletti sisse võtta.“
Tiirutasin rusikaga tagudes edasi: „Mis need on?“

„Need teevad teile head.“
„Mulle pole tarvis head teha,“ vastasin.

„Patsient, stopp!“ hüüatas naine juba üsna kärsituks muutudes. Kui need olid rahustid, siis minu arvates oleks tal endal neid rohkem tarvis läinud. Kuid ilmselgelt olin oma arvamusega üksi, sest naine rabas mind järsult selja tagant ja üritas mulle pille vägisi suhu toppida. Langedes sellise ootamatu haarde ohvriks, oleks iga tervemõistusliku olendi esimene katse end vabaks päästa. Rääkimata siis hullust. Ma rapsisin ja rabelesin, kuid ei saanud appi hüüda ega oma piinajat hammustada, sest ta hoidis mind tugevalt ühe käega enda vastas ja teisega surus mu lõualuid kokku, et ma tabletti hammustaksin. Viimaks läks see tal korda ning ma kukkusin uimasena maha, pudistades sajatusi ja lubades tema peale kaevata.
Ärkasin põrandal. Või nii. Seekord ei vaevutud mind voodissegi toimetatama. Püüdsin endas üles leida iga jõuraasukese, mis veel kuskil peidus võis olla, ja tõmbasin end kätega laua poole. Haarasin lauast ja vedasin end selle najal püsti. Enesetunne oli neetult vilets. Siis märkasin laual paberitükki, mida seal kindlasti enne ei olnud. Keerasin kortsunud paberi lahti. Seal seisis: kus on nuga?
Lihtsalt see üks lause. Vahtisin paberit ega taibanud esiotsa mitte midagi. Kust see sinna saanud oli? Kes selle siia toonud? Kes oli, pagana pihta, minu teadmata toas käinud? Miks see mu laual oli? Mis nuga? Mis nuga! Ega ometi seesama nuga? Kes teadis mu kuritööst? Hakkasin üle kere värisema. Mind halvas uus paanikalaine. Keegi ähvardas mind, kahtlustas mind. Vahest jättis selle siia seesama arst, kes mind ennist uimastanud oli? Kuid milleks? Oh, ma ei saanud enam millestki aru. Järsku tundus mulle, et keegi on mu toas, ehkki kedagi polnud näha. Ka polnud selles kasinalt sisustatud ruumis võimalik end mitte kuhugi peita. Tundsin end siiski ohustatult. Keegi teadis minust rohkem, kui oleks pidanud. Mulle meenus nüüd, et olin noa ammu maapõue peitnud. Kui sellest vabanemine aitaks neid piinu lõpetada, siis selle noa valuutaväärtus mind enam ei huvitanuks.

