Kuna Reaktor on sisukorra formaati muutnud, siis ma igaks juhuks mainiks, et ma kirjutan siin siiski novembri juttudest, kuigi pealkirjaks on 12/17. See on ka ainus pea positiivne moment selle kirjatüki juures, sest heale kuule järgneb reeglina halb ning novembri jutusaak oli halb, ikka väga halb.

Risto. J Juvanen - Vii mind kus palju valgust
Pentsiku kirjastiiliga jutt, kus lause alguse suurtähed on sõnas hoopis teisena. Autoril võis sellega olla mingi mõte, aga minuni see ei jõudnud. Kui vaid see, et laps on arengupeetusega, kuid sel juhul on ka jutu ulmelisus enam kui vaieldav. Võib-olla on lihtsalt tegu lohaka autoriga, kes loodab keeletoimetaja panusele, mõtlesin ma ja vaatasin autorinime kirjapilti. Võib-olla on selline kirjapilt toimetuse lohakus, aga kui jutu kirjapilt kõrvale panna, siis autor ehk arvabki, et nii on äge ja artistlik.
Sisust pole suurt midagi rääkida, sest seda eriti pole ja mis on, seda on olnud korduvalt ja paremini...
4/10

Karmo Talts - Supermeheks saamine
Kiretu rahmeldamine – see oleks vast kõige viisakam sõnapaar, mida selle jutu kohta kasutada.
Pikk tekst, eriti wõrguajakirja kohta, aga sellevõrra ka tüütum, sest jutt ei saa otsa.
Kindlasti olid autoril omad kaalutlused, kui ta jutu tegevuspaiga kuhugi välismaale viis, aga siis võiks midagi ka teada. Kohtad esimeses lauses linna Neu Berliin ja juba muigadki kõveralt ja annad mõttes esimese miinuse. Võib ju vaielda, kas jutu idee on jabur või mitte. Koomiksi jaoks kindlasti mitte, aga sõnalise teksti jaoks..? Kuid olgu, autor tahtis, autor kirjutas ning kahjuks käituvad tegelased ka vaid autori tahtmise järgi, sest mingit eripära või karakteri alget neis pole, et lihtsalt ühed nupud mängulaual.
See on ilmselt nüüd keeruline mõte, aga tekstis ma ei tunne autorit. Ma saan aru, et autor on filme näinud ja koomikseid lehitsenud, aga miks ta selle teksti kirjutas, mida ta öelda tahtis, et mida see talle tähendas? Mina sellele vastust ei saanud ning lugedes oli mul peamine küsimus: kaua veel!?
Kuna tekst mind ei haaranud, siis kiusas mind lugedes pidevalt ka mõte, et kuidas töötaks seesama jutt, kui tegevus toimuks Eestis, et kui autor tunneks keskkonda ja kirjutaks asjadest, mida ta tajuda suudab – kokkuvõtteks võinuks saada päris sõgeda loo. Meeldejäävama kindlasti.
5/10

Taivo Rist - Hommikukohv
Kirjatehnika on jutul parem, kui kahel eelmisel kambapeale kokku, aga see on üldiselt ainus tõeliselt positiivne moment selle teksti juures.
On ühe hommiku kirjeldus, on sellest kirjeldusest tuletatud puäntlik lõpulause, aga juttu kui sellist pole. Tõenäoliselt ei saakski olla...
Ma ei ole end kunagi pidanud selliseks ulmekuivikuks, kes nõuab valjul häälel toimuvate protsesside seletusi ja põhjendusi ning räägib kogu loogikast, õigemini selle aukudest. Vastupidi, mulle pigem meeldivad tekstid, kus palju ei seletata ja lugejale jääb ka midagi hilisemaks mõtlemiseks. Hommikukohvi-jutus ei jäänud hilisemaks mõtlemiseks aga midagi. Lihtsalt mühatasin: "Möhhh!" ja kehitasin õlgu. Tekst oleks juba ununenud, aga kuna ma pidin sellest kirjutama, siis...
6/10

Võimalik, et kröömikese mu seekordsetest hinnangutest võib panna mu iga-aastase jõulumasenduse süüks... võimalik, et eelmise kuu juttude väga kõrge tase andis mulle väga valusa reaalsuselaksu. Vähemasti võivad autorid end sellega lohutada.
Arvan siiski, et ma suudan oludest üle olla ja asjadel vahet teha ning seekordsed jutud olid tõesti kehvad.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0949)