kaarnakivi lavbanner 532x210


6. detsembril esietendus Kuressaare Linnateatris Endla Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühislavastus EV100 teatrisarjast „Sajandi lugu“ – Andrus Kivirähki kirjutatud ja Peeter Tammearu lavastatud „Kaarnakivi perenaine“ (pildike 1950-ndate Eestist).

Andrus Kivirähk on kahtlematult julge mõtlemisega kirjanik, näitekirjanik. Kui isegi eelkõige tavaulmekirjanik nagu Indrek Hargla ei julge näidenditesse sisse tuua liiga palju ulmet – uups!, tuleks vist kasutada sõnaühendit „maagiline realism“, „ulme“ paistab olevat üldise põlu all –, siis Kivirähk kirjutab selle kurja nimega asja mängleva kergusega teksti ning kõik neelavad selle kenasti alla.

Kõik need, kes ei talu isegi selle sõna kõla… Miks? Asi paistab olevat selles, et kuigi tegu on žanripuhta ulmenäidendiga, saab seda müüa ka teistmoodi. Nime all: folkloorse ainese fantaasiarikas kasutamine koos olmelise taustaga.
Võib-olla on aga asi konstantsis. Selles, et ulmekaugel inimesel, kes tekstiga-näidendiga tegeleb, igal tasandil, peab olema midagi sellist, millest kinni haarata kui tõelisusest. Sellest, mis karjub nii valjusti kõrvadesse, et seda ei saa ignoreerida.

„Kaarnakivi perenaises“ oli selleks küüditamiste õudus. Majad viidi tühjaks ja kolhoosid olid nii vaesed, et lehmade ribid paistsid. Ning kartuleid tuli võtta lume alt. Aeg oli katki. Kõik oli katki. Inimesed, asjad, maa, loomad… Endine elu kildudeks kukutatud ning ei olnud suurt kedagi, kes neid üles korjaks. Püüaks ehitada klaasist maja ka siis, kui see näib võimatu.
Polnud suurt kedagi. Aga keegi ikka oli. Ja seda „kedagit“ kehastas „Kaarnakivi perenaises“ Piret Raugi tegelane tädi Berta. Ütlemata kuraasikas ja eluterve suhtumisega naisterahvas, kes mõjus ühtmoodi heidutavalt nii kolhoosiesimehele (Ago Anderson) kui enkavedeelasele (Märt Avandi). Bertal oli mõistust, et poetada mõni lume alt väljakougitud kartul varrukasse või saapasse, et midagigi supi sisse panna. Olgugi aeg katki, tema püüdis kõige kiuste elada nii nagu enne. Nii palju kui sai, vaatamata sellele, et vanad lääpas saapad kleidi ja sätitud juustega just väga hästi kokku ei passi.

Kokkupõrge

Näidendi sõlmituseks oli vana ja uue kokkupõrge. Uut mõtteviisi kehastas peale miilits Veski noormees Heino (Markus Habakukk). Tema jaoks oli küüditamine õnnistuseks. See, et tema ja Ilse (Lauli Otsar) vanemad viidi külmale maale.
Perekonnad olid takistuseks noorte õnnele. Selliseks takistuseks, et kui aeg veel polnud see, nagu ta oli näidendi hetkeks, põgenesid noored metsa. See neid küüditamisest päästiski.

Sisuliselt mängiti välja juhtum, mis algul nägi välja nagu stseen Romeost ja Juliast – vaenujalal perekonnad ja nende võsukesed, kes leiavad teineteises sõbra ja armsama. Aga sellega asi ka piirdus. Shakespeare võib rahus edasi puhata. Armastus läks katki ja vana vaen taastati.
Sest Ilse jaoks elas vana maailm edasi. Mis sest, et naksikestest sai nõukogude võim jagu, oli endiselt olemas kaarnakivi. Kui näidendi algul tundus, et mis sest kivi paitamisest ikka – puhas posimine tänapäevases mõistes –, siis üsna ruttu jõudis näidend sinnamaani, kus selgus kivi võim. Nali oli selle õnnetu enkavedeelase Veski arvelt, kes ikka ja jälle eksis metsatallu, Ilsele külla. Ilsele tundus ta imelik ning niimoodi ta lihtsalt kiusas noort vasakust käest ilma jäänud meest.