Väljas oli juba hämar, kui ma voodilinadest ja öösärgist põimitud köit mööda aeda laskusin. Nagu mainisin, oli mul igapäevaste jalutuskäikude ajal kombeks maja hoolikalt vaadelda. Seega teadsin täpselt, kus leiab jalg ronides toetuspinda, kus on oht, et mind aknast nähtaks ja kust võib kergelt alla kukkuda. Hakkasin ikka veel köiest hoides ümber nurga pöörama, kui märkasin, et paar töötajat ümber maja jooksid ja üles vahtisid. Ma ei mõistnud, kuidas mu kadumine nii kiiresti avastatud oli. Ahaa, muidugi! Sama kiiresti avastati ju ka mu voodist välja kukkumine ja rahutushood. Loomulikult pidi mu toas olema kaamera. Seda asjaolu arvestades oli mul isegi vedanud, et voodilinade sidumine polnud kellelegi silma jäänud. Kuna kaks haiglaõde ühel pool maja vahtisid, pidin minema ohtlikumat teed pidi: esiteks pidin mööduma alumise korruse rõdust, misjuures mind kergesti silmata võidi, ning teiseks pidin köiel kiikudes hüppama vihmaveetoruni ja seda mööda end alla libistama, sest sealt edasi köis enam ei ulatunud. Minu esialgne plaan oli kasutada väikest karniisi, millel olid trepilaadsed eenduvad kaunistused, kuid mu plaan luhtus ning nüüd olin sunnitud improviseerima. Ja seda kõike pidin tegema kiiresti. Jõudnud maapinnale, peitsin end kõrgete tulpide vahele, kuni kaks õde oma kontrollkäiguga teisele poole maja jõudsid. Lebasin hinge kinni pidades kõhuli külmal maapinnal. Naised vaatasid ümbruskonna üle, seejärel üksteisele otsa ja kehitasid õlgu. Kuulsin, et õed rääkisid omavahel midagi autost ning läksid majja oma vaatlustulemusi raporteerima. Tahtsin seda hetke kasutada amokki jooksmiseks, kuid peagi tuli majast välja terve meeskond, kes istus suurde džiipi ning sõitis minema. Niipea kui seltskond vaateväljast kadunud oli, sööstsin piirdeaia poole ja hakkasin adrenaliinitulvas mööda seda üles ronima. See oli libe ja kaval aed, ei leidunud vähimatki pinda kuhu jalgu toetada. Siis meenus mulle traataed, üle mille võõras oli päeval lahkunud ja mille äärest mind tabati. Naasin kohta, kus need sündmused aset leidsid, ja tegin minekut. Üritasin leida mehest veel mingeid jälgi, kuid neid polnud või ei märganud ma neid kiirustades. Olin pääsenud!

Jooksin sinnapoole, kuhu minu arust pidi jääma park. Taevas oli juba kottpimedaks läinud ning ma eksisin hullupööra ära. Erutus lahtus ja asemele külvas end hirm: hirm olla tagaaetud, hirm olla eksinud, hirm külmuse ees ja kõhutühjuse ees ja väsimuse ees. Haarasin kätega peast ja üritasin kõigest väest selgelt mõelda. Kuhu poole jääb park? Kus ma praegu asun? Haiglas söödud rohud olid mu tajud üsna nõrgaks muutnud. Ma ei tundnud enam paljusid kohti ära, ka neid mitte, kus olin ilmselt kunagi sageli käinud. Kartsin meeletult kinninabimist. Samas kartsin ka tänavale jäämist. Mul polnud enam kodu. Polnud tööd. Polnud sugulasi. Polnud loota mitte kellelegi peale iseenda. Ei jäänud üle muud, kui kõik need hirmud kasvõi tänaseks õhtuks unustada. Minu peamine probleem oli leida koht, kuhu olin noa peitnud. Ent ma ei suutnud meenutada, millise märke ma olin kaevekohale teinud, et seda hiljem üles leida. Või kas ma üldse olin mingi märke jätnud?

Mõtlemise ajal olin kõndinud paanikat alla surudes mööda tühje tänavaid. Ümbrus oli täiesti pime: tänavavalgustuste pirnid olid puruks. Seetõttu tunduski äkitselt nurga tagant ilmunud valguskiir nii ootamatu. Hüppasin instinktiivselt põõsa taha peitu ja avastasin nüüd, et olin kogu aja sellesama pargi kõrval tiirutanud. Needsin end aja raiskamise pärast ja piilusin põõsa alt, mis kummaline UFO see mind nõnda hämmeldanud oli. Oh, kuidas ma ehmusin! Need olid minu jälitajad. Nad sõitsid must mööda vaid paari meetri kauguselt. Autotuled valgustasid tänavat. Mina üritasin end nii pisikeseks suruda, kui see vähegi võimalik oli. Auto möödus ja olin pääsenud – vähemalt selleks korraks. Niipea kui auto nähtavusest kadus, jooksin pargi sügavusse ja hakkasin uurima igat põõsast, igat puud. Mitte ükski neist ei tundunud mulle millegi poolest tuttav. Uurisin terve pargi üksikasjalikult läbi. Rahunesin veidi, sest ma polnud leidnud küll noa peidukohta, kuid ma ei leidnud ka ühtki märki värskest kaevest. Nuga pidi ikka veel maapõues olema.

