Lugedes viimases (ehk novembrikuu) Reaktoris ilmunud teksti „Vii mind sinna kus palju valgust”, tuli korraks kiusatus vastata napilt: „Ei ole ulme, järelikult ei kommenteeri.” Kuid mul on tunne, et seda küsimust tuleks veidi rohkem vaadelda – lihtne eitus ei ole edasiviiv. Miks pole ta ulme ja miks see üldse korda peaks minema?

Probleem tekstidega, mille ulmelised elemendid on taandatavad üksnes metafooriks, on aktuaalne mujalgi kui selle teksti raames, mujal kui Eestis. Ka Hugo-auhindade ümber möllavad Kutsika-kired ning konservatiivide mäss „progressiivsema” ulme domineerimise vastu on suuresti tingitud stiiliküsimustest – küsimus pole olnud vaid selles, kas naised või mustanahalised või teise seksuaalse sättumusega inimesed võivad avaldada ning auhindu pälvida. Kirgi on kütnud see, et ulmeks tituleeritud kirjanduse pähe esitletakse tekste, mille „ulmelisuse” annab see, et teose tekstisisene reaalsus on esitletud ulmesõnavarast tuttavate metafooride abil.

On kaks eri asja – kas tegemist on metafooriderikast stiili kasutava ulmetekstiga ning kas realistliku süžeega tekst on metafoorse stiiliga – ning konservatiivsema ulme esindajad, tundub mulle, ongi teinud selle vea, et pole neid kaht osanud piisavalt eritleda. Seetõttu on jäänud laiemale avalikkusele mulje, et stiiliküsimustes tahetakse lihtsaid ja labaseid tekste, n-ö sirgelt kirjutatud klassikalist jutustavat narratiivi, milles hoidutakse sümboliterikkusest ning tähendusteküllasusest. Üldiselt näib, et Kutsikad on suuresti otsustanud stiiliküsimuse juurest tagasi tõmbuda ja „võidelda” vaid sotsiaalselt tundliku (või sotsiaalpoliitiliselt motiveeritud) ulme vastu.

Metafoorne tasand võib tekstis olla minimaalne – näiteks lood, mis võiks sama hästi olla filmisüžeed, kõik kirjutatu peegeldamas tekstisisest reaalsust küllaltki puhtakujuliselt. Sellistes lugudes on konkreetsete dialoogide vahel realistlikud kirjeldused ja maailm maalitakse „usutavalt” ja truult. Ning metafoorsust võib olla äärmiselt palju – lood, milles tekstisisene reaalsus muutub hajuvaks, irdub või killustub (ebausaldusväärse?) jutustaja maailmataju või reaalsustaju tõttu ebamääraseks. Viimast saab pidada ka slipstream'iva kirjanduse olemuslikuks elemendiks – fantastilised elemendid võivad olla osa tekstireaalsusest, aga võivad ka olla üksnes jutustaja katse kirjeldada võimatute vahenditega üsna argirealistlikku sündmustikku.

Tavaliselt on žanrikuuluvuse problemaatika (näiteks maagilise realismi tõrjumine ulmiku poolt, sest see pole ulme) minu meelest täielik kamarajura. Mehis Heinsaare nii-öelda maagilis-realistlikud tekstid (kasutan sõna „nii-öelda”, sest ta ise ei soosi tema meelest Ladina-Ameerika kontekstiga seonduvat žanrimarkerit) vajutavad lugejas hoopis teisi nuppe kui Leo Kunnase „Gort Ashrynni” triloogia, aga see ei tee üht olemuslikult paremaks teisest. Või ehk oleks Leo Kunnase asemel sobivam võrrelda näiteks Heinsaart ja mõnda žanripuhast fantasy-kirjanikku. Ütleme näiteks Brandon Sanderson. Sandersonil on fookuses süžee põnev kulgemine ja eskapismirõõmud, Heinsaarel maagiliste süžeede kummastavus, muinasjutu tungimine tavaellu. Ent tekstisisese reaalsuse määr – see, kuivõrd jutustaja stiil peegeldab tekstisisest ontoloogilist reaalsust – on minu meelest mõlemal üsnagi võrreldav. (Sõltuvalt konkreetsest tekstist ja nii edasi, aga eks ma siin räägigi üldjoontes.)

Žanrikuuluvuse küsimus kerkib aga mu meelest põhjendatumalt tekstide ja autorite puhul, kelle lugude tekstisisene reaalsus on vaieldamatult mitteulmeline või mittefantastiline. Näiteks Rachel Swirsky (Kutsikate poolt väga vihatud) tekstiga „If You Were a Dinosaur, My Love”, mille jutustajategelane kirjeldab, kuidas kõik oleks teisiti, kui tema kõne adressaat oleks olnud dinosaurus. Tekstisisene reaalsus sisaldab vaid üht armastajatepaari, kellest ühe kallal on sooritatud vägivaldne viharoim – viis purjus tegelast on ta läbi peksnud, nähes temas ühe või teise vihatud vähemuse esindajat. Tekstisisene reaalsus sisaldab haiglapalatis taastuvat inimest ja tema juures viibivat kallimat, kes heietab mõtteid sellest, kuidas kõik võiks olla teisiti. Swirsky teksti puhul võib ehk öelda, et jutustaja maalitud hüpoteetiline stsenaarium on maalitud pikemalt ja põhjalikumalt kui (sisuliselt peaaegu välditud) haiglareaalsus, ent see ei tee seda veel ulmežanrisse kuuluvaks tekstiks.

Miks see žanrikuuluvuse küsimus üldse kerkib niivõrd, et sellest nii pikalt kirjutada – mis vahet on, kas tekst on ulme või mitte? See pikk heietus polegi mõeldud etteheitena Reaktori toimetusele, et nad üsna korraliku teksti avaldavad žanrikuuluvuse kiuste. See pole ka etteheide autorile, et ta ei kirjutanud pesueht ulme- või fantasy-teksti. Mind pigem häirib näiteks Swirsky teksti pälvitud ulmeauhindade juures asjaolu, et see näitab mu meelest kirjandusklikkide eraldiolekut. Kui Swirsky kirjutab realistliku teksti, siis võetakse seda ulmetekstina, sest autor on loomingulises elus üles kasvanud ja kujunenud ulmekontekstis. Ja siis pole midagi imestada, et Margaret Atwood kirjutab ulmetekste, aga kuna ta justkui ei kuulu ulmeklikki, siis võtavad ka selle lugejad teksti kui midagi muud - kui „spekulatiivset fiktsiooni” (žanrimääratlus, mida enim raiub Atwood ise).

Iseenesest ei puuduta see probleem Juvaneni ega tema teksti, ka ei kutsu ma üles žanripolitseid karistama Juvaneni, et tekst ei lähe või läheb paragrahvi alla. Võtke seda parem ühe abitu hüüuna ühe teema vastu, mis tekitab ebamäärast protesteerimisvimma. Või siis võtke seda katsena artikuleerida üht žanrimääratluste probleemi, mida ühed sõbrad üle tähtsustavad ja teised ei pea millekski.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0805)