e-raamat-haldjate-veriOlen nõiduri saaga fänn olnud juba 10 aastat, mänginud sel teemal tehtud mänge (nii arvuti- kui lauamänge), vaadanud ära sarja ning püüdnud hoida end kursis trükki minevate raamatutega. Loomulikult oli meeldiv üllatus, kui Varrak Tiritammelt Sapkowski avaldamise õiguse üle võttis ning selle tähistamiseks nõiduri kolmanda raamatu välja andis.

Kui eelnevalt ilmunud raamatud “Viimane soov” ning “Ettemääratuse mõõk” on olnud kogumikud, siis “Haldjate veri” on nõiduri sarja esimene romaan. Raamat algab sealt, kus eelmine pooleli jäi: Geralt on leidnud oma saatuselapse Ciri, printsess Pavetta tütre, Nilfgaardi poolt vallutatud Cintra troonipärija. Üldtuntud tõe kohaselt sai kogu Calanthe suguvõsa sõjas hukka, kuid sellest hoolimata on läinud liikvele jutud, et Ciri elab. Ja neid, kes plikatirtsu leida soovivad, ei ole mitte vähe.

Sapkowski loodud maailm ei ole Tolkienistlikult must-valge või Pratchetlikult kirgas – see on räpane, realistlik ning ohtlik. Lokkab rassiviha haldjate vastu, kelle üks radikaalseid gruppe scoia'tael inimeste vastu partisanisõda peab. Hiljutine sõda Nilfgaardi vastu, mis päädis kahe verise lahinguga Soddeni all, on korraks hinge tõmbamas ning sõjategevuse poolt välja meelitatud koletised on vaid vesi nõiduri veskile. Või nii vähemalt võiks arvata...

Kui aus olla, siis päris koletistega võitleb Geralt terve raamatu vältel vaid korra ning ka siis päästetakse ta teiste poolt ära. Peamiselt keskendub raamat Cirile, tema õpingutele ning arengule. See aga ei tähenda, et teised tuttavad tegelased autori ega lugeja tähelepanu ei saaks. Teoses saab kaasa elada ka Tulika kirglikele seiklustele ning iroonilise nõiatari Yenniferi kannatlikkusele saatuselapse õpingutel. Loomulikult ei tule puudust tunda ka Geraltist, kes püüab hullumeelses maailmas erapooletuks jääda.

Kirjastajaga koos on vahetunud ka tõlkija ning seda on kohati näha. Cintri on muutunud Cintraks – viimane peaks originaalilähedasem olema. Laulik Jaskieri asemele on kerkinud keegi bard Tulikas ning ehk mõned veel, mis kohe silma ei torganud. Lugemist see muidugi otseselt ei häiri, kuid tekitab küsimuse, kas tõlkija oli eelmiste osade ning selle tõlkimise tagamaadega üldse tuttav. Loomulikult oleks võinud kirjastus jätkata sarja eelmist stiili ja ka “Haldjate vere” anda välja kõvakaanelisena, kuid majanduslikud tagamaad ilmselt kaaluvad üles ideoloogilised.

Kogu raamatut aga saadab mõnus Sapkowski stiil, milles on huumorit, elulist mõtisklust ning värvikaid võitlusstseene. Vähemalt see ei ole sarja puhul muutunud. Küll aga on romaani tempo natuke teine, kui eelnevate jutukogumike oma. Samas aga ei ole vaja väga lugejal mõistatada, millisesse ajaliini antud peatükk on torgatud.

“Haldjate veri” on vääriline järg oma eelkäijatele, tubli tükk Geralti fännidele ning meeldiv maagiaga rikastatud peategelasest mutandiga rüütliromaan esmalugejatele.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0543)