Äkki tundus mulle, et keegi jälgib mind. Pöördusin ümber ja vahtisin pimedusse. Näha polnud midagi, kuid kuulsin häält, mida võis tekitada suure hüppega vastu maad põrutav inimene. Oh, mind juba ei peteta! Kuukiirte valgus tõi nähtavale varju, mis kuulus isikule, kes seisis üsna minu lähedal ühe suure tammepuu taga. Kummardusin ja võtsin maast kivi – tol hetkel ainuvõimaliku relva. Surusin kivi tugevasti pihku ja astusin hinge kinni pidades puule lähemale. Valmistusin löögiks, kuid – vari oli kadunud. Ju oli olnud silmapete, ülierutatud närvide tulemusel ilmnenud miraaž. Viskasin kivi maha, hingasin sügavalt ja jätkasin vapralt oma uurimisretke. Pingutasin mälu, et leida sealt vähimatki mälestust tollest õhtust, kuid vapustused olid kõik minema pühkinud. Seetõttu pidin appi võtma loogika. Milline oleks loogiline koht noa peitmiseks? See peab olema selline koht, kuhu tavaline pargis jalutaja jalaga sonkima ei satu. Ilmselt mitte pinkide läheduses, kus keegi võiks igavusest kinganinaga maad kraapida. Kuid põõsaste all võisid ju kraapida koerad? Miks pidanuks ma ta põõsa alla peitma? Niiviisi arutledes hakkas mulle silma üks suur põõsakobar. Kolm roosipõõsast moodustasid ringitaolise kujundi. Kas see võiks olla ideaalne koht millegi varjamiseks? Ronisin okkaid trotsides põõsaringi sisse ja hakkasin küüntega kaevama. Mu käed olid küünarnukkideni mullased, kuid paistis, et töö on asjatu. Siiski kaevasin edasi, kuni põõsaalune nägi välja nagu väike kaev. Üks küüs murdus. Kirusin oma õnnetut saatust, kuid siis taipasin, et olin puutunud millegi kõva vastu ja sellest ka äpardus küünega. Juubeldasin mõttes, süda tagus kiiremini, kui käed uuesti mulda torkasin ja millestki piklikust kinni sain. Ma ei suutnud oma pimedat õnne uskuda, kui noa maa seest välja tõmbasin. Kuidas ma oleksin võinud end selle välja kaevamisel vigastada! Pühkisin oma hullusärgisabaga aardelt mulla maha. Kalliskivid noa käepidemel särasid. Vaatasin esimest korda nuga nii hoolikalt ja lähedalt. Ma ei olnud varem mõelnudki, et selline vana asjake miskit väärt võiks olla. Keegi aga teadis selle väärtusest. Nuga oli olnud mulle kõigest lihtne mälestusese onust, kellele see uhke meene välismaareisil kingiti. Umbes nii ma olin seda saamislugu kuulnud. Onu käis mul tihti külas ja kord enne uuele reisile minemist peatus ta minu pool. Juhtus aga nii, et onu sai rabanduse, suri ning kõik tema kohvrid ja muud asjad, mida ta reisile kaasa oli tahtnud võtta, jäidki minu kätte. Hiljem külastas mind keegi onu sõber, kes keelitas mind nuga talle andma, väites, et sellest võib veel palju pahandust tulla. Aga mina pidasin seda hoiatust lihtsalt jultunud kavaluseks ning saatsin õpetussõnade jagaja kus seda ja teist. Ja millist sekeldust see saatana nuga mulle tõi! Tõusin, et oma aardega lahkuda, kuid keegi krabas minust selja tagant kinni ja hakkas loomaliku jõuga mu käsi väänama. Ootamatust rünnakust jahmunud, pistsin ma röökima ja üritasin ründajat jalgadega peksta. Kus sa sellega! Tüüp oli kallal nagu marutõbine karu. Rüselesime natuke, pääsesin lahti, kuid tõbras pani mulle jala taha ja ma lendasin kõige oma noaga maha. Hirmus valu! Mis toimus?! Silme eest läks mustaks ja ma tundsin, et sülitan suust midagi rauamaitselist ja sooja. Võehh! Hakkasin värisema. Keegi keeras mind maas ümber ja vandus. Ma ei jõudnud arugi saada, mis oli juhtunud, kui käis veel üks valujutt ja ma kaotasin teadvuse.