Kaarnakivi oli võimas, aga mitte nii võimas, et pöörata tagasi aega või mõjuda Siberisse. Siiski piisavalt, et kolhoosis saaksid tööd ära tehtud ja lehmad söödetud. Aga Ilse ikkagi uskus, ikkagi proovis. Ja sai selle eest Heinolt sugeda.

Heino uskus noort võimu, mis sisuliselt sõitis kõikidest inimestest roomikuga üle, uskus ajalehti… Mitte seda, mida oma silmaga nägi. Ilsel olid jalad mõneti rohkem maa peal kui noormehel. Ja tal oli ka põhjust. Sest tema ukse taha eksis haavatud vanapagan (Lauri Kink). Vanapagan oli pärit sellestsamast vanast maailmast, kuhu kuulusid nii Ilse vanemad, kaarnakivi kui naksikesed. Muidugi võttis ta vanapagana oma hoole alla, ravis teda.

Midagi vanast maailmast oli alles, ja seda tahtis Ilse hoida. Nagu neid vanu ajakirjugi, kus oli kirjeldus valgest siidist pruutkleidist. Kümme aastat vanad ajakirjad olid talle sama vajalikud nagu Heinole ajalehed… Aga Heino ei saanud sellest aru. Ei tahtnud aru saada. Sest kõik, mis luges, oli nüüd ja praegu. Ja see, et ta armastas Ilset. Armastas? Armastatult ei võeta ära usku ja lootust, olgu see nii valedel alustel kui võimalik, armastust ei suruta peale, isekalt ja omatahtsi…

See vastuolu uue ja vana vahel viiski vaenuni. Selleni, et need, kes tunduvad esiti võõrikud ja valed – Veski ja vanapagan –, lastakse maha nagu koerad. Siis, kui Veskis tuleb nähtavale inimlik pool. Kui ta tuleb Ilset hoiatama selle eest, et keegi on kaevanud Ilse peale – et see hoiab oma kodus imelikku võõrast, sellist, kellel pole nime ja kes ei oska ühtegi seni tuntud keelt. Kui viib peaaegu paranenud vanapagana metsa… Et kaebus edasi ei jõuaks. Sest Veskile meeldis Ilse ja ta tahtis teda aidata. Ja see, kes käis kaebamas, oli Heino… Armastav Heino.

Tragikoomika

Peaaegu märkimata on jäänud üks oluline tegelane näidendis – endisest koolipapast kolhoosiesimees. Harald Kukemeri. Ta on ühtaegu õnnetu ja arg, ta püüab kuidagi läbi elu libiseda. Ühtaegu ta jälestab oma argust, teistaegu aga tahab elada. Ellu jääda. Ja lisaks kõigele on tal hea süda. Ta tõesti püüab kuidagi hakkama saada, aga päris kindel ei ole, kuidas tal see õnnestub. Ning ta saab aru, miks kohalikud ei salli teda. Muidugi ei salli, vaatas ta ju küüditamist pealt ega liigutanud lillegi. Ja see kõik on lihtsalt suurepärane – mäng.

Lavale astus ühtekokku kuus näitlejat. Neist kolm tegid head rollid, kolm aga väga head. Või sellist, mis tundusid kuidagi eristuvad, olid kuidagi sellised, mis haakisid peaaegu igast kidast. Olgu nad siis ära nimetatud: Piret Raugi Berta, Lauri Kinki plastiline kahesõnaline vanapagan ja Ago Andersoni Kukemeri. Noored olid lahedad, aga võib-olla nende roll lihtsalt ei võimaldanud eelmistega võrdset mängu? Ja kuigi Avandi on ilmselt tõmbenumber selle näidendi puhul, võib-olla roll kammitses teda natuke. Samas, ette heita pole küll suurt midagi…

Mida võib-olla väga kiirelt märgiks, on lavakujundus, multimeedia nutikad lahendused. Nauditav. Aga mis jättis niru mulje – päris lõpp. Ehk oli see ekskurss sellele, et „sina oled noor, sina näed veel teisi aegu“, aga paraku ei haakunud see kuigi hästi eelnenuga.

Aga naksikesed? Naksikesed tulid tagasi. Siis, kui Ilse hakkas perenaiseks. Nõukogude võim ei saanud neist jagu. Ei saanud vanapaganatest, ei saanud ka eestlastest… Või sai?
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0729)