2.

Kerge tuul. Sahinad. Valgus. Paotasin silmi ja üritasin end liigutada. Valu oli kadunud. Tundsin külmust. Haistsin mulla lõhna. Olin kõhuli lehehunnikus. Varahommikused kiired soojendasid pisut mu külmunud jäsemeid. Sundisin end kurnatusest ja näljast hoolimata tõusma ja põgenema, enne kui keegi mind näha võinuks. Jooksin kohmakalt pargist eemale, sest varahommikused koerajalutajad ja tööleruttajad võisid mind seal näha. Olin parajalt sakris juustega ja mu ürp oli määrdunud, isegi verine. Viimane pidi tähendama, et olin vigastatud. Kuid ma polnud ju, vähemalt enda arvates mitte. Tõmbasin oma kehakatte üles ja vaatasin end. Mul pidi hing kinni jääma! Keset mu kõhtu oli verine lõhe, pragu, lausa sügavik. Ja sellest august voolas küll aeglaselt, kuid järjepanu sooja verd. Haarasin peast ja varisesin ühe maja seina vastu. See ei saanud olla! Kuidas ma ellu olin jäänud? Miks mu trombotsüüdid mind kokku ei lappinud? Miks ma valu ei tundnud? Mitte miski ei tundunud loogiline. Ma vihkan seda, kui asjad pole loogilised. Üks juhuslik mööduja jäi minu kõrval seisma ning vahtis mind kartliku, kuid mureliku ilmega. Ta tuli lähemale ja pani oma käe mu õlale. „On teiega kõik korras? Te näite eksinud.“
Ma tahtsin tõesti midagi vastata või seletada, vahest isegi abi paluda, kuid värske avastus oli mind hoobilt rabanud, nii et suutsin vaid valjult midagi arusaamatut haugatada. Võõras ehmus ja kiirustas minema. Olin üksi. Istusin külmal asfaldil ja korrutasin ebaselge häälega: „See pole võimalik! Lihtsalt ei saa olla!“ Mu silmad olid pisarais, kuid ma ei nutnud. Ma olen elus vaid mõned korrad nutnud. Olin ebaharilik laps. Pisarad ilmusid silmanurkadesse vaid ülierutuse märgiks. Kõik tundus uskumatu. Ebareaalne olukord. Mida teha? Ma polnud end veel kunagi nii abituna tundnud. Ma pean surnud olema! Kuid ma ju pole surnud, kui ma teistele nähtav olen? Midagi müstilist oli toimumas ja ma ei osanud sellega toime tulla. Tundsin end elava zombina ja nägin sedamoodi ka välja. Siis meenus mulle, kuidas ma sellisesse jaburasse olukorda ülepeakaela sattunud olin. Ma käisin ju nuga otsimas! Ja milleks mul seda vaja oli olnud? Sest keegi teine tahtis seda saada. Ma pidin välja selgitama, mis põhjusega mu väike aare kellelegi nii tähtis võis olla ja kuidas sellest üldse teati. Asi ei saa olla pelgalt nuga kaunistavates kalliskivides, kalliskive võib hankida kust tahes. Milleks oleks kellelgi tarvis ette võtta selline jabur sekeldus minu jälitamisega? Eseme väärtus pidi seisnema asjas eneses. Pealegi see kiri! Tähendab, nuga on seotud minuga, keegi teab sellest ja selle kättesaamine on tähtis. Ma pean tagasi saama, mis mult rööviti, ja välja selgitama, miks seda tehti. Mu pea hakkas mõtlemisest hirmsasti valutama. Tundsin, et vajan ühte head kannutäit kohvi ja miskit süüa. Kuid oma hirmuäratavas välimuses polnud mul lootustki head teenindust eest leida. Kas minna haiglasse, kus saaks vähemalt kõhu täis ja ehk pisut magada? Kuid hirm hoidis mind tagasi, ehkki õigust ravi saada oli mul enam kui küll. Ent haava olemus oli täiesti seletamatu. Terve mu särk oli juba üleni verine ja verd voolas muudkui juurde. Sulgesin silmad ja ohkasin. Ma olin väsinud. Olin ma elus või surnud? Selles oli küsimus.





3.

On väga ebameeldiv ühtepuhku minestada ja võõras kohas üles ärgata. Nii oli minuga juba kaks korda juhtunud. Terve mu keha oli nõrk ja katse end püsti ajada näis hale. Kellegi käsi toetas mu selga ja aitas mind istukile. Ruumis, kus viibisin, oli nõrk valgus. Vaid üksik valguskiir aknast valgustas hämarat – sepikoda? See pidi see olema, ütles mulle esialgne vaatlus. Ühes nurgas märkasin ilmatu suurt sepalõõtsa ja ahju, keset tuba erinevaid tööriistu ja alasi, aknalaual minu kõrval vedelesid mitmesugused rauast esemed: hobuserauad, naelad ja paar figuuri. Lebasin kastidest kokku pandud asemel, peal torkiv hobusetekk. Mu hämming oli piiritu. Tundsin hirmu, ehkki miski ei näinud mind ohustavat. Pöörasin pea abistaja poole ja kohkusin hirmsasti. Esimesena selle isiku juures nägin vaid tema tohutu suurt habet. Seejärel märkasin imelikke triibulisi riietusesemeid: põlle ja munakoorekujulist mütsi. Mees oli paks, karmide parkunud kätega. Tema pisikesed silmad aga pilkusid suure habeme kohal heasoovlikult. Ta kummardus mulle lähemale, misjuures mu enda silmad märksa suuremaks läksid. Kui ta kõnelema hakkas, hämmeldusin veelgi. Võõra hääl kumises, justkui väljuks see ilmatusügavast tõrrepõhjast.

„Kuidas sa end tunned?“ mörises tundmatu.
„Hästi,“ vastasin jahmunult, kuigi see polnud päris tõsi.

„Ära karda,“ ütles mees oma põriseval ja käriseval häälel, tõusis ning läks mingi pisikese laua juurde. Ta meenutas mulle suurt mägitrolli. Mees askeldas miskit laua juures ja naasis siis minu kõrvale, ühes käes leivaviil paksu võikihiga ja teises lähker. Ta ulatas need mühatades mulle pihku ja läks ahju juurde. Sõin vaikides, ise samal ajal tundmatut silmanurgast jälgides. Toit maitses uskumatult hästi, pistsin kõik viimase puruni nahka. Muist puru oli ka sülle pudenenud ja seda maha raputades märkasin oma punaseks värvunud riidenartsu. Ehmusin sellest vaatepildist ega teadnud, kuidas toimida. Vaatasin ümberringi ja nägin mäetrolli punast rauda tagumas. Jälgisin meest pikalt. Viimaks pistis ta valmis hobuseraua susisedes vette, seejärel hakkas laualt erinevaid esemeid suurde seljakotti pakkima. Minu abitust märkamata hakkas vanamees rääkima; tema kõnet ilmestasid kolksud, mida tekitas asjade kotti pildumine.

„Sellest on möödas juba paarkümmend aastat, mil mu naine suri. See oli üks ütlemata kole päev. Mina olin metsas jahil ja naine lastega kodus. Mööda teed aga tulid röövlid. Murdsid meie kodukotta sisse, viisid lapsed ja liha keldrist minema ning pussitasid mu naise surnuks, kui see lapsi päästa üritas. Tulin koju, näen – naine surnud, kõik rüüstatud. Hüppasin oma hobuse selga, võtsin koera ühes ja ajasin röövlite jälgi, aga nad olid kavalad. Hargnesid mitmes suunas ja said siis jälle üheks jäljeks kokku, justkui oleks üksainus hobune vahepeal kolmeks muutunud ja siis jälle tagasi üheks ainsaks. Koer läks seepeale puhta lolliks ja jooksis metsa. Läksin siis lööduna koju ja istusin õnnetuna naise keha kõrval. Nutsin kurvalt ja nägin järsku tapariista. See oli ilmatu tore pussnuga: säras nagu kroonlühter. Käepideme külge oli taotud kõiksuguseid kalliskive, mida võib ette kujutada: safiire, teemante, oonükseid. Kuidas nii hinnaline terariist võis röövlitest maha jääda, küsisin endalt. Pidasin vähe nõu ja leidsin, et kindlasti tulevad röövlinäod sellele hiljem järele. Ma tahtsin mõrtsukatele kätte maksta. Matsin esiteks naise ja valasin tema haua kohal hulga pisaraid. Seejärel kutsusin välja vanakuradi ja ütlesin talle, et mida iganes ta ihaleb, seda peab ta saama, kui aitab mul noa peale needuse panna. Tahtsin, et igaüks, keda siitpeale noaga pussitatakse, mitte üksnes ei sureks, vaid peaks igavest põrgut taluma. Noa tekitatud haav ei parane kunagi, vaid rebeneb ikka ja jälle lahti, tuletades nii mõrtsukaile meelde ülekohut, mida nood mu naise ja lastega korda saatnud. Vanakurat hõõrus kapju ja vastas, et see olla igavene tore plaan, ning pani noale needuse peale. Vastutasuks aga tahtis ta saada mu naise keha, et sellega siis põrgus tantsida. Esiteks polnud ma sedasorti vahetuskaubaga nõus, ent vanatühi veenis mind, et kui ma surema peaks, saan ise naisega põrgus tantsida. Tahtsin väga oma naist kunagi veel näha ja seega saime kaubale. Kaevasin naise välja ja andsin vanakuradile. Vanakurat hüüdis: „Veel üks hing vähem taevasse!“, irvitas ja plaksutas kapju ning kadus. Ootasin ööhakku, heitsin siis voodile ja jäin röövleid ootama. Nad tulidki. Ronisid hüti aknast sisse ja hakkasid eeskojas nuga otsides ringi koperdama. Hüppasin asemelt püsti ja pussitasin mõlemaid. Kui nad seepeale ära ei surnud, sattusid mõlemad raevu ning üks neist hüüdis mulle: „Mida sa neetud hingemüüja nüüd teinud oled?! Ära arva, et me ei tea, kelle käsi siin mängus on!“ Seda öelnud, haaras ta mult rüseluse käigus noa ja lõi mind sellega. Kisa ja kära peale ärkasid kanad õrrel üles ja hakkasid kooris kaagutama. Röövlid ehmatasid, sest nad arvasid, et vanakurat on välja tulnud ja jooksid hirmust segasena metsa. Mõned aastad hiljem varastati minult seesamune nuga ära ja terve see aeg on vanakurat minu naisega põrgus tantsinud. Mina aga ei saa oma naist enam kunagi näha.“

Kuulasin hämmeldunult, ja et ma võõra igat sõna uskusin, sest ka mina teadsin seda nuga olemas olevat, siis tahtsin rääkida ka oma loo, kuid mees vaigistas mind käeviipega ja ütles, et teab juba kõik, kuna lasi ühel kratil mõned oma kanad ära teha ja pani need siis mind jälitama. Seedisin seda teadet mõnda aega ja avaldasin seejärel kahtlust ühe hullumaja töötaja suhtes – sellesama, kelle arvasin olevat mulle kirja lauale jätnud. Ütlesin, et tema ja mees, kes mind jälitas, on mõlemad looga seotud. Mäetroll kinnitas mu kahtlusi ja sõnas, et nemad jahtisid nuga kalliskivide pärast juba ammu. Nad ei teadnud aga needusest enne, kui mina selle noaga enda jälitajat ründasin. Siis taipasid nad, et nüüd ei saa nad ettevõetut kuidagi pooleli jätta.
„Me peame nad üles leidma ja noa tagasi saama. Vaid siis saame vanakuradiga tehingut sobitada,“ vastas mäetroll, „ettevalmistused on mul juba tehtud.“

Mees tõi tallist lagedale toreda hobuse ja istutas meid mõlemaid talle selga. Seejärel hüüdis ta oma kanu, kes siblides kohale tulid. „Ma panin kanad ka neid kahte jälitama,“ seletas mees. Küsisime kanadelt teed. Need jooksid ees ja meie hobusega järel. Jõudsime sedaviisi linna tagasi. Suundusime mööda tuttavaid teid, kuni jõudsime minu kunagise kodu juurde. Kanad jooksid kaagutades trepist üles, meie hüppasime hobuse seljast ja läksime juba karjas ukse taga seisvatele kanadele järele. Mägitroll pühkis kanad eest ja lõi jalaga ukse lahti. Sisenesime tuppa, kust leidsime eest naise ja mehe. Nad istusid köögilaua taga ja jõid minu teetassidest kohvi.

„Me ootasime sind,“ ütles mees irvitades, kui ta mind silmanud oli.
Läksin marru, kõndisin laua juurde ning lõin seda rusikaga, karjudes: „Teetassidest ei jooda kohvi!“

Mõlemad pillasid oma tassid käest.
„Sa oled ikka tõesti hull!“ piiksatas õde. Seejärel, nähes minu selja taga miskit, mis teda väga kohutas, läksid ta silmad ümmarguseks.
Keerasin end ringi ja nägin, et mägitroll oli kadunud. Tema asemel seisis irvitav vanakurat keset kanakarja. Mees ja naine röögatasid korraga, nende silmad olid kabuhirmust jõllis. Mees sööstis ukse poole ja tegi katset põgeneda. Sealsamas aga sööstis talle kallale umbes tosin kana, kes mehe mõne sekundi jooksul lihast paljaks nokkisid. Mehe luukere lõi lahvatades põlema. Naine aga läks seda vaatepilti nähes hulluks ning hüppas sealsamas aknast alla. Mina toetasin värisedes vastu lauda. Vanakurat kõndis riidekapi juurde ja tõmbas selle ukse lahti, seal seisis urn, mida mina ei teadnud seal olevat. Ta tõmbas urnist nähtavale sirava noa. Selle pistis ta endale vöö vahele ja hakkas minu poole tulema. Hüppasin raamaturiiuli poole, tõmbasin sealt välja Piibli ja näitasin seda vanakuradile. Minu üllatuseks hakkas vanakurat irvitama.

„Mis see kah minule teeb! Taara on minu ema,“ ütles ta ja lõi Piibli põlastades kabjaga põrandale, muutus sedamaid nahkhiireks ning lendas lae alla. Päike kadus taevast ja kõik oli pime, välja arvatud uksealune, kus seisid karjas helendavad kanad. Siis muutus vanakurat öökulliks ja huilgas kolmteist korda. Pärast seda võttis ta uuesti oma endise kuju, korjas maast kanad sülle, lõi kabjaga vastu maad ja kadus põrandasse.